Páginas

Alles in ordnung...

Mm... et siis pole ammu kirjutanud. Tahaks ikka, aga ei jätku alati neid ressursse. Tööd on tehtud vahepeal, nalja on saanud vahepeal ja niisama on oldud. Oma spordipoes püüan ennast ikka heast ja tublist küljest näidata ja siiani on see hästi välja tulnud. Inim- ja sõprussuhted on ka järjest paremaks kujunenud. Käisin ka ühel klubimuusika üritusel turvatööd tegemas. Mitte, et ma mingi professionaalne turvatöötaja oleks aga mõned uued tundusid küll mingid lontrused. Vinguvad ja molutavad. Ordnung peab olema noh! Siis jäi endast küll mulje kui kogenud ja asjakohasest turvapiffist. Muidu läks üritus hästi. Tunda andis see, et öise ülevalolemisega pole enam nii väga harjunud ja kell üksteist õhtul tulid haigutused ja unekas. Aga kõva töödistsipliiniga nagu ma olen, sain sellest ruttu jagu. Kell kuus hommikul lõpetades tehti vingeid peo plaane. Võtsin ka ühe rummkoola. Ega rohkemaks väga jaksu ja viitsimist ei olnudki ja Kiirabi-Turvapoiss tõi mu kodu ära. Vahepeal siis sai veel vastlakuklitest end paksuks õgitud. Soovitan Pere Leiva moosiga ja šokolaaditükkidega kukleid. Ja siis eile sai ka plaani võetud üks üritus, kuna Vabariigi Aastapäev on ju kõigil vaba päev. Alustasime õhtut koduse istumisega. Kõik kamp oli koos ja pluss mõni lisandus. Joogid söögid jutud. Peale seda suundusime Ahju. Ukse ees oli järjekord maja teise otsani. Seisime viisteist minutit viisakalt järjekorras. Suurt edasi ei liikunud ja otsustasime trügima hakata. Üsna ruttu saime end ukse vahelt sisse pressitud kõik ja paar inimest veel ja siis pandi meie selja taga uks kinni, kuna rohkem ei mahtunud too hetk. Kui me oleks seal tsiviliseeritud inimeste kombel (kes me tegelikult tahaks olla) järjekorras oodanud, ei olekski me sisse saanud. Kogu selle kammaijaa põhjuseks oli seal esinev Smilers. Suht peale meie kohale jõudmist tuli bänd lavale. Kontsert läks esimese lauluga kohe kõvasti käima. Rahvas laulis kaasa ja kõik rokkisid. Mida kontsert edasi, seda lähemale saime me ka lavale ja lõpuks lava ette, nii et Salleri higiga sain pihta. Ühesõnaga Smilers oli mõnus nagu ikka. Pärast tegime veel mõned tantsud. Seltskonda aga ootasid järgmise päeva toimetused ja nii olid nad varsti juba riidehoiu järjekorras. Mina ei tahtnud kohe üldse veel pidu lõppenuks lugeda. Põrkasin kokku Dimka ja Mõmmiga, kes mind Koduklubisse kutsusid ja oligi otsustatud. Dimka, suur poiss, sai meie riided kiiremini kätte kui kõik teised ja minek. Koduklubi oli omas vanas tuttavas headuses. Tuttavad kohad ja näod. Dimka tellis kohe hulgimalt hot shotte. Aimasin, kuidas nende joomine võib hommikul kurjalt kätte maksta aga no see ei takistanud. Ei teagi palju neid ära tulistasime. Peale klubi sulgemist tsillisime seal veel edasi. Teiste askeldamist vaadates tundsin, kuidas ma üldse ei tunne puudust sellest ööklubis töötamisest ja kuidas ma palju enam naudin lihtsalt aeg-ajalt seal klient olla (noh asja teevad ka meeldivamaks väiksed benefitsid, mis vanade tutvustega kaasnevad). Kuskilt ilmus välja Kaidi, kes pakkus, et sõidutab kõik lahkelt kodu. Hüppasime veel mingist kebabi kohasti läbi ja juba tekkisid teistel mingid plaanid kuhugi edasi minna. Tundsin, et nii tugev ma enam ei ole, kuna kell oli pool kuus hommikul ja umbes siis lõid mul kõik hot shotid pähe. Nii, et sõidutati mind koju ära ja ülejäänd kamp läks siis kuhugi edasi. Hommikul ärkasin pool üks. No headache, no nauseousness, no pain. No hangover! Tegelt ka. Ärkasin samamoodi nagu igal teisel hommikul. Kuskilt midagi ei valutanud, sees ei keeranud ja isegi väsimust ei olnud. Winning! Ju siis suutis seekord keha alkoholiga efektiivselt võidelda. Ja homsest jälle töö.
Aga kallid Eesti inimesed, soovin teile ilusat Vabariigi Aastapäeva! Hinnake seda, mis meil on. Seal kus vaja ja võimalik, andke oma panus Eestimaa heaks ja loodame, et edasipidi on siin aina parem elada. Palju õnne, inimesed!


