Páginas

Kunagi pole hea...

Kui meie Liisu sündis, oli juuni ja iga päev sadas ja temperatuurid olid sügisesed. Haiglast koju jõudes oli korter nii külm, et ei saanud lapsel õue riideidki seljast võtta. Samuti polnud mul lapsele praktiliselt midagi selga panna, sest enamik bodyd olid mul ostetud lühikese varrukaga, kuna suvi pidi olema. Õnn oli, et olin paar nädalat varem sõbrannal külas käinud, kellel on Liisust poolteist kuud vanem tütar ja ta andis mulle kaasa kilekotitäis riideid. Ise veel arvasin, et mul riideid niigi palju ja kas neid vaja läheb, kuid nende hulgas oli just palju pikki ja sooje asju. Mõtlesin korduvalt, et küll on hea, et selle koti vastu võtsin.
Nüüd aga on juuli ja meie maad on tabanud ülimalt kehv suusailm ning see meenutab pigem soojamaa kliimat. Muidu on ju mõnus, et on tõeline suvi ja koguaeg ei saja ja saab lühikesi riideid kanda. Aga pisikese beebiga nii mõnus ei ole. Kodus olles hoiad last mähkme väel aga kui kuskile minek, siis on raske midagi selga panna, sest isegi lühikese varrukaga bodyga on meie Liisul palav. Nii me siis kannamegi kodust väljas pool koguaeg neid samu kahte hilpu, mis tunduvad, et on natuke mõnusamad tal kanda selle kuumaga. Toas on aga sama palav kui õues (paneelika jahedad seinad on ammu kuumaks köetud) ja isegi tahaks paljalt toas ringi käia. Ei saa. Kui beebi on paljas ja ise oled paljas, siis kaks sooja nahka üksteise vastas teevad veel kuumemaks. Samamoodi kütame üksteist kuumaks ka siis kui endal on riided seljas, sest paratamatult kipud riietes pika peale higistama, kui nii kuum on. Tundub, et lapsel on parasjagu wonder week käsil, mistõttu võibki laps virilam olla ja vahepeal kimbutab mõni gaasimull kõhus ja tahad teda süles lohutada, kuid selle peale hakkab lapsel veel kuumem, mis omakorda on talle veel ebamugavam ja paneb teda veel rohkem jorrama. Seega on meil paar päeva möödunud jorina saatel. Ilmselt seetõttu ei ole Liisu ka need päevad väga hästi maganud. Uinub ja umbes 10-15 minuti pärast on üleval, paned luti jälle suhu ja uinub mingi aeg uuesti ning seda jälle vaid 10 minutiks. Öösel õnneks magab siiski ilusti. Rattahull on sellel nädalal komandeeringus ja Vanaema puhkab maal, mistõttu oleme kahekesi kodus ja ei ole kellelegi teisele ka vahelduseks last lohutada anda, et ise vetsus käia või enda higist keha jahutada. Süüa teha korralikult ei saa ja hea, et purgisupi sain vette visata. Pesu sain kiiruga pesema visata, kuid masinast võtsin välja kaks roosat t-särki, mis enne olid valged ning ühed roosad meeste bokserid, mis samuti enne üldse roosad polnud. Dušši all sain käia kell 12 öösel, kui Liisu magas sügavat ööund ja muud asjad olin jõudnud ära teha. Tegelikult õnnestus jorrava lapse kõrvalt ikka nii palju ära teha, et saime täna korralike ja kasituna käia perearsti juures ning isegi kaks endist töökaaslast kodus vastu võtta. Kuna homme õhtul plaanin sõita Setomaale sealse kandi aasta suurimat püha pidama, ehk surnuaiale sööma ja Päätnitsat pidama, siis ettenägelikult hakkan asju pakkima juba täna õhtul, kui Liisu on ööunne jäänud. Nii et, üksi kodus olemine sattus sellisele keerulisele ajale ja tunnen, et vajaksin oma mehe toetavat õlga just nüüd. Võib-olla olingi liigselt ära hellitatud sellega, et Rattahull kuu aega tööl ei käinud ja oli meiega kodus. Nüüd tuleb lihtsalt natuke harjuda jälle. Aga sügavas kohas vette visatuna õpibki kõige paremini ujuma.
Aaa, ja arstilt saime vaid kiita. Haiglast lahkumisest tänaseni on Liisu juurde võtnud tublid 1300 grammi ja pikkust visanud juurde 7 sentimeetrit. Kuna ta on nii pikk, siis ise ma hästi aru ei saa, et ta kaalus juurde võtab. Küll aga hakkavad lühikeseks jääma suurus 50 riided. 56 suurus on küll pikkuselt paras, kuid muidu lai. Selline sale modellimõõtu tüdruk meil siis. Arst tegi ka korralise vaktsineerimise, mille peale Liisu tegi jube suurt kisa, millest ta väsis nii, et vajus mõne aja pärast magama. Nagu eelmises postituses mainisin, on meil üks rõõmus kuu olnud ning tundub, et kui vanemad on rõõmsad olnud, on laps ka rõõmus olnud ja rõõmsalt kosunud. Katsume siis hoolimata väljakutseid pakkuvatest päevadest ikka rõõmsad edasi olla!
Natuke pahur Liisu teeb tsau-tsau.

