Páginas

Faith is taking the first step, even when you don't see the whole staircase...

Ma olen järjest rohkem hakanud uskuma Jumalasse. Ärge nüüd hirmuge, et siit tuleb teie usku pööramise katse. Kaugeltki mitte. Usk on sügavalt isiklik asi ja seda ei saa keegi teile "peale panna". Aga kes mind vähegi teab, teab, et ma olen alati uskunud Jumalasse. Ja viimasel ajal üha enam ja enam. Näen seda enda tegudes ja tunnen seda enda ümber. Iga päev. Ja üha enam näen, kuidas vastuse saavad mitmed küsimused ja lahenduse mitmed probleemid. Kuidas abi tuleb sealt, kust seda kõige vähem oodata oskad.
Ja nii oma kasvavas usus otsin ma praegu vastuseid. Just praegu, kui minu elus toimub nii palju. Just praegu, kui on lahti mitmed teed ning tuleb teha palju elumuutvaid otsuseid. Just nimelt minu elu muutvaid. Ja ma tunnen, et just praegu on see hetk, kus minu elu võib kõige rohkem muutuda. Seepärast on praegu ka see hetk, kus tuleb mõelda. Mõelda, milline tee valida ning milline valik on parim. Sest, meie valikud mõjutavad meid terve elu. Ja väga raske on valedest valikutest ja nende tagajärgedest hiljem lahti saada. Seega just nüüd, rohkem kui kunagi varem, püüan leida vastuseid neile küsimustele. Ja mul on tunne, et kohati on mingid märgid. Ja siis olen ma justkui uuesti segaduses, et kuidas ma seda nüüd võtma peaks? Kuid tegelikult on ju alati küsimusi rohkem kui vastuseid. Ja palju lihtsam on, kui vastused ulatataks kandikul meie ette ja otsused tehakse meie eest. See vabastab meid vastutusest, mis kaasneb iga otsuse tegemisega. See vabastab meid vastutusest ja annab võimaluse hiljem näpuga kellegi teise peale näidata.
Teine probleem seoses valikute ja otsustega on see, et me tahaksime teha neid kaalutletult. Kaalutlemine võtab aega. Ja nii ka praegu. Ma tahaksin rahulikult mõelda kõige üle, kaaluda ja vaadata. Ja praegu just nende otsuste juures nüüd palju enam kui varem, sest ma tunnen, et need on tõesti elu muutvad otsused, mida ei taha kiirustades teha. Seda enam, et minu praegused otsused mõjutavad suuresti ka paljusid inimesi minu ümber, minu lähedasi. Aga tihti on nii, et üks otsus ajab teist taga või hoiab üks valik kinni teist. Oh, kuidas ma sooviks neid vastuseid saada. Ja ma tean, et neid õigeid vastuseid ei ütle mulle mitte keegi ette, kuid palun ja loodan, et näeksin märke ja saaksin vihjeid, mis aitavad neid õigeid otsuseid teha ja parimaid valikuid langetada.
Ja need valikud tuleb teha ise. Ja kõige parem on teha neid toetudes millelegi kindlale. Ning igaüks ise on oma valikute eest vastutav. Sest võib ju mõelda, et ka tehes neid valikuid, mis hiljem osutuvad võib-olla valedeks, on alati võimalus alustada otsast peale. Ning hea on, kui on seda julgust alustada uuesti. Kuid nagu ma ennegi ütlesin, siis väga raske on oma valedest valikutest lahti saada. Meie otsused ja valikud mõjutavad meid terve elu. Seega soovin mina neid teha toetudes millelegi võimsamale kui mina ise.


“All of us need a vision for our lives, and even as we work to achieve that vision, we must surrender to the power that is greater than we know. It’s one of the defining principles of my life that I love to share: God can dream a bigger dream for you than you could ever dream for yourself.” – Oprah


XOXX

The awkward moment when...

