Ma ei saa midagi teha aga 9gagi meemid lihtsalt sobivad iseloomustama igat olukorda. Tänase päeva meem:
Ja seda sellepärast, et hiljutised observatooringud meeste maailmas panevad lihtsalt jälle peast kinni haarama ja ütlema whaaaat? ja whyyyy? Et miks on vaja meesolevusel, kes on vähemalt pealtnäha pühendunud ja õnnelikus pikaajalises suhtes, kes on sinna suhtesse panustanud kõvasti aega ja raha (kasvõi ühise korteri näol), miks on neil vaja väga hevili flirtida naiskolleegidega ja pidevalt visata vääääga kahemõttelisi kommentaare. Okei flirt flirdiks veel, et saavad oma jahioskusi lihvida või misiganes. Aga miks on vaja ühistel alkoholi tarbimise eesmärgil korraldatud koosviibimistel visata neiudele käpp ümber, kraapida igal võimalusel nende selga, silitada kätt ja praktikalli ajada keelt kõrva. Ja need ei ole mingid naljaga või "oih kogemata" juhtuvad liigutused. Need on konkreetse sihiga liigutused, mis teenivad üht kindlat eesmärki. Kas tõesti ununeb see supposedly üks ja ainus peale esimest viinakokteili, kui teda vaateväljas pole (missest, et koosviibimine on näiteks selles samas ühises korteris)? Kas tõesti on sugutung nii suur koguaeg, et tuleb pidevalt otsida mingit emast endale? Ja mälu on nagu haugil, mis unustab kõik, mis oli rohkem kui kolm sekundit tagasi? Või ollakse konstantselt mitterahuldavas suhtes, sest sellesse on pühendatud nii palju aega ja raha, et lahkumine pole finantsiliselt enam kasulik? Või on ikka alkohol see, mis kohe sellised kõrvalmõjud esile kutsub. Ja no antud observatooringud ei sisalda veel seda statistikat, mis toimub hiljem suletud uste taga. No igatahes "faith in men: still not restored."
XOXX
P.S. Aaaga Maijooks läks ülihästi, sest selja taga oli üks jänes, keda uhkus lihtsalt ei lubanud mööda lasta. Koht oli vast umbes 4000des või sinna kanti. Pluss said mitu mitu paparazzot minust punase peedinäoga pildi, mille nad saavad õhtulehele maha müüa, kui ma kuulsaks ja rikkaks saan.
Äääm... Öörännaku elasin ilusti üle. Ühtki libahunti aasta suurima täiskuuga ööl ei näinud. Sai võsas kalpsatud, põllul ja aasal longitud, mudas ja poris ja asfaldil. 20 km kandsin veel igast veepudeleid ja burkse ka seljakotiga seljas. Vanade tossude taldades olid augud sees. Ja tegelt oli üüber tsill ja kokkuvõttes kolmas koht.
Järgmine event oli kolmapäeval ekspromt Maratonipoisi korraldatud tiksumine linna peal koos kolleegidega. Suudlevad, Püssikas, Atlantis, Shooters. Ja kui te kõik arvate nüüd, et see oli mu järjekordne joomatuur ja nina oli viltu peas siis wrong. Alkoholi sisaldus veres oli null. Maratonipoiss agiteeris küll pidevalt ja püüdis rummikoksidega mind halvale teele viia aga ei õnnestunud üldse.
Siis üks õhtu tuli vesika isu, sest vaatasin, et mis ta mul nurgas seisab niisama. Vedasin oma ema ka veel vanas eas kiusatusse, ehk popsisime koos temaga. Põhiliselt tähendas see ikka seda, et mina popsisin ja tema vehkis kätega, et ei ma rohkem ei taha.
Laupäeva õhtul jälle ekspromt istumine Lilli ja Salaagendi juures. Jälle täiesti sober. Ja emadepäev möödus pereringis torti ja kommi ja muud mugides. Ehk siis social life on päris tihe olnud.
Muidu olen siin ka jooksutrenni teinud laupäevase Maijooksu hirmus. Võhma ikka üldse nagu pole ja on oht, et jooksen sealt lauluväljaku mäest kepikõndijatest ka hiljem alla. Maybe ei peaks ikka oma Tööandja logodega särki selga panema. Noh, we'll see.
Täna algab tööpäev kell 12 ja oleksin võinud vabalt 10ni und tõmmata. Aga täitsa juhuslikult nägin eile õhtul trepikoja uksel teadet, et täna 9.00-17.00ni tehakse vee- ja pasatorude läbipesu ja eluks vajalik vesi keeratakse kinni. Huvitav oli teate juures ka veel viimane lause: "palume varude vett. vajadusel toome vett kohale". Well, that's a first. Iga kord kui vetsus käin, helistan ja loputusvesi tuuakse kohale? Eniveis, suures poolrasvase peaga tööle minemise hirmus ärkasin täna kell 8, et enne kraanide kinni keeramist saaks normaalselt dušši all käia. Nüüd nuputan veel, mida kõik selle üleliigse ajaga pihta võiks hakata.
Rohkem vingumist praegu pole. Varsti jälle.
