Nonii... mind ka vahepeal enda blogis ikka näha. Harva küll viimasel ajal aga parem ikka kui midagi.
Aastake on jälle lõppu veerenud. Lugesin just oma eelmise aasta lõpu postitust. Ka see aasta on olnud üsna huvitav ja teguderohke ja kindlasti meeldejääv. Meeldejääv sellepärast, et palju suuri muutusi on olnud. Ja seda nii töös, koolis, kui ka armastuses. Samuti olen teinud asju, mille pärast võin enda üle tõeliselt uhke olla ja on ka asju, mille pärast tunnen pigem piinlikkust. Kahetseda ei ole lihtsalt mõtet. Muidugi oli ka probleeme, kunas neid ei oleks. Tööinimese raske põli saatis ka mind terve aasta ja sai ikka igasuguseid töid tehtud. Üldiselt aga oli see aasta jamasid nagu vähem ja meelde jääb palju head ja lõbusat. Sellised need aastad võiks ollagi: muretud ja lõbusad. Ja kõige selle tulemusena lähen ma ka järgmisesse aastasse teise inimesena ja uutes olukordades, kui aasta tagasi.
Loodetavasti ei ole nüüd nii, et tõusule järgneb langus. Eks seda saab näha. Praegu on tunne, et järgmine aasta toob endaga kaasa samuti palju suuri elumuutusi. Elame, näeme. Soovin teile, et ka teie uus aasta tuleks parem kui eelmine, et see oleks täis palju rõõmsaid sündmusi ja üllatusi, et muret ja südamevalu oleks vähem ja naeru ning sõprade ja lähedastega koos veedetud aega oleks rohkem. Armastan teid.
Hitisoovituseks jääb mu selle aasta üks lemmiklugusid:
Kanduritele tuli paigutada promotsiooniks mõeldud riiulirääkijad. Vastav silt vastava toote juurde. Silte oli päris palju ja Hea Kolleeg tegi selle töö ära. Peaaegu. Ma ei hakka küll üksikasju lahti seletama aga kõige lihtsam töö see ei ole, sest toodetele ei ole kiri suurelt peale kirjutatud, et mis ta on ja vahel pole üldse kirjutatud. 6 silti jäi Heal Kolleegil panemata, sest ta lihtsalt ei leidnud neid asju üles.
Hea Kolleeg pöördus siis minu poole: "Ma annan sulle 20 eurot, kui sa need üles leiad."
Merka pani käed rinnale ja ütles sügava hääletooniga: "Challenge accepted!".
Ja hele naer...
XOXX
P.S. Ja leidsingi kõik üles muideks. Kolleegi raha siiski välja nõudma ei hakanud. Hea nagu ma olen.
Rääkides siis tööst, mis on täitnud minu öid ja päevi. Nimelt olen otsustanud lõpuks selle Koduklubi tolmu õlgadelt pühkida ja minna uut teed. Uus töö pole midagi fäänsit. Ühes kohalikus Keskuses ühes spordiriietega kauplevas ettevõttes. Aga selline see olukord praegu on, et unistuste tööd pole siiani leidnud. Aga koduklubiga on jah nii, et juba mõnda aega on see töö mind päris ära tüüdanud. Puudusid igasugused väljakutsed ja tundsin kuidas see töö ei anna mulle mitte midagi. Algul isegi nagu oli põnev, sest olgem ausad ööklubis töötamisel on ka omad eelised olnud ja olen elu jälle teise nurga alt näinud. Ja just kolleegid olid need, kes tegid iga töö-öö meeldivaks. Nüüd aga on kaadrivoolavus olnud üsna tihe ja pole eriti enam neid meeldivaid kolleegegi alles. Ja ma ei tea kas tervis on nii nõrgaks ära jäänud, aga iga kord kui ma klubis tööl olen, jään ma jälle haigeks. Niimoodi kaua vastu ei pea. Ja no ühesõnaga ei ole olnud viimasel ajal see enam nii nagu vanasti.
Aga mis tõeliselt veel ajastu lõppu märgib, on see, et ka pikaajaline Boss läheb ära. Või õigemini juba läks. Pühapäeval oli tema lahkumispidu, mis temale kohaselt oli plaanitud suurejooneline. Aga jah, see on tõesti kuidagi ajastu lõpp. Ilma temata ei kujuta nagu seda klubi ettegi. Ta käis ja kamandas ja õiendas, pani tegema seda teist ja kolmandat, vahel ütles ka mõne hea sõna. Ja kuigi mina sain temaga enamvähem alati hästi läbi, siis oli kordi kus minagi teda maapõhja neasin. Ja kui telefon helisedes näitas tema nime, siis enamasti hoidsin ikka hinge kinni, et mis nüüd? Aga hoolimata kõigest tuli ta ka alati vajadusel mulle vastu ja tegi nii palju omalt poolt kui sai. Ja kõik süsteem toimis. Ja isegi täitsa hästi. Ja sellepärast ei kujutagi ette, et mis nüüd saama hakkab.
Ja kõige selle tulemusel tunnen ma, et just praegu on kõige õigem hetk ka Koduklubist ära tulla. Aga Koduklubiks jääb ta minu jaoks alati. Ja nendest kahest aastast ja mõnest kuust veel pealegi jääb mulle palju helgeid ja huvitavaid mälestusi (sest halba pole mõtet mäletada). Palju huvitavaid töö-öid, kus alati juhtus üht-teist. Palju huvitavaid inimesi, kes tegid iga töö-öö rõõmsamaks. Palju palju suurejoonelisi töötajate pidusid, mis on olnud ühed rajumad üldse. Üks tõsine armumine. Ja kokkuvõttes, kõik see elu, mis ööklubis töötamisega kaasas käib ja mida paljud pole näind. Ja ma usun, et iga asi, iga kogemus on millekski hea.
Uus töö on aga siiani osutunud üle ootuste meeldivaks. Nagu ütlesin, pole töö midagi erilist ja tõenäoliselt pikas perspektiivis samuti väga palju väljakutseid ei paku. Aga praegu pakub. Kuna tegemist pole tavalise riiete poega, kus klient valib asjad enamasti välimuse ja meeldimise järgi, vaid spordiriiete poega, siis peab seal kõige kohta päris palju teadma. Mis millisest materjalist millise tehnoloogiaga on tehtud ja miks see just ühe või teise asja jaoks hea on. Ja mai tea kas minus on seda korra armastust ka aga nii kui ma näen mööda minnes mõnda kokku käkerdatud riideeset, siis on mul kohe tahtmine see ilusti ära voltida, mitte ma ei mõtle, et krt see oleks vaja kokku lappida või et ma jalutan mööda, küll keegi teine seda teeb. Muidugi ei ole see mingi unistuste töö aga vähemalt ei ole ta mulle vastumeelne ja siiani lähen iga hommik tööle positiivsete emotsioonidega. Ja muidugi on tööl ka rutiinset passimist, kus ei jõua tööpäeva lõppu ära oodata ja kindlasti satub mulle ka mitte väga meeldivaid kliente ja kindlasti ilmnevad kunagi ka selle töö halvemad küljed. Aga praegu on täitsa tore. Ilmselt ka sellepärast, et see on vaheldus ja hoopis midagi muud klubitööle. Kolleegid tunduvad ka siiani täitsa toredad. Saab nalja teha ja mingit bitchimist pole.
No vot. Ja praegu on siis käsil üleminekuperiood, kus ma detsembris töötan mõlemal kohal. Normaalne töönädal on vist 40 tundi. Eelmine nädal tuli mul näiteks 76 töötundi. Ehk siis peaaegu kaks korda rohkem. Ja kõige raskem on see, et peale päevast tööpäeva tuleb minna otse töö-ööle, peale mida saan magada 3-4 tundi ja siis tuleb minna päeval tööle ja peale mida jälle otse öösel tööle ja siis saad kunagi hommikul alles magama. Ja tegelt mõtled juba peale esimest päeva, et tahaks aint magama ära. Aga tuleb lihtsalt vastu pidada. Ja õnneks pole enam palju jäänud. Ja ma ei kujuta ette kuidas mõned käivad koguaeg niimoodi. Kaua niimoodi vastu ei pea. Ilmselt sellepärast ma ka koguaeg haige olengi. Aga no vot, niimoodi siis algabki jälle uus periood minu elus. Eks näis kaua seda on. Aga lõpuks ometi on tunne, et tekib ka enam vähem normaalse inimese elu. Fingers crossed.
Smsin ja helistan siin päris palju. Välismaale ja mujale ka. Hoidsin siin hinge kinni, et palju see telefoniarve jälle tuleb. Ja täna ta tuli: kuulub tasumisele 3.73! Winning! Arve näitas, et ma olin mingi üle 60 sõnumi saatnud eelmine kuu, pluss kõned aga miinus mingi kes teab mis kampaania soodustus Elisa poolt päris palju ja babaaa, nii väike arve. Teeb kohe tuju heaks. Muud ei midagi. Tööd raban. Aaa sellest pidin ka kirjutama. Püüan õhtul.
Ma olen järjest rohkem hakanud uskuma Jumalasse. Ärge nüüd hirmuge, et siit tuleb teie usku pööramise katse. Kaugeltki mitte. Usk on sügavalt isiklik asi ja seda ei saa keegi teile "peale panna". Aga kes mind vähegi teab, teab, et ma olen alati uskunud Jumalasse. Ja viimasel ajal üha enam ja enam. Näen seda enda tegudes ja tunnen seda enda ümber. Iga päev. Ja üha enam näen, kuidas vastuse saavad mitmed küsimused ja lahenduse mitmed probleemid. Kuidas abi tuleb sealt, kust seda kõige vähem oodata oskad.
Ja nii oma kasvavas usus otsin ma praegu vastuseid. Just praegu, kui minu elus toimub nii palju. Just praegu, kui on lahti mitmed teed ning tuleb teha palju elumuutvaid otsuseid. Just nimelt minu elu muutvaid. Ja ma tunnen, et just praegu on see hetk, kus minu elu võib kõige rohkem muutuda. Seepärast on praegu ka see hetk, kus tuleb mõelda. Mõelda, milline tee valida ning milline valik on parim. Sest, meie valikud mõjutavad meid terve elu. Ja väga raske on valedest valikutest ja nende tagajärgedest hiljem lahti saada. Seega just nüüd, rohkem kui kunagi varem, püüan leida vastuseid neile küsimustele. Ja mul on tunne, et kohati on mingid märgid. Ja siis olen ma justkui uuesti segaduses, et kuidas ma seda nüüd võtma peaks? Kuid tegelikult on ju alati küsimusi rohkem kui vastuseid. Ja palju lihtsam on, kui vastused ulatataks kandikul meie ette ja otsused tehakse meie eest. See vabastab meid vastutusest, mis kaasneb iga otsuse tegemisega. See vabastab meid vastutusest ja annab võimaluse hiljem näpuga kellegi teise peale näidata.
Teine probleem seoses valikute ja otsustega on see, et me tahaksime teha neid kaalutletult. Kaalutlemine võtab aega. Ja nii ka praegu. Ma tahaksin rahulikult mõelda kõige üle, kaaluda ja vaadata. Ja praegu just nende otsuste juures nüüd palju enam kui varem, sest ma tunnen, et need on tõesti elu muutvad otsused, mida ei taha kiirustades teha. Seda enam, et minu praegused otsused mõjutavad suuresti ka paljusid inimesi minu ümber, minu lähedasi. Aga tihti on nii, et üks otsus ajab teist taga või hoiab üks valik kinni teist. Oh, kuidas ma sooviks neid vastuseid saada. Ja ma tean, et neid õigeid vastuseid ei ütle mulle mitte keegi ette, kuid palun ja loodan, et näeksin märke ja saaksin vihjeid, mis aitavad neid õigeid otsuseid teha ja parimaid valikuid langetada.
