Páginas

Where there is no struggle, there is no strenght...

Kui habras on inimelu... At any givin' moment sa võid saada pihta välguga, libiseda vannis, lõigata sõrme otsast. Sometimes we're on a collision course and we just don't know it. Ja vahel tundub, et mõnel on see elu hapram kui teisel. Nii on tulnud mul jälle istuda intensiivravi palatis voodi kõrval, hoida oma venna kätt, vaadata kuidas sada voolikut tuleb temast välja ja kuidas ta vähkreb ja sonib jubedas valus. Vaatad, kuidas monitor voodi kohal piiksub ja kriipsukesed seal jooksevad. Ja iga kord ehmatad kui pulss läheb jube madalaks või kõrgeks. Ja siis sa kuuled kuidas palati teises otsas käib mingi äksion ja keegi öögib ja ägiseb ja õed sahmivad. Raske on jääda rahulikuks. Ja ega sellega südamevalu ei lõpe. Kodus istud samamoodi sada mõtet peas. Ja muidugi halvim on see, et mõtled, et nii huvi pärast võiks guugeldada. Guugeldage ajuinsult. I wish I hadn't. Aga nii see elu on, kord mäest üles ja siis jälle põmaki alla. Kuid ma usun endiselt, et everything happens for a reason, sometimes it's just difficult to understand that reason.



God understands our prayers even when we can't find the words to say them...

XOXX

Nothing will work unless you do...

Teate, mis innustab jõusaalis kõige paremini ennast ületama? Musklimees su kõrval. Ehk siis rannahooaja lähenedes ja hirmust selle ees, mida söödud shokolaad teha võib, olen paar päeva käinud väheke füüsilist tegemas. Tegelt olen neid jooksmisilmasid juba ammu oodanud, aga nagu näha siis endiselt sajab siin kohati lund ja muid pussnuge alla. Ja pole veel saanud korralike jooksutosse ka osta ja ausalt öeldes töötades spordipoes ei julgegi enam tavaliste tossudega jooksma minna. Eniveis kutsus siis Superstaar mind treenima. Eile käisime enne jõukas ja vehkisime natuke erinevate masinate peal ja lasime jooksumasina peal ka. Kuna pikka aega polnd jooksuliigutusi teinud, siis võtsime väiksemad eesmärgid ka aga täitsime need ära. Pärast käisime pilateses, mis osutus uskumatult meeldivaks ja andis väga hea koormuse ja muidugi sain mõelda, et nüüd on mul ull bodyandmindharmony. Vot.
Täna hommikul olin kindel, et lähen ikka jooksma. Pistsin pea aknast välja ja nagu ka ilmateade ütles, siis tuul oli puhanguti 13 meetrit sekundis. Ja mu jooksuring läheb põldude vahelt nii, et seal on need puhangud veel suuremad. Nii, et vaatasin, et sellise ilmaga ma küll kaugele ei jookse. Ja siis mõtlesin, et ohh lähen täna ka spordikasse. Mõte tuli nii hilja, et "... kui Merka spordihoonesse jõudis, oli trenn juba alanud". Aga õnneks just alles, nii et hakkasin ka ruttu kaasa vehkima. Täna kavas: step-aeroobika. Polnd varem konkreetselt step-aeroobikat teinud nii, et kui ma hoogu sattusin, siis pidin koguaeg end tagasi hoidma, sest kartsin et astun stepipingist mööda ja murran oma jala. Aga ei, väga lahe oli. Trenni lõpuks oli tunne, et käed ja jalad tahavad otsast kukkuda ja olin näost punane kui peet. Riietusruumis vaatasin, et peaks ikka viimast võtma, kui juba kallis raha on makstud. Läksin jõukasse, kus punnis kätega mehed rapsisid. Üks tüüp astus ühele jooksumasinale just ja mina, vana enesekindlus ise, astusin kohe tema kõrval olevale masinale. Ja nii me siis sõkkusime mõlemad. Vaatasin koguaeg, et ei saa alla jääda ka ja ma pean ikka kiiremaid samme tegema kui tema. Algul vaatasin, et ma niigi trennist tulin just, et teen sama palju kui eile ja siis kõik. Kui aeg sai täis siis vaatasin, et tüüp mu kõrval ikka veel sõkub. Mõtlesin siis, et teen 5 mintsa rohkem kui eile. Kolme mintsa pärast väsis tüüp ära ja läks oma muskleid pumpama. Mul said küll need +5 mintsa ka täis aga vaatasin, et kuidas ma siis nüüd kohe maha lähen, et siis vaatavad kõik, et ma tahtsingi aint kiusu pärast tüübist kauem joosta. Ja siis sõkkusin veel edasi. Siis jäin kuidagi samal ajal kõrvalsaalis olevaid hokipoisse läbi klaasi vaatama ja lõpuks olin jooksnud täpselt poole kauem kui eile. Winning. Siis küll enam rohkem punnitada ei viitsind ja muidu on järgmine kord palju raskem jälle ennast ületada. Võtsin mõnuga sauna ja kodu. Need kaks päeva on küll korda läinud. Või noh teisalt, olen kaks päeva trennis käind ja juba kelgin, kui hull spordimutt ma olen. Ennast peab ju kiitma. Kes ühineda tahavad, siis reedel on kavas 12.15 Muscle-Hustle ehk musklid punni aeroobika.

XOXX

Just another wednesday...

Hommikul.
Preili Udukene: Eee... mis me peol üldse tegime?
Merka: Ma ei tea...
Ja hele naer...

