Páginas

Kontorihuumor...

Maratonipoisiga käib meil pidevalt väike sõbralik tögamine ja nii tögab ta ka vahest mu lemmik tennisisti, Djokovici.
Tsillisin saali peal ringi ja meeste sooja pesu riiuli juurde tuleb Maratonipoiss, käes üks karp sooja pesu.
Merka: "Mis tsillid?"
Maratonipoiss: "A Novak Djokovic tuli sooja pesu ostma."
Hele naer.


Kuigi väljas on praegu üsna jahe sitaks külm, siis meie mõtleme juba suvele ja lao sügavustest toodi välja rattariided. Selleks, et need kuhugi ära mahutada, pidime mina ja Naabritüdruk ümber tõstma terve seina ja ühe kanduri tühjaks saama. Lõpuks pidin veel miljon rattapüksi, -pluusi ja -jakki väiksele kandurile ära mahutama. Suht palju peamurdmist ja mässamist ja valmis. Naabritüdruk tuli siis tsekkis üle. Vaatas ja noogutas: "Sust võib veel asja saada, kui külm ära ei võta!" Ja hele naer.

Hitisoovitus (õudsalt hea):

XOXX

This has gotta be the good life... (?)

Suht tühjus on siin blogis viimasel ajal olnud. Mai tea, enne ma vist kirjutasin sellepärast, et liiga palju vaba aega oli. Nüüd nagu isegi oleks kirjutada miskit aga aega ei ole. Töö. Ja kui kodus oled, siis tahad niisama lebotada. Täna näiteks oli vaba päev. Vaatasin kuus tundi tennist. Aga muidu, kui nüüd kiire ülevaade teha, siis on nii olnd, et olen ikka tööl käind. Paar korda olen peol käinud, mis on olnud päris meeleolukad. Mõnel peol olen kaine olnd, mõnel purjus. Veendusin jälle, et KÕIK mehed on sitapead. Aaa... sellele vist vihjasin siin juba korra. Hoidsin lapsi päris palju (selle nahka ka mu vabad päevad läind). Lapsed on pand häid kilde (üks neist lasi vetsupotist oma sukapüksid ja aluskad alla. Siiani ummistust pole, fingers crossed). Kohtusin ühe ameeriklasega, kes elab aprillist saadik Tartus, kelle nimi oli John või midagi, aga kutsusime teda lihtsalt American Guy. Never went to college or university, loves to bet on horse races and thanks to that he has enough money to just chill and live in Tartu. And he loves it. Külastasin selliseid kohti nagu Baribal, Zavood, Krooks. Kuna tegemist oli pühapäeva õhtuga ja suurem osa karvikuid olid oma urus peidus, siis tundusid need kohad uskumatult normaalsed. Autol oli üks päev lambist aku tühi. Jäin tööle tund aega hiljaks. Just my luck. Külmaks on ka läind vahepeal. Pole eriti tahtnud nende ilmadega nina toast välja pista. Üldiselt olen tähele pannud, et elan viimasel ajal töö nimel. Seda selles mõttes, et kui oled tööl, siis muidugi mõtled, et kuna need vabad päevad tulevad ja üldse ei viitsi tööl olla jne. Aga kui vabad päevad on, siis passid kodus tühja või kipud peole ja pärast põed pohmakat jne. Siis mõtled aint, et saaks tööle ära, et siis muutud normaalseks inimeseks ja teed vähemalt midagi kasulikku. Ja samas saab tööl ikka päris head huumorit. A tööl mõtled jälle, et saaks juba koju ära. No vot. Kahe otsaga kaigas ikka nagu alati. Kindlasti oli veel asju, mis ma tahtsin mainida aga praegu pole meeles. Püüan järgmine kord parem ja usinam olla ja mitte jälle nii pikka vahet jätta.

Hitisoovitus, mis mulle endale praegu väga väga meeldib:

XOXX

Forget the past crimes...