XOXX

Palju õnne, me tütar!

Palju õnne, mu armas ühekuune tütar! Siinkohal võiks vabalt heietada, et aeg läheb ikka nii nii kiiresti. Aga mis tast ikka heietada. Meil on üks rõõmus kuu olnud, kus oleme koos kasvanud ja palju õppinud ja teada saanud.
Näiteks tean ma, et Liisule meeldib süles olla nö rinna peal lamades. Ja, et kõige paremini tulevad krooksud välja hoopis Vanaema süles. Magada meeldib talle kõige rohkem kõhuli ja nii tulevad ka gaasid kõige paremini välja. Hommikustest ja õhtustest protseduuridest oli kõige ebamugavam naba puhastamine. Gaasirohi maitseb väga hästi. Vannitamine ja kraani all pepu pesemine meeldib talle väga. Käterätikuga kuivatamine ei meeldinud alguses üldse, kuid juba harjub ta ka sellega. Kui kõht on väga väga tühi, siis möödub mähkmevahetus kisa saatel. Peale vanni tahab ta alati süüa, hoolimata sellest, kui pikk või lühike vahe on eelmise söögikorraga jäänud.  Kui vanni minek toimub poolenisti unisena, siis võib Liisu magada terve vannitamise aja. Peale vanni tuleb ka kõige pikem ja mõnusam ööuni. Päeval ei meeldi talle väga magada enda voodis, vaid pigem vankrikorvis, diivanil, emme-issi voodis või süles. Lutt meeldib siis, kui tuju on aga üldiselt tuju on. Autosõit uinutab alati magama nagu ka vankrisõit. Vankrisõit ei meeldi üldse, kui on väljas rohkem kui 26 kraadi sooja, ükskõik, mis seljas on või ei ole. Kui peale uinumist ta miskipärast ärkab ja lööb luugid lahti ja näib, et magamisest ei ole juttugi, siis aitab väga hästi uuesti uinuda see, kui emme silitab pead, lutt või kui panna lina või lapike vastu nina. Emme-issi kõhu ja rinna peal lamades tuleb ka väga hea uni. Voodikarusell on äärmiselt huvitav ja seda vaatab ta suurte silmadega, seega uinumiseks seda praegu kasutada ei saa. Liisu uinub alati peale söömist, kasvõi korraks ning sellel ajal tuleb alati korra või kaks ta näole naeratus. Tal on alati pigem soe kui külm, ehk riideid peaks selga panema pigem natuke vähem, kui emme tahaks panna. Tegelustekk ja lamamistool on mõnda aega täitsa huvitavad. Magamise ajal võivad töötada pesumasin, tolmuimeja, telekas ja tuba võib kõnelevaid inimesi täis olla, kuid Liisu und see ei sega. Esimene reaktsioon ehmatusele on käte ja sõrmede sirgu ajamine. Öösiti Liisu magab ning ärkab vaid söömiseks. Kui uni hakkab ära minema, läheb üheks suureks ringutamiseks. Süles püsti olles ja kõhuli olles on järjest suurem tahtmine ringi vaadata ja pead pigem püsti hoida.
Ja neid asju võiks loetleda veel ja veel. Ehk siis õpime oma pisikest ja tema tujusid ja tahtmisi järjest paremini tundma. Ilmselt tänu sellele oleme ka täitsa hästi hakkama saanud. Õigemini võib vist öelda seda, mida vastan kõigile, kes küsivad kuidas meil läheb: ei saa kurta. Muidugi on hetki, kui endal on kõht tühi ja tahaksid süüa teha, kuid last kimbutavad gaasid ja ta tahab vaid süles olla. Või tunned päeval, et uni tuleb ja võiks lõunauinaku teha, kuid Liisul pole plaaniski uinud või kui ta magas, siis on just õige hetk ärkamiseks, siis kui emme viskab pikali. Aga nagu öeldud sai, siis ei saa kurta ja on üks rõõmus kuu olnud, kus iga päev mitu korda vaatad oma pisikest tütart, kes parasjagu magab või vehib kätega või teeb grimasse ja mõtled, et kui armas ja ilus saab oma laps ikka olla. Või milline õnne tunne võib olla, kui su tütar vaatab sulle oma suurte silmadega ainiti otsa. Vaatan oma väikest perekonda ja mõtlen, et nii suur tunne saab olemas olla.
Vot selline ülimalt nunnutav postitus sai. Milline saab olema järgmine kuu, näitab vaid aeg. Võib-olla kirjutan kuu aja pärast sellest, kuidas Liisule ei meeldi see või teine ning ta kisab ja karjub ja jonnib vaid. Loodan, et mu sõnad täide ei lähe, kuid nagu öeldud, siis see, mis edasi saab, selgub ajaga ja praegu naudime hetke, sest need hetked mööduvad nii kiirelt.
Esimese "minisünnipäeva" hommikul