Ehk siis käisin ekspromt lampi peol. Ja olin suht napsine. Või noh, see tegelt oligi eesmärk, sest kõik mehed on sitapead. Peost suurt ei mäleta. Ärkasin Udukese juures esiku põrandal pea kingade peal ja palitu tekiks. Ma ei tea miks. Piinlik piinlik. Päriselt ka on piinlik. Tervis oli ka muidugi väga halb. Kui hommikul kuulsime, mis rahvasuu rääkis, siis vaatasime mõlemad Udukesega üksteisele hämmeldusega otsa. Ikka täiesti wtf pidu oli. Ma kavatsen ikka vähemalt mõnda aega alkoholist eemale hoida. Ma ei tea miks, aga vahest on nii, et ei oska juua. Ja kui ei oska, siis polegi vaja. 
Muidu nagu suurt midagi. Töö. Tööl on päris kreisid päevad olnud. Ikka juhtub üht-teist koguaeg. Ja mõni päev jooksed jalad rakkus ringi. Peas keerleb ka koguaeg sada mõtet: kas see sai tehtud? sellele kirjale on vaja vastata, see asi on sealt vaja ära tuua, see asi on vaja ringi tõsta, dafuq see nüüd tahab? sellele ja sellele on vaja veel helistada jne. Ajugümnastika käib küll iga päev täispööretel. Aga no tõenäoliselt läheb aja möödudes iisimaks. Kõik mehed on ikka sitapead. Ja Räpinas käisin ka nädalavahetusel. Tsekkisin uue pisikese sugulase üle ja nägi üle lahe resideeruvaid sugulasi ka. Ja nii on nagu elu käib. Loodame, et ta käib ikka rohkem mäest üles...

Hitisoovitus:
Ilusaid poisse on alati hea vaadata...

XOXX

P.S. Udukese Elukaaslane õhtul skypeis: Meie koridor on nii tühi, kui sind seal pole. Tule jälle!

Sometimes the heart sees what the eyes can't...

Mäletate küll ju eksole kuidas mul on alati nende rehvide vahetamisega jama. Kuidas see jääb alati a la 30. aprillile ja klõbistan naeltega ringi missest, et väljas +15 kraadi. Või umbes, et sügisel on juba paks lumi maas ja mul ikka suvekad all. Iga aasta on kuidagi nii läinud. Noh ja siis kui mul see aasta saavad rehvid täitsa nagu õigel ajal vahetatud, siis otsustab mingi lambi lumi jälle maha tulla. Ja küll on nüüd tore nende suvekatega õhtul mööda linna ringi kaapida, kui juba temperatuur veits langenud on ja ratas käib all ringi. Ilmselgelt Murphy eksole. Mis siis ikka...

Hitisoovitus:

XOXX

Good things do happen sometimes...

Kuigi enamus teist teavad seda uudist juba, mõtlesin, et teen siin ka ametliku änaunsmendi. Kui keegi veel mäletab siis, siis ükskord ütles kolleeg mulle nii pool naljaga, et "sust võib veel asja saada, kui külm ära ei võta". Vahepeal on kevad kätte jõudnud, külmad on üle elatud ja minust ongi natuke asja saanud. Nimelt umbes kuu aega enne katseaja lõppu pakuti mulle vahetuse vanema/vanem-klienditeenindaja/juhataja asetäitja kohta. Ja kuna ma seda tööd tegelikult ka tahtsin, siis ütlesin kohe, et challenge accepted. Challenge just sellepärast, et tegelikult mul puudub juhi kogemus, tegelikult pole ma kõikide toodete ja asjade osas nii pädev kui mõned, kes on seal töötanud näiteks kolm aastat, tegelikult läks ära kaks väga väga head mehhaanikut/vanem-klienditeenindajat ehk siis mul pole kellegi kõrvalt väga õppida seda vahetuse vanema asja, tegelikult tuleb kaks uut kogenematut tüüpi, kes ei tea asjadest mitte midagi ja jooksevad minu juurde kui keegi tahab rattaketi õli osta (millest mina ka ei tea midagi) ja tegelikult läheb juhataja järgmine nädal puhkusele ja ma pean juba kõike oskama. Ehk siis kogu õppimise periood jäi üsna lühikeseks ja uue töö algus saab olema üsna keerulisel ajal meie ettevõttes ja kohe tuleb täie auruga kõigega hakkama saada. Õnneks on meil ikka jube hea juhataja ja ta on mind väga hästi koolitanud. Nii, et esimene päev peale katseaja lõppu olin kohe üksi bossina tööl. Võtsin asja megarahulikult ja kõik läks üsna hästi. Noh, üks töötaja avastas lõuna ajal, et tal on 37,5 palavik ja tatistas ja köhis ja lasin ta koju ära, mistõttu olime suht understaffed aga saime hakkama. Ja no uus mehhaanikupoiss oli ka tööl (mis tähendab ka peaagu, et üks inimene vähem) ja seega pidin ise ka rattaid müüma. Tuli välja küll. Vot. Eks näis siis kuidas edasi läheb. Aga esimesed sammud sellel karjääriredelil ülespoole on tehtud. Hoidke mulle fingers crossed, et see tee oleks sile ja ilma suuremate küngasteta.
Ja lõpuks tuleb ikka natuke oma ego upitada, ehk siis kolme kuuga katseajal saada vahetuse vanemaks, like a boss!

XOXX