Helistan päeval vennale, et uurida kuidas tal tervis, kuna tean, et ta ka haige ja angiin ja miskit. Telefon väljas. Helistan varsti uuesti, võtab vastu.
Mina: "No tsau! Kuidas tervis?"
Venna: "Tsau! Kuule nüüd olen juba palatis," ütleb ta veits kähiseva aga täiesti enesestmõistetava häälega.
Mina: "Mida?" kuna hakkis veits ja mõtlesin, et sõna "palat" ma ikka kuulda ei saanud ju.
Venna: "Et palatis olen nüüd juba," ütleb ta jälle rahulikult.
Mina endiselt täiesti segaduses, et kas ma kuulsin ikka õigesti: "Kuskohas sa oled?"
Venna: "Palatis!"

Igatahes jah, see piinlik moment, kui sa nii möödaminnes helistad vennakesele, et kuidas sul läheb ja ta ütleb, et palatis on. Miljon mõtet vuras jälle mu peast läbi kohe. Aga seekord ei olnudki see pomm nii suur ja purustav. Terve meie suguselts on praegu mingit moodi tõbine. Ja nii ma mäletan, et venna juba eelmine nädal kurtis, et kõht nii kõvasti valutab vahest, et ei saa öösiti magadagi. Nädalavahetusel tabas teda lisaks veel enamvähem sama saatus, mis mind: kõrge palavik, külma ja kuumavärinad ja kõik sinna juurde kuuluv. A tal oli ikka nii kehva olnd selle kõhuga, et kutsus nädalavahetusel kiirabi koju. Kiirabi arvas, et võivad mingid maohaavad olla a midagi ei tehtud ka. Täna hommikuks oli asi nii hulluks läind, et Maadz viis ta haiglasse. Mingid proovid-värgid ja vaadati, et jah pimesoolega on jamasti. Aga selliseid pimesoolikahädalisi oli vist veel seal olnud ja öeldi, et pannakse järjekorda ja peab ootama lihtsalt haiglas. Pandi haiglavoodi peale ja taheti vist sõidutada kuskile aga kaks õde sõidutasid ta kogemata kas kuskile seinanurga või lifti ääre vastu või kuhugi ja pimesool plaks lõhkes selle peale. See oli nii valus olnud, et vaene vennake hakkas lausa karjuma valust. (Ja mehed, või vähemalt mu vennake, ei näita muidu valu väga välja). Noh ja siis ei olnd enam mingit ootejärjekorda, siis oli päris kiire kohe. Siis vast oli nagu kuskil Grey anatoomias, et kõik arstid ja õed jooksid kiirelt koos haigega ja voodiga mööda haigla koridore operatsiooni saali. Operatsioon ja võeti välja see lõhkenud soolikas. No vot. Süüa ta ei või praegu. Ühtede torudega jookseb toit sisse ja teine toru läheb külje pealt kõhtu, kus voolavad antibiootikumid. Aga no saab vähemalt paar päeva rahulikult võtta ja puhata.

Ise olen siin nii enamvähem. Arst vaatas täna, et kopsud puhtad, kõrvad ka terved, veres ka midagi väga hullu pole. A mandlid jube üleval ja ega see värk mul ise ära ei lähe. Nii, et närin nüüd antibiotse nädalakese. Nii, et jah vägisi tahetakse meie suguseltsi siin välja süüa. Aga me vastupidavad ja sitked setod, alla ka ei anna!

XOXX

In bed with the enemy...

