Kuues kuu ja vana aasta viimane...

Kuigi on juba härras aastalõpu meeleolu, kus istume kaetud laua ümber ja vaatame aastavahetuse teleprogrammi ja üldse peale diivanil vedelemise muud ei viitsiks teha, siis otsustasin ikkagi arvuti kätte võtta ja kirjutada natuke Liisu kuuendast kuust, sest see oli 2014. aastal ja ei tahaks, et mingeid võlgasid jääks.
Kuues elukuu oli Liisu jaoks jälle pöördeline (nagu need kõik esimese eluaasta kuud ilmselt). Pöördeline sõna otseses mõttes, sest ta hakkas üsna peale viie kuuseks saamist kõhult seljale keerama. Varem keeras ta vaid seljalt kõhule. Ja nii ta siis keerles mööda põrandat ringi. Kuid see teda siiski ei rahuldanud ning umbes nädal enne kuuendat minisünnat hakkas Liisu mööda põrandat edasi kaapima. Suuresti tegi ta seda käte ja ülakeha abil, kuid peagi hakkasid need jalad ka seal midagi tegema. Igatahes tõmbab ta nüüdseks ennast nõnda juba väga kiiresti edasi, jõudes radika ribisid limpsima, kardinaid alla tõmbama, tugitooli taha tolmu sööma, klaveri pedaale närima, juhtmeid järama ja laua klaasi vastu pead taguma. Üsna kohe peale roomamise mästerdamist hakkas Liisu ka käputama, ehk ennast põlvedele ja kätele neljakäpukile ajama. Ajab kõhu maast lahti, vaatab ringi ja õõtsutab ennast ja vajub siis mingi aeg maha jälle. Kui ta õpib veel selles asendis käsi ja jalgu ka edasi liikumiseks kordineerima, siis tuleb kõik asjad igalt poolt ära korjata ja vaadata, kuidas Liisu mööda tube meil järel käib. Kuigi juba praegu on ta ühe lävepaku ületanud, et püüdlikult emmeni jõuda. Samuti teeb ta ettevalmistusi seitsmenda elukuu verstapostideni jõudmiseks, sest püüab pidevalt kõrgemal olevatest äärtest ja sangadest kinni võtta, mis peaks peagi viima selleni, et ta end asjade toel püsti ajama hakkab. Lisaks teeb Liisu sellist külitamist, kust ta varsti peaks oskama ennast istuma lükata.

Liisu lemmikkoht mängimiseks

Liisu on veel rohkem jutustama hakanud. Mutkui räägib ja räägib. Vahel lebab oma mänguasjaga maas, keerutab seda ja mutkui seletab midagi. Mõtleme vahel, et ta vist teeb meid järgi, kui me omavahel räägime millestki.
Nagu siin kirjutasin, siis meie piimalapsest sai viie kuuselt taimetoitlane. Uueks lemmikuks peale lillkapsast on saanud emme tehtud suvikõrvitsa püree. Banaan Liisule aga ei sobi, sest tekitas valusaid gaase. Magusad püreed maitsevad suht kõik Liisule. Kogused on sellised üsna väiksed veel ning ühel toidukorral jõuab ta heal juhul ära süüa umbes 50 g toitu. Ühel lõbusal päeval, kui me mandariine järjest närisime, otsustasime Liisule ka seda veidi lutsuda anda. Maitses kohe väga hästi talle ja meil oli täitsa tegemist, et mandariini viilu kinni hoida, et ta seda suhu ei tõmbaks või vaadata, et ta oma igemetega veel seda mandariini kilet poleks ära närinud. Mina muidugi pärast kohe paanitsesin, et appi appi, tsitruselised on ju tugevad allergeenid, kuid meie Liisule ei teinud mandariini leemeke midagi paha. Taimetoitlaseks Liisu siiski praegu ei jää ja nüüd hakkame talle liha ja kala ka tutvustama.
Muidugi on ikka aeg-ajalt jälle keerulisemaid päevi ka olnud, kui Liisu oma päevaunesid täis ei maga või öösel unetsüklite vahel rohkem virgub või miskipärast lihtsalt päeval veidi virilam on. Kuid üleüldiselt mulle tundub, et kuidagi järjest vahvam on oma beebiga olla ja suhelda. Vaadata, kuidas ta maailma mõtestab, erinevatele uutele asjadele reageerib, temaga põrandal ringi roomata ning lihtsalt temaga kasvõi pudikeeles juttu ajada ja üksteise üle naerda.
Ning täna tehtud selle aasta viimane pilt Liisust

Soovime teile kõigile kõike paremat uuel aastal, et salasoovid täituksid, et eesmärgid saaksid saavutatud ning uued seatud, et oskaksite hinnata seda, mis teil on ja et muresid oleks vähem ja rõõme rohkem!

XOXX

Kuidas rohkem liikuda ehk beebikilod bye bye!

OMG OMG OMG täpselt nii excited ma olengi! Tööandja tegi kõigile töötajatele jõulukingiks aktiivsusmonitori Polar Loop . Käisin sellel eile järel ja pole seda veel 24 tundigi kasutanud aga ma olen juba nii vaimustuses sellest. Need tulid müüki veidi enne seda, kui ma töölt koju jäin ja siis ma muidugi tutvusin põgusalt, et mis see on aga paberi pealt loetuna tundus see lihtsalt veidi peenem sammulugeja. Tegelikkuses jälgib see vidin ööpäevaringselt sinu aktiivsust: kui palju sa istud, lamad, seisad, kõnnid, teed intensiivselt trenni. Displey pealt näed kulutatud kaloreid, käidud samme, palju sa päevasest eesmärgist oled täitnud ja kui palju ja mida sa peaksid veel tegema, et päevane eesmärk täita. Lisaks annab see märku, kui oled juba üle tunni aja istunud, et võiks liigutada enda tagumikku nüüd ning näiteks saad vaadata, kui rahulik oli su öö ja uni, sest ta tunneb ka siis ära su liigutused ja vähkremise. Samuti ühildub Loop tänu sisseehitatud bluetoothile pulsivööga, mis mul nagunii on olemas, kuna ostsin eelmine aasta endale Polari pulsikella, nii, et ühtlasi on see nüüd ka mu pulsikella eest. See tunneb ära igasuguse liikumise ja sportimise nagu muidugi jooksmine aga ka korvpall, rattasõit, ujumine, bowling jne jne. Kõik need andmed saab USBiga (millega ta ühtalsi ennast ka laeb, ei mingit patareid!) sünkida netikeskkonda või siis bluetoothiga sünkib automaatselt nutitelefoni vastava äpiga ja wirelessiga siis netikeskkonda. Seal näitab minuti pealt ära, kui palju sa kõndisid, istusid jne. Samuti loob sulle erinevad graafikud ja tulbad ja kokkuvõtted sinu aktiivsusest ja annab tagasisidet ja soovitusi.

Käisin eile sellega poes ja pesin kodus nõusid (kuna sellega saab ujuda, siis ei pea seda näiteks nõudepesemiseks ära võtma), panin pesu kuivama, korjasin mänguasju põrandalt kokku jne ja juba oli ülipõnev vaadata, et kui palju ma siis päeva eesmärgist ära täitsin või palju samme poes käies tegin või kaloreid kulutasin. Päevased eesmärgid seab see vastavalt sinu praegusele aktiivsusele ja annab sulle variandid, et näiteks eesmärgi saavutamiseks peaksid täna veel 6 tundi jala peal olema (madala koormusega aktiivsus nagu kasvõi seisev töö), 2 tundi kõndima või 50 minutit jooksma. Kuna aga kodus nagunii toimetad, siis madal aktiivsus on suht koguaeg ja nii jääb päeva peale jooksu ja käimisminuteid järjest vähemaks, et eesmärgini jõuda. Ma ei ole veel kõikide võimalustega ja funktsioonidega tutvunudki aga igatahes see meeldib mulle juba väga! Lisaks motiveerib see väga hästi liikuma ja aktiivsem olema. Tekib hasart, et palju ma nüüd samme ära teinud olen või palju on päevasest eesmärgist puudu. Ma ei tea, kuidas Loop seda kõike teeb aga see tundub jube nutikas asi, mis võiks igal aktiivsemal inimesel olla ja kindlasti soovitan seda neile, kes tahaksid aktiivsemad olla aga kellel treeningkaaslast ei ole või kellel on ise ennast raske motiveerida. See jublakas teeb seda küll hästi. Lisaks näeb see stiilne välja (mitte nagu enamikud pulsikellad) ja on ka käekella eest. Ainuke miinus, mis ma praegu oskan välja tuua, on see, et displey ei näita püsivalt kellaaega. Selleks, et kellaaega teada saada, pead väikest nupukest randmel vajutama. Samas ilmselt sellega harjub ja kui need punased numbrid seal koguaeg ees oleks, siis see ei näeks nii stiilne välja ka. Võib-olla aja jooksul see uudsus ja vaimustus kaob, kuid igal juhul praegu tundub see küll selline hea väike interaktiivne abivahend enda motiveerimiseks ja miks ka mitte lihtsalt päeva põnevamaks tegemiseks. Nii, et loodetavasti on peagi tõesti beebikilod bye bye!

Pilt on kuskilt internetist saadud.

XOXX

Kahekümne seitsmes...

