Páginas

The feeling...

Kiire on olnud ja pole olnud õiget hetke kirjutamiseks. Nüüd, pühade ajal, saan arvuti kätte võtta ja natuke kirjutada. Ammu oleks ka aeg, sest koguaeg tuleb uut peale ja läheb vana meelest. 
Mõtlesin, et siin postituses kirjutan natuke enesetundest ja tunnetest üldse, mis ühe raseda peas koguaeg on.
Kui nüüd füüsilisest enesetundest rääkida, siis ei saa öelda, et mul see algus oleks kerge olnud ja nagu ei saakski aru, et midagi teisiti oleks. Samas ei ole õnneks ka nii raske olnud, et vajaks pidevat arstide abi nagu mõnel juhul juhtub. Igal naisel kulgeb rasedus erinevalt ja isegi ühe naise erinevad rasedused ei ole samasugused. (Side note: praegu tundub, et koguaeg sõna rase ja rasedus kasutades muutub see nagu koledaks ja tüütavaks. Ei ole praegu pähe tulnud ka ühtegi paremat sõna, mis oleks sama lühike ja lööv sellises seisundis naise nimetamiseks.) Minu puhul algas rasedusega seonduv iiveldamise tunne umbes 6. nädala paiku. Nendele, kes pole nädalaid pidanud lugema, siis raseduse puhul peetakse arvestust alates viimaste "päevade" esimesest päevast, kuna viljastumise täpset aega on tihtipeale raske määrata. Normaalne rasedus kestab 40 nädalat. Nagu öeldud, hakkasin kuuenda nädala paiku tundma hommikuti peale ärkamist iiveldust. Esialgu ei olnud see hull ja peale hommikusöögi söömist muutus kõik normaalseks. Veidi hiljem hakkas sisikond pöörlema kohe pärast voodist tõusmist. Nii ämmaemandalt, kui ka perekooli emmedelt olin kuulnud ja lugenud, et aitab see, kui juba voodis, enne püsti tõusmist, näksida kuivikuid või mingeid krõbinaid.
Pean siinkohal vist jälle raseda elu juurde käivaid termineid selgitama. Igakord, kui ma mainin "perekool" või "perekoolist lugesin", siis viitab see tuntud foorumile, kus käib elav arutelu kõige kohta, mis seondub rasedusega, rasestumisega, sünnitamisega, beebiga, lastega, kasvatamisega, perega, suhetega ja põhimõtteliselt absoluutselt kõigega. Sinna saab siis segaduses rase minna ja uurida, kas kellelgi on veel nii või kas see on normaalne. Ja siis kõik tulevased ja staašikad emmed räägivad siis omadest kogemustest või sellest, mida on naised saunas rääkinud. Saab vastustele panna miinuseid ja plusse, sõimata ja kiita, lasta teistel diagnoose panna või rasedust kindlaks määrata. Viimase all pean silmas seda, et seal on iga nädal keegi teinud uue teema "kas ma võin rase olla" ja siis toodud välja mingid sümptomid või enesetunde kirjeldus ja küsitud, et mis teie arvata, kas ma võin rase olla. Kõik see võiks olemata olla, kui inimene läheks ostaks apteegist vastava testi ja teeks selle ära, mitte ei laseks suvalistel inimestel foorumis oma rasedust kindlaks määrata. Samas on ju koomiline. Ma ütleks, et see foorum on täitsa nagu raseda feisspuk. Teisest küljest on seal ka täitsa reaalseid teemasid. Ehk siis vahel tasub sealt vastuseid otsida, enne kui esmarasedana iga asja peale paanikas EMO-sse või ämmaemanda juurde joosta. Aga see selleks, kui on soov põhjalikumalt tutvuda, leiate ise selle foorumi kindlasti üles.
Kui nüüd tagasi teema juurde tulla, siis see oli see aeg, kui Rattahull pidi enne mind ärkama ja söögi valmis tegema, et mina saaks kohe voodist tulnuna sööma hakata. Alates 8. nädalast need abinõud enam ei aidanud ning üsna ruttu peale ärkamist, hoolimata sellest, kas olin söönud või ei, käisid maomahlad vales suunas. Nii juhtus umbes üle päeviti, vahel ka iga päev. Sellel ajal tuli ära tunda õige hetk, millal peab vetsu poole liikuma. Ja seda juhtus nii söömata, söömise ajal, kui ka peale söömist. Näiteks oli tavaline, et peale hommikusööki ja selle välja tulemist, tuli uuesti midagi süüa teha, sest söömata ka ei saanud olla, siis oli ka paha. Õnneks peale oksendamist läks alati paremaks. Vaid kahel hommikul oli nii et peale söömist tuli vetsu joosta ning siis peale uuesti söömist jälle. Ühel korral juhtus nii isegi kolm korda järjest ja normaalse söögikorra sain ma teha alles kella kolme ajal päeval. See kõik tuleb sellest, et tasakaal