Noh, pole midagi lugeda jah. Iga päev üks sama vana postitus ees. Põhjus lihtne: olen juba mai tea mitmendat päeva suht rivist väljas ja aint voodirežiimil olnud.
Ma arvan, et kõik algas sellest, kui ma paar nädalat tagasi haige olin, millest ma kirjutasin ka siin paar postitust tagasi. Olles peaaegu terveks saanud, oli vaja tööle minna. Aga peaaegu terve pole päris terve ja nii sain külma peale koguaeg ja aeg ajalt andis kurk ikka tunda. Ja ärkasin mina siis neljapäeva hommikul ülesse 37.7 palavik ja kurk nii valus nagu oleks klaasikilde neelanud. Palavik läks sujuvalt üles ja siis jälle alla ja õhtuks ikka päris üles. Lagi, mis ma kraadisin oli 39.3. Lebasin voodis ja värisesin. Nagu Kevade filmis, kui Arno haige oli peale seda, kui ta uisutades järve kukkus. Ma ei mäleta elus, et mul oleks sellist palavikku olnud ja ma arvasin, et sellised värinad tulevad ka mingi 41 kraadise palavikuga. Mul on kõrvu jäänud kuskilt, et väike palavik on see kõige hullem ja mida suuremaks läheb, seda vähem saad aru, et palavik on. A ma olin küll üle kere nii kuum nagu oleks saunalaval olnud paar tundi. Külma ja kuuma lained käisid üle keha. Nii nõrk oli olla, et vaevalt suutsin vetsus käia. Isegi vist mingeid hallukaid nagu kuulsin. Ausalt päris hull tunne oli ja miski ei paistnud aitavat ja mõtlesin juba, et varsti peaks kiirabi kutsuma. Enne helistasin veel Kiirabi-Turvapoisile ja küsisin nõu. Sain päris häid näpunäiteid. Ütles, et kui üle neljakümne viskab, siis ikka vaja kiirabi kutsuda. Aga neelasin valuvaigisteid/palavikualandajaid ja ööseks läks palavik ikka allapoole. Järgmise päevaga sain palaviku alla poole ja umbes umbes miinimumi peal on ta ka olnud kõik päevad. Kurk on stabiilselt valus. Kolmandal päeval lõi pool kaela paiste. Lümfid või miskit vist. Üks kõrv on ka selline ebameeldivalt valus. Peavalud käivad ka hooti, kui püsti tõusta. Kogu see kammaijaa oli nädalavahetusel ja nüüd lõpuks homme saan arsti juurde minna ja siis näeb, mis ta asjast arvab. Sinise lehe pani mulle küll käima alates reedest, ehk siis punane kaart tööl käimisele. Teised jäid seal vähemusse nüüd aga no eks nad pidid hakkama saama. No vot. Ja nii ongi. Neelan siin igast valuvaigisteid ja kurgutablette ja joon teesid ja soolaveesid jne. Öösiti tavaliselt magada ei saa, sest käivad mingid köhahood või nohuhood või peavalud või muud hädad. Arvatavasti paneb arst ikka mingi antibiotsi kuuri ka peale. Vast siis saan kunagi terveks ka. Fingers crossed!

XOXX

Taking the chances...

Nalja tahate kuulda? Ma hoian vennalapsi see nädal, kes on tuulerõugetes ja mu ema ei mäleta, kas mina olen neid väiksena põdenud või mitte. Nii, et pole üldse välistatud, et ma võin ka varsti üleni rohelisetäpilisena ringi käia. Uuh, see oleks küll ikka huumor. 

XOXX

You're my loverboy...

Nägin laupäeval Koduklubis ilusat jaapani meest. Võis olla ka hiinlane. Aga oli tõesti ilus japs. Mitte selline pisike ja lühike jupats, vaid pikk ja ilusate juustega ja no selline ilus jaapanlane noh. Ja siis ma nagu rääkisin teistele ka, et näe ilusaid japse on ka olemas. Ja siis täna ilmusid suhtlusportaalidesse ürituse pildid.

Uduke ütleb: http://www.facebook.com/photo.php?fbid=321856441161702&set=a.321856121161734.96988.117628374917844&type=1&theater see on su laverboy v :D

Huumorit peab saama!

XOXX

Üks lammas, kaks lammast, ..., neli miljonit seitsesada tuhat kaheksateist lammast

No ei jää magama noh. Ümmarguselt juba 21. tund üleval olla ja uinumisega on tõsiseid raskusi. Keerad ühele küljele ja teisele, silmad kinni silmad lahti, tekk peal tekk pealt. Nii ma siis siin nüüd vaatan pilte netis ja loen artikleid ja mängin pokkerit ja kuulan muusikat. Alla ka veel ei anna, ehk voodist välja ei lähe, kuigi kellaaja järgi võiks tõusta küll juba. Proovin varsti uuesti.


XOXX

Dream on...

Nägin täna unes Dave Bentonit. Ja ma olen unenägudes igasuguseid asju ette näinud. Tule taevas appi!