Ja need valikud tuleb teha ise. Ja kõige parem on teha neid toetudes millelegi kindlale. Ning igaüks ise on oma valikute eest vastutav. Sest võib ju mõelda, et ka tehes neid valikuid, mis hiljem osutuvad võib-olla valedeks, on alati võimalus alustada otsast peale. Ning hea on, kui on seda julgust alustada uuesti. Kuid nagu ma ennegi ütlesin, siis väga raske on oma valedest valikutest lahti saada. Meie otsused ja valikud mõjutavad meid terve elu. Seega soovin mina neid teha toetudes millelegi võimsamale kui mina ise.
“All of us need a vision for our lives, and even as we work to
achieve that vision, we must surrender to the power that is greater than we
know. It’s one of the defining principles of my life that I love to share: God
can dream a bigger dream for you than you could ever dream for yourself.” –
Oprah
Helistan päeval vennale, et uurida kuidas tal tervis, kuna tean, et ta ka haige ja angiin ja miskit. Telefon väljas. Helistan varsti uuesti, võtab vastu.
Mina: "No tsau! Kuidas tervis?"
Venna: "Tsau! Kuule nüüd olen juba palatis," ütleb ta veits kähiseva aga täiesti enesestmõistetava häälega.
Mina: "Mida?" kuna hakkis veits ja mõtlesin, et sõna "palat" ma ikka kuulda ei saanud ju.
Venna: "Et palatis olen nüüd juba," ütleb ta jälle rahulikult.
Mina endiselt täiesti segaduses, et kas ma kuulsin ikka õigesti: "Kuskohas sa oled?"
Venna: "Palatis!"
Igatahes jah, see piinlik moment, kui sa nii möödaminnes helistad vennakesele, et kuidas sul läheb ja ta ütleb, et palatis on. Miljon mõtet vuras jälle mu peast läbi kohe. Aga seekord ei olnudki see pomm nii suur ja purustav. Terve meie suguselts on praegu mingit moodi tõbine. Ja nii ma mäletan, et venna juba eelmine nädal kurtis, et kõht nii kõvasti valutab vahest, et ei saa öösiti magadagi. Nädalavahetusel tabas teda lisaks veel enamvähem sama saatus, mis mind: kõrge palavik, külma ja kuumavärinad ja kõik sinna juurde kuuluv. A tal oli ikka nii kehva olnd selle kõhuga, et kutsus nädalavahetusel kiirabi koju. Kiirabi arvas, et võivad mingid maohaavad olla a midagi ei tehtud ka. Täna hommikuks oli asi nii hulluks läind, et Maadz viis ta haiglasse. Mingid proovid-värgid ja vaadati, et jah pimesoolega on jamasti. Aga selliseid pimesoolikahädalisi oli vist veel seal olnud ja öeldi, et pannakse järjekorda ja peab ootama lihtsalt haiglas. Pandi haiglavoodi peale ja taheti vist sõidutada kuskile aga kaks õde sõidutasid ta kogemata kas kuskile seinanurga või lifti ääre vastu või kuhugi ja pimesool plaks lõhkes selle peale. See oli nii valus olnud, et vaene vennake hakkas lausa karjuma valust. (Ja mehed, või vähemalt mu vennake, ei näita muidu valu väga välja). Noh ja siis ei olnd enam mingit ootejärjekorda, siis oli päris kiire kohe. Siis vast oli nagu kuskil Grey anatoomias, et kõik arstid ja õed jooksid kiirelt koos haigega ja voodiga mööda haigla koridore operatsiooni saali. Operatsioon ja võeti välja see lõhkenud soolikas. No vot. Süüa ta ei või praegu. Ühtede torudega jookseb toit sisse ja teine toru läheb külje pealt kõhtu, kus voolavad antibiootikumid. Aga no saab vähemalt paar päeva rahulikult võtta ja puhata.
Ise olen siin nii enamvähem. Arst vaatas täna, et kopsud puhtad, kõrvad ka terved, veres ka midagi väga hullu pole. A mandlid jube üleval ja ega see värk mul ise ära ei lähe. Nii, et närin nüüd antibiotse nädalakese. Nii, et jah vägisi tahetakse meie suguseltsi siin välja süüa. Aga me vastupidavad ja sitked setod, alla ka ei anna!
Noh, pole midagi lugeda jah. Iga päev üks sama vana postitus ees. Põhjus lihtne: olen juba mai tea mitmendat päeva suht rivist väljas ja aint voodirežiimil olnud.
Ma arvan, et kõik algas sellest, kui ma paar nädalat tagasi haige olin, millest ma kirjutasin ka siin paar postitust tagasi. Olles peaaegu terveks saanud, oli vaja tööle minna. Aga peaaegu terve pole päris terve ja nii sain külma peale koguaeg ja aeg ajalt andis kurk ikka tunda. Ja ärkasin mina siis neljapäeva hommikul ülesse 37.7 palavik ja kurk nii valus nagu oleks klaasikilde neelanud. Palavik läks sujuvalt üles ja siis jälle alla ja õhtuks ikka päris üles. Lagi, mis ma kraadisin oli 39.3. Lebasin voodis ja värisesin. Nagu Kevade filmis, kui Arno haige oli peale seda, kui ta uisutades järve kukkus. Ma ei mäleta elus, et mul oleks sellist palavikku olnud ja ma arvasin, et sellised värinad tulevad ka mingi 41 kraadise palavikuga. Mul on kõrvu jäänud kuskilt, et väike palavik on see kõige hullem ja mida suuremaks läheb, seda vähem saad aru, et palavik on. A ma olin küll üle kere nii kuum nagu oleks saunalaval olnud paar tundi. Külma ja kuuma lained käisid üle keha. Nii nõrk oli olla, et vaevalt suutsin vetsus käia. Isegi vist mingeid hallukaid nagu kuulsin. Ausalt päris hull tunne oli ja miski ei paistnud aitavat ja mõtlesin juba, et varsti peaks kiirabi kutsuma. Enne helistasin veel Kiirabi-Turvapoisile ja küsisin nõu. Sain päris häid näpunäiteid. Ütles, et kui üle neljakümne viskab, siis ikka vaja kiirabi kutsuda. Aga neelasin valuvaigisteid/palavikualandajaid ja ööseks läks palavik ikka allapoole. Järgmise päevaga sain palaviku alla poole ja umbes umbes miinimumi peal on ta ka olnud kõik päevad. Kurk on stabiilselt valus. Kolmandal päeval lõi pool kaela paiste. Lümfid või miskit vist. Üks kõrv on ka selline ebameeldivalt valus. Peavalud käivad ka hooti, kui püsti tõusta. Kogu see kammaijaa oli nädalavahetusel ja nüüd lõpuks homme saan arsti juurde minna ja siis näeb, mis ta asjast arvab. Sinise lehe pani mulle küll käima alates reedest, ehk siis punane kaart tööl käimisele. Teised jäid seal vähemusse nüüd aga no eks nad pidid hakkama saama. No vot. Ja nii ongi. Neelan siin igast valuvaigisteid ja kurgutablette ja joon teesid ja soolaveesid jne. Öösiti tavaliselt magada ei saa, sest käivad mingid köhahood või nohuhood või peavalud või muud hädad. Arvatavasti paneb arst ikka mingi antibiotsi kuuri ka peale. Vast siis saan kunagi terveks ka. Fingers crossed!
Nalja tahate kuulda? Ma hoian vennalapsi see nädal, kes on tuulerõugetes ja mu ema ei mäleta, kas mina olen neid väiksena põdenud või mitte. Nii, et pole üldse välistatud, et ma võin ka varsti üleni rohelisetäpilisena ringi käia. Uuh, see oleks küll ikka huumor.
Nägin laupäeval Koduklubis ilusat jaapani meest. Võis olla ka hiinlane. Aga oli tõesti ilus japs. Mitte selline pisike ja lühike jupats, vaid pikk ja ilusate juustega ja no selline ilus jaapanlane noh. Ja siis ma nagu rääkisin teistele ka, et näe ilusaid japse on ka olemas. Ja siis täna ilmusid suhtlusportaalidesse ürituse pildid.
Uduke ütleb: http://www.facebook.com/photo.php?fbid=321856441161702&set=a.321856121161734.96988.117628374917844&type=1&theater see on su laverboy v :D
No ei jää magama noh. Ümmarguselt juba 21. tund üleval olla ja uinumisega on tõsiseid raskusi. Keerad ühele küljele ja teisele, silmad kinni silmad lahti, tekk peal tekk pealt. Nii ma siis siin nüüd vaatan pilte netis ja loen artikleid ja mängin pokkerit ja kuulan muusikat. Alla ka veel ei anna, ehk voodist välja ei lähe, kuigi kellaaja järgi võiks tõusta küll juba. Proovin varsti uuesti.
Ma olen mästerdanud haigeks olemisel uue leveli. Minu (ja ka ilmselt paljude teiste) tüüpiline talvel haigeks olemine näeb välja tavaliselt selline, et kõigepealt on sul natuke nohu, siis on palju nohu, siis on kurk valus ja/või köha ja siis võib-olla ka palavik ja lõpuks hakkavad need kõik üks haaval ära kaduma. Minul aga õnnestus laupäeval töö juures uut moodi külma saada. Istusin seal oma putkas, mis on basically sama, mis istuda särgi väel õues ja juba poole töö päeva pealt tundsin, et kurk on täitsa valus. Peagi järgnes sellele peavalu ja üleüldine mul-on-halb-olla-ma-tahan-siit-ära tunne. Pugesin kodus voodisse ja järgmine päev pidin loobuma kõigist oma plaanidest ja lebasin lihtsalt voodis terve päev. Magasin, ei maganud, magasin, ei maganud. Aga tüüpilise nohu-kurguvalu-palavik asemel oli mul kõrvavalu-kurguvalu-palavik-nõtrus nõrkus. Kõrvavalu on mu jaoks midagi täiesti uut. Ma pole kunagi mingis kõrvapõletikus olnud aga see valu tundus küll selline, et umbes sääne võib see kõrvapõletik ka olla. Ja ette võtta polnud ka selle vastu suht midagi. Ainuke upside kogu valemil oli miinus nohu. See on alati see kõige hullem, kui tatt ummistab kõik käigud peas ja ajus ja igasugune mõttetöö on seetõttu tugevalt häiritud. See oli asendatud konstantse kõrvad lukus tundega. Ja nii ma siis olen selline juba kolmandat päeva. Nõrkus on nagu ära läind, muud sümptomid pole eriti leevendunud.
Need päevad voodis andsid mulle võimaluse kõik The Big Bang Theory osad ära vaadata. Kõik! Ja kui eile õhtul sai viimane osa vaadatud, siis esimese asjana mõtlesin kohe, et "hmmm... mis sarja ma nüüd ette võtaks? või mis filme ma olen tahtnud vaadata?" Selle asemel, et mõelda, et "ooo... nüüd ma saan ühe neljast raamatust ette võtta, mida ma ammu olen tahtnud lugeda ja mis mind riiulil ootavad!" Hukas hukas ja laisk on see inimkond (mina kõige rohkem). Raamatuid ka ei viitsi enam lugeda. Tätte ütles kunagi mingis Kerstna saates, et raamatuid lugedes hakkab mõte kohe jooksma ja ettekujutus tööle ja peas hakkab film jooksma, aga telekat võid vaadata ja vaadata ja peas ei hakka midagi toimuma, sest kõik söödetakse ette ja võidki lihtsalt plänk pilguga vahtida. Sellepärast tal telekat Vilsandil ei olnudki. Targad inimesed.
Ehk siis kutsun kõiki üles, treenige oma aju ja lugege veel selle aasta numbri sees üks raamat läbi. On mõnus vaheldus ja teeb ainult head.
Eilselt Superstaari selebreissionilt tuleb tänane hitisoovitus.
Ilus, armas, soe, Eesti.