XOXX

Those little fingers...

Nelja nädalaselt oleme täpselt nii nunnud.

XOXX

Rändurpere...

Kodus olla beebiga on hea. Mulle meeldib kuidas mu beebiasjad on sätitud täpselt niimoodi käepärast, et kõik sujub. Tahaksin öelda, et need olid ammu nii valmis pandud, et kui koju tulles oleks kõik juba ok. Tegelikkuses tulime koju, laps magas ja mina hakkasin samal õhtul kohe asju käepäraselt sättima: vannitoas, magamistoas, imetamistoas (milleks on tegelikult elutuba). Samuti pakkisin kõik haiglakotid kohe lahti, sest ma ei salli neid laiali olevaid kotte (ja kuna me oleme koguaeg olnud ränduripere, siis on neid koguaeg ja kui ma neid kohe lahti pakkida ei jõua, siis ma tunnen endas kasvavat ärritust. Eriti veel sellepärast, et Rattahull ei tunne). Kuna kõige paremini õpib praktika käigus, siis sai järgnevatel päevadel veel ringi tehtud esimesel õhtul paigutatud asju. Ja nagu siit selgub, polekski olnud mõtet varem midagi valmis sättida. Practice makes perfect.
Samuti on hea beebiga käia poes või mõnel muul kiirel toimingul. Oma beebimersuga saime kaasa vankrikoti. Enamikel vankritel on need sellised mitte kõige ilusamad märsid, meie omaga oli aga kaasas täitsa selline nagu poest ostetud käekott. See on mul toanurgas alati valmis ja peale esimesi üht-kaht beebiga linnaskäiku sai kiirelt selgeks, mis seal koguaeg olema peab. Seega kott kaenlasse, beebi turvahälli ja minek. (Okei tegelikkuses tuleb enne välja minekut teha mähkmevahetus, sobilik riietamine, söötmine, kooksutamine ja siis tõmbad ise ka midagi selga. Aga no vähemalt komplekteeritud koti pärast stressi pole).
Paar pikemat sõitu on meil ka olnud. Ühel hommikul tuli mõte, et lähme maale. Liisu oli siis 12 päevane. Olin alati arvanud, et kui lähme lapsega esimest korda maale, siis valmistun juba pikalt mitu päeva ette, et kõik saaks ikka kaasa. (Mind ärritab tohutult, kui midagi olulist jääb maha ja seetõttu ei ole asjad nii nagu ma ette kujutasin ja plaanisin. Ilmselt ärritab see mind rohkem, kui peaks aga no lihtsalt mulle meeldib, kui asjad on nii nagu ma tahan). Mõte tuli aga ootamatult ja ei tundunudki nii ulmselisena ja seega viskasin sõna otseses mõttes asjad kotti. Mõnda topelt või rohkem kui vaja, lihtsalt nii igaks juhuks. Ja saimegi mindud ja käidud. Isegi maal kohanesime täitsa hästi. Kõige rohkem kartsin seda, et seal ei ole voolavat vett ja ka mitte sooja vett, kui sa ei ole kütnud pliiti või ahju. Aaaga mõtlesime sobivad lahendused välja ja kõigega tulime toime ja üsnagi stressivabalt. Ainuke, mis ehk ongi maal käimise juures kõige tüütum, on see suur asjade ja kottide tassimine. Rattahull käib paar korda viiendalt alla ja tagasi, et ära viia meie hiigelsuur spordikott riietega, beebi sprodikott riiete ja asjadega, arvuti, söögikott, vankrikorv, tekid jne. Siis tuleb keldrist võtta veel vankriraam ja Rattahullul miljon tööriista (enamasti osutub nendest vajalikuks vaid mõni üksik, kuid igaks juhuks peavad tal ka nö oma asjad ehk tööriistad kaasas olema. Igaks juhuks). Lõpuks peab vaatama, et beebit turvahälliga maha ei unusta. Siis võib kogu killavooriga teele asuda. Pärast tagasi saabudes tuleb muidugi kõik need kotid jälle lahti pakkida.
