Páginas

Ei ole aega oota...

Minu rasedahormoonid (jep, ikka rase) tõid täna pisara silma selle loo peale. Miks? Ei tea. Aga osatakse ikka ilusaid lugusid teha.
https://www.youtube.com/watch?v=jTv3wWQDDgQ .

XOXX

Prolongeerin...

Võtan kohe esimese lausega pinged maha: ikka veel 2in1. Käisin veel ämmaka juures päev peale tähtaega. Kuna eelmise päeva KTG-s oli beebi natuke laisk olnud, siis käisin jälle KTG all (ehk kardiotokograafia andurite all, mis mõõdavad lapse südametööd, liigutusi ja emaka tööd). Järgmisel päeval oli see korras ja ilmselt oli lapsel lõunauinaku aeg olnud eelmisel päeval. Saadeti ka veel ultrahelisse, mis näitas, et beebi saab nabaväädi kaudu ilusti hapnikku, toitaineid ja kõike muud vajalikku. Kaaluks mõõdeti 3400 midagi grammi. Kuna meie beebi on tüdruk, siis radioloog ütles, et tüdrukud kipuvad kergema kondi tõttu prognoosist vähem kaaluma ja võib täitsa veel 3100 grammi kanti olla. Aga kuna ma siin üle tiksun, siis küll ta kaalu kogub. Ultraheli lõpus oli radioloog näinud/tundnud? emaka kokkutõmbeid ja ütles, et emakas teeb tööd juba. Samuti KTG näitas paari tugevamat kokkutõmmet, millest üks oli skaalal 0-100 sinna 50 kanti. Ise ma neid küll nagu ei tundnud. Aga hea on, et mingi ettevalmistus ikka käib ja kui see toimub valutult, seda lihtsam vist mulle.
Kuna kõik proovid ja näidud olid korras, siis ämmaemand ja arst mind enam näha ei taha ja sain saatekirja 25. juuniks haiglasse esilekutsumisele. Ehk siis, kui meie beebi enne ise tulla ei taha, siis sellel päeval hakatakse teda tagant kiirustama. Ämmaemand ja arst viskasid veel nalja, et tavaliselt on selline saatekiri kõige parem "loomulik esilekutsuja" ja hirmutab kõik beebid välja. Hiljem kodus hakkasin veidi kartma, et muidu tahetakse lõpurasedaid ikka iga nädal näha ja nüüd minult ei taheta mingeid proove pea kaks nädalat. Aga äkki ülekandmise puhul võivad mingid näitajad kiiremini pahaks minna? Uuuh, raseda elu on ikka raske, eriti kui kipud ülemõtleja olema. Samas rasedust ei loeta kuni 41+5 nädalani ülekantuks, vaid täitsa ajaliseks ning haiglasse lähen 41+6. Eks jälgin ennast ise ja väikseima kahtluse korral on tee selge.
Kui nüüd rääkida veel mingitest märkidest, mis viitaks sünnitama minemisele, siis kohati on mõned valusähvatused käinud, kuid ei midagi regulaarset ega tõsist. Alates eilsest tunnen püsti olles tõsist surumist vaagnaluudele, ehk siis laps peaks päris all olema. Loodan, et kõik see tähendab, et juba väga varsti tahab meie kõhuelanik meie maailma tulla. Rattahullul sai ka õppimisperiood läbi, mis päädis eile edukate teooriaeksamite ja praktiliste ülesannete lahendamisega ning elektriku kutsetunnistuse omandamisega. Täna saab vennatütre sünnipäev tähistatud ning siis hakkan tõesti koduseid esilekutsumise vahendeid proovima. Soovitatud on "vanainimeste asja", käpuli põrandate pesemist, maast ühe kaupa tikkude korjamist, šhampuse joomist, sauna, peterselli- või vaarikalehtede või nõmmliivatee joomist, vürtsikaid toite, pikki jalutuskäike, pikkadest järskudest treppidest üles ronimist ja sügavaid kükke. Kindlasti on neid meetodeid veel ning kindlasti on mõned neist müüdid või iga ühe puhul ei toimi. Ka meie oleme paari proovinud ja ei ole asjaks läinud. Aga variante, mida kombineerida, on veel küll ja enne jaanipäeva tahaksime küll oma beebiga juba kaisutada. Kui need meetmed tulemusi ei too, siis tõesti juba parem peale jaanipäeva. Kuigi lõppkokkuvõttes on siiski kõige olulisem, et kõik läheks hästi ja asjaosalistega oleks kõik korras. Ootame ja loodame...