Kui naisena ma ise eile peale kes teab mitmendat rummikoolat käitusin, pole kindel. Või noh... vist ikka käitusin, ei mäleta küll, et midagi väga piinlikku oleks olnud. Aga kaks näppu oli küll koguaeg püsti ja suu kõrvuni. Koduklubis oli minu ametipostil uus tibi ja esimest korda ja käis vahepeal nõu küsimas mu käest. Siis seletasin küll suure hooga, et tee nii ja naa ja sinna ja tänna ja seda ära pane üldse tähele jne. Praegu hakkasin mõtlema, et ei tea, kas sai üldse adekvaatset nõu antud või pakkusin hoopis potti ja kastrulit. Aga igatahes oli üks mõnus pidu jälle ja suurepärane seltskond. Aeg lendas niimoodi, et klubist saime tulema kell viis, siis kui töötajad olid juba koju läinud. Kunagi saime ise ka magama. Hommik oli õnneks helge, keha tunda ei andnud. Koer pissis küll jala peale. Kas sellel on sama maagiline toime, nagu linnu väljaheitel peas?
No ausalt, ma olin täna nagu mingi omaaegne telefonikeskjaam. Mulle ei ole ikka väga ammu ühel päeval nii palju kõnesid ja sõnumeid tulnud. Ja ma mõtlen nagu regular päeval, kus ei ole mingit telefoniga asjaajamist ette nähtud. Igatahes tahtsid kõik muga täna rääkida. Kõigil oli vaja helistada ja midagi uurida või rääkida või siis sõnumeid saata. Ja helistasid ka mingid täiesti ootamatud inimesed, kellega pole ammu telefoni teel suhelnud. Lõpuks ma panin isegi mingiks ajaks hääletu peale ja kui häält tagasi hakkasin panema oli ekraanil mitu mitu vastamata kõnet. Pärast läksin veel toidupoodi ja mul oli üüberkiire ja siis tulid mingid sõnumid, millele oli kohe vaja vastata poes ja siis kassa järjekorras tuli veel üks kõne. Siis ma mõtlesin küll, et seriously? Pole ime, et ma siis pooled vajalikud asjad unustasin ära. Õhtuks traffiking natuke kahanes. Aga no igatahes ma ütlen, et ammu pole sellist sidepidamist olnud, arvestades seda, et tegelikult midagi olulist täna ei juhtunud või a la keegi haiglas ei olnud, et oleks olnud vaja sada asja ajada. No vot, igatahes, olen ma vahest nõutud ka. Aga helistage ikka, kui vaja. Siis jääb kõigile mulje, et ma olen nii busy busy koguaeg ja nõutud mutt.
Tahtsin niisama öelda, et kui väga mulle meeldib see järgnev laul. Vägaaaaaa!
Eriti tarka polegi midagi teinud. Niisama. Töö ja kodu ja The Big Bang Theory. Viimase kohta ütleks veel, et see on ka vägaaaaa hea. Nagu uus The 70's Show või Sõbrad. Päriselt ka. Aint, et jah, tekib tahtmine terve päev (ja ka öö) veeta arvutiga voodis ja vaadata seda. Aa... Pühapäeval tähistasime Rauntsi lahkumist väikse alkoholitarbimisega. Ilmselgelt lasin end ära rääkida Bussikuuski mängimisse (ma vist ei oska "ei" öelda). Ja mu Bussikuuski fenomen jätkub, ehk siis kaotasin vist umbes kõik mängud, mis ma kaasa mängisin. Ja kaotusraja suutsin ka enamasti väga valusa saada. Aga ma olen vist treenitum juba, sest mäluaugus seekord polnud.
Kas ma ütlesin juba, et käisin esmaspäeval Püssis ja jõin Püssi Punast ja elasin selle väga hästi üle? Kas ma ütlesin, et hoidsin terve eelmine nädal lapsi? Kas ma ütlesin, et meil oli töötajate pidu, kus mängisin veits lolli ja jooksin vahukoorega ringi? Minu kaitseks, mina ei alustanud seda. Kas ma ütlesin, et käisime jahilasketiirus, mis oli üüberäge aint, et sain mõnusa monstersinika käe peale? Kas ma ütlesin, et Al käis Eestis ja kõik läks oodatust palju paremini? Hmm... Päris palju on vist vahepeal ikka juhtunud. Sellepärast ilmselt ongi kõik eelnev mul siin kajastamata jäänud. Noh, igatahes, kui mõned major pisiasjad kõrvale jätta, siis on kõik tegelikult hästi.
Hoolimata suurest väsimusest, vaatasin praegu ära filmi, mille eile oma moodsa digiboxiga salvestasin.
Ei tea jah... Mõnel lastakse kuidagi peaaegu niimoodi märkamata elu ära elada. Mõni peab hirmus palju vaeva nägema. Heino Seljamaa.
Tegemist on mõnes mõttes mulle natuke lähemal (kui average vaatajale) seisva isikuga ja mitmes mõttes mind isiklikul tasandil puudutava filmiga. Olgem ausad, tahtis pisar silma tulla küll. Ja mitte võib-olla isegi sellepärast, et kahju oleks. Šokeeriv oli ka. (Treilerit vaadates seda ei ootaks). Armastus oli ka, ja väga suur veel. Vahepeal tundus, et oli püütud üle pingutada, aga tegelikult polegi midagi pingutada. Miskipärast jäi filmist kõige eredamalt meelde üks eriti ilus ja tabav looduskaader. Täitsa hästi tehtud film. Valusalt aus, ausalt valus.
Kui sa esmaspäeva öösel vastu teisipäeva(!) kella kolme paiku ootad koos viie sõbraga Fastersi burksijärjekorras kanarulli ja kohtad selle aja jooksul seal veel kahte täiesti erinevast seltskonnast sõpra erinevatel ajahetkedel, siis mida see ütleb sinu kohta?
Vastusevariandid:
a) Sul on suhteliselt palju sõpru ja tuttavaid
b) Sa oled liiga kaua elanud ühes ja samas linnas
c) Kõik su sõbrad on joodikud
Lahendus:
Ma arvan, et kõik kolm peavad rohkem või vähem paika. Ja Kosmosemutid on igaljuhul lahedad!
Mama I'm in love with African,
Mama please don't cry
I will be alright
All reasons aside
I just can't deny
Love the guy
Never poleks arvanud, et siin Britney lugu soovitan. Aga no pole midagi teha, täitsa meeldib. Selline tsill ja kõlab täpselt nagu mingi soundtrack loodusfilmist. Muud ei midagi praegu. Kui keegi praegu postituse kellaaega vaatab ja mõtleb, et huvitav kas ma pole veel magama läinudki või olen nii vara juba üleval, siis õige on variant number kaks. Ehk siis lapsi hoidma.
We say goodbye in a pouring rain and I breake down as you walk away... Stay... Stay!
XOXX
P.S. Kuna ma viimati midagi asjalikku kirjutasin? Seda ei oska öelda. Küll aga tean, et olen õnnelik, hoolimata pisikesest nukrusest ja igatsusest hinges, mida tänane päev endas kannab.
Hoolimata meie täiest kõrist kaasa laulmisest, they didn't stay...
Mmm.... Emotsioonid olid laes. Nii ilus ja hea oli. Videod ei anna seda muidugi edasi, sest me seisime kõlari kõrval nii et telefonis tundub nagu bass peksaks kohati üle ja vokaali pole kuulda ja muidugi on igast käed koguaeg ees ja kaasa laulmine kuulda ja vahest olid nii ekstaasis, et unustasid ära et filmid ja mingi black tuleb aga live oli ikka nii hea. Maksaks veel selle raha ja läheks kohe uuesti!
Mu faking nimi on seal! Ja ma isegi ei teadnud seda. Sest ma olin täna faking Tammekal ja turvasin Eesti-Horvaatia mängu. Ma lahkusin kodust kell 13.32 ja tsekkisin viimase asjana feissi ja Monoteatri postitus on tehtud 13.37. Viis saatuslikku minutit! Ma lõpetasin Tammekal 18.05 ja ma oleks ilusti jõudnud. Aga kuna ma ei teadnud asjast midagi, siis ma veel molutasin linnas ringi. Ja ma niiiiii väga tahtsin seda etendust näha. Ja ma oleks saanud veel kellegi kaasa võtta. Täiesti närvi ajab, et milline õnn... ja siis milline ebaõnn kohe otsa. Lucky me...
Eile oli ilus päikesepaisteline ent veidi jahe sügispäev ja mu emps asjatas rõdu peal.
Emps: Tule ruttu vaata! Rõdu peal on lepatriinu!
Merka jookseb kohale, vaatab tillukest lepatriinut ja ütleb väikse pettumusega hääles: Nii väike...
Emps: No külmaga ei kasva ju!
Ja hele naer...
Huumorit peab saama!
XOXX
P.S. Mul on selline tunne, et te kas enam üldse ei loe mu blogi või ei meeldi teile uus kujundus...
Aam... põhimõtteliselt on küll hea mõte hommikul kell 6 töölt koju jõudnuna hakata blogi kujundusega jändama. Nüüd on mul pooled asjad sassis ja kadunud. Aga praegu enam ei viitsi ka. Päeval katsun korda teha. Kuigi ma nüüd enam polegi päris kindel kas ma sellist layouti tahan. Teie kord avaldada arvamust. On äge? Või pole üldse minulik? Või on lihsalt jura? Otsin uue ja midagi paremat? Jätan vana? Let me know!
Meil Koduklubis on üks turvahärra, kes on juba kuldses keskeas ja vanem, kui enamik turvapoisse meil seal. Aga sellest hoolimata püüab ta ikka noorematega sammu pidada nii, et tihti uurib ta su käest "what's up?" jne, mis kõlavad tema suust eriti humoorikalt. Ja täna siis seisis Turvahärra uksel, ise maru mõtlik.
Merka: Noh, mis sa mõtled?
Turvahärra: Mõtlen, kuidas vana feissbuuki tagasi saada.
Huumorit peab saama!
Mhh... ma nüüd ei teagi. Kirjutada tahaks aga ei oska. Üldse ma vaatan, et mu postituste kvaliteet on viimasel ajal kõvasti devalveerunud. Istusin täna kodus ja jõin veini. Üksinda... nagu ma tavaliselt kunagi ei tee. Mul juba tükk aega seisis kodus üks eriline vein. Sain selle lõpetamiseks Aljoshalt ja ta tõi selle mulle ekstra Prantsusmaalt. Real thing. Mõtlesin, et see jääb mingiks eriliseks korraks: enne Soome minekut, Soomest tagasi tulles, või siis jälle enne Soome minekut või Soomest tagasi tulles empsiga juua. Siiani polnud seda teinud. Täna oli selline kurbade meeleoludega päev. Nii hullult kassis ära kogu praegune olukord. Töö on nii pask ja miski ei motiveeri mind seda tegema. Ootan igasuguseid vastuseid igalt poolt nagu hingeõnnistust. Jah hingeõnnistust tõesti. Soome tahaks. Ei saa. Või noh, tegelikult kui see oleneks meist kahest, võiksin ma homme päev minna. Aga ei olene. On nii palju asju, mis takistavad ja samas poleks nad ka takistuseks. Ja praegu peaks olema mu elu õnnelikem aeg. You know, nagu kurameerimise aeg. Ja eks ta ilus ongi aga igatsus on lihtsalt nii suur. Aga tõelised armastuslood on elanud üle palju pikemaid vahemaid ja palju raskemaid aegu ja saanud oma õnneliku lõpu. Ja nii ma siis mõtlesin, et praegu ongi see õige hetk see veinipudel lahti teha. Täitsa üksi. Kuna me alkoholi kodus peaaegu kunagi niisama ei tarbi, siis puudub meil ka igasugune korralik varustus. Korgitser on mingi vana kõpats. Üritasin korgitseri otsaga seda kilet siis katki teha ja oleks napilt stääbind ennast. Pika punnitamise peale, nii et käed olid punased, sain väikse osa korgist välja. Edasi ei liikunud see kuskile. Ja kujutage siis pilti kuidas ma kangutasin oma kvaliteetveini lahti nii, et veinipudel jalge vahel ja sikutan närust korgitseri. Lõpuks tuli kuskilt mingi ull jõud ja tõmbasin korgi nii suure hooga välja, et kõva plõks käis. Tõenäoliselt ehmatasin veini ära. Kallasin endale pokaali ja ülejäänud panin kappi tagasi veel erilisi hetki ootama. Panin peale ühe oma lemmikfilmi ja nautisin veini, mis algul maitstes oleks võinud vähe magusam olla (aga ma olen kuulnud, et need kõige paremad veinid ei olegi magusad). Mida edasi, seda paremaks läks ka maitse. Film oli nagunii hea. The Notebook. Korduvalt näinud seda ja teadsin nagunii, mis seal juhtub ja ikkagi. Ikkagi töinasin lõpus nagu hull. Jah. Loodan, et mul on ka õnn kogeda sellist suurt ja lõputut piirideta armastust. Ja peale pikki pikki aastaid on jälle tunne, et see võibki olla võimalik. Loodan, et mind ja teid kõiki tabab (või on juba tabanud) selline õnn.