Ja selle aasta Google'i žest:
XOXX

P.S. Selline tunne on, et kevad hakkab lähenema... Jess! (Ofkoors see plöga, mis maas on, on ülimalt nõme aga muidu ikkagi jess).

I'll be there for you...

Te ei kujuta ette kuidas mu sõbrapäev lõppes. No see on ikka täitsa kino. Mul oli päeval linna asja ja sõitsin marsaga linna. Marsajuht soovis kõigile head sõbrapäeva ja pakkus kommi ja puha. Linnas avastasin, et olin telefoni koju unustanud. Vaatasin, et mis siis ikka, et saab ilma ka hakkama. (Sellepärast ma oma sõbrapäeva sõnumid ka nii hilja saatsin). Noh ja ajasin oma asjad linnas ära ja ootasin kaupsi ees marsat, mis pidi tulema 21.30 et koju sõita. 21.40 marsat ikka ei ole. Mõtlesin siis juba, et ei tea kas peab venna juurde ööseks minema, et kellelegi helistada ka ei saa, et keegi mu ära viskaks. Ootasin veel ja lõpuks tuli marsa 15 minutilise hilinemisega. Marsajuht ütles, et pidi kellegi käima tõmbama ja soovis endiselt rõõmsalt kõigile head sõbrapäeva ja pakkus kommi. Mind väga imestama ei pannud, et ta kommi pakkus jne, sest ta on alati kõige viisakam marsajuht ja soovib alati head päeva jne mitte nagu enamus mossis bussijuhte. Ja saime umbes kaks minutit sõita kui politse vilkuritega marsa maha võttis Ahju ees. Tuli ütles, et tere, meile tuli vihje et ühe valge bussi juht võib olla joobes ja puhkuge palun siia. Mõtlesin, et no et puhub nulli ära ja siis saab edasi sõita. Politseimees ütles 0.28 ja et see on joove ja keerake mootor kinni, teie edasi ei sõida. Mul oli et dafuq is this??? Ma nagu ei suutnud seda uskuda kõige viisakamast marsajuhist. Ja puhkus uuesti ja sama. Marsajuht ütles, et eile õhtul oli võtnud. Politsei imestas selle peale, et mis joove tal veel päeval võis siis olla. Siis hakkasin marsajuhi juttu kuulates nagu ise ka vaatama, et nagu veits naljakalt räägib. Helistas siis marsajuht ühele teisele marsajuhile ja too lubas 20 minuti pärast kohal olla. Marsajuht ise läks politseibussi. Teine politseiauto tuli ka ja umbes 20 minuti möödudes tuli üks politseinik ja ütles, et tere sõitsite joobes juhiga ja tema edasi ei sõida ja organiseerib teise juhi ja peate lihtsalt rahulikult ootama. See oli esimene kord kui keegi meie poole ka pöördus (marsas oli kuus inimest). Paar mintsa läks mööda ja politseionu tuli ütles, et 20 minuti pärast tuleb teine transport. Ehk siis peale 25 minutit ootamist pidime veel 20 minutit ootama. Kõige parem oli veel see, et marsal mootor seisis ja aken oli lahti, ehk siis hakkas päris külm seal. Lõpuks tuli hoopis üks taksobuss, kellel taksomeeter tiksus ja kes meid kõiki ära tõi. Nii, et sain koju umbes tund ja viisteist minutit hiljem, kui pidin saama. Aga nagu kiuste, siis olin just täna telefoni koju unustanud. Ema muretses kodus lolliks, et mis muga juhtunud on. Ja veits koomiline oli ka see et olin linnas joonud kaks tassi teed ja ühe kohvi ja enne marsale tulekut tundsin kerget põiekat. Vaatasin, et ah 20 mintsa pärast olen kodus nagunii. Noh, hakkas ikka suht põie peale küll. Ja tegelikult pidi marsa ühe ringi veel sõitma ja ma mõtlen, et mida tegid need inimesed kes ootasid pool üksteist marsat, mis on täiesti viimane võimalus Tõrvandisse saada. Don't know. Aga jah... you never know these people.
Igatahes tahaks siis veel siin ka öelda kõigile oma kallitele sõpradele, et ma ei tea mis ma ilma teieta teeks. Ja nagu siin vist juba ühe korra olen öelnud, et kui ma midagi muud pole õigesti siin elus teinud, siis vähemalt teid olen osanud küll hästi valida. Aitäh, et olete mu jaoks alati olemas olnud. Luban ka teie jaoks olla. Love you every day!