XOXX

Trummipõrin...

Arvake, kas meie beebi sündis täna, määratud tähtajal? Ei sündinud. Vaatasin, et blogi külastatavus oli täna hüppeliselt kasvanud nii, et vist ootavad kõik uudiseid. Käisin täna ämmaka vastuvõtul ka. Proovid korras, KTG näitas, et emakas mingit tööd veel ei tee. Samuti katsus ämmakas läbi kõhu jälle pead. On küll alla vajunud aga fikseerunud pole. Nii, et ei lähe vist nii pea asjaks. Kuigi olen koguaeg arvanud, et veidi ikka tähtajast üle läheb, siis ikkagi on täna natuke selline pettumus. Mõtlesin, et äkki ta ikka tahab täna tulla. Eile sai hoolega tube koristatud, käisin kõndisin 6 km ja üldse oli kuidagi väga tegus päev nii, et mõtlesin, et see kõik ehk aitab beebi tulekule kaasa. Aga täna oli täitsa tavaline päev. Ja praeguste märkide järgi tundub veel, et kannangi kaks nädalat üle ja sünnitan alles peale jaanipäeva. No väga väga loodan, et beebi tahab ikka enne jaanipäeva meie juurde tulla. Kuigi peaasi, et kõik on hästi. Aga ikka paika peab ütlus, et ootaja aeg on pikk...



XOXX

Viimased kõhupäevad ja -pildid... ?

Käisime maal ja õhtul kaunist päikeseloojangut nähes, arvas mu Rattahull, et võiks seda vaatetorni koos fotokaga vaatama minna. Tegime siis mõned modelliklõpsud ka aga loojuvas päikeses head valgust püüda ei ole ilmselgelt kõige lihtsam.




Aga loojang oli ilus ja kõik tegid suured silmad, kui kuulsid, et ma tornis käisin ja tundsid muret, et kuidas ma küll jõudsin sinna ronida. Rahu, polnud häda kedagi.
Eile õhtul koju jõudes tundsin kerget väsimust, heitsin oma tugitoolile pikali ja viskasin jalad järile. Mingil hetkel tundsin alakõhus valu. Selline kestev valu oli. Seostasin seda väsimusega, ähkisin veits ja ootasin, et see ära läheks. Ja läkski. Aga oh üllatust, varsti tuli see tagasi ja läks jälle üle. Ja nii koguaeg. Mingi aeg siis mõtlesin, et võiks kella ka vaadata. Valud käisid nelja ja viie minuti järel. Ütlesin Rattahullule ka, et mingid imelikud valud käivad. Olin natuke üllatunud, et kohe nii lühikeste vahedega, sest enamasti on algul vahed ikka pikemad ja ebaregulaarsemad ja kui on juba 3-5 minutilise vahega, siis soovitatakse haiglasse minna juba. Lasin veel valudel käia ja peas arutlesin, et kas peaks veel haiglakoti kiirelt üle vaatama või juba jooksma, et ei oleks "ups, lapsel pea juba väljas". Eelmisel nädalal ämmaka visiidil käies, rääkis ta, et kui tunnen õhtul/öösel valusid, siis võtaksin ühe/kaks paratsetamooli. Kui on valehäire, siis läheb üle ja kui õige asi, siis nagunii ei lähe aga vähemalt ei kurna ennast libavaludega, mis ei lase magada ja puhata. Võib juhtuda, et järgmisel ööl on ka libakad ja ülejärgmisel näiteks tuleb juba sünnitama minna ja siis oled kaks eelnevat ööd magamata ja sünnitada ei jõua. Rattahull soovitas ka proovida tabletti ja nii ma tegingi. Üsna ruttu ka valud kadusid. Nii, et sain ka oma esimesed libavalud ära tunda. Kokku oli seda kõike umbes veidi üle tunni aja aga sellest piisas, et nii mina kui Rattahull jõudsime juba mõttes ähmi täis minna, et "oh, kas nüüd tõesti minek ja läheb asjaks". Ja kui senini arvasin, et minu sünnitama minek on küll veel mägede taga (kuigi tähtajani kolm päeva), siis nüüd tundub asi juba reaalsem ja ehk mul väga kaua enam oodata ei tulegi. Fingers crossed, everybody!