Aga see postitus on juba üleliia sentimentaalseks ära läinud. (Ilmselt Võib-olla on asi joodud veinis). Whatever happens is meant to be. Sometimes it's just difficult to understand the reason...
Teate ma juba ammmmuuuu tahan ullult teada ühe laulu nime, mis mulle ullult meeldib ja ma kuidagi ei saa teada selle nime. See on mingi tavaline popikas praegu ja klubides ka mängitakse ja mul pole olnud võimalust dj-lt küsima minna, kui meie klubis seda on tulnud. Ja siis ma täna üritasin Superstaarile ka seda töö juures ümiseda aga kuna diskotümm oli ka taga, siis ta ei saanud aru, mis laulu ma mõtlen (või siis oli asi pigem selles, et ma lihtsalt ei pea viisi). Ja Udukesel ei tulnud ka see nimi meelde ja nii ma ei teagi. Seda laulab mingi mees... ma ei tea mingi Chris Browni sarnane näiteks (või siis ka vb mitte) ja enamus lugu on selline kus nagu tümm on taustaks ja sõned on "you are... you are... nanananananaaaa (mingid sõnad nana asemel olid)" ja siis jälle "you are, you are". Nii, et kes praegu vähegi ära tundis, siis palun andke kommentaarides teada. Või kui päris kindel ei ole, siis pakkuge ikka julgelt variante ja küll me lõpuks leiame selle loo. Igasugused vihjed on teretulnud!
Pampampampaaaa... Olen kotona. Viimased päevad Soomes olid ilusad. Olime kodus, käisime sõprade juures ja nautisime veel ilusaid hetki. Mai tea, ei oskagi sellest kirjutada. Asjade pakkimise jätsin alles viimasele päevale. Võib-olla teadlikult. Al rääkis mulle koguaeg laupäeval, et täna on alles reede ja sa pead alles homme ära minema. Ja homme oleks ta mulle sama juttu rääkinud. Aga pakkida tuli, minna tuli. Saime terve päeva koos veeta. Jalutasime. Nägime veel sõpru. Peter ütles, et ma pean raudselt ta peole tulema täna õhtul ja ma ütlesin talle, et mind pole enam siin siis... Siis teatas Ruts, et nad jõuavad Raineriga päris hilja. Jõudsitki. Seega saime Al'iga käia veel kõrval majas peol, mille Peter lihtsalt lambist korraldas. Üüris ruumi, orgunnis tümmi ja võimu, tegi söögi ja ladus külmkapi alksi täis ja pani suure kuulutuse välja, et kõik tuleks. Rahvast tuligi mutkui juurde. Tantsisime Al'iga ja tundsime kõigest rõõmu. Ja kui Rutsi kõne tuli, ütlesin veel paarile sõbrale head aega ja läksime. Tõstsin oma raske kohvri autosse niikaua kui purjus Rainer uuris Al'ilt kui pikk ta on ja lõi taga nukke kokku. Viimased kallistused. Ja siis veel ühed. Ja veel ühed. Istusin autosse ja hakkasime sõitma. Al saatis mulle õhusuudluse. Lehvitasin talle, kuid nüüd mõtlen, et kas ta läbi toonklaasi seda üldse nägigi. Lubasin, et ei hakka nutma ja ei hakanud ka. Ja ega too hetk päris kohale ei jõudnudki, et ma koju lähen, sest siis veel ei läinud ka. Ja loomulikult ei saagi nutta, kui Rainer tõstis oma jala üles ja tal olid jalas Rutsi väga väga kõrge kontsaga saapad. On mees. Ta oli neid terve õhtu kandnud. Sõitsime mökille (ehk siis majakesse, mis neil üüritud oli), mis asus Oksala saarel, meie omal üksikul saarel, kus suvel viis nädalat veetsin. Päris tore äratundmisrõõm tuli nendel teedel sõites jälle. Raunts oli varem hoiatanud, et kõva pidu käib ja et ma ruttu tuleks Bussikuuskit mängima. Astusin sisse ja esimese asjana näen Katsi diivanil magamas kauss kõrval. Kedagi teist näha ei olnud. Ülevalt hõikas Raunts tsau. Kaddi ja Ints olid ka siruli voodites ja kell oli alles üksteist õhtul. Nagu selgus siis olid nad juba kella kaheteistkümnest päeval bussikuuskit mänginud. See seletas kõik. Kats oli selg ees trepist alla lennanud nii, et pea tegi igal astmel tõnks tõnks tõnks. See seletas ka seda, et Raineril oli killerkontsad jalas terve õhtu. Kuna enamus olid audis, siis mingit bussikuuskit loomulikult ei tulnud. Õnneks. Istusime Rutsi, Raineri ja Rauntsiga veel veits laua taga, sõime ja jõin ühe sinebrychoffi ära. Ja kuna hommikul vara oli äratus, siis läksime kõik peagi vooditesse ära. Aga magada ma too öö ei saanud. Kohe üldse mitte. Siplesin ja keerlesin. Al helistas veel öösel aga ma ei saanud väga rääkida, ei tahtnud teisi üles ajada. Mingiks ajaks vist uinusin ka ja 6.30 peksis äratus ülesse. 7.15 olime kõik autos ja asusime Helsingi poole teele. Jep... Siis ikka jõudis kohale, et ei, ma ei lähegi täna Jyväskylla tagasi, vaid hoopis Eestisse. Enamus magasid terve tee. Minul endiselt und ei tulnud. Sadam, laev. Poisid magasid laevas, mina jälle magada ei saanud ja jõlkusin niisama ringi ja vaatasin kuidas soomlased karaoket laulavad. Eestis tervitas meid päikesepaiste ja soe ilm. Jalutasin ilma nautides kesklinna. Bussikas joppas megahästi ja sain kohe bussile, kuigi oli suur kahtlus kas kohti üldse on. Bussis vist suikusin pool tundi aga ilmselt rohkem ka mitte, sest buss oli täis ja kitsas oli. Tartus astusin maha ja kohe järgmisele bussile ja oma kodukülas ma olingi. Jalutasin õhtupäikses koju, roosa kohver taga veeremas. Jep, kodu. Miski muutunud ei olnud.
Esimesed päevad olin kodus, sõbrannadega ja venna juures, hoidsin lapsi. Need lapsed on küll lihtsalt imetoredad ja toovad alati naeratuse näole. Vennaga olid suhted algul veits pingelised, mis tegi südamele kohe eriti haiget. Minu oma vend. Kellegi teise vastuseis ei teeks mulle nii palju haiget. Aga ilmselt olin tema suhtes ka veits mõtlematu olnud. Ja need esimesed päevad valasin päris palju pisaraid. Ja siis töö-ööd. Algul oli päris tore jälle tööl olla ja kõiki näha ja kõik uurisid mis kus kuidas on. Uusi nägusid on tööl nii palju. Aga vaevalt sai natuke tööd tehtud kui kõik oli jälle endine. "Oi, kas teie tulete ka meiega tantsima?". Ei ma teen tööd ja kui ei teeks, ikka ei tuleks. "Kas naisi ka sees on? Kui ei ole, siis peate teie tulema". Hahahaaaa, koomikud ma ütlen. Või siis "Miks mind feissbuugi listis ei ole? Mimõttes? Peab olema!". Mhmh... peab ikka kiirelt midagi muud leidma. Ainukesed normaalsed ongi töökaaslased. Paaril päeval käis OB koos paari oma soomlasest sõbraga ka peol. Kännissa kännissa oli OB. Puhus muga ainult Suomeksi. Ja üllatus üllatus, ma sain väga hästi aru ja oskasin isegi paari sõnaliste lausetega vastata ka. Winning! Paari nädalane praktika oli hästi mõjunud. "Sano Janelle, että join vain kaksi kalja!". Mhmh OB, ütlen su naisele, et sa jõid ainult kaks õlut.
Pühapäeval käisin kirikus. Kuigi sain vaid viis tundi magada, olin päris ergas. Ilmselt seetõttu, et suvel oli harjutatud vähe magamist. Teenistuse viisid läbi kogudese noortekogu. Bänd mängis nii lahedasti ja Tiidrek Nurme pidas jutlust. Kõik see puudutas hinge ja väga õige koha pealt. Päev oli jälle väga ilus ja soe. Õhtul läksime Vennakese juurde. Tahtsime veits õunu tuua koju aga lõpuks läks ikka nii, et tegime grilli, jõime natuke veini ja tsillisime niisama. Suve viimane grill ilmselt. Ja nüüd on ametlikult sügis ka. Kõik on uus septembrikuus? Eks näeb, mida need sügistuuled toovad...
Hitisoovitus: mõtlesin, et ei saa hitisoovitust teha, sest viimasel ajal kuulan aint Red Hot Chili Peppersit ja kaua ma nende lugusid siin ikka soovitan. Nigeeria poiste lugusid kuulan ka aga neid olen ka siia juba soovitanud. Siis meenus Soomest ja suvest üks lugu, mis sobib selle postituse juurde ülihästi:
Liar liar. Kirjutasin ma jeeee eile. Better late than never. Igatahes. Viimased päevad on olnud vihmased ja seega olen piirdunud rohkem tubaste tegevustega. Ma kuuslin, et Eestis olevat isegi mingi torm olnud. Aga vahepeal oli nädalavahetus. Nädalavahetus oli m6nus ja kuskil polnud yhtegi vihmapiiska. Laupäeval oli koguni yle kahekymne kraadi sooja. Käisime s6pradega linna peal. Nägin jälle ilusaid kohti, palju inimesi ja kl6psutasime päikse käes palju pilte. Aeg lendas kiirelt. Kella viieks pidid Babbs ja Dayo meiel kylla tulema. Meie olime aga end linna unustanud ja et nad väljas ei peaks ootama siis läksid nad yle tee teise majja meie kolmandate s6prade juurde. Yhes6naga k6ik on k6ikide s6brad. Väntasime kiirelt linnast tagasi. Ja t6esti megakiirelt, mis oli päris hea trenn. Panime rattad ära ja läksime ka siis yle tee Baba juurde, kus olid ka teised, kes meid ootasid. Vaatasime jalkat ja tsillisime niisama. Nigeerlased plaanisid Nigeeria iseseisvuspäeva peo korraldamise asju ja seda arutelu yoruba keeles ja zestikuleerimist oli nii naljakas vaadata. Passionate people. Muidugi käis ka söögi tegemine asja juurde. (Mainiks ka ära, et ma olin ainuke naisterahvas seltskonnas ja ainuke, kes syya ei teinud. Ehk siis mehed on maru head kokad). Kokad tegid basmati riisi ja hiigel banaani, mis tegelikult oli plantain v6i midagi sellist. Nägi välja nagu hiigel suur banaan, kuid seda toorelt ei saa syya. Praetult maitses ta nagu praetud banaan aint vb mitte nii magus. Kogu asja juurde käis ka vyrtsikas kana vyrtsikas kastmes. Muidugi ei teadnud ma, et see on nii vyrtsikas (kuigi vb oleks pidanud eeldama) ja nii t6steti mulle suur ports ette. Esimene amps oli päris yllatav. Ja v6ttis päris 6hkama. Plantain ja riis ei olnud vyrtsikad ja kana oli väga hea ja nii s6in ma isegi päris palju ära. Suu hakkas ka vyrtsiga harjuma. Muidugi kuulus minul asja juurde ka umbes liiter vett, et kustutada pidevalt p6levat suud. Poisid kugistasid sööki nagu ei midagi ja muigasid mu 6hu ahmimise peale. Kokkuv6ttes mulle täitsa meeldis. Tsillisime veel veits ja poisid pesid n6ud ära (mul ei lubatud seda teha) ja tulime viiendalt alla neljandale, kus elas veel yks s6ber, kes vist on pärit Keeniast v6i kuskilt sealt. Mingi Manchesteri mäng käis ja seega olid poisid kohe ekraani taha aheldatud jalkat vaatama. Keenia poiss, keda kutsutakse The King, t6i kohe igast suupisted välja. Mitte, et me just oleks tulnud ylevalt korruselt ja k6ht oli megatäis eksole. Ja nagu suupistetest veel vähe oleks, siis tegi The King parajast syya ka. Kalasupp Aafrika moodi. Kuigi k6ht oli täis, ei saanud ma juhust kasutamata jätta, et Aafrika toitu proovida. Al v6ttis esimese ampsu ja tema esimene reaktsioon oli, et UUUHH, it's hot! Ja mitte nagu kuum vaid vyrtsikas. Ja seda ytles Al, kes on nigeerlane ja kes sööb koguaeg vyrtsikat toitu. V6tsin ka siis lusikatäie supileent. UUUUUUUHHHH!!! Fire in my mouth, and I mean FIRE! Hea oli, et ma olin yleval korrusel enne just suht vyrtsist toitu söönud, sest tänu sellele oli mu suu natukene juba harjunud. Vastasel juhul oleks ma ilmselt minestanud selle esimese kalasupi ampsu peale. Kala ise oli kaa maruhea. Ja nii mida amps edasi, seda talutavamaks muutus vyrts. Muidugi j6in ära jälle liiter vett. Lisaks tegi The King ka parasjagu kana ja kuigi ma juba ägasin kogu sellest söögist, siis mahtus ka yks amps veel imehead äsja ahjust tulnud kana. Tsillisime veel ja vahepeal tuli Isaiah k6rval korterist kylla, kes j6udis äsja koju ja avastas, et oli v6tme tuppa unustanud ja ei saanud sisse ja pidi oma korterikaaslast ootama. Isaiah rääkis, et oli ka plaaninud just syya teha ja ekstra mulle ja midagi eeeeriti vyrtsist (ta s6i ka The Kingi kalasuppi ja tema plaanis midagi VEEL vyrtsikamat) aga kuna ta sisse ei saanud, siis jääb see järgmiseks korraks. Ja nyyd on mul isegi väike hasart tekkinud ja ma tahaks täitsa proovida seda Isaiahi plaanitud asja. Eniveis tulime siis The Kingi juurest l6puks ära. Ja mul oli hea meel, et kolmandal ja teisel ja esimesel ei ela rohkem tuttavaid, sest ma lihtsalt poleks suutnud nii palju syya aga keelduda pole ka viisakas. Tulime l6puks meie juurde ja tsillisime niisama lihtsalt ja lasime leiba vyrtsi luusse. Poisid pidid aga varsti ära minema.