Täna on see üks päev aastas, mil saan tähistada oma sündimise päeva. Minu sünnipäeva öö möödus külma ja kuuma hoogude vaheldumisega, kõige hullema kurgu tursega, mis mul on olnud ja üleüldse ühe rahutu ööga. Hommikul ärgates oli pea nii raske ja valus, liigesed valutasid ja püsti seismine tundus võimatuna. Terve öö oli Rattahull mulle öelnud, et sa oled nii kuum üleni ja hommikul, nagu arvata võis, näitas kraadiklaas palavikku ning võtsin kaks paratsetamooli sisse. Söötsin Liisu ära ja edasi tegeles temaga Rattahull, nii et sain veel magada. Peale seda ärkasin juba hoopis paremas seisus. Rattahull ja Liisu lebasid elutoa põrandal ja eilsest musti nõusid täis sünnipäevalauast ei olnud enam jälgegi. Päeval oli küll olemine mõne võrra parem, sest magasin jälle vahepeal aga kardan, et õhtul ja öösel kõik asjad jälle võimenduvad.

Kuigi tänane päev on tervisliku seisundi tõttu olnud pigem keskpärane, siis terve see aasta on olnud imeline. Olen alati pidanud 27 heaks numbriks. Kuidagi on häid seoseid selle numbriga. Ja nii on minu 27. eluaasta olnud igati huvitav ja pöördelisi momente täis. Kui mainida vaid mõnda, siis näiteks sai minust abielunaine ja sündis meie imearmas tütar, kuid lisaks oli veel palju toredaid seiklusi. Kuna tunnen jälle, kuidas palavik tõusma hakkab, siis minust täna suuremat kirjutajat ei ole. Kuid kokkuvõtvalt võib öelda, et on olnud üks hea aasta. Mõned soovid on veel täitumata, kuid  usun, et mul on neid häid aastaid veel nii mõnigi ees. Ja kuidas saakski mitte olla, kui mul on armastav abikaasa, ülimalt vahva tütar, hooliv perekond ja maailma parimad sõbrad. Nii, et jääb vaid oodata, mis tulevik toob.

XOXX

Jõulupost...

Liisu sai poole üheseks. Aga kuna on jõulud ja asjad, siis ei olegi ma siia jõudnud. Lähipäevil kirjutan Liisu suurtest saavutustest ka, kuid praegu soovin armsatele blogilugejatele kaunist pühade aega ja rõõmsat lõppevat aastat!

Liisu sünnipäeva õhtu oli selline:

XOXX

Läbi kaamerasilma...

Nüüd tuleb üksi hästi pikk pildipost. Nagu lubatud, panen üles mõned fotograafi juures tehtud pildid. Käisime pooletunnisel sessioonil ja selle ajaga jõudsime teha pilte kahe outfitiga ning saime tulemuseks ligi sada fotograafi poolt selekteeritud fotot. Saabumas on ka jõulud, nii et mõned pildid on sellised jõulused. Kuna oleme "fotograafisüütud" ehk siis see oli meie esimene kord stuudios fotograafi juures käia (aa ups, pulmapildid olid ju ka aga no need olid sellised klassikalised poosid), siis loovust jäi meil veidi väheks ja tegime pigem selliseid tavalisi nunnupoose. Fotograaf suures osas juhendaski. Kuna panin ka portsu pilte feissi, mida ilmselt enamus on näinud, siis ma neid siia ei pane. Panen teised lemmikud.

Liisu oli väga tubli modell, kordagi ei protesteerinud ja naeratas väga armsasti. Ise avastasime piltidelt, et njaaaa, jäätist võiks õhtuti ikka vähem süüa. Aga fotograafiks oli Merle Värv, kes oli väga tore ja lõi mõnusa vaba õhkkonna. Stuudio oli igasuguseid rekvisiite täis ja isegi kahju oli, et me neid nii vähe kasutasime. Nii, kui sessioonilt koju saime, tuli meile miljon mõtet, mida ja kuidas oleks võinud veel teha ja et oleks pidanud ikka tunniajase sessiooni võtma. Samas sõbrants ütles selle peale, et siis me ei oleks jõudnud neid ilusaid pilte ära validagi. Nii ta ilmselt oleks, sest isegi siia jäi mitu mitu pilti panemata lihtsalt sellepärast, et asi väga pikaks ei veniks. Igal juhul tahan ma kindlasti tagasi minna aga siis kui Liisu on juba vanem ja istub ja kõnnib ning saame mõne nendest miljonist ideest ära teha. Ja tegelikult tahaks veel väljas looduses pilte teha, mis praegu porisel ajal ei tulnud kõne allagi. No eks näis. Igal juhul on mul väga hea meel, et pärast pikka hoovõtmist ja planeerimist sai meil fotograafi juures ära käidud. Nüüd on albumisse selliseid ilupildikesi ka panna.

XOXX

Sääst ja saast...

Beebigrupis jagati infot, et Säästumarketis on mõningad püreed 50 senti tükk. (Olgu siinkohal mainitud, et olen viimasel ajal poest mõningad püreed leidnud, millele ei ole suhkrut või muud jama lisatud ja on ökovärk, nii et neid olen ostnud. Olgem ausad, teinekord on kiiruga hea haarata küll. Kuid endiselt teen enamiku toidust lapsele ise). Päeval ei hakanud ma lapsega sinna minema, sest Säästukad on kitsad ja pahad ja koledad ja ei viitsind seal turvahälliga riiulite vahel võimelda. Mõtlesin, et lähen õhtul. Kuidagi aga üldse viitsimist ei olnud ja Pealtnägijat oli ka huvitav vaadata aga lõpuks kell üheksa mõtlesin, et käin siis ikka ära. Lähim Säästukas on igati nõme, sest seal ees hängib alati üks ratastoolis pomps ja igasugused muud hulgused ka. Nii ka seekord aga nüüd see ratastoolipomps tuli isegi sinna sisse jaurama ja ma juba mõtlesin, et oli mul vaja tulla. Jõudsin beebitoidu riiulini, kus olid suured oranzid soodushindadega sildid püreedel, aga riiulid olid täiesti tühjad. No mida hekki?!?! Ainukesed asjad, mille pärast ma ennast ekstra toast välja ajasin. Haarasin siis lohutuseks Vilvi kohukesi, sest need on minu meelest parimad kohukesed, kuid neid müüakse ainult Säästukas, kus ma tavaliselt ei käi. Mingi imelik naine oli minu ees kassajärjekorras ja ratastoolipomps peaaegu minu taga ja no üldse terve tee koju sõites olin torssis ja kirusin, et mida ma ennast üldse välja ajasin. Jõudsin maja ette ja avastasin, et koduvõtmed olid vist tulles maha ununud. Helistasin fonotelefoniga siis üles.
Rattahull võtab vastu: "Jaa?!"
Mina: "Minaa!"
Rattahull: "Kus sa oled???"
Mina naerdas: "Lase sisse, imbetsill"
Marssisin trepist üles, ise aina itsitasin ja naersin. On mul ikka abikaasa. Kus ma ikka olen fonoga helistades...?
Ja kõik mu Säästukast saadud paha tuju oli kadunud.

XOXX

(Winter) wonderland...

Oeh... jälle ei ole käsi tõusnud kirjutama. Toitude ja värkidega mässamine enam nii hull ei tundu. Täna hommikul tegin näiteks korraga endale ja abikaasale putru ja kohvi ja lapsele banaanipüreed. No problem. Multitasking level: pro. Liisu on proovinud igasuguseid juurikaid, millest kõige lemmikum on olnud lillkapsas. Esimene päev tehti küll lillkapsa peale nii haput nägu ja pressiti kõik suust välja, kuid peale seda on nokk lahti nagu linnul ja anna ainult juurde. Kaalikas, kartul, porgand, bataat on olnud so-so. Magusatest püreedest on Liisu proovinud pirni, ploomi ja banaani. Ploom näis kõige paremini peale minevat aga lillkapsast see ei ületanud. Pudru on ka Liisule rohkem meeldima hakanud. Ja toit läheb nüüd õnneks suures osas ikka suhu, sest Liisu on vist aru saanud, et suu peab lahti tegema ja toidu alla neelama.

Siis näiteks leidsin teiste emmede blogi kaudu ühe käsitöömeistri, kes õmbleb enamasti taaskasutusmeetodil väga vahvaid pükse beebidele ja lastele. Tellisin Liisule ka kaks paari.

Jube mõnusad sellised natuke kotikad haaremipüksid. Kõige parem on veel see, et neid saab kanda kahe suuruse jagu, sest algul saab kõhu- ja jalasoonikud tagasi keerata. Win-win. Need on isegi nii nunnud, et emme ei raatsinud neid kodus lapsele jalga panna. Kuid palju neid külaskäimisi ikka on, tuleb ikka kodus ka ilus olla.

Liisu on nii emme kui issi töö juurest saanud oma esimesed kommipakid. Ühtegi kommi ta kahjuks maitsta ei saa, kuid karpi uudistada ja paberit natuke lutsida lubas emme küll.

Taastusravi arsti juures käisime ka jälle. Liisu sai ainult ohtralt kiidusõnu. Väga ilusti pöörleb ümber oma keskpunkti, keerab ilusti kõhule ja seljale, mõlemad keha pooled on võrdsed, pingeid ei ole ja sirutus on "viis pluss". Arstitädi ütles isegi, et Liisu võiks kuskil beebikoolis näidiseks olla, kuna teeb kõiki asju nii ilusti. Jaanuari lõpus kutsus ta meid jälle tagasi. No ega ma ei protesti ka. Hea on saada kinnitust, et kõik on hästi ja ka nõuandeid, kuidas ise lapse arengule kaasa aidata.