Nagu ikka hommikuti enne tööle minekut ja oma hommikusi uniseid toiminguid tehes, kuulasin ka täna Püha Ärkamisaega ehk SkyPlusi Hommikuprogrammi. Ja jutt läks seal kuidagi Ewert and The Two Dragons'ile. Mina olin Kivisaarega samas paadis, ehk siis ma olen tähele pannud, et umbes viimane aasta aega on mingi üleüldine Ewerti ja Draakonite vaimustus aga mina nende lugudest ei teadnud midagi. Ja ei tahtnudki teada. Selle asjaga oli nii nagu mul ikka üldiselt selle haibiga on. Nii kui ma nägin, et feissbuugis kõik jagavad seda good man lugu, siis ma vaatasin nina krimpsus kohe, et mingi haip on jälle üles kistud ja kõik kiljuvad selle peale ja lähevad arust ära ja lasevad end kaasa kiskuda. Ja mitte kordagi ei kuulanud ma neid lugusid. Nimelt. Ja isegi siis, kui ma kuulsin, et see bänd ja laul said mingi aastahiti auhinnad ja mis kõik veel, isegi siis ei mõelnud ma, et "oh võiks ikka tsekkida seda lugu". Sest ma arvasin, et need auhinnad on kõik lihtsalt selle haibi tulemus. A la nagu Tanel Padar and The Sun saab koguaeg mingeid auhindu ja neid mängitakse jube palju ja kontserdid on koguaeg, kuigi nad ei tee enam ammu häid lugusid. Ja siis täna hommikul ütles Kivisaar, et paneb selle loo siis peale, et kuuleb ka ära, mis värk on ja kas on siis nii hea. Ja tänu sellele kuulsin ka mina seda lugu esimest korda. Ja nüüd on nagu mingi ilmutus. Peale ühe korra kuulmist kummitas see laul mind terve päev töö juures ja varvas tiksus selle rütmis. Koju jõudes panin juutuubist kohe selle peale ja terve õhtu olen loo lõppedes selle kohe repeati peale pannud. Vot tehakse häid lugusid. Kohe insta jäi pähe kummitama ja hakkas niimoodi meeldima. Sõnad, viis, plaksutamine, kõik. Ja nii avastasin mina enda jaoks Ewert and The Two Dragons'i. Siis, kui enamikel on ilmselt see vaimustus juba üle läinud. Nii avastasin ma ka näiteks Hurtsi ja mõne teisegi tunduvalt hiljem kui suurem üldsus. Ja ehk parem ongi. Naudin muusika pärast ja mitte haibi pärast.

Sõnad (mitte küll seal mõeldud story ise) lähevad ka mu praeguste meeleoludega ülihästi kokku.
Minu story oleks:

I shot a good man down
Despite the love, he couldn't keep me from leaving
I had to do it


A burden heavy as a rock
Regret it some-else-where
Try to forget the past and all the past crimes

Hitisoovitus ilmselgelt:


Gotta love career making...

Tsillisin töö juures ringi ja saali peal jalutas vastu vanem-kliendideenindaja Naljamees, (kolmekümnendates lastega abielumees), laiutab käsi ja ütleb: "Noh, sinuga me ei olegi veel suudelnud!"
Teine vanem-klienditeenindaja Maratonimees (kolmekümnendatele lähenev spordipoiss) lisas ruttu: "Ei, enne peab ta veel mu õlgu masseerima!" 
Ega jah, karjääriredel tahab ronimist. Suudlemisest ja masseerimisest siiski õnnestus välja vingerdada aga huumorit peab saama!

Ja seda ka veel, et töö töö töö.

Juba mitmendat päeva mu peas ainult see laul:

XOXX

Do you feel what I feel...

Midagi väga. Töö ja kodu. Tööl on tsill. Saab nalja teistega ja teiste üle. Minu üle ka. Ja nii on nagu elu käib.
Ühe päris mõnusa loo olen leidnud. Video algul on pikk mula ja mõni laulja tundub ka kohati kriipi aga oluline on laul ise:

XOXX

No resolutions...

