Páginas

This time of year...

Nonii... mind ka vahepeal enda blogis ikka näha. Harva küll viimasel ajal aga parem ikka kui midagi.
Aastake on jälle lõppu veerenud. Lugesin just oma eelmise aasta lõpu postitust. Ka see aasta on olnud üsna huvitav ja teguderohke ja kindlasti meeldejääv. Meeldejääv sellepärast, et palju suuri muutusi on olnud. Ja seda nii töös, koolis, kui ka armastuses. Samuti olen teinud asju, mille pärast võin enda üle tõeliselt uhke olla ja on ka asju, mille pärast tunnen pigem piinlikkust. Kahetseda ei ole lihtsalt mõtet. Muidugi oli ka probleeme, kunas neid ei oleks. Tööinimese raske põli saatis ka mind terve aasta ja sai ikka igasuguseid töid tehtud. Üldiselt aga oli see aasta jamasid nagu vähem ja meelde jääb palju head ja lõbusat. Sellised need aastad võiks ollagi: muretud ja lõbusad. Ja kõige selle tulemusena lähen ma ka järgmisesse aastasse teise inimesena ja uutes olukordades, kui aasta tagasi.
Loodetavasti ei ole nüüd nii, et tõusule järgneb langus. Eks seda saab näha. Praegu on tunne, et järgmine aasta toob endaga kaasa samuti palju suuri elumuutusi. Elame, näeme. Soovin teile, et ka teie uus aasta tuleks parem kui eelmine, et see oleks täis palju rõõmsaid sündmusi ja üllatusi, et muret ja südamevalu oleks vähem ja naeru ning sõprade ja lähedastega koos veedetud aega oleks rohkem. Armastan teid.

Hitisoovituseks jääb mu selle aasta üks lemmiklugusid:

XOXX

Koogitükk...

Situatsioon uues töökohas:

Kanduritele tuli paigutada promotsiooniks mõeldud riiulirääkijad. Vastav silt vastava toote juurde. Silte oli päris palju ja Hea Kolleeg tegi selle töö ära. Peaaegu. Ma ei hakka küll üksikasju lahti seletama aga kõige lihtsam töö see ei ole, sest toodetele ei ole kiri suurelt peale kirjutatud, et mis ta on ja vahel pole üldse kirjutatud. 6 silti jäi Heal Kolleegil panemata, sest ta lihtsalt ei leidnud neid asju üles. 
Hea Kolleeg pöördus siis minu poole: "Ma annan sulle 20 eurot, kui sa need üles leiad." 
Merka pani käed rinnale ja ütles sügava hääletooniga: "Challenge accepted!". 
Ja hele naer...


XOXX

P.S. Ja leidsingi kõik üles muideks. Kolleegi raha siiski välja nõudma ei hakanud. Hea nagu ma olen.

End of an era...