Aga üleüldiselt on viimased päevad raskemad olnud. Liisu on päeval üsna viril olnud ja ka öösel ärkab ühe korra asemel kaks või kolm või isegi neli. Mõtlesin, et jama lugu küll, mul vaja nädalavahetusel käia firma jõulupeol. Aga Liisu, kuulekas laps, magas tollel õhtul väga ilusti kordagi ärkamata ja issil mingit vaeva ei olnud. Muidu aga täitsa kukalt ajas kratsima, et mis nüüd lahti on Liisuga. Kahtlustame hambaid, kuna ilastamine on jälle meeletult suureks läinud ja igemed tunduvad veidi paistes. Natuke on vist lisatoit ka süüdi, sest mõnda juurikat on raskem seedida olnud ja siis on Liisu pidanud number kaks häda kõvasti punnitama. Kolmas variant on veel wonder week ehk maailma mõtestamise nädal, mis ka ajaliselt klapib praegu. No ei tea. Täna jälle oli Liisu peaaegu tema ise nii, et loodan, et misiganes teda vaevamas on, läheb ruttu mööda. 

Aga nalja saab meil ikkagi temaga ja siis on kõik virin unustatud...

XOXX

Rise and shine, emme...

Meie Liisu on viimasel ajal hakanud veidi eirama päevakava ja hommikuti ei ärka mitte kell seitse, nagu varem, vaid 6.30, 6.40, 6.25 jne. Kui ta oma voodis juba pikemat aega sahmib ja jaurab, siis olen võtnud ta meie voodisse, et las ta mõnuleb meiega, sest söömine on alles kell seitse ja nii üritan ise ka veel silmad kinni suikuda. Meie voodis Liisu ei jaura, kuid samamoodi taob kätega ja torgib jalaga mulle ribidesse jne. Kui ta juba ronida oskaks, siis ma kujutan ette, et ta elaks meil seljas ka. Igal juhul pean oma tarka raamatut jälle üle lugema, et mis siis teha tuli, kui laps varem ärkama hakkab.

XOXX

Teistmoodi imede öö...

Nädalavahetusel oli suur "ostupidu", kus erinevate suuremate ja väiksemate soodustuste pärast rahvas kokku jooksis ja end puruks maksis, sest kui on soodne, siis tuleb ju veel rohkem osta. Vanaemal oli vaba päev ja olime juba varem kokku leppinud, et läheme Rattahulluga isegi seda asja tsekkima. Viimased kolm aastat olen olnud nööri teises otsas, ehk rabanud samal ajal tööd ja möllu näinud teisest vaatevinklist. Juba terve nädal kuidagi väga ootasin seda poes käiku. Kuna vajan uusi talvesaapaid ning alati võib ju lapsele midagi osta, kui soodsalt saab, siis mõtlesin, et hea võimalus seda teha. Liisu läks kell 19 magama ja vaikselt hakkasime sättima. Olime täitsa teadlikud, et kella 20ks sinna minna ei ole kõige arukam, sest siis on rahvast kõige rohkem. Samas ei tahtnud ikkagi hilja peale ka jääda. Parkimisega olid kõik hädas aga õnneks teadsime majataguseid salakäike. Rahvast oli palju, kuid koridorides ikka kõndida sai. Käisime kõigepealt kingapoed läbi. No ei olnud normaalseid saapaid. Rahvast oli poodides omajagu ja kuskil riiulite vahel saabaste proovimine tüütas ruttu ära. Käisime ka tehnikapoodides, et äkki mõned jõulukingid ära osta. Erilist soodustust ei olnud nendes ja teenindajad ka olid kõik hõivatud koguaeg. Rattahull suundus Bauhofi ja mina titepoodidesse. Ühes titepoes olid küll vankrid soodsamalt ja mõni asi veel aga muidu tavahinnad. Teises oli kõik -20% aga kassa järjekorrad olid saali taha otsa välja, seega ei hakanud ma isegi sisse minema. Ka Rattahull naasis Bauhofist tühjade kätega. Lõpuks saime Rimist Liisule paar uut mänguasja, kus need olid -40%. Hüppasin ka mõnda riidepoodi sisse. Kõigis, kus oli mingi vähegi normaalne soodukas, olid nii proovikabiinide kui ka kassade järjekorrad ilmatu pikad. No tõesti ei tahtnud tervet õhtut erinevates sabades seistes veeta. Otsustasime kingapoodidesse ikkagi veelkord pilgu peale visata, kuid selleks ajaks oli juba palav ja nälg ja väsimus ja veel vähem viitsisin midagi proovida. Nii, et suundusime hoopis linna peale laiama, ehk kiirtoidu putkasse nälga kustutama. Kell oli juba kümme läbi ja uni kippus ka peale nii, et oligi meie linnatiiruga kõik. Igatahes tuleb sellisele ostuhullusele minna ainult siis, kui on midagi konkreetset eelnevalt välja vaadatud ja ära proovitud. Siis tasub küll seda head hinda jahtida. Aga muidu seal jantida küll ei viitsi. Kas ma olin pettunud? Sugugi mitte. Väga mõnus oli natuke juuksed ja nägu korda teha ja vahelduseks kahekesi melu sees ja linna peal käia. Aga koju jõudes musitasime oma nunnut tuduvat beebit ja läksime ise ka magama ära.

XOXX

Sellest pikast ajast, kui ma kirjutanud ei ole...

Kui Liisu oli ainult piimalaps ja sõi nelja tunni tagant, siis oli ikka hea. Aega oli nagu laialt käes. Nüüd on aga nii, et koguaeg käib mingi vaaritamine, püreestamine, siis Liisule lusika suhu meelitamine, siis topside pesemine ja keetmine, põllede pesemine, lapse suu ja käte pesemine jnejne. Kuna ma olen üsna uus selles asjas, siis vähemalt praegu tundub, et koguaeg käib mingi trall selle söögi ja söömise ümber. Ja tänu lapse söögiga mässamisele saan ise korralikult süüa alles Liisu lõunaune ajal, kuna praegu pole ma tükk aega kärutamas käinud. Kui nüüd tahaks veel kärutada ka, siis vist saan õhtul kell viis süüa. Vaene Rattahull peab ka tihtipeale koju jõudes alles süüa hakkama valmistama, mitte nagu varem, kus mul oli tavaliselt söök juba valmis tehtud.
Aga lisaks sellele toiduvärgile on ikka elu keerelnud igate pidi. Näiteks oli meil wc-s väike remont. Meil oli valmis ostetud uus pott. Kui juba poti vahetamiseks läks, siis oli vaja uus ilus põrand ka teha. Selleks, et aga ilus põrand saaks, tuli ükspäev põrand valada, teine päev plaatida ja kolmas päev vuukida. See tähendas seda, et kolm päeva meil wc-potti polnud. KOLM PÄEVA! Teistel kodustel oli hea, sest nemad käisid tööl ja said seal oma asju ajada, aga mina olen ju kõik päevad kodus. Ärge küsige kuidas me oma asjad aetud saime aga seda võin öelda, et käisime ikka väga tihti ostukeskustes, poodides, kohalikus tanklas ja kohalike sõbrannade juures.
Siis näiteks õnnestus mul saada mingisugune puusa-, liigese- või närvipõletik, siiani täpselt ei tea. Väljendus see selles, et parem puus, kann ja osa alaselga olid väga valusad. Kohe niimoodi, et paremale jalale toetuda ei saanud ja lonkasin üsna tugevalt ja kuidagi Liisutki oli raske sülle võtta. Hoolimata geelitamisest kestis see jama mitu päeva ja seetõttu ei saanud me kärutamas käia. Kui siis ühel päeval tundus, et täitsa hea on olla ja läksin kärutama, siis tundsin juba esimeste sammudega, et asi läheb jälle hullemaks. Nii siis lonkasin veel paar päeva ja siiani nagu annab veidi tunda vahepeal.
Siis oli mul kurk valus ja Liisu veidi nohises nii, et olime jälle kodused. Liisu magas siis rõdul, kui nina ei lurisenud.
Liisu on muidu tubli olnud. Ühel päeval hakkas Liisu "rääkima". Muidu ta nagu jauras ja lihtsalt häälitses, kuid nüüd on ta selgeks saanud mõned silbid. PAPAPAPA ja MAMAMAMA tuleb kõige paremini välja. Jutustamisega satub ta hoogu just söömise ajal nii, et püreed ja putru pritsib siis igale poole. Samuti oskab ta ka nüüd põrandal ennast kõhu pealt seljale lükata. Aga kõhutada meeldib talle ikka rohkem, nii et ta väga tihti ei näe vajadust ennast selili lükata. Ja kuidagi moodi punnitab ja keerutab ta end mööda põrandat edasi ka ja jõuab mati ühest otsas teise. Roomamiseks seda nimetada ei saa aga omad nipid tal on.
Siis näiteks käisime sõbrannal külas ja ühel päeval käis Liisu sõbranna meil külas ja lõpuks oli veel Vanaema sünna. Liisu on kõigi külalistega hästi läbi saanud. Veidi ehmatab, kui mõni laps teeb kisa, kuid emme süles harjub ja kui mõni beebi meil külas oli, hakkas ise neid nalja pärast kõva häälega hirmutama.
Ja isegi fotograafi juures jõudsime käia. Saime pildid juba kätte ka ja katsun üks päev siia ka selekteerida midagi. Sest, ega ilusamaid pilte vist muidu ei saa, kui ikka fotograafi juures.
Ja nii on nagu elu käib.