Eile käisime oma perega ka esimesel sotsiaalsel üritusel, sugulase lapse sünnipäeval. Muidugi jäime hiljaks, sest Liisu otsustab alati siis väääga korralikult ja pikalt süüa, kui peab kuskile minema. Või siis mõtleb, et võiks mähkme korralikult kaks korda täis kakada. Kuigi käisime vaid mõne tunnisel sünnal, tuli ikkagi kaasa võtta vanker, sääsevõrk, vihmakile jne. Lõpuks pidid vaatama, et ise ka ikka normaalne välja näeks ja pluus piimaplekke täis poleks, sest muud varianti selga pole väga panna (+10 kilo on endiselt tagumikul ja kintsudel. Lisaks seab omad piirangud garderoobi valikul see, et iga outfitiga ei ole just kõige mugavam imetada, kuna oled ise poolpaljas). Aga jõudsime kohale ja viimased külalised me polnudki. Kohale jõudes toimus tita presentatsioon, sest ikka tahtis igaüks näha ja silitada. Siis tuli vanker kokku panna ja laps sinna sisse, käru kiigutada, et ta magama jääks jälle ja lõpuks sai lauda istutud. Ise veel kahtlesin, et ega ta vist väga sügavalt ei jäänud magama ja nii kui sain enda taldriku täis tõstetud, kostus vankrist heledat häält. Kõige selle sõitmise ja presentatsiooniga ja õnnitlusvooruga oli kell nii palju, et lapsel oli jälle kõht tühi. Nii et haarasin oma vankri-/imetamiskoti ja läksin tuppa vaiksemat nurka otsima. Imetamisel on oluline mugav asend. Kodus oled oma lebotugitooli ja järiga ära harjunud aga seal sai ka tavalisel puupingil hakkama. Laps söönud, sain lauda tagasi minna. Siis algab aga see trall, et kuhu laps panna, et ise süüa saaks. Rattahull oli seekord üsna kiire söömaga ja läks laps tema kätte. Seni kuni ma sõin, otsustas Liisu üleliigselt habatud toidu Rattahullu pluusile väljutada. No pole hullu. Seltskonnas olid kõik lastega inimesed ja mõistsid olukorda. Vahepeal laps uinus, siis tuli kakapidu püksi ja siis oli varsti jälle söögi aeg. Seekord oli privaatne tuba hõivatud teiste laste poolt, kes mängisid seal Monopoli suure kisaga, teine tuba oli remondis ja kuna rohkem tube polnud, pidin valima diivani vahekoridoris. Seal sõelus ka muidugi inimesi ja siis tuli kasutusele võtta mu suur sall, et ennast ja last kuidagi katta, mis muidugi ei püsinud mul õla peal korralikult ja samas ei näinud, mis laps salli all tegi ja ega mu suur rind tema hingamisteid juba ei kata. Nagu enne ütlesin, siis peab imetamine eelkõige mugav olema, sest kui ema on rahul, on ka laps rahul. Endalegi üllatuseks kohanesin enda mugavustsoonist väljas olles üsnagi ruttu ja olin isegi uhke enda üle, et saan ka mujal imetamisega hakkama. Siiani pole käigud nii pikad olnud, et oleks pidanud pargipingil või kaubanduskeskuses imetama aga nüüd on lootust, et shoppamisi ja käimisi saab ette võtta küll. Siis tuli muidugi Liisul uus kaka püksi ja saime selle protseduuri seal diivanil ka jälle läbi teha. Edasi läks üsna stressivabalt, sest peale seda keeras Liisu sügavalt magama ja ei ärganud ka selle peale, kui emme ja issi ja terve kari lapsi rolleriga vaheldumisi ringi kimasid, või uut murutraktorit demonstreeriti või vana Lada suure põrinaga käima lükati. Enne ära tulekut andsin veel lapsele süüa, autos jäi ta sügavasse unne ja ei ärganud enne kui keset ööd. Nii, et tegelikult oli täitsa tore käia. Ja tundub, et Liisule ka igasugune rändamine meeldib, sest autos ta alati magab. Võib-olla aitas sellel kaasa ka see, et kuni raseduse lõpuni rändasime koguaeg ringi.
Ja nii me harjutame siis pikemaid käike ka, mis emmele teevad peale stressi ka rõõmu, sest pidevalt kodus olles on väga mõnus kuskil ära käia.