Mida t2hendab Dave Benton mu unen2os?
Ma saan Dave Bentoni j6ulutuuri pileti
Mulle meeldivad t6mmud mehed
Ma saan Tantsud T2htedega saatesse
Chuck Norris
Eesti v6idab Eurovisiooni
Ma s6idan Arubale
Ma pole mingi selgeltn2gija!
  
pollcode.com free polls 




Hitisoovitus:

 Väga mõnus lugu muideks. (Dave Bentoniga pole kuidagi seotud).

XOXX

Aga suitsu ei tee...

Ma olen mästerdanud haigeks olemisel uue leveli. Minu (ja ka ilmselt paljude teiste) tüüpiline talvel haigeks olemine näeb välja tavaliselt selline, et kõigepealt on sul natuke nohu, siis on palju nohu, siis on kurk valus ja/või köha ja siis võib-olla ka palavik ja lõpuks hakkavad need kõik üks haaval ära kaduma. Minul aga õnnestus laupäeval töö juures uut moodi külma saada. Istusin seal oma putkas, mis on basically sama, mis istuda särgi väel õues ja juba poole töö päeva pealt tundsin, et kurk on täitsa valus. Peagi järgnes sellele peavalu ja üleüldine mul-on-halb-olla-ma-tahan-siit-ära tunne. Pugesin kodus voodisse ja järgmine päev pidin loobuma kõigist oma plaanidest ja lebasin lihtsalt voodis terve päev. Magasin, ei maganud, magasin, ei maganud. Aga tüüpilise nohu-kurguvalu-palavik asemel oli mul kõrvavalu-kurguvalu-palavik-nõtrus nõrkus. Kõrvavalu on mu jaoks midagi täiesti uut. Ma pole kunagi mingis kõrvapõletikus olnud aga see valu tundus küll selline, et umbes sääne võib see kõrvapõletik ka olla. Ja ette võtta polnud ka selle vastu suht midagi. Ainuke upside kogu valemil oli miinus nohu. See on alati see kõige hullem, kui tatt ummistab kõik käigud peas ja ajus ja igasugune mõttetöö on seetõttu tugevalt häiritud. See oli asendatud konstantse kõrvad lukus tundega. Ja nii ma siis olen selline juba kolmandat päeva. Nõrkus on nagu ära läind, muud sümptomid pole eriti leevendunud.
Need päevad voodis andsid mulle võimaluse kõik The Big Bang Theory osad ära vaadata. Kõik! Ja kui eile õhtul sai viimane osa vaadatud, siis esimese asjana mõtlesin kohe, et "hmmm... mis sarja ma nüüd ette võtaks?  või mis filme ma olen tahtnud vaadata?" Selle asemel, et mõelda, et "ooo... nüüd ma saan ühe neljast raamatust ette võtta, mida ma ammu olen tahtnud lugeda ja mis mind riiulil ootavad!" Hukas hukas ja laisk on see inimkond (mina kõige rohkem). Raamatuid ka ei viitsi enam lugeda. Tätte ütles kunagi mingis Kerstna saates, et raamatuid lugedes hakkab mõte kohe jooksma ja ettekujutus tööle ja peas hakkab film jooksma, aga telekat võid vaadata ja vaadata ja peas ei hakka midagi toimuma, sest kõik söödetakse ette ja võidki lihtsalt plänk pilguga vahtida. Sellepärast tal telekat Vilsandil ei olnudki. Targad inimesed.

Ehk siis kutsun kõiki üles, treenige oma aju ja lugege veel selle aasta numbri sees üks raamat läbi. On mõnus vaheldus ja teeb ainult head.

XOXX

Su hing mu hinges sees...

Eilselt Superstaari selebreissionilt tuleb tänane hitisoovitus.

Ilus, armas, soe, Eesti.

Kui naisena ma ise eile peale kes teab mitmendat rummikoolat käitusin, pole kindel. Või noh... vist ikka käitusin, ei mäleta küll, et midagi väga piinlikku oleks olnud. Aga kaks näppu oli küll koguaeg püsti ja suu kõrvuni. Koduklubis oli minu ametipostil uus tibi ja esimest korda ja käis vahepeal nõu küsimas mu käest. Siis seletasin küll suure hooga, et tee nii ja naa ja sinna ja tänna ja seda ära pane üldse tähele jne. Praegu hakkasin mõtlema, et ei tea, kas sai üldse adekvaatset nõu antud või pakkusin hoopis potti ja kastrulit. Aga igatahes oli üks mõnus pidu jälle ja suurepärane seltskond. Aeg lendas niimoodi, et klubist saime tulema kell viis, siis kui töötajad olid juba koju läinud. Kunagi saime ise ka magama. Hommik oli õnneks helge, keha tunda ei andnud. Koer pissis küll jala peale. Kas sellel on sama maagiline toime, nagu linnu väljaheitel peas?

