* Läksin tööle ja peagi astus turvapoiss Ruus ka kontorisse. Kõnnib must mööda, vaatab eriti meela pilguga mulle otsa ja ütleb: Noh seeeksi pitss, mis pärast teeme?
Aga asjast ka. Kell on öö. Aga vaatasin, et näpistan veits oma unearvelt ja panen miskit kirja nagu lubatud. Muidu tuleb uus staff peale minu sündmusterohkes elus (praegusel hetkel pole see isegi mitte irooniaga mõeldud) ja siis keegi ei viitsi mu megapikki postitusi lugeda. Kuna kellaaeg on hiline (või siis vist juba varajane) ja uni ikka veits peale pressib, siis teen lühidalt ja võib-olla mitte nii värvikalt.
Vahepeal siis käisin näiteks juuksuris. Sain natuke ilusamaks jälle vahelduseks.
Laupäeval oli Nordea Võru Talveralli. Sattusin ka suht lambikalt sinna. Mu ammune rallisõber Ando tuli Tallinnast Tartusse mingeid tsikli juppe tooma ja mõtles rallilt ka läbi hüpata. Haaras mind ka möödaminnes kaasa. Kellelegi pole ilmselt saladus see, et mulle ralli meeldib. Talverallil polnud siiani käinud. Lõunaks jõudsime Võrru. Hüppasime korra service parkist läbi ja siis raja äärde. Rallipass oli 5 euri, mis oli tanklatest läbi müüdud. Keegi raja ääres mingit piletit ei kontrollind ja marssisime tähtsa näoga sisse igale poole. 5 euri jälle säästetud. Rahvast oli raja ääres palju ja kuna paljud olid ka kõvasti külmarohtu tarbinud, siis tsirkust jagus sinna. Ukerdasime ka siis kraavides, kus mingi hetk enam lumi ei kandnud ja siis olid lambist lihtsalt puusani lume sees. Raja safety kutid tulid kiiresti kohe abi pakkuma. Kui olime endale hea koha leidnud, tallusime sinna paraja platsi. Kuna kuuseoksad piirasid vaatevälja, siis hakkas Ando neid harvendama. Kuuseoksad sai maha jalgade alla panna. Parem vaade ja soojem jalgealune. Winwin. Saime seal päris kaua oodata ja vaatasime autosid ka suht kaua. Mingi hetk hakkas ikka väääääga külm. Varbaid enam ei tundnud, sõrmi ka mitte ja muidu oli ka külm. Polnud ammu söönud ka ja unetunde oli ka öösel vähe olnud. Kõige selle tulemusena hakkas pilt mingi hetk silme ees hanguma ja oli täpselt selline tunne, et kohe viskan pildi tasku. Õnneks hakkasin hüppama ja vehkima kätega nagu tuuleveski ja veri hakkas veits käima ja pilt jäi siiski ette. Ando fotokas külmus küll mu käes niimoodi ära, et pilti enam ei saanud teha. Järgmine peatus oli Võru ääres Johnny pubi. Võtsime mingid odavad ja megahead praed ja latted. Kõht täis, soe jook sees ja soojas pubis sulasid varbad ka ülesse ja tuli inimese tunne tagasi. Edasi järgmisele katsele. Selle aja peale oli juba pimedaks läind. Pimedas oli ralli veel eriti lahe. Autode pidurikettad hõõgusid punaselt ja vastu asfalti käinud rehvi naelad pildusid sädemeid. Ajeee. Ralli läbi ja sõitsime Tartu. Mina läksin tööle ja Ando sõitis Tallinna poole. Väike video sai ka viimasel katsel tehtud:
Teisipäeval käisime klubi Tallinna kulul Kuutsekal mäesuuskadega sõitmas. Üritus oli mõeldud vaid valitud seltskonnale ja nii oli meid kaheksa. Täpselt paras mõnus seltskond. Enne kolme startisime Tartust. Kohe lükati Jäägeri pudel ja red bull igasse autosse ja soe soovitus oli, et see Otepääle jõudes tühi oleks. Mina istusin paraku selles autos, kus oli juht ja kaks reisijat, kes siis juua said. Aga olime siiski üsna edumeelsed. Kuutsekal panime kohe suusad alla ja mäele. Kaheksast inimesest kaks olid 15-20 aastase mäesuusatamise staažiga ja ülejäänud olid absoluutselt ilma igasuguse staažita. Läksime tõstuki peale ja muidugi suutsin mina poole tee peal mäest ülesse tõstuki pealt maha pudeneda. Teised sõitsid üles. Siis ma seisin