Kuna oli laupäeva 6htu, siis plaanisime ka peole minna. Algul käisime kiirelt läbi mingitl dubstepi yrituselt, mis meid väga ei ahvatlenud ja läksime öökluppi nimega Bra (jep, nagu rinnahoidja). Bra oli paksult rahvast täis ja nägime seal mitmeid s6pru ja tuttavaid. L6ime tantsu ja nägin kuidas real niggad musta muusika järgi tantsivad. Mhmhhh. Kui klubist endast rääkida, siis see mulle väga meeldis. Kolm erinevat suurt saali, erinevatel tasanditel. Yhes oli mingi reggea ja tsill stiilis muusika, p6hisaalis oli klubi ja pop ja kolmandas Rnb ja hiphop ja selline. Sisekujunduselementi hulka kuulusid ka rinnahoidjad. Baarmänid olid enamuses mehed, j6hvikad olid minu meelest k6ik mehed. Pilet oli kuus eurtsi mis on igal pool nii. Riidehoiu eest tuli maksta 3 eursti!!! See on ka igal pool nii. Yhes6naga kui kluppi tahad minna, siis pead arvestama 9 eurtsiga, et yldse sisse saada, sest yleriietega sisse ei lubata. 0.33 liitri longero eest maksin 5.40. Aga melu oli kogu raha eest. Ja yldse, Jyväskyläs on vist umbes 5 klubi, mida mina tean ja tipp ajal 23.30-st kuni 01.30ni on k6ikide klubide uste taga hiigeljärjekorrad. Aga inimesed on viisakad ja seisavad ilusti rivis ja keegi ei trygi. Igatahes meeldis mulle Bra rohkem, kui Giggling, kus me eelmine nädal käisime. Umbes poole kolmeni l6ime tantsu ja siis tulime kodu ära. Pyhapäeval käisime veel yhel fellowshipil, saime s6pradega kokku ja s6itsime ratastega. Nagu ytlesin, on viimased päevad olnud vihmased ja väljaskäimised on piirdunud poes käimisega v6i prygi välja viimisega, sest eriti välja ei taha minna sellise ilmaga.
Viimased päevad veel siin. Pean pakkima hakkama. Ei tea kuidas k6ik asjad ära mahutada, ilma et kohver l6hkeks. Laev läheb pyhapäevva hommikul 11.30. Saan Rauntsi ja Rutsi s6pradega autoga. Kuna start on ysna vara pyhapäeval, siis tuleb Raunts mulle laupäeval siia järgi ja viib mu Hankasalmele ära. Juba hoiatas mind, et laupäeva 6htul mängime Bussikuuskit (jap, see on see mäng, mida me suvel mängisime ja peale mida olin ma elu suurimas mäluaugus). Suure t6enäosusega pyyan ma sellest mängust k6rvale hiilida. Pyhapäeval teen Tallinnas yhe turvaotsa, ehk turvan Eesti-Ukraina jalkaat Alecoq arenal ja siis kuangi 6htul hilja j6uan kodu ka. L6puks ometi. On veits koduigatsus kyll peal. Aga samas nagu on kahju siit ära ka minna, sest elu on siin hetkel nii muretu ja hea. Ja Al'i s6brad ehk aafriklased, keda siin kohanud olen, on kyll yhed maailma k6ige s6bralikumad inimesed yldse. Yhed k6ige s6bralikumad ja hoolivamad ja lahkemad, kes tunnevad alati huvi sinu vastu ja kuidas sul läheb ja pyyavad sinu olemist igal v6imalikul moel v6imalikult meeldivaks teha. Vähemalt mina ei ole sellist kohtlemist palju kohanud. Aaa, mis veel praegu meenus. Al elab linna ääres ja siin on ymber palju puid ja v6iks öelda, et isegi veits metsa. Hommikul syya tehes näeb tihti akna taga oravaid. Majad on siinkandis enamus täidetud tudengitega. Lisaks numbritele on majad tähistatud ka tähtedega. M ja N buildingud on tuntud kui peomajad. Siin majade juures on ka ysna palju selliseid grillimiskohti ja varjualuseid ja nii on ysna tihti siin väljas 6htuti grilltsillid, kuhu on k6ik oodatud. Olenemata päevast ja nii sattusime esmaspäevalgi yhele sellisele tsillile, kus hoolimata kergest vihmasabinast tehti grillil tuld ja tinistati kitarri. Inimesed on s6vralikud, kohtasin veel yhte eesti poissi, kes elab M buildingus. Ja nii see elu käib siin. Aga vist sai nyyd sydamelt jälle palju ära kirjutatud. Järgmine sissekanne tuleb ilmselt juba kodust. Can't wait to see you all!
Mul on selline väike salavidin oma blogilehel, et ma näen kes kuna mis IP-lt mis linnas mis riigis on mu lehte tsekkinud. Samuti, et mis teid pidi ta mu lehele on j6udnud, mitu minutit ja sekundit ta siin veetis ja mis klikiga ära läks ja igast muid asju veel. Igasuguseid kylastajaid on olnud igasugustest maailma kohtadest nagu Puerto Rico jne. Igatahes yks päev oli keegi mu lehele j6dnud guugeldades s6na "merka". Igatahes guugeldasin ise ka siis seda, et näha kas siis viskab mu lehe kohe. Tulemuseks oli mitukymmend mitukymmend lehte Merlyn Uusküla staffi. Nagu kesse viitsis yldse nii palju läbi lapata mingit Merlyn Uuskyla staffi, et ta yldse minuni j6udis l6puks? Ja nyyd saan ma kindlasti palju palju page visiteid juurde sest ma ytlesin Merlyn Uuskyla jälle. Aga ärge kartke, te ei pea yldse mu blogi lugemist l6petama. Ma seda salavidinat tsekin ysna harva ja p6hiliselt selleks, et näha kas on uusi lugejaid. Nii et jah, I wish you pleasent reading everybody!
XOXX
P.S. Ykskord oli keegi mu lehele j6dnud guugeldades "v66rutusravi p6lvas". Loodan, et see inimene leidis selle 6ige koha mis ta otsis.
P.S.S. Homme blogin ka jälle teemadel "Minu Soome". Stay tuned!
Moimoi. Raporteerin, et minuga on k6ik hästi ja endiselt naudin oma puhkust. Ilmad olid siin paar päeva megahead. Käisin shoppamas ja niisama oleme. Varsti juba kojutulek. Pean ilmselt oma kohvrikesega koperdama rongile ja laevale ja bussile jne. Eks näis. Aga muud ei midagi. Musid ja kallid!
XOXX
P.S. By the way, I'm coming back with some jewellry ;)
Ja peale seda oli nii, et Raunts ja Ruts ja Kats tulid Eestisse. Ja mina tulin koos nendega Soome tagasi Al'ile kylla, öeldes head aega (mtite hyvasti!) oma veits kurvameelsele emale ja skeptilistele s6brannadele. Tartu, Tallinn, laevas6it, Helsingi, piiiiiikk autos6it ja Jyväskylä. Ja nii ma siis öösel kell 1 seisin siin maja ees väikse (aga väga raske) kohvriga Al'i embuses. (Yeah, I know... enam dsiisimalt ja läägemalt ei saaks kirjutada). Kaks nädalat puhkust Soomes koos Al'iga. Esimene nädalake hakkab läbi saama ja siiani on k6ik t6eliselt m6nus olnud. Esimesel peäval paistis päike ja läksime ratastega linna peale s6itma. Siin s6idavad k6ik ratastega igale poole ja linn on paksult rattaid ja rattureid täis. (Lähipäevil peaksin enda ratta saama. Jeiii). Kohtusin mitmete Al'i s6pradega. Nii, et esimesed päevad möödusid paljude uute inimestega tutvudes (k6ik nimed veel päris peas ei ole) ja vastates kysimustele How is Estonia? What do you do? What did you study? jne. Esimesel 6htul valmistas Al mulle Aafrika toitu. (By the way, ta on nigeerlane ja on siin yli6pilane). Vyrtsi ta muidugi nii palju ei pannud kui tavaliselt. Ja nii me nautisime kyynlavalgel väga head Aafrika toitu. Esimestel päevadel sain ka kuulda palju Aafrika muusikat, mis tundub mulle ydini positiivne ja mida kuulates tahaks koguaeg tantsida. Laupäeval käisime peol. Kui Eestis on p6hiline peopäev reede, siis siin on selleks laupäev. Meie k6rval yhikas oli pidu ja naaber linnaosas oli kaks yhikapidu. Läksime sinna teise linnaossa, kus Al'i s6brad pidasid yhte welcome party't yhele tydrukule, kes Nigeeriast siia kolis. See oli täpselt nagu kuskil ameerika filmis. Liftist välja astudes oli koridoris juba igasuguseid inimesi tsillimas. Korterisse astudes oli seal nii palju inimesi, et vaevalt mahtus sisse. Värvilised diskotuled olid yles pandud ja m6nus tymm käis. Taaskord oli seal palju erinevaid inimesi soomest, tsehhist, keeniast, malilt, nigeeriast, itaaliast ja isegi kolm poissi eestist, kes elavad meie k6rvalmajas. Small world. Inimesed on jube lahked ja sa t6esti tunned end seal teretulnuna, missest, et nad näevad sind esimest korda ja ei tea sinust midagi. Pidu oli meeleolukas, muusika, tantsimine ja s6bralikud inimesed. Peale seda suundusime linna öökluppi. Kuna oli laupäev, siis ööklubi oli paksult rahvast täis. Tantsisime ja tsillisime niisama kuni umbes kaheni. Pyhapäeval oli vaikne päev. Käisime yhel fellowshipil ja kohtusime m6nede s6pradega. ja shoppassime mitmes toidupoes ning tulime koju kahe raske kotiga. Al tegi jälle syya. (Jep, siiani p6hiliselt syya teinud Al ja mina olen teinud a la v6ileipse v6i kellogseid). Ja nii need päevad siin mööduvad puhates ja head inimeste seltsis. Tahaks ära mainida, et aafriklased on kyll eriti s6bralikud. Uurivad koguaeg kuidas läheb ja kas mulle meeldib siin ja kas Al hoolitseb mu eest hästi ja lubavad peksa anda talle kui ei hoolitse ja laenavad oma ratast ja toovad shokolaadi ja on lihtsalt väga lahked ja soojad. Mis on eriti suureks kontrastiks kylmade eestlaste k6rval. Aga egas vist rohkem midagi. Nädalake on siin veel jäänud ja mitmed asjad ootavad veel ees. Kyll te neist siis jälle kuulete. Love ya all!