Eile hommikul kell seitse ärgates ja koosolekule kihutades ei osanud ma aimatagi, et saan magama alles täna hommikul kell kümme. Ehk siis käisime turvapoistega ja paari tsikiga Elvas lasketiirus tulistamas. Kolm erinevat relva, paaalju padruneid ja harjutasime zombie apocalypsiseks kolm tundi. Peale seda tulid juba jutud, et lähme selle ja selle poole, tiksume natuke jne ja lasin ennast ka jälle ära rääkida. Olin arvestanud muidugi ainult tulistamisega ja seepärast oli mul seljas a la random t-särk ja tennised ja taskus kaks eurtsi. Aga lõpuks läks nii, et öösel 11 ajal avasime pidulikult minu kevad-sügis grillimishooaja šašlõki ja vorstidega. Ja kui kõhud täis, siis tuli ühel Meedikul tuju, et lähme linna peale. Ja nii ma siis sattusingi sinna Shootersisse oma mainitud outfitis, kus kõik piffid olid ekstra üles löödud ja kandsid kahekümne sendiseid kontsi. Kuna Shooters on praegu pop ja noortepärane (rõhutaks sõna noortepärane, sest rohkem jäi silma inimesi, kes olid tõenäoliselt nooremad kui mina), siis oli see paksult rahvast täis ja liikuda sai aind küünarnukkidega vehkides. Le wild drinks appeared kuskilt jälle ja mingi random metroseksuaaltüüp, kes mu tantsima rabas ja väitis, et ma olen kõige ilusam piff seal oma tennistes (proobabli oli see iroonia). Shootersi omanikuga sai ka mingi väga diip vestlus maha peetud. Kuna seltskonna tuumik koosnes meil endisdest Koduklubi töötajatest, siis muidugi viisid kõik teed lõpuks ka Koduklubisse jälle. Le wild shots appeared seal jälle kuskilt ja lõpuks tõid kõik teed jälle tagasi Shootersisse. Kui väljas oli valgeks minemas ja kell vist viis, pandi Shooters kinni ja kandus pidu üle Kiirabi-turvapoisi juurde. Kuna teine osa seltskonnast olid meedikud siis läks teema väga meditsiiniliseks ära ja enamus jutt oli stiilis "meil ükskord oli mingi tüüp ja tahtis juba kätte ära surra ja siis tegime trahhüblablablakardia ja siis tal oli FBS ja siis panin ruttu tilga peale ja topamiini ja siis oli düsplasblablablaaatia ja intubeerisime ära" jne. Ma läksin hoopis kööki peekonipirukaid küpsetama (loe: võtsin sügavkülmast välja ja panin ahju). Veits jauramist veel ja lõpuks jõudsin siis kell 10 hommikul koju. Kahe tunni pärast läks uni ära ja rohkem pole maganud ja täna saan ka kes teab kuna magama, sest täna on Öörännak, ehk 20 km öises metsas orienteerumist. Fingers crossed, et hundid ja karud mind ära ei sööks. Huntidest ja karudest suurem probleem on minu jaoks hiigelämblikud ja rõvedad ämblikuvõrgud, millega ma ilmselt pärast üleni kaetud olen. Ehk siis väike foobiateraapia tuleb. Jeiiiii.
Või siis pigem stabiilselt emotsionaalne on olnud see nädal. Vennakene on väljas, räägib, kõnnib, kõik paistab ordnung. Ättendisin jälle paaril sünnipäeval, mille käigus sai külastatud ka kohalikke öölokaale. Ehk siis siit võite järeldada, et minu "mõnda aega nüüd enam alkoholi ei tarbi" piirdus umbes kahe nädalaga. Vist on see alkohooliku geen ikka tugevalt sees. Looduse vastu ei saa. Aga koridoris ei ärganud ja vastu posti ei kõndinud. Ja isegi oma killerhiilsidega suutsin tantsu panna ja pärast läbi linna komberdada, ilma et oleks käna käind või jalaluu murdnud. Oluline fakt veel seoses sellega: Preili Udukene otsustas mitte ennast piinata ja jalutas läbi linna koju sukkade väel, kingad näpus. 20denised sukad jäid terveks. Aga kui mingi piff oma puusi hööritab su kõrval tantsides ja oma kontsaga korrakski su sukki riivab, siis hakkavad 60denised sukad kohe ilusti jooksma. Shootersisse ikka ei jõudnud. Ja Preili Udukene strikes again, ehk siis Koduklubis ikka Sellelt Samalt Baarmenilt jooke ostes on tavaliselt nii, et Udukene ostab kahe eurise joogi ja jätab 3 euri jotsi. Täna hommikul küsisin Udukese käest, et kas ta jättis jälle Sellele Samale Baarmenile niimoodi jotsi, mille peale Uduke vastas, et "mkmk, jätsin talle oma pankakaardi". Ehk siis Uduke kaotas oma pangakaardi peol ära. Juhtub ikka. Eriti tal. Aga kokkuvõttes:
XOXX
Note to self: Peaks linna kuskile otsima seif pleissi, kuhu panna varuks vahetusriided. Sest moodsasse minikäekotti need ei mahu aga kui pühapäeva lõuna ajal miniseelikus, kontsades, üsna tumeda meigiga ja mingite lokkidega läbi linna koju jalutada, ei ole normaalsetel inimestel väga raske ära arvata kust sa tuled.
Oma heledapäise abikaasaga on meil kaks blondi plikatirtsu ja sellised on meie elu lood, millest ma ilma igasuguse regulaarsuseta siin kirjutan.
Meie isiklikke pilte palun ilma minu loata mitte kasutada.