XOXX

See tehti ära...

Meie Liisu on nüüd sukeldunud nägu ees tahke toidu maailma. Esimesed ampsud kõrvitsat sai Liisu maitsta viie kuu ja kahe päeva vanuselt.

https://www.youtube.com/watch?v=Q1g707ezdy0

Tegi veidi imestunud nägu aga läks alla küll. Noh vähemalt midagigi.

See lisatoidu maailm on üks üsna keeruline värk. Igasugust kirjandust on nii palju ja kahjuks annavad need üsna erinevat infot. Kõige suuremad erinevused on just selles osas, et millist juurikat kui vanalt siis lapsele anda võib. Ühe kirjanduse järgi võib lillkapsast anda 4-kuusele lapsele, teise järgi 6-kuusele. Ühe järgi võib putrusid anda kohe, teise järgi alates kuuendast kuust. Katsu sa siis aru saada. Ja no nii päris huupi ka ei saa, et "ah ma ikka annan", kuna ei taha, et laps pärast vaevleks kõhuvalu või kõhukinnisuse käes. Eks lõpuks jälgin last ja toimin ikkagi sisetunde järgi aga no lihtsalt vahepeal tundub, et kõik see kirjandus ajab ühte noort ema veelgi rohkem segadusse.

Mõtlesin, et ootan lisatoidu andmisega kuuenda elukuuni, nagu üldine soovitus rinnapiima lapse puhul on. Jällegi kirjandus ja arvamused on nii vasturääkivad. Ühed ütlevad, et ei ole mitte midagi juurde vaja kuuenda elukuuni ja teised, et rauavarud hakkavad siis otsa saama nii, et varsti oleks vaja liha juurde aga enne kui saab liha anda, peab seedesüsteem harjuma juurikategagi. Beebigruppides on emmed jube agarad ja mõned andsid juba siis püreeampsusid, kui laps ei olnud veel neljakuunegi, mis on nagu kõige varasem daatum lisatoiduga alustamiseks. Mina kuskile ei kibelenud, sest ülimalt mugav on ju kui toit on nö omast käest võtta ja ei pea eraldi vaaritama, sest enda toitu sa ju nii väiksele lapsele ei anna. Liisu aga hakkas unedest varem ülesse ärkama, mis minu targa une raamatu järgi näitab, et laps on valmis lisatoitu saama. Ja nii siis saigi kõrvitsat vaaritatud ja ka sügavkülma tehtud, et seda hiljemgi hea võtta oleks.
               

Kaubanduses on õnneks aasta läbi juur-ja puuvilju saada nii, et püüan suures osas püreed ise valmistada. Ka valmispüreede riiulid on poodides pikad ja kirjusid purgikesi täis, kuid kui sealt koostisosi lugeda, siis on tihti nendesse lisatud suhkrut või muid maitseaineid, mida enamik kirjandust nii väiksele lapsele jälle ei soovita. Samuti on paljud püreed mitmest juur- või puuviljast tehtud, kuid esialgu peaks neid ühe kaupa tutvustama, et laps niigi võõraste maitsetega harjuks ning samuti on nii lihtsam tuvastada, mille vastu on allergia, kui seda peaks esinema. Eks näis kuidas selle vaaritamisega läheb ja võib-olla ühel päeval ei tundugi need suhkrud seal purgikestes nii hirmsad. Praegu vähemalt entusiasmi on ja "Beebitoitude kokaraamat" annab ka häid retsepte paljude erinevate püreede valmistamiseks.

Kuna lusikas tundub nii huvitava mänguasjana, siis tihti on rohkem sööki
igal pool mujal kui suus...

XOXX

Viies kuu...

Liisu sai meil ju viiekuuseks juba! Ausalt, see viimane kuu on küll nii kiiresti läinud, et pole nagu arugi saanud. Tundub, et mida vanemaks laps saab, seda kiiremini hakkab aeg minema.
Mõtlesin, et mis siis selle kuuga on muutunud. Peale seda, kui Liisu hakkas kolme kuuselt seljalt kõhule keerama, ei ole tükk aega nagu midagi nii suurt juhtunud. Kuid tegelikult on Liisu teinud palju püüdlusi selles suunas, et ühel päeval end põlvede ja käte peale püsti ajada. Näiteks tugevdab Liisu pidevalt oma ülakeha. Põrandal kõhutades on ta hakanud tiirlema nagu vurr ümber oma keskpunkti, küünitades ja haarates asju, mis on kaugemal külgedel. Kõhulihaseid on Liisu eriti agar tegema. Selili olles pidevalt kangutab ta oma pead üles. Kui teda käest maha panna seljale, siis hoiab ta ka pead üleval, justkui ei tahaks, et teda maha pandaks. Kui talle käsi anda, siis tõmbab ta end kohe istuma. Samuti käib ka hoolas alakeha arendamine. Kõhutades Liisul mutkui jalad käivad. Tõmbab neid krõnksu, lükkab sirgeks, viibutab neid ja toetub nii tugevalt varvastele, et sirged jalad tõusevad maast lahti. Viimane kirjeldatud positsioon meenutab kõige rohkem nagu plänkimist, mis on tänapäeval pop jõuharjutus. Lisaks lükkab ta varvastele toetudes ka tagumikku hoolega taeva poole. Paaril korral on tal õnnestunud ka mõne grammi võrra edasi liikuda. Oma sünnipäeval hakkas Liisu kõvasti ähkides ja pahandades hoopis taha poole liikuma ja kohe päris hea pika maa. Aga jah, see juhtus suure ägisemise peale ja rohkem pole ta nii palju liikunud. Üldse hakkab Liisu päris kõva häälega pahandama, kui ta hoolimata suurest pingutusest edasi ei liigu.
Oma viiendal minisünnal näitas Liisu, et kohe kohe hakkab ta kõhult seljale ennast keerama. Siiani polnud seda juhtunud ja kuna talle väga meeldib kõhutada, siis tundus, et ta nagu ei tahagi seda seljale keeramist ära õppida. Eile aga oli päris mitu korda nii, et Liisu lükkas ennast kõhu pealt külje peale ja peaaegu seljale, aga siis jäi ta midagi vahtima ja avastades, et ta on kohe selja peal ja lükkas ennast ikkagi kõhu peale tagasi. Väike nõks jäi puudu põrandal. Voodi peal lükkas ta küll end juba paar korda kõhult seljal. Seal tuleb tal see kuidagi lihtsamalt välja. Liisu vist pole veel taibanud, et kui ta selle triki ka ära õpib, siis saab ta nagu teerull mööda põrandat ringi lasta ja liikuda sinna, kuhu tahab. Nii, et tegelikult tuleb veel nautida seda aega, kus ta veel enamvähem püsib ühes kohas.
Füüsilise arengu koha pealt ütles ka taastusravi arst, et Liisu on väga ilusti arenenud ja tubli tüdruk ja ravivõimlemist ta ei vaja. Arst kiitis, et paljud tema ealised veel ei keera ennast ning ei püüa oma varbaid nii nagu Liisu seda teeb. Ja kui keegi nüüd mõtleb, et kuidas meil see arstil käik seekord läks, siis superhästi! Olin valmis kõigeks hulluks, kuid arst oli väga meeldiv, oskas Liisut hästi lõdvestada ja rääkis nõnda juttu nagu see tuleks kuskilt taustaks käivalt lindilt. Pikali panemine või võõras nägu ei tekitanud Liisus mingit paanikat ja ta lasi ennast vabalt keerata igate pidi nii nagu arst tahtis. Suure keerutamise ja pöörlemise peale lasi Liisu vaid lõunasöögi arstitädi mati peale ja püüdis arsti mänguasju suhu panna, mis ilmselt on sadade laste hambaid ja igemeid tunda saanud.

Liisule on üha rohkem hakanud meeldima tähelepanu ja suhtlemine. Kui ta üksinda askeldab ja siis tema juurde minna, siis väljendab ta alati oma heameelt suure naeratusega ja käte vehkimisega. Ja üleüldse, kui temaga suhelda või lollitada, siis ta vastabki alati naeratuse ja häälitsemisega. Kui talle veel eriti klouni mängida, siis tuleb häälega naeru ka korralikult.
Siis tuli veel maha esimene lumi, mida Liisu läbi akna näeb, sest õues olles on ta vankris, kust ta näeb vaid taevast, nii palju, kui ta üleüldse seal ärkvel on.

Ja kõige olulisem sellel kuul oli see, et nüüd on Liisu issi jälle kodus!

XOXX

Would rose by any other name still smell the same...

Liisul käis külas üks tema vähestest nimekaimudest. Liisule sama nimega tädi väga meeldis ja emmel oli isegi meeles fotokas haarata.

Meil endal läks sellel aastal kõrvitsatega nihusti aga just see talv kuluks üks korralik kõrvits väga ära, mida Liisule varsti pakkuma hakata. Ja kuna ma oma muret olen jaganud, siis tõigi Liisule Tädi Nimekaim ühe korraliku kõrvitsa, mida Liisu juba limpsida üritas.

Eks saab näha, kas Liisu ajab siis ka oma suu nii ammuli, kui ta seda päriselt peab sööma.

XOXX

Enne ja pärast, siin ja praegu...