XOXX

Ootus, lootus ja kõik muu sootuks...

Võiks ju arvata, et kõikidel nendel vabadel päevadel pole mul muud teha, kui blogida iga päev. Aga no aru ma ei saa, mida ma koguaeg teen, et üldse pole aega enam ühtki rida kirja panna. Päevad mööduvad linnulennul. Viimased ajad on üsna sündmusterohked ka olnud. Koguaeg hästi pisikesed olnud vennalapsed lõpetavad juba lasteaedasid ning peavad esimesi juubeleid. Siis veel korralised arstide külastused ja näiteks stabika kontide ja pidurisilindrite ja ratta ketaspidurite adapterite otsimine linna pealt, sest armas abikaasa käib nüüd valge inimese graafiku järgi tööl ja kõik spets poed ja asutused on ju sama graafiku alusel avatud ning auto- ja jalgrattavaruosade otsimine on minu ülesandeks jäänud. Seega jääb praegu täitsa arusaamatuks, et kuna inimesed üldse selliseid kohti saavad külastada. Näiteks oleks vaja mu Rattahullul taodelda uus ID kaart ja pass. Vastav asutus on aga veel eriti tobedatel aegadel lahti ja peale kella nelja pole seal kellegi jutule minna. Kahjuks ei saa mina ka minna talle seda kaarti tegema ja nii ta ongi dokumentideta võõras linnas. Juhiluba veel õnneks kehtib. Noh, ja siis mõni päev on veel selline, kus neti avarustes üht teist ja kolmandat põnevat lugedes ongi päev õhtas. Oma lubatud haiglapostitust hakkasin ühel päeval kirjutama, aga sellist sündmusterohket ja emotsionaalset läbielamist on raske lühidalt kirja panna ja nii see postitus venis päris pikaks ja muud toimetused pressisid peale ja nii ta pooleli jäigi. Vaatan ükspäev, mis sellega saab.
Iseenesest ei ole nagu rasedus- ja beebiteemadel midagi põnevat teatada ka. Viimasel ämmaka visiidil oli jälle kõik korras õnneks. Käisin ka vahepeal ultrahelis. Kõik mõõdud olid seal ka normis, beebi tundis end hästi (kuigi on seal üsna kõveras) ja kaaluks mõõdeti 3100 midagi grammi. Tähtajaks võtab ta ilmselt juurde 300-400 grammi, mis minu arvates oleks täitsa paras sünnikaal. Ultraheli ei ole siiski kõige kõige täpsem moodus kaalu määramiseks ja eksimisvõimalus on paarsada grammi siia sinna. Aga no umbes on ikkagi teada, kui suurt last on oodata. Seoses tähtaja lähenemisega, milleks kirjade järgi on 12. juuni, ei ole ma täheldanud olulisi muutusi või mingeid märke peatsest sünnitamisest. Ämmakas katsus kaks nädalat tagasi lapse pead läbi kõhu ja ütles, et on üsna üleval veel, ehk siis laps ei olnud veel vaagnasse laskunud ja pea fikseerunud ei olnud. Esmasünnitajal juhtub see tavaliselt umbes kolm nädalat enne sünnitust ja tol hetkel minul umbes nii palju oligi tähtajani. Mõni päev küll tundub, et kõht oleks nagu all pool või kõndides on raskustunne seal all aga teine päev on jälle kõik tavaline. Ei ole mingeid valusid, toonuseid ei ole ka nagu täheldanud. Ühes grupeeringus, kuhu on koondunud juunikuus ilmavalgust nägevate beebide ootajad, tulevased emmed ikka kirjutavad, et nädal aega juba imelikud valud ja käivad libakokkutõmbed ja see ja too on teisiti. Mul ei midagi. Juba umbes paarkümmend juunibeebit on ära ka sündinud. Sellepärast arvangi, et ilmselt kannan pigem natuke üle tähtaja. Samas naised saunas räägivad, et tüdrukud väga üle ei lähe. Samuti ütleb mõni ka seda, et kõige kindlam märk sünnitusest on see, et pole ühtki märki. Võta sa siis kinni. Niisiis ma