... peab alustama sellest, kui ma veel Soomes olin. Ehk siis kui ma eelmine kord soomes olin. Viimane nädal jäi vist suht kajastamata? Ma täpselt enam ei mäleta. Nagu lubatud, siis tegime tööd päris korralikult. Oli veel ilusaid ilmasid ja sai nautida suve. Nädala jooksul kogunes isegi kolm alkovaba päeva, mis on märkimisväärne edusamm, sest enne seda oli kuu aja peale neid päevi kolm. Aga need päevad, kui sai napsutatud sai ka päris korralikult napsutatud. Kui aus olla, siis ma kahjuks enam ei mäleta kus ja kuna ja mis puhul me napsutasime. Viimaseks suuremaks peoks oli Jyväskylä kylastus ja klubitiir viimasel laupäeval. Alustasime oma kodusaarel ja meeled olid päris ylevad juba. Mul oli hea meel, et saab kluppi tantsima ja mutkui l66pisin, et täna ma sebin klubis m6ne neegri ära. Mingi aeg tuli Anssi, meie kaine grupi- ja autojuht, meile järgi. Tee peal ladusime veel p6hja ja nii olimegi varsti Jyväskyläs. Peale suure tantsimise soovi, oli meil olnud ka suur piljardimängimise soov koguaeg niisiis suundusime kohe yhte piljardikohta, mis oli umbes selline nagu trehv v6i miskit aga suurem. Mängisime Udukesega kahekesi Anssi vastu ja paraku ikkagi kaotasime. Kaks pead on ikka kaks pead ja kaks udupead on ka ikka kaks udupead. Peale seda suundusime ööklubisse nimega Senssi. Ukse peal kysiti dokumenti ja 6 eurtsi. Sees oli meeldivaks yllatuseks see, et kui Hankasalmel Rantabaaris ja mujal maksis väike sinebrychoffi longero 5 eurtsi, siis klubis sai poolese juba 2.90ga ja kangema alkoholiga kokteili viiekaga, nii et winning. Tantsisime ja olime niisama. Yks kena mustanahaline jäi mulle kohe silma ka (ilmselt vist k6ik teavad, et mul on alati n6rkus olnud nende vastu). Udukene pakkus kohe välja, et läheb ytleb talle, et ma tahan tantsida temaga ja mina mutkui eieieiei. Käisime vahepeal ringi ja läksime Anssi ja Udukesega jälle tantsima. Ja ennäe, seesama must kutt tuli ka sujuvalt meiega tantsima. Mingi aeg siis ta tantsis nagu juba rohkem minuga ja Udukene t6mbas solidaarsusest koos Anssiga veits eemale tantsima. Sealt edasi möödas terve ylejäänud 6htu meil tantsuplatsil. Klubitiir minu jaoks l6ppes sellega, et läksin Al'ile (kutsugem teda näiteks nii) kylla. Peale k6ige muu rääkisime ka pikalt ja laialt nii kaua kuni Udukene ja Anssi helistasid, et tahavad kodu minna, sest Anssil oli järgmine päev tööpäev. Kui ma ytlesin, et Al elab kesklinnast umbes 5 km kaugusel, oleks Udukene peaaegu ära minestanud. Vahetasime Al'iga k6ikv6imalikke kontaktandmeid, long kiss goodbye ja istusin Anssi autosse. Järgmine päev algas suht korraliku peavaluga, mis oli viie nädala jooksul esimene Soomes. Muud 6nneks polnud. Esimene k6ne tuli hommikul Al'ilt ja nii sai iga päev temaga pikki telefonik6nesid tehtud. Viimane esmaspäev oli veel tööpäev ja 6htul käisime veel juuksuris. Esmaspäeva öösel vastu teisipäeva kella kolme ajal oli start Eesti poole, sest kell 8 hommikul läks laev. Seega viimane 6htu veetsime kaarte mängides ja napsu v6ttes ja v6ib-olla isegi natuke kurvas meeleolus. Magama enam too 6htu ei läinud ja napsutasime nii kaua kuni pidi autosse istuma ja s6itma hakkama. Ja niimoodi me sealt öösel veits kurvana ja veits napsusena mööda tuttavaid teid ära s6itsimegi. Pikk tee Helsingisse möödus poolunes ja poolärkvel. Helsingi, laevas6it, Tallinn. Kuna meil polnud v6imalust Helsingis shopata, siis tegime seda kodumaal Ylemiste keskuses. L6unaks ostsin Rimist pastasalati, Creme brulee magustoidu ja veel paar ninninänni ja k6ige selle eest pidin maksma vaid 2 eurtsi, mis tundus nagu nii hämmastavalt vähe. Peale seda Tartu ja T6rvandi. K6ik tundus samasugune kui lahkudes. Järgnevad kolm nädalat, mis ma Eestis veetsin, möödusid nagu lennates koos iga6htuste kohtumistega s6prade ja sugulastega, keda polnud nii kaua näinud. Vahelduseks tegin ka veits tööd Folgil ja Vabaduse Laulul, kus sain jälle uuendada oma s6prust proua Evelyn Ilvesega. Tartuff, väike pirotsill Soome mammudekorjamistiimi Tartu osakonnaga, kirjude shottide tulistamine Shotibaaris koos Udukesega, töötajate pidu, vanaema kylastus, seenelkäik, laste hoidmised, kohvitamised raekoja platsil. Yhes6naga nautisin elu ja seda, et muresid peaaegu polnudki ning sai r66mu tunda oma lähedaste seltskonnast. Nende kolme nädala jooksul ööbisin ma suurema osa öödest kuskil mujal kui kodus. Samuti sai iga päev tunde veedetud Skypeis Al'iga rääkides. Isegi yhte ööklubi sai kylastatud, kus sai isegi yhe teatava härraga m6ned tantsud tehtud ning see ei tekitanud minus isegi erilisi emotsioone. Paar kuud tagasi oleks ma sellise asja peale nii pöördes olnud, et peas oleks kumisenud ja rääkida poleks suutnud. Ainuke, mis peas kumises, oli suures koguses gin toonikuga ja see kumises seal veel järgmine hommikgi. Ja ikka väga tugevalt nii, et järgmine päev eriti meeldiv ei olnud. Kui Soomes ei olnud pohmakaid, siis Eestis oli see yks kord ja ikka väga korralik pohmakas. Paar päeva veel kodus ja siis... (nyyd peaks alustama uut l6iku aga, et see postitus liiga pikaks ei veniks, siis alustan uue postitusega). Stay tuned!
No oma lubatud postitust pole ma siiani kirjutanud. Ehk m6ni päev. Aga teile k6igile teadmiseks, et olen 6nnelikult saabunud jälle p6hjanaabrite juurde ja resideerun paar nädalat Jyväskyläs. Ilm on täna ilus, s6itsime ratastega linnas ja tsillime. Siiani on k6ik korras. Updatein peagi jälle ja kellel on segadus selles osas, et miks ma yldse siin olen siis räägin sellest ka ilmselt peagi. Musid kallid k6igile!
Jaahaas, kes on kõige halvem blogipidaja üldse viimasel ajal. I know the right answer ja võtan kogu süü enda peale. Aga nagu pole väga kodus olnud ja kui olen, siis ei saa ei viitsi ei taha. Täna jälle kiire nii, et ei saa seda praegu ka teha. Aga nüüd lähipäevil võtan selle lihtsalt kätte, sest kirjutada on palju. Praegu jälle ühele ja siis teisele koosviibimisele ja nii see elu käib. I'll see ya when I see ya!
Aga täna lähen ma hoopis Tallinnasse vabaks lauljaid kaitsma. Ehk siis ikka veel pole ma suutnud kirjutada. Päris kiire on olnud ja päevad pudenevad käest. Järgmine nädal peaks rahulikum tulema. Ehk siis saan kõik tehtud mis vaja. Seniks... Love ya all!
Hitisoovitus:
XOXX
P.S. Aaaa... Head taasiseseisvumist kallid eestlased!
Ürgtänava kontsert ja mina olen ukse peal. Tuleb noormees, õlle käes.
Mina: "Vabandust, alkoholiga siseneda ei tohi!"
Noormees piilub üle ukse saali sisse, vaatab natuke ringi ja ütleb siis mulle: "Aga ilma alkoholita pole siin ka midagi teha!" ja kõnnib minema.
Huumorit peab saama.
Igatahes olen ma jõudnud kodumaapinnale ja juba tsillind ja hängind ja raha raisanud ja natuke ka tööd teinud. Täna ka mingi Püssi-Pirotsill. Kui vabam hetk, siis pühendan teid kõigesse tagant järgi.
Ee... eriti nagu midagi. Täna on reede. Terve hommik sadas vihma, riided on märjad. Nüüd võtame natuke napsi, et seest soojaks saaks. Paar päeva sai täitsa alkovaba oldud. Filmiõhtud on enamasti olnud, sest väljas on üsna jahe õhtuti. Soovitan Amerian History X ja Shutter Island. 21 ja Jackass 2 olid ka täitsa lahedad. Ja siis sai muidugi mingi sada noortekomöödiat ära vaadatud. Tennist käisin ka jälle mängimas aga seekord Anssiga, kes on minust kõvasti parem ja siis ma ei olnudki enam nii osav. Homme on viimane tööpäev. Homme on laupäev. Mis saama hakkab, ei tea. Ja siis kodu. Vot nii. Aga teised susivad mind, et ma endale koksi läheks teeks, nii et I'm out! Kiss kiss bang bang!
Week 4.