Rääkides siis tööst, mis on täitnud minu öid ja päevi. Nimelt olen otsustanud lõpuks selle Koduklubi tolmu õlgadelt pühkida ja minna uut teed. Uus töö pole midagi fäänsit. Ühes kohalikus Keskuses ühes spordiriietega kauplevas ettevõttes. Aga selline see olukord praegu on, et unistuste tööd pole siiani leidnud. Aga koduklubiga on jah nii, et juba mõnda aega on see töö mind päris ära tüüdanud. Puudusid igasugused väljakutsed ja tundsin kuidas see töö ei anna mulle mitte midagi. Algul isegi nagu oli põnev, sest olgem ausad ööklubis töötamisel on ka omad eelised olnud ja olen elu jälle teise nurga alt näinud. Ja just kolleegid olid need, kes tegid iga töö-öö meeldivaks. Nüüd aga on kaadrivoolavus olnud üsna tihe ja pole eriti enam neid meeldivaid kolleegegi alles. Ja ma ei tea kas tervis on nii nõrgaks ära jäänud, aga iga kord kui ma klubis tööl olen, jään ma jälle haigeks. Niimoodi kaua vastu ei pea. Ja no ühesõnaga ei ole olnud viimasel ajal see enam nii nagu vanasti.
Aga mis tõeliselt veel ajastu lõppu märgib, on see, et ka pikaajaline Boss läheb ära. Või õigemini juba läks. Pühapäeval oli tema lahkumispidu, mis temale kohaselt oli plaanitud suurejooneline. Aga jah, see on tõesti kuidagi ajastu lõpp. Ilma temata ei kujuta nagu seda klubi ettegi. Ta käis ja kamandas ja õiendas, pani tegema seda teist ja kolmandat, vahel ütles ka mõne hea sõna. Ja kuigi mina sain temaga enamvähem alati hästi läbi, siis oli kordi kus minagi teda maapõhja neasin. Ja kui telefon helisedes näitas tema nime, siis enamasti hoidsin ikka hinge kinni, et mis nüüd? Aga hoolimata kõigest tuli ta ka alati vajadusel mulle vastu ja tegi nii palju omalt poolt kui sai. Ja kõik süsteem toimis. Ja isegi täitsa hästi. Ja sellepärast ei kujutagi ette, et mis nüüd saama hakkab.
Ja kõige selle tulemusel tunnen ma, et just praegu on kõige õigem hetk ka Koduklubist ära tulla. Aga Koduklubiks jääb ta minu jaoks alati. Ja nendest kahest aastast ja mõnest kuust veel pealegi jääb mulle palju helgeid ja huvitavaid mälestusi (sest halba pole mõtet mäletada). Palju huvitavaid töö-öid, kus alati juhtus üht-teist. Palju huvitavaid inimesi, kes tegid iga töö-öö rõõmsamaks. Palju palju suurejoonelisi töötajate pidusid, mis on olnud ühed rajumad üldse. Üks tõsine armumine. Ja kokkuvõttes, kõik see elu, mis ööklubis töötamisega kaasas käib ja mida paljud pole näind. Ja ma usun, et iga asi, iga kogemus on millekski hea.
Uus töö on aga siiani osutunud üle ootuste meeldivaks. Nagu ütlesin, pole töö midagi erilist ja tõenäoliselt pikas perspektiivis samuti väga palju väljakutseid ei paku. Aga praegu pakub. Kuna tegemist pole tavalise riiete poega, kus klient valib asjad enamasti välimuse ja meeldimise järgi, vaid spordiriiete poega, siis peab seal kõige kohta päris palju teadma. Mis millisest materjalist millise tehnoloogiaga on tehtud ja miks see just ühe või teise asja jaoks hea on. Ja mai tea kas minus on seda korra armastust ka aga nii kui ma näen mööda minnes mõnda kokku käkerdatud riideeset, siis on mul kohe tahtmine see ilusti ära voltida, mitte ma ei mõtle, et krt see oleks vaja kokku lappida või et ma jalutan mööda, küll keegi teine seda teeb. Muidugi ei ole see mingi unistuste töö aga vähemalt ei ole ta mulle vastumeelne ja siiani lähen iga hommik tööle positiivsete emotsioonidega. Ja muidugi on tööl ka rutiinset passimist, kus ei jõua tööpäeva lõppu ära oodata ja kindlasti satub mulle ka mitte väga meeldivaid kliente ja kindlasti ilmnevad kunagi ka selle töö halvemad küljed. Aga praegu on täitsa tore. Ilmselt ka sellepärast, et see on vaheldus ja hoopis midagi muud klubitööle. Kolleegid tunduvad ka siiani täitsa toredad. Saab nalja teha ja mingit bitchimist pole.
No vot. Ja praegu on siis käsil üleminekuperiood, kus ma detsembris töötan mõlemal kohal. Normaalne töönädal on vist 40 tundi. Eelmine nädal tuli mul näiteks 76 töötundi. Ehk siis peaaegu kaks korda rohkem. Ja kõige raskem on see, et peale päevast tööpäeva tuleb minna otse töö-ööle, peale mida saan magada 3-4 tundi ja siis tuleb minna päeval tööle ja peale mida jälle otse öösel tööle ja siis saad kunagi hommikul alles magama. Ja tegelt mõtled juba peale esimest päeva, et tahaks aint magama ära. Aga tuleb lihtsalt vastu pidada. Ja õnneks pole enam palju jäänud. Ja ma ei kujuta ette kuidas mõned käivad koguaeg niimoodi. Kaua niimoodi vastu ei pea. Ilmselt sellepärast ma ka koguaeg haige olengi. Aga no vot, niimoodi siis algabki jälle uus periood minu elus. Eks näis kaua seda on. Aga lõpuks ometi on tunne, et tekib ka enam vähem normaalse inimese elu. Fingers crossed.

Hitisoovitus on pühendusega Bossile:

XOXX

Cheaper by a minute...

Smsin ja helistan siin päris palju. Välismaale ja mujale ka. Hoidsin siin hinge kinni, et palju see telefoniarve jälle tuleb. Ja täna ta tuli: kuulub tasumisele 3.73! Winning! Arve näitas, et ma olin mingi üle 60 sõnumi saatnud eelmine kuu, pluss kõned aga miinus mingi kes teab mis kampaania soodustus Elisa poolt päris palju ja babaaa, nii väike arve. Teeb kohe tuju heaks. Muud ei midagi. Tööd raban. Aaa sellest pidin ka kirjutama. Püüan õhtul.

Hitisoovituseks sobib ainult üks lugu:


XOXX