XOXX

Pluti pluti...

See on nii armas, kuidas üks pisike uus olevus tekitab nii paljudes elevust ja heldimust.
Esiteks juba sünnitusjärgses osakonnas beebiga arstituppa jalutades piilus iga mööduja seda väikest pampu. Enamik arstitädisid ja ämmakaid olid ka sellised beebi nunnutajad ja mutkui seletasid ja silitasid beebit.
Kui kärutamas käin, siis trepikoja ukse juures läheb ikka natuke aega alati, et korv ilusti rataste peale sättida ja kõik mineku valmis panna. Tavaliselt satub siis sellel ajal alati keegi mööda minema ja alati piilutakse, et kes seal vankris siis on. Kui mööduja juhtub veel olema naabritädi alt,vastast, kõrvalt, alt-vastast või kolmandalt, kelle lastega sai väiksena mängitud, siis on garanteeritud, et saab õnnesoove, millele järgnevad küsimused, et kumb siis on, mis nimeks on, kas magab hästi, kui vana ta on jnejnejne. Meie all elav naabritädi ütles, et ta on nii hea laps, üldse pole nutmist kuulda olnud ja et ta võiks ikka vahepeal nutta ka. Lohutasin naabritädi, et küll ta hakkab.
Käisime kahenädalase Liisuga lastehaiglas arsti juures ja pidime kabineti ukse taga veidi ootama. Kuna oli ülimalt kuum ilm, võttis Rattahull ta seni sülle, et ta turvahällis higistama ei hakkaks. Niimoodi seal istudes tuli teisest kabinetist välja üks ema lapsega, kes võis olla nii pooleteise aastane. Kõndis meist mööda ja Liisut nähes jäi ema äkki seisma ja hakkas ohhetama: Oiiii kui pisike ja armas! Kust nii pisikesi lapsi saab! Ja läks edasi.
Samal päeval käisime ka silma-kõrvakliiniku erakorralises vastuvõtus, kuna Rattahullul oli silm juba nädal aega paistes ja kole. Olles tüüpiline eesti mees, siis enne ta arsti juurde ei läinud, kui asi juba hull oli, mis sest, et ma terve nädal olin teda juba arsti juurde ajanud. Registratuuris oodates hakkas Liisu natuke viuguma ja võtsin ta sülle ja kõndisin natuke. Infoleti tädi hakkas beebit nähes nunnutama, et oiiii kui pisike, kui vana ta on jne. Hiljem üleval korrusel kabineti ukse taga oodates, tuli istus üks keskealine mees minu kõrvale, sest vabu istumiskohti rohkem polnud. Kiigutasin turvahälli, kus oli Liisu. Ta hakkas ärkama, aga lootsin, et saan ta veel tudule kiigutada. Siis tegi härra juttu minuga, et kas beebi magab ainult kiigutades. Vastasin, et ei aga praegu püüan ta ärkamist edasi lükata. Selle peale