Markkooooo, missä sa oled??? Week 4 hakkas juba tegelikult week 3 l6pus. Miskipärast on siin Soomes nii, et påhapäevad on hullemad peopäeva kui laupäevad. Peale eelmist laupäeva oli påhapäev selline tsill ja rahulik ja kella 12 ajal tegime Manni ema toodud siidrid lahti ja lebotasime niisama. Yks siider viis teiseni ja nii oli jälle pidu. Ja no Jaanuse synnipäev oli ka. Mängisime Unot ja Pokkerit lolluste peale ja tsillisime niisama. Bailat mängisime ka. K6ik oli okei kuni selleni kui Raunts ytles, et mängime Bussikuuskit. Me k6ik jube 6hinal, et mängime jaa. Ja tuli välja, et see Bussikuuski on lihtsalt megahull joomismäng. Palju kordi hullem kui Baila. Bussikuuskis pidi ainult koguaeg jooma. Paar mängu Bussikuuskit ja peale seda oli mul pilt must, sest ma kippusin kaotama koguaeg. Nii palju ma tean, et käisime öösel Jaanusega ujumas, peale mida läksin sauna, kus viskasin riietega lava peal olles leili ja kunagi läksin ka omal j6ul magama. Detailid on must maa. Mina ei tea, joovad siin aint. Esmaspäeval j6udis Jaanus p6llule pooleks tunniks. Ma pidasin ikka korralikult vastu, sest Soomes pohmakaid pole. Kerge peavalu siiski tabas mind mingi aeg, mis läks ka yle suht hästi. Nii, et esmaspäeva v6tsime suht rahulikult ja aint paari siidriga. Teisipäeval oli jälle pidu, sest Villel algas neljapäevane puhkus ja selle puhul tegi ta k6vasti välja igasuguseid asju. 6htu möödus l6busalt. Kolmapäeval oli lahkumispidu, sest enamus tydrukuid läksid neljapäeval ära. Nii, et kolmapäev möödus taas väga väga l6busalt. Panete ehk tähele, et detailidesse ma ei lasku, sest need on ka kohati hägused aga igatahes tsillsime oma kodusaarel Oksalas koos kylalistega. Neljapäev oli natuke kurb. Enamus tydrukuid läksid ära. Isegi pisarad tulid k6igil. Aga leppsime juba kokkusaamised kokku. Neljapäeval algas Jyväskylas ja selle ymber WRC neste ralli. Ville oli mind juba kaks päeva tagasi kainekaks sebinud nii, et rallile minek. Aga kainekas ma ei pidanudki olema, sest Villel oli eelmisest 6htust nii hull krabula, et ta oli ise kaine juht. Seega pikka juttu ei olnud ja me Janega tegime siidrid lahti. Saime veel m6nede tyypidega kokku ja s6itsime/k6mpisime raja äärde. Tsillisime raja ääres ja nautisime mööduvat mootorip6rinat. Peale seda s6itsime yhte väiksesse linna, kus saime mu venna seltskonnaga kokku. Venna tuli ka s6pradega rallile ja muidugi tellisin ta käest odavat Eesti alksi: kast siidrit ja liiter viina. Rääksime natuke juttu aga neil oli ka veits kiire ja kaua ei saanud tsillida. Nii et peale meeldivat randevuud s6itsime Jyväskylla ralli Service Parki. Vaatasime ilusaid autsid ja mehi. Otsisime Eesti poisi Ott Tänaku boxi ka yles. Ville 6hutas mind, et ma teeks pilti Otiga. Veidi shvipsis nagu ma olin, oli julgust kyllaga ja nii saigi Ottiga pildistatud ja ka natuke juttu aetud. Tsill tyyp. Mingi aeg hakkasime tagasi s6itma. V6tsime autos veel protsenti peale ja kodusaarele j6udes olin ysna kännis. Aga magaminek oli ka, sest tööpäev ootas. Reedel tegime pikalt pikalt tööd ja kohe nii palju, et tegime endale laupäeva ka vabaks. Seega sai reedel teha midatahes. Käisime linnas v6rku ja tennist mängimas. Mängisin esimest korda ja ma ei olnudki k6ige kobam selles ja isegi täitsa okilt tuli välja. Peale seda tsekkisime 6htul teist kohalikku l6bustusasutust - baar/kohvik/restoran La Milano. Kuigi peale meie oli seal paar inimest, oli seal väga l6bus. Ilmselt sellepärast, et meid ennast oli päris palju: mina, Udukene, Kadi, Kerli, Janne, Ruth, Kati, Raunts, OB, Jarkko, Anssi, Riku, Ville vahepeal ja vist veel m6ned. (Ja muidugi aitas joodud alkohol ka kaasa). L6bus tyrklasest baariomanik tundus olevat k6igi s6ber ja tsillis ka meiega. Tegi jooke välja ja niisama. Siis kutsus ta meid k6iki lahkelt enda juurde ja pani oma baari tund aega varem kinni. Tyrklased elavad vist hästi siin. Korter, seina suurune telekas, uhiuus audi, täis baarikapp. Igatahes jootis ta meid lahkelt ja pakkus huvitavaid maiustusi. Mingi aeg, ma ei tea kuna, tulime sealt ära ja kodusaarele. Mängisime köögis veel kaarte ja mingi aeg sai magama ka mindud. Laupäeval oli laupäev ja see tähendas, et alustasime kodus ja mingi aeg läksime Milanosse jälle. Ma selle yle väga 6nnelik polnud, sest tyrklasest baariomanik oli mulle veits ligi ajama hakanud. 6nneks ta väga peale tykkiv pole ja ma liinile ka ei läinud nii et seega oli täitsa ok. J6ime valgevenelasi ja siis s6idutas Nazmi meid Rantabaari ja pidu l6ppes jälle kodus. Laupäeval tuli ka mu vennake siia koos Mosse ja ta naisega. Tegin neile sauna ja ise läksin linna. Vennake oli väsinud ja nad keerasid magama. Hommikul ärkasime ja tsillsin Vennakesega terve hommiku kuni nad Helsingisse s6itma hakkasid. Selleks ajaks kui mu vend meile kylla j6udis, oli tema toodud alks juba otsas. Pyhapäev oli ka täitsa rahulik ja käisime mustikal ja vaatasime filme. Alkoholivagu päevi nende nelja nädala jooksul: 3. Igatahes tsill nädal oli. Ujusime näiteks keset järve asuvale yksikule saarele Udukesega. Igast muid asju tegime ka, mis praegu ei meeldi. Tööd teeme ka endiselt hoogsalt.
Yhes6naga jah. Nii need päevad siin mööduvad: töö ja l6bu käsikäes. Viimane töönädal käib ja see nädal tuleb k6ik l6busad asjad, mis veel tegemata on, ära teha. Eks siis kuulete ilmselt kodus juba. 09.08 6htul hakkan tagasi s6itma ja siis m6tleme, mis me k6ik tegema hakkame. Nagu tahaks juba kodu, sest Eestis pole yldse tsillida saanud ja suvi juba läbi saamas aga samas on siin ka nii tsill olnud ja tundub, et nii palju asjad jäävad veel tegemata. Aga siiski näeme juba 6ige varsti!
Moro moro. Kiire apteit jälle. See nädal on nii kiire olnud, et mul pole isegi midagi valmis kirjutatud. Aga see nädal on kyll k6ige hullem peonädal olnud. Enamus tydrukuid läksid kodu ära ehk siis olid lahkumispeod ja siis oli ralli ja peod ja siis tegi reedel nii palju tööd et tegime endale laupäeva ka vabaks ja siis oli selle puhul pidu ja siis käisime tennist mängimas ja ujusime yksikule saarele ja käisime Jyväskylas, käisime yhe tyrklase baaris ja l6puks tema kodus joomas ja miljon asja on toimunud. Vennake käis kylas siin, t6i meile kasti siidrit ja liiter viina, mis said kahe päevaga otsa. Yhes6naga, kui saan, siis kirjutan pikemalt nädalast. Tydrukud läksid ära ja siis läks enamus arvuteid ka ära ja need mis on nendele on järekord ja tööd tuleb ka teha. Ehk siis ma vaatan kuna kus kirjutada ja postitada saan. Täna lähme mustikaid korjama. Muidu on lebo päev. Järgmine nädal plaanime vähe alkoholi tarbida ja megapalju tööd teha sest viimane töönädal ongi ja rikkaks tahaks saada. Ehk 6nnestub Tamperes l6bustuspargis ja klubis ka käia. Elu on siin ilus yhes6naga. 66 ja yy tähte aint pole arvutis. No vot praegu siis side l6pp. Kirjutage ja joonistage kuidas teie peod möödusid. Hyvä päivää!
Meie igapäevane playlist:
Midä tapatu? Kolmas nädal ka täis saanud. Täna pühapäev ehk blogipäev. See nädal on jälle eelmistest erinev olnud. Nädal algas jälle suure peoga. Esmaspäeval läksime Ville mökisse ehk suvilasse. Jube nunnu suvila oli. Täpselt selline nagu üks suvila olema peab. Mind pandi kaineks rooliks ja see oli vist teine kaine päev siin Soomes. Paar lonkus huvitavaid kokteile ikka proovisin. Igatahes läks seal jälle jube lõbusaks ära. Mängisime kaarte. Riku tegi väga huvitavat strippi ja kõik võtsid kõvasti protsenti peale. Helgal oli mingi kindel plaan end väga kasti juua ja see tal ka õnnestus. Kuna järgmine päev pidi jälle kell viis põllul olema siis hakkasime pool üks öösel sealt liikuma. Ma olin Riku tuuningbemmi roolis ja see oli lihtsalt niiiiii hea sõidukogemus. Rikul on päris suur mootor peale pandud ja Soome väiksed kruusateed on ehtsad rallikad. Sai ikka mõnuga kurve võetud. Ühe paiku saime kõik voodisse. Need, kes purjus olid jäid kohe magama. Ma siplesin vähemalt tund aega veel voodis ja lõpuks sain magada umbes kaks tundi. Aga hommikul hoidis mingi adrenaliin püsti mind vist ja kõige hullem ei olnudki. Igatahes Helga põllule ei tulnud ja siis sellest tuli veits probleem, sest korjajaid on see aasta vähe. Raunst sai ka noomida, et sõpru siia toob. Eniveis siis oli meil teisipäev ikka täitsa täitsa kaine päev ja läksime vara magama ja kolmpäeval peale kuut tundi und oli hoopis raskem ärgata kui eelmine päev peale kaht tundi und. Siin oled 4-5 tunni unega nii ära harjunud. Kolmapäeval tuli Raunts kohe, et ei saa enam kainet päeva olla ja tõi maasikaveini jälle välja. Jõime veintsi, mis oli eriti kangeks läind ja mängisime kriketit ja kaarte. Vein töötas jälle väga hästi. Neljapäeval tegime jälle veits rahulikuma päeva ja vaatasime Reamees Ryani päästmist ja jõime viinakokteili ja õllet. Reede oli tore päev. Käisime Jyväskyläs, mis on umbes 60 km siit, shoppamas. See oli esimene megakuum päev ja Jyväskyläs näitas kraadiklaas 34 kraadi. Õnneks oli poodides konditsioneer aga väljas ei saanud küll üldse olla. Käisime kõik võimalikud poed läbi ja Raunts mutkui pööritas silmi, et kuidas meil nii kaua läheb. Paar asja sai ka igaüks, sest kohati on -70%-sed alennused. Käisime veel ühes kiirtoidu kohas söömas ka. Portsud on siin ikka nagu kõik asjad Soome. Megasuured lihtsalt. Mu friikapraest jäi küll vähemalt pool alles. Tagasi tee peale võtsime ühed siidrid ja kuigi kõht oli megatäis hakkas see üks siider väga hästi pähe ja tagasitee oli lõbus. Oksalas ehk siis kodus sai sama hooga edasi võetud, sest mu tädi tuli siia ja siis oli tema saabumise pidu teha kindlasti. Varasest magamaminekust ei tulnud jälle midagi välja. Laupäev oli jälle kindlasti peopäev, sest pühapäevad on ju vabad. Käisime päeval linnas ja ostsime alkopoe tühjaks. Mu tädi tegi megahead glasuuriga kringlit ka ja läks pidu lahti. Enne seda oli veel päris vinge äikese torm ka meie saare kohal ja elekter läks ära, nii et mida pimedamaks läks, seda huvitavamaks. Linnast tuli vahepeal rahvast ka meile juurde. Kella kaheteist ajal läksid suht paljud linna peale. Me Udukesega ja mõnega veel jäime kodu, sest öösel tuli Udukese emps. Tiksusime ja võtsime protsenti peale ja Udukese emps tõi veel kastide viisi protsenti juurde. Vaikselt hakkasid teised ka linnast tagasi tulema ja nii sain mina magama pool viis ja mõned veel kell kuus. Ja nüüd on hommik käes. Pohmakat pole endiselt ükski hommik olnud. Soome on tore – alks hakkab kiirelt pähe, magada pole palju vaja ja pohmakat pole never. Sellepärast need soomlased siin vist joovadki nii palju.