seal poole mäe peal nagu mingi täiesti udukana: ülesse ei saanud enam minna ja kuna mäesuusad olid täitsa esimest korda all ja igasugused teadmised puudusid, siis ei tahtnud nagu kohe lambist alla ka põrutada. Õnneks tuli varsti Karl ja näitas mulle paar move'i ja sain kuidagi alla ja siis ka täitsa mäe otsa. Esimesed laskumised lõpetasin ikka tagumiku peal. Iga ring, kui tõstuki peale läksin, siis tõstuki poiss jagas mulle näpunäiteid, et ikka nii ja naa. Leila ütles, et talle samamoodi. Seega kaks varianti: kas oli väga viisakas ja abivalmis tõstukipoiss, või siis oli mitme naise peal väljas, et vähemalt ühega skoorida. Aga varsti oli ikka kantimine käpas ja siis tuiskasin mäest alla ja viskasin möödudes juba teistele näppe. Noh, muidugi oli ka mäe peal paar kolme aastast põnni, kes vist olid sündinud suusad jalas, sest nad ei kartnud küll midagi ja tuiskasid veel omakorda minust mööda. Vahepeal tegime ka võtukohti ja lasime jäägrit, et külm ei hakkaks. (Kuigi tegelt väljas oli 0 kraadi ja külm polnd üldse. Aga noh, ettekäänet on ju vaja). Julgemad läksid vahepeal ka nõlvale nr 5 katsetama, kus Rain vist vahepeal enamvähem metsa suusatas laskumise peal ja mõni ikka tagumikule potsatas. Kolm tundi olime mäe peal, mis oli täitsa paras. Istusime majakesse sisse ja Merlin tuli lagedale Yamyam gateringiga. Mmmmm. Kõrvale mustikasupp ja Irish kohvi (ehk ostetud kohv kuhu libistasime oma jäägerit sisse). Kõhud täis, panime Tartu poole ajama. Aga kõigil oli hammas verel ja mindi Karli juurde edasi. Väike vesikaring kaminatule paistel ja jääger. Jäägerit sai see õhtu meie väikse kamba peale ära joodud 5 või 6 liitrit, täpselt ei tea mitu pudelit oli aga kõik nad otsa said. Kiire matemaatiline tehe näitab, et kaheksast inimesest kaks olid autojuhid, ehk siis kuus inimest aint jõid, mis võis teha umbes peaaegu liiter näkku. Jube. Seega on selle õhtu sündmused veits hägused. Igatahes jutustasime seal kella kolmeni ja Imre tõi mind turvaliselt koju ära.
Hommikul ärgates oli kerge pohmakas ja lihased valusad pluss veel lugematu arv sinikaid ja haav käe peal. Selline tunne oli nagu oleks peksa saanud. Pohmakas hakkas peale suuri veekoguseid küll taanduma aga nagu ikkagi oli olemine imelik. Hingata oli raske. Mõtlesin siis, et äkki pärast nii suurt kogust Jäägerit ongi pohmakas selline. Siis ikka taipasin, et hingata on valus, liigutada on valus ja vasakult poolt on ribid kehast ebanormaalselt väljas. Mõtlesin, et nii hull ikka asi ei saa olla, et mõni ribi katki oleks. Siis oleks ikka varem aru saanud. Aga kartsin, et äkki on mingi mõra või muu jama. Helistasin turvapoiss-kiirabi-meedik Kaarlil ja ta soovitas ka käi traumapunktis ja röntgen lasta teha. Ja nii ma siis käisingi jälle traumapunktis. Traumakas olid noored nii umbes vaevalt 25 aastased poisid: "Noh, võtke siis paljaks". Päris paljaks ikka ei pidanud võtma ja noored poisid said niisama mu ribisid katsuda. Röntgen tehti ka ära ja selgus, et luud on siiski õnneks terved ja võib-olla on kõhre kahjustused, mida röntgen enivei ei näita. Soovitati süüa valuvaigisteid ja lihtsalt oodata. Vot tak. Too õhtu sain veel Kaariga kokku ja istusime Trehvis ja pärast oli veel pikk tööpäev. Peale nii pikka päeva oli mul hingata valus, naerda valus, kõndida valus, liigutada valus ja igal muul juhul andsid ka ribid tunda. Kosutav uni kodus parandas õnneks asja päris hästi ja nüüd paar päeva hiljem on juba suht ok.
Neljapäeval käis Eveli külas. Tegime tee ja küpsise õhtu. Polnd ammu näind ja jutustasime niisama.