kehas on paigast ära ning keha harjub uue olukorraga. Harjunud on ta tavaliselt sellega umbes 14. nädalaks ja siis peaks muutuma kõik normaalseks. Samas on naisi, kes oksendavad kuni raseduse lõpuni. Minu puhul hakkas oksendamine vähenema 14. nädala paiku, kui seda juhtus umbes kahe-kolme päeva tagant. Hetkel on mul 16. nädal ja statistika näitab, et korra nädalas tuleb ikkagi hommikusöök välja ja paaril korral nädalas on tunne, et kohe tuleb aga ei tule ikkagi. Tendentsi arvestades, on siiski lootust, et ehk läheb mingi aeg päris üle. Ja peab vist olema õnnelik, et ma ei kuulunud ka nende naiste hulka, kes päevad läbi oksendavad ja peavad haiglas tilgutite all olema. 
Terve selle aktiivoksendamise aja ilmnes ka selline nähtus, et organism andis väga kindlalt märku, millal oleks vaja süüa. Nimelt, nii kui kõht hakkas tühjemaks minema, hakkas pihta tugev iiveldamine. Üle kolme tunni ei saanud vahet sisse jätta. Varem sõin ma üldjuhul nii nagu juhus tekkis. Töö juures on täiesti tavaline, et oled töösse nii haaratud, et söömine kipub ununema. Või teinekord on mingi kriisiolukord, kus miski tuleb ruttu ära teha ja söömist saab endale lubada alles siis, kui see on tehtud. Nüüd oli selline asi võimatu. Kui kriitiline piir oli ületatud, siis hakkas ikka väga halb. Mäletan, et ühel korral pidin jälle midagi kiirelt ära tegema, peale mida suundusin kohvikusse, et lasta seal endale lõunaks soe pannkook suitsukanasalatiga teha. Pannkoogi valmimist ootasin seal samas pliidi ääres. Kõht oli aga ülimalt tühi juba ja kuuma pliidi ääres seismine tegi asja ainult hullemaks. Viimasel hetkel sain oma pannkoogi kätte, muidu oleks vist pildi eest visanud. Peale seda korda oli töö juures alati midagi käepärast, et kui sööma ei jõua, siis vähemalt saab midagi näksida ruttu. Ning näiteks pidin isegi enne tööpäeva lõppu ja enne koju tulemist veel väikse õhtu oote tegema, sest lõunasöögist oli parasjagu nii palju möödas, et kui ei oleks enne koju minemist näksinud, siis oleks tee peal halb hakanud. Nüüdseks on ka see taandnud, ning kui kõht läheb tühjaks, siis tekib lihtsalt väga tühja kõhu tunne.
Selle söömise teema alla kuuluvad ka vist isud. Ehk siis rasedad naised hakkavad naljakaid asju tahtma süüa. Ma ei ole enda puhul midagi väga täheldanud. Meenub olukord, kus tundsin trepikojas hapukapsa lõhna ja tahtsin kohe ise ka. Läksime poodi, ostsime hapukapsast ja Rattahull tegi mulle väga head hapukapsast. Teinekord meenus üks hea kanasalat, mida ühest söögikohast on võimalik osta. Sõitsin peale tööd teise linna otsa, et seda osta ja süüa. Ehk siis aeg ajalt on tulnud, et oh seda tahaks ja siis kohe ka raseda soov täidetakse. Aga hapukurki meega või midagi sarnast ma sööma pole hakanud, või et isutaks ainult hapude asjade järele või magusa järele. Võib-olla midagi sellist tuleb hiljem.
Füüsilisest enesetundest rääkides, sain veidi ka tunda raseduse alguse väsimust. Ehk siis uue olukorraga harjudes keha väsis kiiremini. Tavaline oli see, et õhtul kella üheksa paiku tuli juba uni. Nädalavahetusel telekat vaadates jäin märkamatult tunnikeseks diivanile tukkuma, hoolimata sellest, et olin öösel 10 tundi maganud. Põhiliselt oli tunda seda, et õhtuti olid ikkagi rohkem väsinud kui tavaliselt. Nüüdseks seda enam ei ole, kuid magama tahan ikkagi poole üheteistkümne paiku õhtul ja üksteist on juba viimane piir magama minna. Võib-olla on ka asi selles, et kohe raseduse algusest saadik on tulnud tihedamini wc-s käia ja seda ka vähemalt korra öö jooksul. Varem magasin alati hommikuni. Nii palju on see meie elukorraldust muutnud, et sain nüüd õiguse magada voodis ääre pool, et ei peaks üle Rattahullu välja ronima ja teda ka üles ajama. Miskipärast meeldis ka Rattahullule rohkem magada ääre pool kui seina pool. Aga rasedal on alati eesõigus. 
Füüsilise enesetunde koha pealt rohkem hetkel ei meenugi. Emotsioonid ja tunded tuleb vist jätta järgmiseks korraks, sest neid ikka jagub ja selle postituse olen ma jälle suutnud päris pikaks venitada.