Kui nüüd tööst rääkida, siis maasikad hakkavad otsa saama. Nädala lõpus oli juba suht piin maasikaid korjata, sest lihtsalt ei ole enam väga korjata midagi. Aga selle eest on jube palju nüüd vaarikaid ja herneid ja mustikal saab ka käia, mida ma ka üks päev tegin. Ühesõnaga tööd väga vähemaks ei jää. Aint, et nüüdsest peab kella kuuest alles põllul olema. Neljapäeval lähevad enamus ära ja meid jääb siia viis ainult. Võib-olla siis läheb jälle raskemaks sutsu. Ei tea kah. Ilmad on sellised väga heitlikud. Üks hetk on megakuum ja siis tuleb selgest taevast viie minutiga sellised paksud tormipilved ja välgutab ja müristab ja lööb pirne katki ja elektrit välja. Ja siis läheb jälle kiirelt ära. Olen siin ilusaid tormipilte ka teinud, mida kunagi ilmselt näha saate. Käsi mul vahepeal siin ka mädanes otsast ära. See väike haav, mis ma trepist alla kukkudes käele sain, läks suts mädanema ja ilmselt jääb mul väike auk käe peale. Aga midagi hullu pole. Aga tore on siin endiselt. WRC ralli on Jyväskylä ümber järgmine nädalavahetus ja läheb siit ka suht lähedalt mööda, nii et vist lähme ka kuskile raja äärde, sest mu vennake tuleb ka vist rallile sõpradega. Siis üks päev plaanime veel Jyväskyllä öökluppi ka minna, sest nii ullult tahaks tantsida ja seal on lähim klubi. Siis plaanime veel minna Tampere lõbustusparki, mis pidi megalahe olema. Aint sinna on 200 km umbes ja peab vaatama, millal selline vaba päev tekib. Muud vist ei oskagi praegu lisada. Töö ja lõbu koos ja ärge muretsege, ma ei pinguta siin üle. Väga. Ühesõnaga kaks nädalat veel siin ja siis kodu. Näen teid kõiki siis. Hoian teid ikka kursis kõigega ja olge tublid seal 700 km kaugusel. Love ya!
XOXX
P.S. Hetkel vaatame American Pied ja joome odavat Eesti siidrit. Winning!
Moi moi! Ainult kiire apteit. Kõik on hästi. Megapalav on. Käisime täna Jyväskyläs shoppamas. Nüüd libistame siidrit ja varsti tulevab rahvast juurde. Ja homme peab kõigest 6 põllule minema ja mitte viis!. Winning! Maasikaid on järjest vähem, vaarikaid ja herneid järjest rohkem. Vot nii. Elu on tsill lill. Love ya all!
Ja no nüüd ma saan lõpuks selle postituse ära teha, mis ma eelmise nädala lõpus valmis kirjutasin. Hoiatan jälle, et see on täiesti läbi lugemata ja retužeerimata ja selline nagu torust tuli.
Week 2
Teine nädal ka meil läbi. Ma hästi ei mäleta praegu, mis ma eelmine nädal kirjutasin, nii et kui midagi kordub siis ärge pikka viha peage. See nädal oli eelmisest üsna erinev. Esiteks juba seepärast, et ilm oli hoopis kehvem. Üks päev sadas terve päev vihma ja ligunesime põllul, nii et aluspesu oli ka märg. Teised päevad on õnneks normaalsemad olnud ja enamasti päike ikka särab taevas. Hommikud on veits jahedamad olnud. Aga ilmselt sellepärast ka, et oleme pidanud iga päev kell 5 põllul olema. Seda sellepärast, et see nädal oli maasika tippaeg. Maasikaid oli lihtsalt nii mega palju. Ühe vao pealt sai 50-60 kilo maasikaid ja maasikad olid nii suured nagu kartulid ja kaks maasikat kaalusid umbes 80 grammi. Seepärast olid ka päevad maru pikad: kahe-kolmeni ehk siis umbes 10-11 tundi. Põllu peal on üldiselt lõbus ja aeg läheb ruttu. A vahest jälle päev nii venib ja lihtsalt ei viitsi üldse liigutada ennast. Järgmine nädal jääb ilmselt vähemaks maasikaid, ehk siis korjata on vähem aga seda pornom ja tüütum. Herned on ka juba valmis saamas ja neid korjasin ka üks päev, mis on tunduvalt normaalsem kui maasikad. Mustikad on ka valmis ja neid käisid ka mõned korjamas. Vaarikad tulevad ka mingi aeg ja neid pidi eriti normaalne korjata olema.
Õhtud on jälle sisukad olnud. Mängime Unot ja teeme lollusi, tõde ja tegu sai üks õhtu kõvasti ja filme vaadatud. Unot mängisime nii, et kes kaotab pidi midagi karistuseks tegema. Preili Uduke ei tohtinud naerda 15 minutit ja igs kord kui ta seda tegi, sai klaasi vett näkku. Kokku sai viis klaasi. Mind meigiti näiteks ülikoledaks meesvampiiremoks ja Jarkko pidi viis minutit ketzupit suus hoidma. Mis igavusega muud ikka teha kui lollusi välja mõelda. Üks päev käisime mootorpaadi poes üle selle hiiglasliku lõputu järve. Jälle tore kogemus. Väikse peo korraldasime ka neljapäeval. Käisime suvilas ja tsillisime seal. Iga õhtu on möödunud veits alkoholi tarbides, mõni õhtu ka veits rohkem. Magada saab umbes 4 tundi öösel ja hommikud on üsna rasked seetõttu. Vahest saab päeval ka mõne tunnikese tududa. Täna on laupäev ja see tähendab, et homme on vaba ja see tähendab, et täna võib end jälle vabamalt tunda. Lähme vist linna peale laiama. Mingi nädalavahetus oli plaanis Jyväskyllla kluppi ka minna, sest nii hullult tahaks tantsida. Ja Soome ralli pidi ka siit üsna lähedalt mööda minema nii et loodetavasti saan seda ka vaatama minna. Aaaa ja peremees võttis endale uue koera. Väikse labradori kutsika. Nüüd on meil siin väike nunnu päntajalg ja kõik poputavad teda ja tema ainult närib kõike. Tehnilised uuendused on meil ka. Nimelt on meie toas kaks telekat. Aga Soome on ka digilevile üle läinud ja siis kanaleid me ei näe. Esimesel päeval tõi Raunts meile Playstationi ja ühendas taha ja terve kilekotitäis filme on nüüd ära vaadataud ja mõnda isegi mitu korda. Avatari nägin ka lõpuks ära. Me Udukesega olime need viimased eestlased, kes seda näinud polnud ilmselt. Meeldis täitsa. Aga nüüd toodi meile ka digibox ja kui üks juhe saab ka paika, siis on meil täitsa telekas olemas. Mõned netipulgad on ka majja ilmunud, mis kohalikud poisid tõid ja seega on lootust, et saan nüüd tihedamini netti ja end eluga kursis hoida. Põllal kuulan Soome raadiot, mille playlist on küll iga päev absoluutselt sama aga mille hommikuprogramm on täitsa hea ja üllataval kombel saan ma ka täitsa hästi aru enamusest. Nii et saan veits Soome keelt õppida põllal. Rääkida veel väga palju ei julge, aint hädapärased asjad ja eesti keel koguaeg ümber ka ja Raunts meil vahendusmees ka nii, et siis ei ole väga vajadustki olnd. Aga püüan ikka õppida siin ja kuulan kõrvad kikkis koguaeg. Purjus peaga tulevad sõnad julgemini suust välja ja ei tähenda üldse, kas õigesti või valesti.
8. august peaks siin viimane tööpäev olema ja siis kodu ära. Loodetavasti rikka ja ilusana. Aga olks, ma nüüd sauna ja siis natuke iluund ja siis teen ennast ilusaks ja siis linna peale.
Niih, ma natuke lisan veel viimase laupäeva kohta ka. Ma olin ikka täitsa kännis omadega jälle. Alustasime siin kodus, siis sõitsime kaheksakesi kuuekohalise autoga linna peale. Käisime Rauntsi õe juures, siis Rantabaaris, kus penskarid sebisid üksteist, siis sõitsime Asemalle, kus töötab Jarkko ja kus oli megapalju rahvast ja nii palju kui ma mäletan, siis väga lahe. Sealt ära tulles sattusime mingile parklatsillile, sest seal lähedal oli mingi festival ja pärast tsillis nii palju rahvast kuskil poe parklas. Mingi Jussid ja Pekkad tulid meiega rääkima ja kuskilt tekkis maru palju jooki ja edasi lähebki juba täitsa häguseks. Siis läksime tagasi Rantabaari, kus ma Sandriga kukkusin trepist alla. Siis tulime kodu tagasi tsillime. Keegi otsis välja 80% viina ja ma tegin kokteile. Unustasin ära, et see on sutsu kangem kui tavaline viin ja tegin nagu tavalised viinakokteilid ja uuuuh kui hull see oli. Ja kõik jõid need ära. Ma ise ka vist. Siis kukkusin veel ühe korra trepist alla ja kunagi läksin magama ka. Teised läksid vist mingi poole kaheksa ajal. Mingeid mehi tuli ka vahepeal juurde ja lõpuks magas Ville meie toas, sest meil on vaba voodi ja kuidagi on nii läind, et kolm ööd järjest magas mingi mees meie toas, sest iga õhtu on mingi libistamine olnud. Hommikul ärkasin kell 9 selle peale, et käsi valutas. Treppidest alla potsatamisega olin suutnud endal käe katki teha ja selja veits sinikaid täis saanud. Sutsuke purjus olin ka vist veel. Ajasin köögis 12ni juttu teistega ja siin veel pool tunnikest magasin. Peale seda oli juba olemine selge ja nägu sirge ja küsisime Kari käest auto ja sõitsin linna naistega. Käisime Hessburgeris ja nillisime mehi linna peal. Pärast tulin koju ja nägin, et teised lasid õlut ja rottisin endale ka ühe Ville Karpalolongero. Aga mis ma öelda tahtsin on see, et Soomes ei ole pohmakaid noh. No ei ole. Siiani on aint üks alkovaba päev olnud ja see oli ka teine päev alguses ja mõni õhtu on suts käest läind ja peale laupäevast jookide segu ja 80% viina võiks eeldada, et iga mega tuumapohmell on ja elada üldse ei tahaks aga no ei midagi. Isegi rähnid ei olnud pähe pesa teinud. Ainuke, mis on on kerge väsimus, mis ka ruttu üle läheb. Vot tak. Aga tegelt ma nii joobar ei ole. Aga kuumade ilmadega peale tööpäeva on lihtsalt mõnus väike Sinebrychoff lasta. Ma ei tea kas ma eespool kirjutasin, et see nädal on meil jõulud, kui Preili Udukese ema tuleb Eestist ja siit läbi. Saatsime kirja ka jõuluvanale: Palun meile 3 kasti õlut, 6 kasti siidrit ja 2 liitrit viina. Jõuluvana sai suht kreepsu alguses. Aga no meil on veel kolm nädalat siin olla ja alks on siin ikka megakallis ja kõiki Rauntsi õlusid ei taha ka ära juua. A ja üks uudis veel. Pererahval on peale selle uue väikse päntajala varasemast ka kaks väikest chiaua't (või mai tea kuidas see kirjutatakse) ja emane oli rase ja sai täna öösel kutsikad kätte: kaks poissi ja üks tüdruk. Nii, et nüüd on meil siin kuus koera, hunnik lehmasid ja vasikaid, kaks 1000 kilost pulli, üks must lammas ja üks kass, keda kunagi ei näe. Old McDonald had a farm, iaaaiaaaooo! Igatahes lahe on. Ja tänasest alagas siis uus töönädal ja saab juba vaarikaid korjata mis on niiiii suured ja metsas mustikal käia, mis on väga hästi tasustatud. Täna lähme vist Ville suvilasse kuskile ja hommikul jälle põllale. muud ei midagi vist praegu. Tulin saunast ja nüüd tuttu veitsaks ja eks siis näis, mis edasi saab. Joonistame ja kirjutame, ma ei ole teid unustanud!
Oma heledapäise abikaasaga on meil kaks blondi plikatirtsu ja sellised on meie elu lood, millest ma ilma igasuguse regulaarsuseta siin kirjutan.
Meie isiklikke pilte palun ilma minu loata mitte kasutada.