lihtsalt tiksun ja ei hakka üle ka mõtlema. Tuleb meie beebi siis, kui ta selleks valmis on. Iseenesest väga ei muretse ka. Käime ikka näiteks maal, eile sai käidud Pärnus, Rattahull käib tööl ja ma üldse ei muretse, et haiglasse ei jõua õigeks ajaks või mu mees sinna jõudma ei peaks. Esimestest sünnitegevuse märkidest läheb ikka aega, enne kui lõpptulemuseni jõuda. Muidugi kui ma imekombel ei kuulu nende esmasünnitajate hulka, kes tunni või kahega kogu protsessiga ühele poole saavad ja "aevastusega" ära sünnitavad. Aga ma siiski hästi ei usu, et ma üks nendest olen.
Üks, mis veel mul beebile puudu on, on "kojutoomise komplekt". Poodides müüakse selliseid roosasid ja siniseid ja valgeid ja rohelisi ja kollaseid komplekte, kus siis mütsid ja papud ja kõik riided sobituvad kokku omavahel. Arvasin, et ei hakka sellist ostma, kuna olen ilusaid riideid igasuguseid ostnud ja riietan lapse nendesse. Siis nagu hakkasin mõtlema, et esimest korda koju minemine on ikkagi natuke pidulik ja eriline ja pärast piltidelt oleks ikka hea vaadata seda nunnubeebit. Seega siis olen käinud linna peal otsimas vastavat komplekti. Paraku ei ole ma nagu minu maitse järgi komplekti leidnud. Ma nagu ei taha mingit koaalakaru oma lapse rinnal näha või, et ta oleks sitsides satsides lipsudes üleni roosamanna. Ühes nunnude riietega poes nägin aga niisama müügis ühte väga armast ja natuke pidulikumat body ja samas leidsin ka kohe väga armsad püksid. Ja kohe vaimusilmas nägin, kui nunnu meie beebi nendes välja näeks koos armsa mütsikesega, mis meil juba olemas on. Olles mõnes poes veel ringi vaadanud, on üha enam tunne, et panengi ise selle komplekti kokku ja täpselt sellise, mis minu arvates on kõige ilusam. Eelkirjeldatud komplekti juurde kuuluvad mu vaimusilmas ka ühed valged papud või villased sokid. Suvel väga selliseid näinud ei ole ja otsustasin need ise valmistada. Viimati sai sokki kootud vist seitsmendas või kaheksandas klassis. Hakkasin pihta ühest otsast ja kuni kannalakani läks kõik libedalt. Siis haarasin esimesest õlekõrrest ja helistasin vanaemale. Telefonis oli aga tiba raske aru saada tema seletusest, sest kuigi setu keelest arusaamine mulle raskusi ei valmista ja maale minnes lähen ka ise kuidagi automaatselt ja märkamatult sellel üle, siis setukeelseid kudumistermineid ma siiski ei valda. Siis otsisin abi guuglist. Leidsin mõne õpetuse aga tuli välja, et ka eestikeelsed kudumisterminid on veidi arusaamatud, kui sa igapäevane käsitöö harrastaja ei ole. Samuti on kõik õpetused täiskasvanute sokkide kudumiseks aga mul on käsil ju eriti minid sokid ja siis tuli mutkui mõelda, kuidas mitukorda vähemate silmustega sama asja teha. Lõpuks võtsin veel ette ühed mulle tehtud sokid ja kogu selle kompoti peale sain ühe soki tehtud. Võiks öelda, et isegi täitsa hästi ja sobiks beebile jalga küll sinna komplekti juurde. Ainuke, et sokk tundus ikkagi natuke suur. Igatahes oli see hea meeldetuletamise ja proovi sokk nii, et nüüd peaks ühed nunnud beebisokid välja tulema libedamalt.
Eniveis, niimoodi vaikselt me siis tiksume ja praegu tundub, et beebi mõnuleb kõhus veel edasi ja tahaks nagu aeg-ajalt läbi kõhu naha hoopis välja pressida. Aga küll loodus teeb oma töö ja mitte keegi pole veel igirasedaks jäänud.

XOXX