XOXX

The knowing...

Esimest korda, kui sai välja öeldud (küll naljaga), et äkki ma olen rase, oli ükskord nädalavahetusel maal olles. Siis iseenesest ei olnud päris veel nö aeg, et juba kahtlustada ja ei tea kas see oli sellega seotud või mitte. Igal juhul tegime hommikul süüa ja Rattahull praadis midagi ning mul tekkis selle praadimise lõhna peale iiveldustunne. Mainisin ka talle seda ja selle peale ta ütleski, et aga äkki... Mille peale me mõlemad naersime, kuid ilmselt kuklas mõtlesime, et äkki tõesti.
Algas uus nädal ja päevi läks mööda nii nagu ikka. Peale seda maal tehtud nalja hakkasin nagu tähelepanelikumalt jälgima, millal tuleb "see" aeg kuust. Ja kui seda ei tulnud, ei hakanud ma ka pikalt ootama ja selleks, et kindel olla, käisin ühel õhtul peale tööd apteegist läbi, et kodustes tingimustes asjasse selgust tuua. Samas ise ülemäära üle ei mõelnud, sest mu süsteem on varemgi trikke teinud ja ebakorrapärasust on ennegi ette tulnud. Järgmine hommik oli muidu nagu iga teine. Ärkasime ja Rattahull läks kohvi ja süüa tegema. Mina läksin siis vastavat protseduuri tegema. Ei jäänud vastust vannituppa ootama, vaid läksin kohvi jooma koos oma teise poolega. Veidi aja pärast pulgakest vaatama minnes, nägin seal kahte triipu, mis tähendab positiivset vastust. Läksin Rattahullu juurde naeratus näol ja ilma, et ma midagi öelnud oleks, teadis ka tema seda vastust. Natuke tikkus rõõmupisar silma ja olimegi lihtsalt rõõmsad. Tundus isegi, et tema oli sellises tulemis rohkem kindel olnud, kui mina.
Sellel päeval tööl olles olin ma koguaeg nägu naerul ja peas oli koguaeg see mõte, et ma ootan last. Samal päeval juba ei lubanud Rattahull mul enam poekottegi tõsta. Peaks manima, et veel sellel samal nädalavahetusel olin maal sületäite kaupa puid tassinud ja seni ajani olin trennis käinud ja bodypumpis 13 kilose kangiga harjutusi teinud. Siiski torkas nagu iga liigutuse juures pähe mõte, et ma ootan last ju. Muidugi on esmarasedad ka need ülimalt hoolikad ja ettevaatlikud ja iga väiksemgi asi, mis tundub mitte tavapärane, hirmutab ja ajab pea hulle mõtteid täis kohe. Näiteks ei osanud ma esimese hooga enam süüa midagi. Poes vaatasin kõikidelt pakkidelt, kui palju seal E-sid sees on. Selgus, et praktiliselt kõiges on midagi ja tundus nagu ei saakski midagi süüa enam. Esimene asi, mida järgi guugeldasin, oligi see, millistest toiduainetest peaks hoiduma. Ja E-dest on kõige hullemad ainult teatud grupid, kuigi muidugi, mida vähem, seda parem kõigile. Siis oli jälle järgmine mure, et kuidas võimalikult mitmekülgselt süüa. Just mitmekülgselt, et saaks kõik vajalikud ained kätte. See tundus tõesti keeruline, sest senine töö- ja elurütm on soodustanud seda, et ikka haarad kiiruga selle, mis on kiirelt kätte saadav ja tarbitav. Muidugi ei elanud ma kiirtoidust aga kui hommikuse pausi ajal töö juures poodi süüa jooksid ostma, siis haarasid kaasa mingi piruka, mille saaks ruttu ära süüa, et lõunani välja veaks, sest pausi aeg on piiratud. Nii, et toitumisharjumusi tuli küll kohandada. Trennis tahtsin edasi käia aga välistasin igaks juhuks bodypumpid ja muud jõutreeningud. Siis jäid mingid rasvapõletused ja niisama aeroobikad. Isegi trennis praktiliselt igat liigutust tehes mõtlesin, et ma olen ju rase! Kuidas see või teine liigutus mõjub? Esmarase on raske olla.