Käisime täna Liisuga kohvikus, et tädi Manniga (varemalt siin blogis tuntud kui Preili Uduke) kohvi juua. Tädi Mann (jah, kõik emad nimetavad vist oma sõbrannasid ja sõpru beebi tädideks ja onudeks) elab nüüd pealinnas ja väga tihti me teda kahjuks ei näe. Ma pole nüüd üldse beebiga kohvikus käinud, sest enam seda luksust ei ole, et ta turvahällis magaks koguaeg ja kohvikus ei saa teda kuskile maha askeldama panna ning samas ei ole Liisu veel nii suur, et oskaks istuda ja saaks lastetoolis ise istumisega hakkama. Aga tädi Mann meile juurde tulla ei saanud ja siis võtsin kohvikus käigu ette. Panin lapse aegsasti riidesse ja läksime korraliku ajavaruga autosse. Kuna just täna oli saabunud talv meie maale, siis oli auto keset päeva kaetud paksu jääkihiga. Ostsime selle auto suvel ja muidugi ei olnud mingit jääkaabitsat autos. Keerasin akna soojendused põhja ja üritasin CD ümbrisega aknaid kraapida. Ei midagi, lõhkusin vaid ümbrise ära. Jää oli nii paks, et proovisin isegi CD endaga aga polnud ka abi. Proovisin veel mingeid papinärakaid, mida autost leidsin, kuid ilmselgelt asjatult. Mõtlesin, et sõidan siis kohalikku tanklasse ära ja sealt saab juba abi. Nõu vei, sest absoluutselt mitte midagi ei saanud aru läbi selle paksu jääkihi. Jäi siis variant, et ootan kuni aknasoojendused on oma töö teinud. See tundus aga terve igaviku võtvat ja mulle jäi silma autos vedelev tankla kliendikaart. Kuna aknad olidki juba veidi soojendusega sulanud ja jää liikuma hakanud, siis õnnestus väiksed tanki pilud sellega sisse kaapida. Sain tanklasse sõita ja vaateväljad puhtaks teha. Muidugi oli selle ilmaga liiklus nõme ja kesklinnas polnud vabsee kuhugi parkida ja jäin lõpuks ise hiljaks, hoolimata õigeaegsest stardist kodust.

Aga tulles tagasi kohviku jutu juurde, siis esimese takistusena tundus mulle, et ma ei saa endale leti äärest tellima minna, sest seal lauateenindust ei olnud ja pidin Manni paluma seda minu eest teha. Hiljem mõtlesin, et tegelikult oleks saanud laps süles ka leti äärde minna, kuid samas oli see uksele üsna lähedal ja mul oli laps juba lahti pakitud. Lasin endale tuua kakao ja soolase torditüki, sest mingi tugevama toiduga oleks ilmselt päris kaua läinud ja pidin arvestama võimalusega, et Liisule kohvikus üldse ei meeldi ja me peame lihtsalt poole ampsu pealt tulema tulema. Siis märkasin, et paari teenindaja pilk jäi mul ja lapsel veidi pikemalt pidama. Mulle tundus, et nad olid nagu pahased, et miks ma lapsega siia kohvikusse tulin kõigi rahu rikkuma. Samas nägin, et laste söögitoolid olid neil olemas, seega peaks see tähendama, et lastega külastajad on ikkagi oodatud. Võib-olla nad siis vaatasid lihtsalt, kui nunnu Liisu on või mõtlesid, et miks noor ema ronib lapsega külmaga õue pisikute kätte, et temaga siis kuskil kohvikus jännata. No ei tea ja ega ei saagi teada. Tegelikkuses oli Liisu kohvikus väga hea laps. Uudistas esialgu niisama ringi, upitas taldrikute ja kahvlite järele, sakutas natuke kardinaid, näris oma lutti ja mänguasju, istus Manni süles ja vahtis niisama ringi. Isegi puupüsti rahvast täis kohviku jutukõmin ja naerupahvakud teda kuidagi ei häirinud. Lõpu poole ta lihtsalt tüdines mu süles istumisest ja hakkas väänutama ennast, et kuskile maha kõhutama saada ja veidi uni kippus ka peale. Vahepeal tegi kaks heledama häälega kilget ka aga seda pigem heast meelest vist. Mina aga kohe mõtlesin, et nonii nüüd kõik kohviku külastajad vihkavad mind ja peab vist lahkuma. Mann rahustas mind maha, et Liisu ainult korraks tegi häält ja ole hullu midagi. Ei tea kas ma olen ise liialt pehmeke või teistega arvestav ja ei taha inimeste pahameelt enda peale tõmmata ning peaks olema hoopis rohkem kärts mutt ja kui laps olekski karjunud ja kisanud, peaksin olema teiste suhtes ükskõikne ja rõhuma oma õigusele ka kohvikus käia ja sotsiaalne olla. Igal juhul oli väga mõnus kohvikuistumine. Selles suhtes on tore, et inimesed liiguvad elus edasi ja kasutavad ära võimalused seal, kus need neile avanevad, saavad töö ja loovad pere. Kuid kahju on sellest, et need keda elu on füüsiliselt kaugele pillutanud, jäävad ajapikku ka muidu kaugemaks, sest igal ühel on oma tööd ja tegemised ja ei jõuta helistada ja tsättida või sõita külla sadade kilomeetrite taha nii tihti kui tahaks. Kuid olen ülimalt rõõmus, et ükskõik, kui palju on viimasest vestlusest aega möödunud, siis kokku saades ei pea kunagi kohmetust tundma ja on endiselt vanade heade sõbrannade tunne. Juu siis on olnud õnn nii õiged inimesed enda elus leida. Ja kunagi ei tea, kuna ja kellega elu jälle kokku viib. Nagu öeldud, whatever happens, is meant to be...

XOXX

Take a picture, it'll last longer...

Vaatan siin blogides ja beebigruppides nunnusid beebipilte, kus beebi on teiste beebidega ja tädide ja onudega. Igakord kui meil on külas tädid või onud või vanaemad või käime kuskil põnevas kohas, siis läheb minul täiesti meelest ära, et mul on ka kaamera olemas ja võiks ilusaid pilte teha. See vist tuleb sellest, et mul ei ole kunagi fotokat olnud ja ei ole nagu seda harjumust, et kui näed, et "mõni hetk on vahel ilusam kui teine", siis võiks fotoka haarata ja selle jäädvustada. Nii siis ongi mul kaustade viisi pilte Liisust üksinda, millele võiks peaaegu igale ühele panna pealkirjaks "Liisu niisama nunnus outfitis", "Liisu niisama tsillimas", "Liisu mängimas". Siis veel on päris palju pilte Liisust tema issiga, sest kui ma neid nunnusid kahekesi näen, siis on küll fotokas meeles. Nunnusid pilte Liisu ja emmega ei ole, sest ei ole kedagi, kes mõtleks, et nii nunnu ja tahaks pilti teha. Ühesõnaga on selle jutu mõte see, et meie Liisu pilte vaadates jääb mulje, et tegemist on ühe üsna üksiku beebiga, kelle parimaks sõbraks on issi. Ja põhjus, miks ma seda juttu siin räägin, on see, et nädalavahetusel käis Liisul palju toredaid täidisid ja onusid külas ja oleks saanud mitu ilusat pilti teha aga fotokas ei tulnud ei emmele ega issile meelde.

Pilt kategooriast "Niisama nunnu"

"Niisama mängimas"

Üks pilt teiste inimestega ka

Ükskord vanavanaema juures käies pidime
telefoniga mingeid jama kvaliteediga pilte tegema

XOXX

Arstil käik Liisu moodi...

