Ma ei olegi siia kirjutanud, et olen oma juba inimese moodi pisikest kahel korral ultraheli abil suurelt ekraanilt näinud. Nimelt rasedusaegse jälgimise alla kuulub vähemalt kaks ultraheli uuringut. Kui kõik on hästi, siis iseenesest ei ole rohkem vajagi. Muidugi saab suure raha eest käia erakliinikutes ja lasta ultrahelisid teha nii palju kui süda lustib. Paljud Perekooli emmed seda võimalust ka kasutavad, põhjendades seda sooviga olla täiesti kindlad, et kõik on korras. Muidugi, kui mure on ja esineb normist kõrvalekaldeid, siis kindlasti. Kohati aga tundub mulle, et mõned emmed käivad erakates ka moe pärast või kasvõi sellepärast, et näidata, et nemad on hallist massist paremad. Mõned kurdavad, et nii öelda riiklikes haiglates käib "liinitöö" ja ei pea tulemusi usaldusväärseteks. Kui ma elaks kuskil väiksemas kohas ja oleks jälgimise alla mõnes väikses haiglas, kus aparatuuri ei ole mõnda aega uuendatud, siis oleksin ehk ka erakas käija. Kuna aga meie linna haigla on üks riigi parimaid, siis ma ei kahtle selle arstides ega masinates. Õigemini ei ole selleks põhjust olnud, sest mõlemal korral ultrahelis olen olnud arstide tööga väga rahul, kõike on põhjalikult seletatud ja kõikidele minu küsimustele on ilusti vastatud. Samuti ei ole mul mingeid pretensioone oma ämmaemanda ega arsti töö kohta, kes tegelikult töötavad näiteks erakliinikus ka. Aga inimeste kogemused on erinevad ja kes tunneb, et temaga riigi poolt pakutavas süsteemis piisavalt ei tegeleta, siis igal ühel ongi õigus otsustada ja valida. Aga tegelikult ei tahtnud ma siin ju spekuleerida riiklike haiglate pädevusest ega erakliinikute vajalikkusest. Selle eest hoolitsevad Perekooli emmed igapäevaselt.
Esimeses UH-s (nii lühendavad rasedad sõna "ultraheli"), mida võib nimetada uuringuks, käisin 12. rasedusnädalal, ehk kolmandal kuul. Tõdesin kohe, et tänapäeva haiglate aparatuur on ikka hämmastav. Lamad lihtsalt voodil ja vaatad suurt ekraani, mis on mugavalt seina peale pandud. Ultraheli abil näeb ära praktiliselt pisikese kõik nurgad ja selle, mis tema sees toimub. Eriti hämmastav tundub see just 12. nädalal, sest siis on rasedus ikkagi suhteliselt värske ja ei kujuta ette, milline see pisike seal kõhus on. Aga 12. nädalal on ta juba täitsa inimese moodi. Näha olid kõik sõrmed ja varbad, kuidas ta jalgu sirutas ja kätt häbelikult näo ette pani. Uuringu eesmärk on aga mõõta loote kuklavoldi paksust. Seepärast kutsuvad rasedad seda ka lihtsalt KV-ks. Meie pisikese kuklavolt oli 1,4 mm. Mida rohkem on kuklavoldi paksus üle 3 mm, seda suurem on Downi sündroomi ja ka teiste väärarengute esinemise risk. Lisaks mõõdeti ära pea ümbermõõt ja kõht, vaadati, et ninaluu oleks normaalne, oli näha magu, jälgiti südametööd, kuidas asetseb platsenta ning kas lootevett on normaalselt. Meie puhul olid kõik näitajad korras ja kõik nii nagu peab, mida muidugi oli väga rõõmustav kuulda. Kuid ikkagi oli minu ja Rattahullu jaoks kõige armsam see, kuidas meie väike pisike seal siputas ja ringi ujus. Seda sellepärast, et kui eriti rasedakõhtu ees ei ole ja pisikese liigutusi veel tunda ei ole, siis on raske ette kujutada, kuidas ta seal kõhus elab. Seda ekraanilt näha on aga ülimalt armas ja meeliülendav.
Teises UH-s käisin sellel nädalal, ehk raseduse 20. nädalal. Muideks, nüüdseks on mul pool rasedust kantud ja käib juba viies kuu. Tundub uskumatu, et aeg on nii ruttu läinud. Seda uuringut nimetatakse rasedate seas LA-ks, ehk loote anatoomia uuringuks ja vaadatakse, et kõik organid, luud ja jäsemed oleks normaalsed. Kuklavolti seekord ei mõõdetud, kuid kõik muu, mis eelmisel korral, vaadati ka sellel korral üle. Lisaks mõõdeti reieluu pikkust, vaadati selgroogu, koljuluud, näidati meile ära jalad ja käed. Siseorganitest toodi välja neerud ja põis, magu, maks, ajupoolkerad olid ilusti näha ning südametöö ja süda ja sealt väljuvad veresooned tehti isegi värviliseks nii, et oli ilusti näha, et kõik toimib nii nagu peab. Samuti mainis arst, et suu ja huuled on ilusti terviklikud, ehk ei ole nö jänesemokk. Pisike oli arsti sõnul peaseisus, ehk siis sellises asendis nagu ta sünnitusel olema peab, kuid ütles ka kohe, et sellises vanuses see muutub tihti. Igal juhul olid tema jalad minu naba juures ja nägime ühel hetkel täpselt jala talla kujutist. Arst vaatas üle ka suguelundid ja küsis, et kas soovime teada, kumb ta on. Muidugi soovisime, mispeale arst teatas, et ootame tüdrukut. Nii olin ma ka sisimas arvanud. Rattahull muidugi oli varem öelnud, et tema oskaks poissi kindlasti paremini kasvatada ehk siis karmi kätt rakendada, kuid tegelikult oli ka tal väga hea meel. Mõnel juhul saadakse sugu teada juba KV UH-s aga üldiselt öeldakse seda ikkagi LA-s, sest siis ei ole enam eksimisvõimalus nii suur. Võib juhtuda, et laps on jalad ristis või nabanöör jalge vahel ja siis ei saa ka LA-s teada. Meil oli hea meel, et ta ikkagi näitas meile ennast, sest siis on lihtsam juba vankreid ja asju vaadata ja pea kõiki asju nö "sootuid" ostma. Kõik organid ja luud olid jällegi korras ja normaalsed ning jäsemed ei olnud liiga lühikesed nagu ma mõnede emmede kogemustest olen lugenud. Nii, et igati rõõmustav ja südant rahustav käik oli meil jälle.
Ma isegi ei tea, kui huvitav oli seda kõike lugeda mitte-emmedel või üleüldse kellelgi teisel, sest jutt käib ju minu lapsest. Aga minu jaoks on see kõik oluline ja oma rõõmu tahaks ju ikka jagada. Seega loodetavasti sai nüüd jagatud rõõm ikka mitmekordseks rõõmuks.
Ja vot nii ongi meil läinud. Ühesõnaga täitsa hästi. Ja muideks, ma ei ole juba üle nädala oksendanud, AGA eile hommikul tuli ikkagi hommikusöök välja. Ma isegi enam ei imestaks, kui nii lõpuni lähebki. Aga see kõik on tühine ja tegelikult on juttude järgi praegu selline aeg rasedusest, mis on kõige mõnusam ja parem ja ma pean täitsa nõustuma.
XOXX