Panin ka kohe enda arsti juurde aja ja nädala pärast oli juba aeg pakkuda, ilma, et ma oleks pidanud seda nõudma hakkama argumendiga, et ma olen rase. Muidu on täiesti tavaline, et umbes kaks kuud tuleb oodata. Kuna käin arsti juures regulaarselt, küsis ka sellel korral arst, et kas tulin kontrolli. Teatasin talle, et visiidi põhjuseks on hoopis positiivne rasedustest. Kohe kui arst sai minult kinnituse, kas plaanin sünnitada, tulid õnnesoovid. Siis küsimused, millal see ja millal too ja siis tulid vastused, et tähtaeg on siis ja dekreeti saab jääda siis ja liigutusi peaks tundma hakkama siis. Infot kui palju. Arst tegi ka kohe ultraheli. Nägin ekraanil pisikest täpikest, kuid arst teatas, et puudub südametöö. Olin väga ehmunud, kuid õnneks rahustati mind kohe maha, et kuna mul on süsteemis ka varem ebakorrapärasust olnud, siis on ilmselt rasedus väiksem, kui kalkulaator näitab. Kutsuti mind pooleteise nädala pärast tagasi ja öeldi, et siis peaks kindlasti süda lööma. Soovitati vajalikud vitamiinid ja lisandid, mida keha sellel ajal vajab ja seni tuleb lihtsalt oodata. Lahkusin üsna segase tundega. Olin ju oma täpikest ekraanilt näinud, kuid kõik ei pruukinud veel hästi olla. Kõikvõimas internet andis õhtul kodus vastused. See pidavatki täiesti normaalne olema, et kui rasedus ja loode on liiga väiksed veel, siis ei ole võimalik südametööd tuvastada. Liiga kiirelt arsti juurde tormamine ei olevatki sellepärast hea, et siis võib lihtsalt ennast muretsema panna. Samas lugesin ka, et on täiesti tavaline, et loodus teeb oma valiku ja süda ei hakkagi lööma. Igal juhul püüdsin mitte muretseda. Selle sama nädala jooksul tekkisid mul ka muud tundemärgid, mis tegid head meelt. Näiteks, on mul koguaeg olnud keskmisest suuremad rinnad, kuid trenni ja mõningase kaalulangusega olid need jäänud väiksemaks. Ja nüüd, hops, olid need korvi või kahe võrra suuremad, mida kindlalt kinnitas ka Rattahull. Samuti oli iiveldamine kätte jõudnud. Ehk hommikuti tuli esimese asjana ruttu süüa, siis läks ka iiveldus ära. (Etteruttavalt võin öelda, et arvasin, et nii ongi ja söömine ongi abinõuks iivelduse vastu ning nii pääseb oksendamisest. Silly me... ). Läksin arsti juurde kutsutud ajal tagasi. Ultraheli ajal ei öelnud ämmaemand tükk aega midagi. Ma ise ka ei julgenud ekraanile vaadata. Mõtlesin siis, et äkki peaks aparaadist kuulda olema südamelööke aga mina ei kuulnud midagi. Kartsin juba kõige hullemat. Ämmaemand küsis üllatunult, et kas ma olen närvis, mispeale vastasin, et natukene. Siis taipas ta ise vist, et ilmselt pabistan südametöö pärast ning ütles, et südametöö on ilusti näha. Siis julgesin ka ise ekraanile vaadata ja nägin kuidas väiksel krevetikesel üks täpike vilkus, ehk siis süda tegi kiireid korrapäraseid lööke. Ooo, milline kergendus. Arst veendus veel, et kõik, mis paistab on hästi.
Järgnes üsna pikk jutuajamine, mis ja kuidas, kuigi kui ma sealt ära tulin, tundus, et küsimusi on ikka nii palju. Tehti kõik vajalikud paberid ning anti hunnik saatekirju ja potsikuid. Osalen ka uuringus, mis püüab avastada varaseid markereid väärarengute kohta ja mille kõige kohta veel, et parandada rasedusaegset jälgimist. Pidin ka kohe vereproovi andma. Kes ei tea, siis nõelad on üks minu foobiatest ja olen vereproovi ajal hirmust kange, nii et veri ei liigu või minestan lihtsalt ära. Kogenud verevõtjaga läheb tavaliselt õnneks ja kõik on läbi, enne kui arugi saan. Nii oli ka õnneks seekord, kuigi verd võeti viis! potsikutäit. See potsikute vahetamine seal nõela otsas on ka parasjagu jube tavaliselt. Järgmisel päeval kolm potsikut uriini ja korras.
Igal juhul oli siis selge, et loode areneb ilusti ja praegu on kõik hästi. Ja nii me Rattahulluga oma krevetikesest teada saimegi.
Mõtlesin, et saan need esimesed kuud ühte postitusse kokku panna aga emotsioone on nii palju olnud, et ei oska neid lühidalt kirja panna. Tundub, et pean tegema veel paar kokkuvõtvat alapeatükki, mis puudutavad enesetunnet, söömist, muutumist jne. Ehk siis kirjutan varsti jälle...

