Olen läbi kogemuste avastanud, et ma ei saa enam üksi poes käia. Ükskord oli vaja käia. Võtsin käru ja hakkasin siis laduma, mida koju vaja oli. Kuna oli üks oleng ees, siis oli keskmisest rohkem asju korraga vaja. Veeretasin käru kassasse, piiks piiks, makstud ja asjad kotti. Kotti üles tõstes oli see oodatust kõvasti raskem. Panin koti hoopis kärusse ja veeretasin autoni. Maja ette jõudes proovisin ikka, et äkki mulle ikka tundus see vaid raske ja saan üles viia küll. Nõup, tundsin, et see on liig. Kuna kedagi kodus ei olnud, keda appi kutsuda, pidin koti autosse tagasi panema ja kaks korda üles-alla käima. Side note: elan viiendal korrusel ja see võttis sama palju ähkima, kui selle raske kotti tõstmine. Oleks vist poes pidanud aimama, et kui osta korraga kahe liitrine mahlapakk, hapukurgipurk, suhkrupakk, jahupakk ja kõik muu pudi-padi, siis teeb see kokku päris mitu kilo. Erinevate allikate kohaselt üle 3-5 kilo rase tõsta ei tohiks. Olles nüüd targem, käin ma poes nii, et võtan alati ostukorvi, mitte käru. Siis tabab raseda aju juba poes ära, kui liiga palju saab kokku habatud ja siis peab mees lihtsalt uuesti poodi minema. Seda siis kindlasti nimekirjaga, sest kui öelda talle, et too poest seda, mis koju vaja, näiteks piima ja hapukoort, siis tuleb ta poest tagasi piima ja hapukoorega ja muud vajalikku nagu polnudki, missest, et külmkapp on tühi. Mõnes mõttes ju hea, et ise ei saa poest palju korraga osta, sest siis ei raiska mõttetult palju raha. Teisest küljest jälle, kui jääb midagi olulist ostmata ja meest ei saa poodi saata, siis tuleb järgmine päev jälle poodi minna, ja siis peale selle ühe-kahe vajaliku asja ostad jälle muud mõttetut staffi ka ja kokkuvõttes kulutad ikka liiga palju. Lahenduseks paistabki olevat vaid kotikandja poodi kaasa võtmine.
Sai jälle ka korrapärasel visiidil ämmaemanda juures käidud. Kõik proovid ja näidud olid õnneks korras. Hemoglobiin on nagu normaalse inimese oma ja ei olegi alla läinud, mis raseduse puhul on üsna tavaline. Muidugi võib see veel langma hakata. Teine asi, mis kipub paigast minema, on vererõhk, mis raseduse ajal enamasti üles hüppab. Kui minu esimesel arsti visiidil oli vererõhk 120/65, siis vahepeal on see stabiilses joones langenud 102/60 peale. Samas ämmakas ütles, et see on täiesti okei ja lubas ikka hommikul lahjat kohvi juua. Ise ei tunne ka, et nagu pidevalt uimas oleks või pilt iga hetk tasku läheks. Ju siis lihtsalt veresooned ja süda on laisemad seda suurenenud vere kogust ringi keerutama. Kolm näitu, mis olid üles läinud, olid kaal, kõhu ümbermõõt ja emakapõhja kõrgus. Eks need tegelikult peavadki üles minema, pisike peab ju kasvama ja keha koos temaga. Jällegi, kõik need näidud olid ilusti normi piirides ja tegelikult vist ei peaks kogu selle kaaluvärgi pärast muretsema. Veel tegi arsti kindlaks, et laps on peaseisus nagu ka kuu aega tagasi. Tõenäoliselt pole ta ennast vahepeal edasi-tagasi keeranud. Ju siis talle meeldib nii. Endal on veidi imelik mõelda, et mu pisike kõnnib ringi minuga koguaeg, ise pea alaspidi. Aga no peaasi, et ta end hästi tunneb.
Kõhu ümbermõõt oli mul 90 cm, nii et modellimõõtu enam kuidagi välja ei anna. Kuna nüüd on kõht järjest kasvama hakanud, siis tundun endale niiii rase juba. Samas mõne riidega annab vist ikka ära petta, sest eilegi küsis sister-in-law, et kas mul kõhtu ka üldse on juba. Töö juures ütlevad naiskolleegid, et mul on sama suur kõht, kui ühel teisel kolleegil, kes on minust kaks kuud vähem rase. Nii, et fifty-fifty. Tegelikult on ikkagi täitsa hea meel, et ma kohe algusest ei hakanud paisuma ja, et kõht ei ole juba mega suur. Tänu sellele, on rasedus ka nagu märkamatumalt läinud. Alles nüüd hakkad tundma, et saapapaelu on mõne püksi või jopega raskem siduda või öösel voodis ringi keerates tundub nagu oleks hiigel suur kõht ees. Thank you, abs!
Ja kui juba rääkida aja märkamatult möödumisest, siis mul on käimas 25. rasedusnädal, mis tähendab, et kui kõik läheb normaalselt ja hästi, siis on veel jäänud 15 nädalat kanda. See tundub juba nii vähe! Aga no ilmselt hakkab aeg lõpu poole kohutavalt venima, kui tööl ei käi ja mutkui ootad ja ootad, kuna saaks juba kätte selle pisikese. Aga ikkagi, palju pole nagu jäänudki enam. See aga omakorda tähendab paanikat, sest praktiliselt midagi pole veel valmis ostetud ja kapid on koristamata ja kõiki rasederaamatud ei olegi veel ära loetud. Appi appi...
XOXX