XOXX

Juhani nutitelefon kuuleb...

No ausalt, ma olin täna nagu mingi omaaegne telefonikeskjaam. Mulle ei ole ikka väga ammu ühel päeval nii palju kõnesid ja sõnumeid tulnud. Ja ma mõtlen nagu regular päeval, kus ei ole mingit telefoniga asjaajamist ette nähtud. Igatahes tahtsid kõik muga täna rääkida. Kõigil oli vaja helistada ja midagi uurida või rääkida või siis sõnumeid saata. Ja helistasid ka mingid täiesti ootamatud inimesed, kellega pole ammu telefoni teel suhelnud. Lõpuks ma panin isegi mingiks ajaks hääletu peale ja kui häält tagasi hakkasin panema oli ekraanil mitu mitu vastamata kõnet. Pärast läksin veel toidupoodi ja mul oli üüberkiire ja siis tulid mingid sõnumid, millele oli kohe vaja vastata poes ja siis kassa järjekorras tuli veel üks kõne. Siis ma mõtlesin küll, et seriously? Pole ime, et ma siis pooled vajalikud asjad unustasin ära. Õhtuks traffiking natuke kahanes. Aga no igatahes ma ütlen, et ammu pole sellist sidepidamist olnud, arvestades seda, et tegelikult midagi olulist täna ei juhtunud või a la keegi haiglas ei olnud, et oleks olnud vaja sada asja ajada. No vot, igatahes, olen ma vahest nõutud ka. Aga helistage ikka, kui vaja. Siis jääb kõigile mulje, et ma olen nii busy busy koguaeg ja nõutud mutt.



XOXX

Note to self...

Leia rohkem aega oma kallite jaoks. Rohkem!

XOXX

In a hopeful place...

Tahtsin niisama öelda, et kui väga mulle meeldib see järgnev laul. Vägaaaaaa!


Eriti tarka polegi midagi teinud. Niisama. Töö ja kodu ja The Big Bang Theory. Viimase kohta ütleks veel, et see on ka vägaaaaa hea. Nagu uus The 70's Show või Sõbrad. Päriselt ka. Aint, et jah, tekib tahtmine terve päev (ja ka öö) veeta arvutiga voodis ja vaadata seda. Aa... Pühapäeval tähistasime Rauntsi lahkumist väikse alkoholitarbimisega. Ilmselgelt lasin end ära rääkida Bussikuuski mängimisse (ma vist ei oska "ei" öelda). Ja mu Bussikuuski fenomen jätkub, ehk siis kaotasin vist umbes kõik mängud, mis ma kaasa mängisin. Ja kaotusraja suutsin ka enamasti väga valusa saada. Aga ma olen vist treenitum juba, sest mäluaugus seekord polnud.
Kas ma ütlesin juba, et käisin esmaspäeval Püssis ja jõin Püssi Punast ja elasin selle väga hästi üle? Kas ma ütlesin, et hoidsin terve eelmine nädal lapsi? Kas ma ütlesin, et meil oli töötajate pidu, kus mängisin veits lolli ja jooksin vahukoorega ringi? Minu kaitseks, mina ei alustanud seda. Kas ma ütlesin, et käisime jahilasketiirus, mis oli üüberäge aint, et sain mõnusa monstersinika käe peale? Kas ma ütlesin, et Al käis Eestis ja kõik läks oodatust palju paremini? Hmm... Päris palju on vist vahepeal ikka juhtunud. Sellepärast ilmselt ongi kõik eelnev mul siin kajastamata jäänud. Noh, igatahes, kui mõned major pisiasjad kõrvale jätta, siis on kõik tegelikult hästi.

XOXX