XOXX

Triibuline...

Siin minu väikses blogis on erinevatel elu hetkedel olnud fookuses üsnagi erinevad asjad. Küll on see kajastanud meie elu kaugel viibijatele või olen enda tegemistega koduseid kursis hoidnud ise eemal olles. Teine kord on juttu olnud paljudest lõbusatest koosviibimistest ja käimistest ja siis jälle andnud edasi rasket tööelu või trenni tegemist. Igal juhul olen püüdnud edasi anda oma rõõme ja muresid nii suurele või väiksele lugejaskonnale, kui seda on ja kõige rohkem võib-olla ise enda jaoks. Nüüdsest liigub kogu tähelepanu ja suur osa mõtted jällegi uuele keskpunktile, mis on ilmselt senistest kõige elumuutvam.
Nimelt olen tänaseks rohkem kui aasta veetnud koos ühe Rattahulluga ja see aeg on olnud meile mõlemale väga õnnelik. Kuigi see aeg ei ole olnud teab mis pikk, siis oleme leidnud üksteises kindluse ja nii on mõtted läinud ühisele tulevikule. Mõtted mõteteks, jutud juttudeks, teod on need, mis tavaliselt loevad. Ühel hetkel tekkis kahtlus, et äkki tõesti... Ja nii tegin ühel hommikul ühte testi, mida paljud naised aeg-ajalt hirmus või rõõmus, kuid alati ärevuses teevad. Mina sain testilt positiivse vastuse, mis tähendab, et kui kõik läheb hästi, siis on varsti minu ja Rattahullu peres üks pisike ilmakodanik ringi sebimas. See ei tulnud mingisuguse suure üllatusena ja oleme väga õnnelikud, kuid kui see ühel hetkel saab reaalsuseks, siis ikkagi muutub kõik. Mõtlesin pikalt, et kas seda kõike peaks siia kirja panema või mitte, siis jõudsin otsusele, et peaks ja tahaks. Kasvõi sellepärast, et siis on hea endalgi mõelda ja mõlgutada ja hiljem lugeda, kuidas nii keha, kui ka mõtted selle aja jooksul muutusid. Seega saab nüüd sellest blogist suures osas nö beebiblogi.
Tänaseks on möödas juba esimene kolmandik ootusest. See on olnud kohati üsnagi raske ja kindlasti väga emotsioonide rohke. Nii palju, kui mul vähegi meeles on, katsun selle järgmises postituses kokku võtta. Igal juhul on see rõõmusõnum siin nüüd kirjas. Kui keegi peale pikka pausi veel seda blogi lugemas käib ja seda uudist nüüd nägi, siis loodan, et teil on hea meel. Samas töö juures olen veel nö kapirase ja peale Kõige Suurema Bossi ja ühe töökaaslase keegi veel ei tea. Esialgu seepärast, et esimesed kuud on riskantsed ja never know. Nüüd kellelegi otseselt ütlema ka ei lähe, kuid eks see uudis saab varem või hiljem ka kõigile teada.
Nii on nagu elud käivad...

XOXX