Esimesel eluaastal tuleb lapsega arsti juures käia iga kuu. Mõõdetakse ja kaalutakse, vaktsineeritakse soovi korral ja saab rääkida muredest või küsida nõu ja vaadatakse, kuidas laps areneb. Muidugi mure korral on perearst igal ajal saadaval. Lisaks võib vajadusel olla külastusi veel ortopeedi, neuroloogi, taastusravi arsti juurde vms. Kuni kolmanda elukuuni oli meil mitmeid arsti külastusi. Liisu oli alati arsti juures hea laps ja üldiselt ei teinud väga välja kellestki. Arstil käik polnud mingi probleem.
Kui Liisu sai kolmekuuseks ja hakkas ümbritsevast nö matsu jagama, hakkas aru saama kes on emme ja mis rolli ta tema elus mängib, siis muutus arstil käik üsna suureks katsumuseks. Nimelt kolmanda elukuu visiidil läksime kabinetti, võtsin Liisu tasakesi riidest lahti, et teda kaaluda saaks ja laps pistis röökima ja kisama. Hädaga sai mõõtmised ära tehtud, vahepeal võtsin teda sülle ja rahunes, korraks rahustas lutt või mõni mänguasi, kuid muidu käis ainult suur kisa ja kui arst katsus kõhtu, jalgu või keeras lapse kõhuli, siis ainult kisa kisa kisa. Kui need toimingud said tehtud, sain Liisu sülle võtta, kus ta rahunes ruttu ja hakkas uudistavalt ringi vaatama. Tegi veel suure krooksu nii, et söök tuli mulle pluusi peale ja arvasin, et see teda vaevaski. Edasi oli vaja ära süüa suukaudne vaktsiin ja saada üks vaktsiin süstina kintsu. Mõtlesin, et siis on jälle kisa lahti. Aga ei, vaktsiin söödi ilusti ära ja süsti ajal ei teinud Liisu piuksugi. Saime ilusti riidesse panna ja ei mingit kisa enam.
Vahepeal arsti juures käia polnud vaja, kui alles nüüd nelja ja poole kuusena. Eelmine külastus oli mul selgelt meeles, kuid arvasin, et ehk see oli ühekordne juhtum. Kuid seekordne külastus oli veel hullem. Läksime kabinetti ja võtsin jälle Liisu aeglaselt paljaks. Kuna õel läks veidi aega, siis sai Liisu isegi minu süles veidi rahulikult ringi vaadata ja arvasin, et ongi hea, harjub keskkonnaga. Kui siis pidin Liisu pikali panema, läks kohe röökimine lahti. Võtsin teda vahepeal sülle, kus ta jäi üsna kohe vait, kuid nii kui pidi pikali olema, kohe kile kisa lahti. Polnud midagi parata, kaalumine ja mõõtmine läks kisa saatel. Siis oli vaja veel katsuda kõhtu, puusi, kuulata südant, seda kõike oli vaja pikali teha. Proovisime siis Liisu minu süles pikali asendis hoida. Absoluutselt ei aidanud, kisa ja röökimine oli kõrvulukustav. Ei aidanud rääkimine, silitamine, enda mänguasjad, arsti mänguasjad, Liisu lemmiksalm ega midagi. Aitas vaid püsti süles hoidmine. Arst küsis juba selle peale, et kas ta meil kodus ikka mängib pikali olles üksi. Vastasin, et jaa, ilusti, ma ei käi kodus ringi laps süles koguaeg. Liisu röökis kramplikult, ise näost punane ja pisarad voolasid ning hoidis üht mänguasja nii kõvasti rinnal, et näpuotsad olid valged. Ma ei teagi kas arst sai kõik asjad vaadatud ja tehtud, kuid ütles, et Liisul jalad kanged veidi ja saadab meid taastusravi arsti visiidile. Ise arvan, et jalad olid sellest kanged, et ta oli röökimisest krampis. Süles Liisu jälle rahunes ja sain talle süles olles ka body selga pandud. Järgnes jälle suukaudne vaktsiin, mille Liisu sõi ilusti protestimata ära ning süstitav vaktsiin, mille peale ei teinud ta ka teist nägu. Siis hakkas pereõele meenuma ka eelmine külastus ja imestasime koos, et eelmisel korral oli samamoodi. Ilmselt vajab Liisu pikemat harjumise aega või hakkab tal külm riieteta. Külma koha pealt olen ma skeptiline, sest termomeeter näitas kabinetis 23 kraadi ja kui kodus Liisu riidest lahti võtan, siis küll sellist protestimist ei ole. Võisime siis püksid ka jalga panna ja panin siis lapse, kes oli vahepeal täiesti rahunenud ja juba arstitädiga jutustama hakanud, PIKALI sinna sama laua peale, kus teda lahti riietasin ja Liisu pistis jälle kisama. Vist oli ta sellest lauast juba nii traumeeritud. Riietusime siis minu süles pereõe abiga. Saab näha, milline saab järgmine visiit olema.
Peale arsti külastust läksime töökaaslase juurde. Panin Liisu seal põrandale, mille peale ta korraks protestis, kuid see läks üle. Töökaaslase kaheksa kuune poiss hakkas mööda põrandat häälitsedes Liisu juurde kaapima ja Liisu pistis jälle röökima. Korra hiljem juhtus ka sama asi. Nonii, korraks kahtlustasin, et äkki tal on kõrvapõletik, sest olen kuulnud, et siis ka ei meeldi lastele pikali olla. Samas kodus ei tekitanud pikali olek mingisugust paanikat. Lõpuks on mul tunne, et Liisu on kõvasti võõrastama vist hakanud. Kui ta oli väiksem ja suure osa ajast magas, siis käisime ikka tihti igal pool. Nüüd on lapsel kindel päevakava ja siis ei taha uneaegadel temaga kuskil väga seigelda. Rattahull on ka nüüd kodus ja olen saanud enamik käimisi planeerida ilma lapseta. Muidugi oleme maal käinud ja pole mingit kisamist olnud. Samuti käib Liisu meiega ilusti poes kaasas, aga seal on ta turvahällis ja ilmselt tunneb end turvaliselt. Samas käisime hiljuti külas, kus olid natuke suuremad lapsed, kes mürasid ja kilkasid omavahel ja nende kilgete peale ehmatas ka Liisu niimoodi ära, et hakkas suure kisaga nutma. Samas võõrad täiskasvanud inimesed ei heiduta küll Liisut. Pean vist hakkama praegusel ajal hästi palju kõigil külas käima, et Liisu ei hakkaks kartma võõraid kohti ja inimesi, muidu jäävad emme ja issi vist ainukesena Liisu parimateks sõpradeks. Nii, et kõik lastega ja lasteta sõbrannad, ärge imestage, kui ma nüüd ennast kõvasti külla hakkan pressima...

XOXX

Upside down...

Liisu mässab igatepidi oma mänguasjadega. Peamiselt küll närib kõike aga tegelusteki kaari on ka tore lammutada. Eile tõmbas Liisu keerates tahtmatult endale tegelusteki peale. Aga tegevust ja imestamist jätkus pikaks ajaks.

XOXX

Kuidas isadepäev peaaegu rikutud oleks olnud...

Kuna sellel aastal oli Rattahullu esimene isadepäev, siis oli seekordne isadepäev teistsugune.

Tuunisin esmaspäeval ühe pildi ära, kus peal Rattahull ja Liisu ja tellisin selle pildiga termotassi. Kirjas oli, et aega läheb 5 päeva ja peale tellimuse eest tasumist oleks pidanud mulle meilile tulema arve või miskit. Ei midagi. Pidasin seda veidi halvaks märgiks ja laadisin mingi arve laadse asja kohe sealt ka alla, kust tellisin.

Saabus reede ja Liisu õhtuse uinaku ajal jätsin Rattahullu Liisu und valvama ja ütlesin, et lähen käin oma lemmikkaltsukas. Marssisin hoopis tassipoodi, kus nõudsin oma tassi. Vaadati kõik sahtlid ja kastid läbi aga ei midagi. Arvasin juba, et okouuu, tundub, et oligi halb märk ja minu tellimus polegi nendeni jõudnud. Lõpuks arvutist kontrollides leiti siiski tellimus üles ja öeldi, et tellimuse täitmise tähtajaks on pandud laupäevane päev. Kust ma seda oleks pidanud teadma? Keegi mulle ei teatanud kuhugi. Mis siis ikka.

Laupäeval käisime oma pisikese perega linna peal. Kui Liisu uinus autos, teatasin, et mul oleks vaja korra Kaupsist läbi hüpata ja lubasin, et mul läheb hästi kähku ja et Rattahull võiks lapsega seni autos olla. Rattahull oli endale just uued kaablikoorijad ka ostnud, nii et tal tegevust jätkus autos. Tormasin siis poodi jälle. Kõigepealt oli seal mega palju rahvast. Siis läksin leti juurde, kust pidi kätte saama veebist tellitud asjad. Minu veebist tellitud asi oli aga hoopis teise leti juures. Anti mulle karbike kätte ja nägemist. Poe ukse taga tegin karbi lahti ja vaatasin tassi, mille pealt vaatas mulle vastu kolm jorssi puuriida taustal. No way. Marssisin poodi tagasi ja teatasin teenindajale, et neid inimesi ma küll ei tunne. Vaadati arvutist järgi mu tellimus ja arvutis hüppas see sama võõraste jorssidega pilt lahti ja kutsuti mind vaatama, et näete selle pildi olete üles laadinud. Ma ütles, et see pole võimalik. Siis avastati, et oiii tellimuse number on peaaegu täpselt sama, mis teisel tellimus, ainult üks number on teine ja "keegi vist on sassi ajanud failid". Igatahes leiti minu pilt ka üles ja lubati, et õige tass on tunni aja pärast valmis. Ma ei saa ju terve päev teil siin poe vahet joosta aga pidin juba teist korda tühjade kätega poest välja jalutama. Õhtul siis, kui Liisu jälle tukastas, pidin ma jälle poodi lippama. Selleks ajaks Rattahull juba ilmselgelt kahtlustas midagi ja tabas ära, et asi on temaga seotud. Kolmandal korral õnnestus mul ikka õige tass kätte saada.

Liisu ärkab hommikuti alati kell seitse ja nädalavahetustel tavaliselt Rattahull magab veel tunnikese või nii. Mõtlesin, et hea võimalus siis talle üllatustassiga kohvi voodisse viia. Saime Liisuga söödud ja panin just kohvivee keema, kui Rattahull magamistoast välja jalutas. Nii, et see üllatus läks ka lörri ja sain siis lihtsalt niisama kohvi serveerida. Rattahullul oli muidugi ikkagi hea meel ja veetsime ühe mõnuse pühapäeva.

XOXX

One plus one...

Järgnevas videos on päris palju, mida tähele panna.
Esiteks seda, kuidas Liisu algul niisama tsillib.
Teiseks seda, kuidas Liisu kukal on juustest täiesti paljaks kulunud.
Kolmandaks seda, kuidas Liisu vahepeal tagumikku püsti ajab ehk siis harjutusi roomamiseks teeb.
Neljandaks seda, kuidas Liisu paar korda oma pead kopsti ära lööb ja sellest väljagi ei tee (ja mina kui Musterema lasen sellel juhtuda).
Ja viiendaks seda, et umbes selline pilt oleks siis, kui Liisul oleks kaksikõde.

https://www.youtube.com/watch?v=0LNXaq-AN7E&feature=youtu.be

(Ja jälle ei saa ma hakkama sellega, et videokast otse siin postituses oleks. Youtube, why u no work with me??? :( ).