Hitisoovitused:


XOXX

Your candle burned out long before your legend ever will...

Kaks päeva ei käinud feissis ega üldse arvuti taga ja nii sain alles täna õhtul teada kurva uudise. Ma ei kuulu üldiselt väga massileinajate hulka, nagu näiteks kui suri Steve Jobs jne. Loomulikult on kurb, et andekad inimesed kaovad aga kui ennast väga ei ole antud inimene puudutanud või a la kuuled nime esimest korda, siis on veits mannetu suurelt kuulutada RIP ja muud jutud, lihtsalt sellepärast, et oli tähtis inimene. Aga Whitney Houston'i puhul tahaks küll öelda, et maailm on kaotanud ühe tõelise aarde jälle. See hääl, see elegants, see diivalikkus... Kuidagi on nii, et tal on mingi mõju olnud ka mulle, ühele paljudest maailma teises otsas olevale pisikesele inimesele. Osalt kindlasti "Ihukaitsja" pärast, sest see oli üks esimesi tõelisi armastusfilme mida ma mäletan. Ja muidugi tunned iga kell ära "and IIIIIIIIIIIII will always love youuuuuuu". Aga eriti on mind puudutanud just tema viimase albumi (I Look To You) lood. See sõnum, mis nendes lugudes on, on nii võimas ja tähenduslik ja tihti väga inspireeriv. Raskematel hetkedel olen mõnda tema laulu kuulates justkui jõudu ja usku juurde saanud ja tundub nagu on natuke kergem olla. On lihtsalt selliseid inimesi, kes sind puudutavad. Ja selliseid ei ole maailmas väga palju.

Klassika:

Soldier girl:


Sõnum (vaadake seda naeratust 00:56!):

Ja kõige inspireerivam lugu rasketel hetkedel:

With Love,
Merka

XOXX

Chase the glowing hours with flying feet...

Käisime nädalvahetusel Lääne osariikides. Mängisime joonistamise aliast. Pangapreili ja Sambamees, kes olid ühes tiimis, nägid paberil aga erinevaid asju. Niisiis oli seal üks meistriteos, mis Pangapreili meelest oli inimene ja Sambamehe meelest üldse mitte. Viskasin ka siis pilgu peale, et mis nad vaidlevad seal. Pilt ise oli selline, kus oli ring ja ristkülik. Ja mul oli ka, et dafuq is this?
Merka: Kandilise kehaga inimene?
Pangapreili enesekindlalt: Jah! Kapp mees noh!
Ja hele naer...