Täna siis käisime kambaga jälle kinos. Mina, Eveli, Ave, Lilli, Mikk ja Priit. Juba kolmas kord sellel kuul kinos käia. Film oli hea. Peale seda läksime Pange ja mängisime piljardit. Algul segapaaridega, siis naiste omavaheline matš ja lõpuks ka meeste omavaheline mäng. Peale seda suundusime Pange kolmandale korrusele. Lasime endale Choco-Mintu tubakaga piibu käima tõmmata ja piibutasime seal terve õhtu. Piip oli hea. Mõnus tsill oli. Teised läksid koju ja mina jällegi tööle.
Nüüd siis väike peatükk ka minu autojamade hulka. Terve selle aja, kui käisime kinos ja tsillisime, seisis mu auto parklas. Vahepeal oli aga rämekülmaks läind ja suprais-suprais lukuaugud olid ära külmunud nii, et võti sisse ei läind ja uksi lahti ei saanud. Lukusula on mul täitsa olemas, kuna varemgi on sellist asja olnd aint, et see oli kodus mul. Helistasin turvapoiss Mardile, kes oli G4S patrullis. Mardil ka seda polnd ja nii soojendasime süütevõtit lihtsalt tikuga, mis sulatas ka lukuaugu veits lahti ja sain uksed lahti ja tööle sõita. Imre lasi Skarabeusil mulle lukusula ka kuskilt tuua ja nii said mu uksed korralikult lahti sulatatud. Aitäh.
Noh, lubasin küll, et pikalt ei kirjuta, aga no näed. Igatahes nüüd jälle mõned päevad kindlasti ei kirjuta. Pühapäevast teisipäevani on mu vend ja vennanaine Rootsis kruiisil, mis tähendab, et mina hoian lapsi need kolm päeva. Saab lõbus olema kindlasti. Kes tahab oma abistavat kätt pakkuda, siis ootan külla Palsami tänavale. Helistage. Laupäeval lähme Tallinnasse Sepo sünnale.
Good night and good luck!
XOXX
P.S. Mu ikebaana nr 2 on elus. Ehk siis taimekasvatuse teine katse on siiani edukalt läinud ja see lill on veel elus. Nii, et päris lootusetu ma pole.
tasime jne. Südaööks läksime ka muidugi välja. Muidugi sattus aastavahetusele veel eriti külm öö. Haigusi ennetasime külmarohu tarbimisega. Järgnes palju kallistusi, häid soove ja shampust. Ilutulestik oli ilus. Ilmselt tänu sellele, et naabrid püüdsid üksteist üle trumbata nii kuidas said. Kohustuslik fotosessioon punaste ninadega tehtud, kobisime ruttu tuppa sooja. Ja nii see uus aasta veeres edasi. Vahepeal jäi rahvast järjest vähemaks: kes läks koju, kes linna peale, kes magama. Kella viieks hommikul olime järel mina, Mann, Eveli ja Sepo. (Ja muidugi Megan, kes on kõige nunnum koer üldse). Ja siis läks muidugi tantsuks ära. (Sellest on ka mõned piinlikud videod olemas aga ma loodan, et need on "kaotatud" kuskile musta auku). Tants ja trall on alati väsitavad olnud nii, et kella kuue paiku läksime magama. Kaheinimese voodisse mahtus vabalt magama kolm neiut ja üks koer. 1. jaanuar oli üsna uimane nagu arvata võis ja lebotasime niisama Sepo juures, kuni pidi linna tulema ja Tartu poole teele asuma. Muidugi jäi maja ees auto lumme kinni. Pole hullu, võtame teise auto (nii need asjad Viimsis käivad). Tegime linnas ka mõned sisseostud ja kohe ei saanud nagu asjale pihtagi, et miks raha tagasi saab aint mingites müntides-sentides. Tere Euro! Kui muidu on Tallinn-Tartu buss selline suhteliselt vaikne tavaliselt (kes klõbistavad arvutiga ja kes niisama natuke räägivad), siis 1. jaanuaril oli see põhimõtteliselt hiirvaikne. Kõik magasid bussis. Ilmselt oli enamikel meeleolukas ja pikk aastavahetus olnud. Tartusse jõudes tuli kohe tööle minna. Tänu vähestele unetundidele ja taanduvale pohmakale oli europorno ikka eriti porno. Sente ja asju erinevates valuutades lugeda oli lihtsalt jube tüütu. Aga pidasin töö-öö vastu ja hommikul jõudsin ka lõpuks oma koju.