Huvitav, kas Liisu üritab endale musi teha või tahab ennast ära süüa?

XOXX

Little people...

Kärutame Liisuga tavaliselt siis, kui koolilastel saavad tunnid läbi. Kärutan siin enamasti kahe küla vahet ja koolilapsi näen palju ja igasuguseid.
Täna jalutasid mulle vastu kaks pisikest koolitüdrukut. Mul pole aimugi, kui vanad nad olla võisid, sest tänapäeva lastel on minu meelest väga raske välimuse järgi vanust määrata. 7-aastane võib olla pikem ja paksem kui 10-aastane ja 12 aastane tüdruk võib välja näha nagu 16 aastane. Aga kuna need kaks tulid selle küla poolt, kus on algkool, siis umbes täpselt nii vanad nad olid. Vaatasid mõlemad juba kaugelt mind ja vankrit, mind ja siis jälle vankrit. Kui neist möödumas olin, küsis üks teiselt:
"Kas sa tahaksid endale väikest õde või venda?"
Ma küll ei kuulnud, mis teine vastas aga ajas lihtsalt muigama ja tundub, et küsija vist küll tahtis.
Ja ma arvan, et sellist nunnut väikest õde tahaks igaüks...

XOXX

Eneseabiks...

Põhjusel või teisel ei ole ma väga agaralt oma Apollost tellitud kasulike raamatute hunnikut jõudnud veel läbi hekseldada. Haarasin täna õhtul kätte nendest kolmanda, pealkirjaga "Suurepärase ema käsiraamat" ja juba sissejuhatuses tundsin ma ära nii palju ennast. Eriti ajas mind muigama lause teisel leheküljel, kus autor kujutas rasedust kui rõõmsat roosamannas hõljumist, kuid peale mida:
"...ja järgmisel hetkel vaatan end kell viis hommikul vannitoapeeglist, õudus pilgus. Ma olen ema, ma olen sünnitanud lapse ja ma olen sellest vaimustuses, aga ma olen ka halli jumega, häguse pilguga, 12 kilo ülekaalus, piim, veri ja väsimus igast august välja immitsemas."
Jah, nii see ongi. Ma olen päris kindel, et iga sünnitanud naine seisab ühel hetkel sellise tõdemusega silmitsi. Kuid nagu juba järgmisel leheküljel öeldakse, on see raamat "ellujäämisõpetus selle kohta, kuidas tulla toime lapsevanemaks olemise tööga ning hoida alles arukust, sära ja tervet mõistust."
Lugesin kiiresti ka edasi ja mul on tunne, et mul tuleb tahtmine ka edaspidi seda raamatut siin tsiteerida, sest seal on öeldud paljugi väga tabavalt ja seda mõnusas lihtsas stiilis veidi huumoriga vürtsitatuna. Praegu aga peab ikkagi see raamat ootama jääma, sest uni on magusam...

XOXX

Seepidest...

Raseduse ja lapsekasvatamise ajal kodus palju aega veetes mängib ikka toas meelelahutuseks ja taustamüraks telekas. Vanasti vaatasin hommikuti tööle minnes ühe silmaga Tervisiooni. Ka hiljem kodus olles algab iga hommik Tervisiooniga, mida on hea hommikuse söötmise ajal ja pärast ise kohvi ja putru süües vaadata, et päevakajaliste teemadega kursis olla. Pärast seda näitab ETV tunnike mingit sarja enne kui Tervisiooni kordus hakkab. Kui ma raseduse ajal haiglasse sattusin, siis palatikaaslane armastas vaadata tollel ajal augutäiteks näidatud Holby City haiglat ja kiitis seda, öeldes, et juba eelmise raseduse ajal hakkas ta seda vaatama ning väga põnevad arengud toimuvad seal. Vaatasin ka siis ühe silmaga seda, sest midagi muud ma ka tahta ei osanud, kuna tavaliselt olin sellel ajal tööl. Kui peale haiglat koduseks jäin, siis nagu harjumusest jäin ka seda Holby Cityt vaatama ja tuleb tunnistada, et oligi täitsa hästi tehtud väikse eelarvega haiglasari. Vahel vaatasin, vahel ka mitte, kui oli muid toimetusi.
Juba paar kuud on Liisul kella kolme ajal päeval söömine. Siis jälle klõpsutan pulti ja otsin, mida sellel ajal vaadata. Ainuke normaalne asi kõikidelt kanalitelt tundus Vaprad ja Ilusad. Mida aeg edasi, seda põnevamaks on ka sealsed intriigid läinud. Eks ta tegelikult ikka on same old same old "ma tahan sind sa vajad mind aga tema tahab ka sind ja sa ise ei teagi mida sa tahad". Kuid sari on kõvasti suurejoonelisemaks läinud. Stseenid Dubais ja Abu Dhabis ja kopteritest alla kukkumised ja puha.
Mingi aeg muutus Holby City väga imelikuks ja võib-olla kajastus see ka vaataja numbrites. Selle asemel tekkis Tervisioonide vahele brittide Doktor Martin. Reklaami põhjal pidasin seda tüüpiliseks briti sarjaks, mida ma tavaliselt väga jälgida ei viitsi. Ei ole ma kunagi vaadanud Hercule Poirot või Midsomeri mõrvasid. Praegu meenub, et Heartbeat'i ma isegi kunagi mõnda osa vaatasin. Aga nagu öeldud, siis käib telekas taustaks ja tavaliselt on sellel kellaajal teistel kanalitel Kirgede Tormid ja Saatuslik Valik ja Tuhat Üks Ööd ja muud Türgi ja Mehhiko seebid, mida minu süsteem absoluutselt ei seedi. Seega jäi kanal ikka ETV peale. Liisu läheb tavaliselt sellel ajal magama ja kui muid toimetusi ei ole, siis mina kohvitan või teen niisama feissbukis asja. Aga feissbukist rohkem hakkas mind see sari köitma. Sari räägib suurlinna metropolist väikelinna ümber asunud küladoktorist, kes nagu IMDB väga õigesti ütleb, on socially challenged. Ehk siis pealtnäha külm ja kalk, alati ülikonda kandev ja pahur näiv arst, kellel puudub igasugune bedside manner, mis aga arstide puhul on ülioluline. Tema juures käivad igasugused vanakesed, kes mõtlevad endale hädasid külge ja keda siis doktor peab minema ajama sõnadega "kao välja". Kuid tõsised ja ebatõenäolisena näivad hädad leiab ta alati üles. Kõik diagnoosid lajatab ta igasuguse kaastundeta plärtsti näkku. Hoolimata sellest teenib ta kiirelt külarahva austuse ja lugupidamise ja isegi üks armas hulkuv koerake armastab teda tänaval pidevalt saata, kuigi doktor Martin ise koeri vihkab. Nagu väikses külakeses ikka, on ka seal igasuguseid värvikaid tegelasi. Näiteks veidi hull apteeker, kes miskipärast kannab koguaeg kaelatuge, paksuke restoranipidaja, üliagar ja veidi üle pingutav kohalik politseinik ja ekstravagantsed vastuvõtu tädid doktori kabineti juures. Kuid nendest esile tõuseb hoopis üks koolidirektorist preili, kes on kõigist külaelanikest kõige normaalsem üldse. Doktori ja preili vahel tekib suur tõmme, kuid kumbki seda tunnistada ei taha ja seetõttu on nendevaheline suhtlus alati väga akward. Sellest hoolimata saavad nad !!!SPOILER!!! lapse. Lapsega on doktor Martinit eriti naljakas vaadata. Meditsiiniliselt teab ta kõike imikute kohta, kuid nagu ikka, siis doktor pole mingi nunnutaja ja võib isegi jääda mulje nagu talle ka oma laps ei meeldi. Tegelikusses toob see beebi temas välja veidi sügaval peidus olevat hellust ja inimlikkust. Kuid ainult veidi. Ühesõnaga on tegemist pigem sellise mõnusa hea huumoriga täidetud "Õnne 13-ga", kust ei tasu oodata põnevaid meditsiinimüsteeriume. Igal juhul, kes seda sarja veel avastanud ei ole, siis soovitan soojalt ja arvan, et te üllatute meeldivalt, sest juba peaosatäitja on valitud ülimalt sobiv ja hea. Ja kui te mind ei usu, siis näiteks selle sarja kolmanda hooaja viimast osa vaatas üle 10 miljoni inimese.

Ja kes hommikuti täidab töökohustusi, siis kordus on sama päeva õhtul 17.40.

XOXX

Musterema lood: osa 2, "Varas"...

Eile sai linnas käidud ja ka poest läbi hüpatud. Vaatasin, et haaran kiirelt ühe asja vaid, kuid poes jäid ette ülimalt isuäratavad lihapirukad. Ei suutnud neile vastu panna ja panin kaks tükki kilekotikesse. Ühest asjast sai mitu ja kuna mul korvi ei olnud võetud, siis oli tegemist, et neid käes hoida ja pirukakotike rippus näpu otsas kuidagi. Panin asjad kassalindile ja vaatasin, et enne apteegist ostetud ravimikarbike käest ei kukus. Toksisin pini sisse, makstud ja hakkasin juba oma asju haarama, kui kassapidaja küsib mult midagi, viidates käes olevatele asjadele. Hästi ei kuulnud ja imestasin, et kas ta arvab, et see ravimi karbike on nende poest ja ma tahan maksmata jätta.

Küsisin üle: "Kuidas?"