Igatahes, siis jah kutsus Vändra Jamesbond meid nädalavahetusel külla. Laupäeva hommikul ärgates näitas kraadiklaas -28. Brrrr. Helistasin talle, et sellise ilmaga ma küll väga nina toast välja ei taha pista. Aga natuke moosimist tema ja Pangapreili poolt ja vaatasin ise ka, et mis siin kodus ikka tühja passida. Nii et hüppasime bussile. Viljandis korjas Jamesbond koos Sambamehega meid peale ja sõitsime Pärnusse. Käisime romantikat tegemas rannas. Ehk siis kõndisime jäätunud merel nii kaugele kui külmaga jalad võtsid. Paar pilti ja jooksuga tagasi. Autosse jõudes oli vereringe juba üsna aeglaseks jäänud. Sõitsime kiirelt Steffanisse sooja. Vereringe taastamiseks võtsime vana tallinna kohvi ja kahlua kohvi. Ja kaks imehead pitsat sõime ära. Mmmm... Väike poetiir ja Vändrasse. Sambamees ja Pangapreili rääkisid veel "Kahtlasest Rahast", mida Pangapreili teeb. Jamesbond pani sauna sooja ja tegime mõned lauamängud. Asja juurde kuulusid ka mõned kokteilid. Kui rumm otsa sai, võtsime kapist järgmise pudeli. Nii said meile kokteilid, mis olid veits käärinud maitsega. Tuli välja, et mida meie pidasime tumedaks rummiks, osutus hoopis koduveiniks. Ja nii leiutasime pool kogemata uue kokteili: valge rumm + koduvein + kokakoola. Nimeks panime Long Italy. Läks alla küll. Jamesbond pidi varakult riigi heaks tööpostil olema ja tema vajus esimesena ära. Sauna me ei jõudnudki. Meil algas aga Tantsud Tähtedega, ehk Sambamees, kes tegeleb võistlustantsuga ja annab igast kursuseid ja asju, otsustas, et õpetab need puujalad tantsima. Pangapreili oli esimene. Ja oi, neid oli lõbus vaadata ja kuulata, kuidas Sambamees rütmi luges: üks kaks tsatsatsa, new york, ei ole käsi vedel!, tsatsatsa, new york, paigalt pööre, promenaad! Pangapreili piirdus tša tša tša-ga ja läks magama ära ja siis ootas mind sama saatus. Tša tša tša sai selgeks, siis võtsime rumba, siis jive ja lõpuks samba. Tuleb tunnistada, et väga lõbus oli ja mulle väga meeldis. Üks spordiala veel, mida oleks võinud nooremana õppida. Kolm tundi tantsimist ja neli Ladina-Ameerika tantsu on mul nüüd selged. Nii, et siis kui ma kuulsaks saan ja saatesse kutsutakse, siis on mul tugev eelis teiste ees. Kell viis hommikul olid tantsukingad lõpuks läbi kulunud. Kuna kell kuus oli meil väljasõit, siis tundus kell viis magamaminek mõtetu. Tsillisime niisama ja kui teised ärkasid, panime oma seitse asja kokku ja autosse. Väljas oli -30 kraadi. Autos murdis uni mu maha ja ärkasin Elvas. Kaheksa paiku olin kodus. Nii, et oli tore nädalavahetus ja mul on hea meel, et ikkagi mindud sai.
Muudel rinnetel on elu samasugune. Kerge jahedus hakkab järgi andma ja saab jälle õues käia nii, et aju ära ei külmu. Töö ja kodu. Üks päev käis meil poes suusakuningas Veerpalu. Meie mehhaanik Naljamees määris parajasti just suuski, mis olid hooldusesse toodud. Suusakunn viskas ka oma sõbraliku pilgu peale ja uuris veel igast suusavidinaid, mis meil on. Tee, mis sa tahad, ega suustamist mehel hingest ära ei võta.
Ja nii on nagu elu käib. Gotta love it!

Hitisoovitus (niii hea ja video on ka lihtsalt geniaalne):

XOXX