Ja see uus aasta ongi käes. Mis ma oskan öelda. Aastavahetus oli meeleolukas (loe: purjus). Mina olin purjus, teised olid purjus, kes rohkem, kes vähem, kes üldse mitte. Igatahes tulin too päev otse töölt ja mind korjati tee pealt üles. Sain eelneval ööl magada umbes kolm tundi. Arvasin, et saan veel sättida end kuskil enne pidu aga ei saanud. Seega tundsin end suht juustuna. A mis seal ikka. Edasi läks marsruut Maxima (ühe x-ga) ja Annelinn. Söömist oli nii palju ja kõik oli nii hea ja kõike tahtsid proovida. Aitäh kokapoistele ja tüdrukutele ja neile, kes poes käisid. Joomist oli ka. Vaatasime telekat, mängisime Activitit, ajasime juttu ja niisama mõnus tsill oli. Korra oli nagu tunne, et ei tahakski kuskile sealt minna. Nii hea ja mõnus oli. A vb oli see hetkelisest väsimusest. Enne südaööd võtsime hädavajaliku kaasa ja spurtisime kesklinna. Ilutulestik oli ilus (isegi filmisin aga ei viitsi praegu ümber tõmmata). Lõime shampusetopse kokku ja soovisime kõigile ilusat uut. Edasi tsillisime niisama raekoja platsi, kräshisime Suudlevate vetsu ja nägi mõnda tuttavat ka. Järgmine sihtpunkt oli Maasikas. Peale väikest järjekorda olime sees. Rahvast palju, nagu alati. Panime seal tantsu umbes kolm tundi järjest. Kella nelja ajal hakkasid tantsukingad läbi kuluma ja väike väsimus ka peale tulema. Tulime Maasikast tulema. Pool rahvast läks kodudesse ära, teise poolega läksime Koduklubisse. Seal oli samuti rahvast omajagu. Esimese asjana tegin klubis tiiru peale ja andsin edasi nüüdseks juba endistele kolleegidele oma head soovid. Tsillisime oma lauas lasime jooki. Selleks ajaks oli minu joogikaart juba päris kirjuks läind. Viinsprite (üsna suures koguses), shampus, rummkoola, rummkoola, topeltginvähesetoonikuga, rummkoola, rummkoola ja võib-olla oli kuskil veel midagi. Koduklubis tsillisime kuni selle sulgemiseni. Siis algas väike töötajate ahvtekas, kuhu me ka jäime. Kell kuus hommikul oli Programmidirektori ema üles ärganud ja sõidutas meie kamba kaks korda Programmidirektori ja Superstaari juurde. Seal mässasime madratsitega veel ja nagu hiljem selgus siis 6.36 olin veel feissis käinud ja siis pugesin ilusti teki alla ära ja jäin vist kohe lambist magama. Kunas teised magama läksid, ei tea. Äratus oli vist mingi ühe-kahe paiku. Olemine oli õnneks haroosh. Väike lebo, pakkisime asjad kokku, haarasime Sirkast pohmakaburksi ja kodus ma olingi. Loivasin niisama mööda korterit ringi, vaatasin Titanicut ja magama. Järgmised kaks päeva on läinud suht samas rütmis, sest enne seda pole ma korralikult puhata saanudki. Nüüd peaks küll iga kont ja lihas mu kehas puhanud olema. Ja hakkab jälle töö pihta. 
Ühesõnaga oli aastavahetus minu meelest väga tore. Noh muidugi miinus üks aspekt. Better luck next time. Piinlikku vast midagi ei teinud, lolli juttu ajasin, mida ma teen enivei pidevalt. Aa ja kaks päeva peale aastavahetust, kui ma viitsisin end dušši alla vedada avastan, et jalalaba peal on hiigelsuur sinikas ja muna. Katsun. Päääris valus on. Mõtlen, et mis seal ikka, et mul on peale igat pidu jalad sinikaid täis (tavaliselt küll sääred ja kintsud). Siis aga hakkan mõtlema, et kuidas ma ikka sellisesse kohta sinika sain. Ja buuum tuleb mälupilt ette, et Maasikas astus mingi piff tantsuhoos oma tikkkontsaga mulle jala peale. Biiitch. Tegelt ta küll vabandas mitu korda ja tundus normaalne piff. Ja juba too hetk tundsin, et megavalus sai ikka. Aga võtsin "valuvaigistit/lihaselõdvestajat" peale ja ei pand rohkem tähelegi. Ja nüüd siis selline sinine latakas jala peal (kes mind teab, teab, et mul jäävad juba mingist väiksest müksust sinikad, nii et ma ei liialda, kui ma ütlen latakas). Ma isegi ei imesta, kui mingi miniluu on seal katki, sest piffil olid ikka killer kontsad ja astus kogu oma raskusega mulle peale. Kui lonkama ei jää, siis pikka viha ei pea. Happy new year!

XOXX