Kassapidaja: "Kas need pirukad, mis teil käes on, on kuskilt mujalt ostetud?"

Vaatasin segaduses käsi ja nägin siis näpu otsas rippuvat kilekotikest.

Muidugi vabandasin ja maksin pirukad ka siis kohe ära, aga ma arvan, et palju ei jäänud puudu, et oleksin nendega poest maksmata välja jalutanud ning mind oleks turvakaamera filmilt avastatud ja minu pilt oleks suurelt poe seinale pandud pealkirjaga "VARAS!". Ettevaatust, emaks olemisega kaasnev hajameelsus võib kurjategijaks teha!

XOXX

Siis, kui kõik nii rõõmus ja roosa pole...

Siiani olen ma kirjutanud sellest, kui tore ja ilus ja nunnu on koguaeg. Ja ega ongi. Mõned suured kakaga mäkerdamised ongi sellised kõige raskemad keisid olnud või nii. Isegi suured gaasivalud olid ununenud.

Täna on aga selline päev, kus ma vist esimest korda tunnen, et kuidagi raske on ja närv on pingul.
Hommikul ärkasime suure heameelega, sest peale seda kui ma olen Liisut hakanud öösiti sisse mähkima (Rattahull ütleb, et meie laps magab nüüd hullusärgis), siis ei aja ta enam oma käte vehkimisega või luti suust tõmbamisega ennast ülesse ja nii läheb ta ise ühest unetsüklist teise nii, et emme ei pea minema lutti suhu panema vms. Liisu on üldiselt alati hea magaja öösiti olnud, kuid viimasel ajal olid ta käed vastu hommikut aktiivseks muutunud ja ta ajas ennast pidevalt ülesse. Täna öösel aga ei pidanud ma kordagi voodist tõusma, väljaarvatud pool viis, kui Liisu süüa tahtis. Other than that, magas mu laps õhtul seitsmest hommikul seitsmeni ühe jutiga.
Selline Kiddopotamus on meil:

Kui olin Liisu kell 9 tema esimesse unne pannud, pidin lippama linna mingeid talverehvi asju ajama. Vanaema jäi koju. Kui 50 minuti pärast koju jõudsin, nägin vankrit kiigutavat Vanaema, milles oli jorisev laps. Tavaliselt sellist asja ei ole, sest Liisu magab ilusti päeval ilusti kahe tunni kaupa ja väljas kohe kindlasti. Mis aga selgus oli see, et kuigi olin ta sooja ilmaga (12 C) õhemalt riidesse pannud, siis olin jätnud lambanaha vankrikorvi ja lapsel oli lihtsalt palav. Olin külmade ilmadega juba ära harjunud ja ei pannud tähelegi kuidagi, et lambanahk on ka ju korvis. Laps oli aga ülesse ennast nutnud ja kuigi võtsin naha alt ära, siis ta ikkagi enam ei uinunund. Peale seda oli Liisu viril. Ajan seda osalt hammaste tuleku süüks, sest tundemärgid selleks on olemas: ta närib kõike nagu meeletu, pean tal kasutama pudipõlle, sest ta ilastab nii, mis kole ja ilma põlleta, peaksin jube pealju märgasid bodisid vahetama; igemed on paistes ja tundlikud ja alates täna hommikust tundub, et ka süüa ta väga ei taha. Juba hommikul sõi ta üsna vähe ja arvasin, et järgmiseks söögikorraks on tal kindlasti hea isu. Aga kui see kätte jõudis, siis Liisu haaras paar sõõmu ja siis jauras ja nii jälle. Lõpuks tabasid teda ka meeletud gaasivalud jälle. Vahetasin eile õhtul gaasirohtu, sest tundus, et eelmise toime oli peale pikka kasutamist kadunud. Uus ja väidetavalt efektiivne gaasirohi tundus ise asja poole hullemaks tegevat. Nii siis Liisu karjus mul süles ja kuidagi süüa ei tahtnud. Kooksutasin teda, et õhku välja saada ja hoidsin kõhuli põlvedel ja see asend teda isegi rahustas. Aga nii kui püüdsin süüa anda, hakkas ta kisama. Ja nii see trall kestis tund aega. Peale seda olin ma ise juba nii endast väljas, et andsin lapse Rattahullu kätte ja läksin ise teise tuppa. Poetasin ühe pisara ja lihtsalt istusin. Laps rahunes issi süles maha ja ma ise sain ka lihtsalt sügavalt hingata ja rahuneda. Läksin oma pisikese juurde tagasi, kõndisime veidi ringi ja kui ta juba täitsa rõõmus oli, proovisin teda veel sööta. Seekord ei mingit kisa, kuid Liisu oli lühikesest hommikuunest ja kisamisest nii väsinud, et uinus rinna otsas paari minutiga. Seega eriti midagi ikkagi ei söönud. Kuigi tal uneajani oli veel tund aega, siis lasin tal magada ja puhata. 20 minuti pärast oli ta üleval. Tsillisime veidi ringi, vahetasin mähkme ja panin ta 40 minuti pärast magama, kui Liisu oli juba paar korda haigutanud. Uinus praktiliselt momentaalselt. 40 minuti pärast, kui üks unetsükkel läbi sai hakkas Liisu siplema ja jorisema. Katsusin teda, palav ei tohiks olla. Kisa läks hullemaks ja kartsin juba, et miski teeb talle jälle häda ja kuna ta jälle nii vähe magas, siis on ta kuni järgmise uneni jälle viril. Liisu jorises ja siputas, tegi siis paar hästi kõva puuksu ja uinus. Loodetavasti saame nüüd päeva jutti.

Tean, et alati ei olegi kerge ja tegelikult on meil isegi vedanud ja Liisu on üldiselt väga hea beebi. Hea, et Rattahull täna päeval kodus oli, sest endal oli juba ahastus peal ja tundsin, kuidas litsalt ei jõua enam. Pärast ütles Rattahull lohutavalt, et vahel ongi raske. Jah, ma tean. Ja kui see raske hetk tulebki, siis on nii hea, kui keegi on su kõrval ja sa saad lihtsalt korraks kõigest eemal olla. Ja hoolimata kõigest armastan ma oma tütart jäägitult ja tingimusteta ning olen ülimalt õnnelik, et ta meil olemas on.

XOXX

Meestest...

Enne oli meil selline voodipesu:

Täna panin ma sellise voodipesu:

Ütlesin Rattahullule ka, et näe panin uue voodipesu. Tema vastus oli: "See on ju samasugune nagu enne oli!?"

Mehed...

XOXX

Neljas kuu...

Liisu minisünnipäev oli reedel, kus õhtu möödus kooki süües ja niisama olles. Nädalavahetus on üleüldse kiire. Ja siis mõtlesin, et tegelikult ju olen ma kõigist suurtest saavutustest ning rõõmu- ja murehetkedest koguaeg kirjutanud. Nii, et palju õnne, armas tütar! Sa oled juba nii suur ja tubli!

XOXX

What's the rush...?

Meie Liisu hakkas enam-vähem pead hoidma pooleteise kuuselt, mis on päris hea tulemus. Keerama hakkas ta kolme kuu ja ühe nädala vanuselt, mis on üsna varakult. Siiani keeras Liisu ennast kõhuli koguaeg üle parema õla. Nii, et kui oli vaja tema kõhuli keeramist takistada, siis panin ta selili põrandale ja parema külje ette padja ning siis ta oli "lõksus". Eelmisel nädalal oli ta pärast pikka punnimist ennast nii palju piisavalt treeninud, et ka üle vasaku külje kõhuli keeramine ei valmistanud enam mingit probleemi.

Selili ei taha Liisu põhimõtteliselt üldse enam väga olla. Näiteks kangutab ta selili olles enda pead ja ülakeha ülesse, justnagu tahaks istuma tulla või teeks kõhulihaseid.

Kui ta on kõhuli, siis tõmbab ta enda põlvi kõverasse ja ajab peput püsti. Selline tunne on, et varsti hakkab ta roomama. Ja ta ei ole veel nelja kuunegi...

No kuhu tal nii kiire on koguaeg? Muidugi on mul väga hea meel, et mu laps areneb ilusti ja tundub, et ka kiiresti ja ma ei pea muretsema, et miks ta ikka veel seda, teist või kolmandat ei tee, kui teised tema vanused beebid juba teevad. Aga vahel mulle tundub lihtsalt, et homme ta istub, ülehomme ta kõnnib, varsti läheb lasteaeda ja kooli ja varsti ei luba ta oma emmel oma põski enam nii palju musitada. Kuidas see beebiaeg nii ruttu juba tundub mööduvat? Öeldakse vist, et mida vanemaks saad, seda kiiremini hakkab aeg minema. Juhtumisi ongi mul peagi üks aastakene juurde tiksumas. Oeh...

Aga seda enam vaatan ma oma pisikest Liisut ja naudin igat hetke. Naudin iga tema naeru ja naeratust, näpistust, juustest tirimist, kilget, ringutust peale ärkamist, seda kuidas tema pea mu õlal puhkab, seda, kuidas talle minu süles meeldib mööda tube käia ja ringi vaadata, seda kuidas ta mind põsest hammustab, seda kui imearmas ta magades välja näeb. Naudin kõiki pisikesi hetki ja ei kiirusta üldse tema istuma panemisega, lisatoidu andmisega ja muu sellisega, sest see kõik jõuab nagunii nii kiirelt kätte...

Pärast ärkamist meeldib Liisule ikka selili ka oleskleda.

XOXX