hakkas ta rääkima, et tal on tuttavaid, kes peavad lapse magama saamiseks minema autoga sõitma. Kuna oodata tuli seal ukse taga pikalt, siis jõudis härra mulle igasuguseid asju rääkida. Muuhulgas, et ta sai ise kaks kuud tagasi vanaisaks, mille peale uuris, kui vana meie tita on. Samuti turvahällide koha pealt, et vanasti üldse selliseid asju polnud ja et tema näeb tänaval kuidas emad käivad ringi nii, et turvahäll kolksub vastu jalgu ja tita sees rapub. Teadis rääkida, et beebidele turvahällis üldse ei meeldi ja nad vajavad ikka ema lähedust, et kuuleks tema südamelööke. Uuris, et kas meie tita läheb silmaarstile, mis nimeks on ja kõik need muud küsimused jälle. Iseenesest täitsa tore meesterahvas oli.
Muidugi on kõige suurem elevus sugulaste ja sõprade seas. Ikka tahetakse beebit vaatama tulla või helistatakse ja uuritakse, et kuidas läheb. Peab täitsa kalendrisse kirja panema, kuna kes tulemas on. Maal käies satume ikka suurema portsu sugulaste otsa tavaliselt ja küll siis on neid nunnutavaid tädisid.
Õnneks pole üheski olukorras keegi ebameeldivalt pealetükkiv olnud ja ega ei saa ju seda tähelepanu väga pahaks ka panna, sest meie beebi ongi lihtsalt jube nunnu (nii nagu igale lapsevanemale tema laps).
Ja siis tuli ühel õhtul mu ema kingikarbiga, mille saatis tema töökaaslane, kes juhtumisi on ka minu töökaaslane kunagi olnud. Ema on ikka rääkinud, et see töökaaslane ikka pidevalt tunneb huvi ja uurib, kuidas meil läheb. Tuleb välja, et ta elab meile niimoodi kaasa, et oli heegeldanud ja kudunud meile kaks paari beebipapusid, mis olid pakitud veel isetehtud ilusasse karpi. Papud ei olnud mingid niisama käkerdatud villased sokid, nagu mina teen, vaid ikka tõeliselt peened, pärlite ja mustritega. Ühesõnaga väga armsad.
Vahvaid ja erilisi kingitusi oleme veel saanud aga mõned on ikka väga erilised. Näiteks kinkisid meie lemmiktädid Liisule lisaks muudele ilusatele asjadele ka väga erilise teki, mis on väga ilus mälestusese.

Nii tuleb endal ka heldimus peale ja tahaks öelda, et "ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head". Tõesti on õnn ja hea meel, et meie Liisu ümber on nii palju hoolivaid ja armastavaid inimesi. All that love goes back to you!

XOXX

Perspektiiv...

Kolmenädalasena on meie Liisu täpselt nii suur.

XOXX

On the road again...

Käisin rattaga sõitmas!!! Juhhuuuu. Niiii hea tunne oli ratta seljas olla. Korralikult sõitmas sai käidud viimati oktoobris ja natuke tasasel maal veeremas 1. jaanuaril kui kõhtugi praktiliselt polnud. Talve jooksul sai ratas isegi veidi upgrade'i uue sadula ja sadula posti ja amordi näol ja seetõttu eriti veel mõtlesin iga kord keldris käies koguaeg, et millal millal? ma saan sõitma juba. Täna oli selline ilus ilm, et päike paistis, kuid ei olnud liiga kuum. Käisime päeval oma pisiperega Toomemäel jalutamas ja tuli lihtsalt mõte, et äkki ma saan täna rattaga sõitma minna. "Alumise korruse" enesetunne on mul juba ammu hea. Tundub, et ilupisted, mis sain, on paranenud ja niidid sulanud. Istuda sain normaalselt juba haiglast koju saades. Tean, et intensiivse trenniga tuleks umbes paar kuud oodata. Enne haiglast lahkumist küsisin veel ämmakalt spetsiaalselt, et kuidas selle trenniga on. Tema ütles, et vastavalt enesetundele tuleb vaadata ja võib teha. Küsisin ka, et kui enesetunne lubab, kas rattaga võib sõita ja sain vastuseks, et ikka võib. Ilmselgelt ei lähe ma mingeid metsasingleid ja Kolmapäevakuid sõitma aga kruusateedel parajas tempos lubab enesetunne rallida küll. Juhtumisi sai täna Vanaema Liisut vaadata ja kolm nädalat peale sünnitust saime Rattahulluga kahekesi väikse ringi tehtud. Tunne oli nii hea! Täpselt nagu vanasti. Võhma oli küll ilmselgelt vähem aga see ei tähendanud üldse. Lõppu sai veel kiirem spurt tehtud, sest Vanaema helistas, et Liisul hakkab söögiisu tulema ja siis muretsev ema vajutas pedaali nii kuis jõudis. Laps tegelikult üldse näljast ei karjunud ja Vanaema oli lihtsalt natuke liiga muretsev paari suu maigutuse peale Ilmselt õigem oli ka, muidu võib-olla olekski end ratta selga unustanud. Igal juhul oli täna üks väga väga hea päev!

XOXX

Lutipuder...

Kas teie teadsite, et lutte tuleb keeta enne kasutamist ja ka aeg-ajalt kasutamise ajal steriliseerimiseks? Mina ei teadnud. Õnneks olen ma selline, kes absoluutselt igal asjal loeb kasutusjuhendeid. Üks lutt meil on ja mõtlesin, et keedan siis igaks juhuks ära. Kui peaks vajadus tekkima, on kohe võtta. Juhend ütles, et keeta 5 minutit. Viskasin selle siis keevasse vette ja vaatasin ilusti kella. Samal ajal vaatasin, et jõuan elektrinäidud ära saata ja nipet näpet. 15 minutit hiljem tuli meelde, et lutt keeb ja jooksin pliidi juurde. Õnneks midagi juhtunud ei olnud ja lutt ei lagunenudki ära. Igasugustest bakteritest sai küll ilmselt väga puhtaks. Järgmine kord olen juba targem ja oma hajameelsele ajule lootma ei jää ning panen taimeri tiksuma. Siis on kindel, et lutiputru ei saa.

XOXX

Weight wachers...

Beebide puhul on esimeseks suureks mureks koguaeg see, et kas ta saab piisavalt süüa. Peale sündimist kaotavad beebid kaalu ning normaalne on nende puhul kaotada mitte rohkem kui 10% sünnikaalust. Meie Liisu tuli haiglast koju 6% kaalukaotusega ehk täpselt 200 grammi kergemana kui sündides. Selleks, et kosuda, oli tema esimeste päevade põhiline tegevus söömine, söömine ja söömine. Põhjus-tagajärg seose tõttu ka kakamine ning, et sellest kõigest väsitavast toibuda, siis kolmas ja ajakulukaim tegevus oli magamine. Viimane tuli tal ikka eriti hästi välja ja kõik muu kippus ta unustama. Söömiseks tuli last hoolega äratada ja söömise ajalgi teda pidevalt susida, et ta sellel ajal magama ei jääks. Ja lõpuks sa ikkagi ei tea, kui palju ta ära sööb või kas ta ikka kasvab. Nädal peale haiglast koju saamist käisime kaalumas ja meie Liisu oli selle ajaga juurde võtnud 446 grammi. Minimaalselt võiks beebi juurde võtta 20 grammi päevas nii, et meie ületasime selle normi tublisti. Kuigi ta oli peale sündimist normaalsetes mõõtudes aga siiski veidi kribu, siis kõik arstid kiitsid head kosumist. Neli päeva hiljem oli lisandunud veel 120 grammi. Nii, et kosumise pärast me praegu paaniliselt muretsema ei pea.
Ise jälgin hoopis, et kaalule astudes numbrid väiksemaks läheks. Tasapisi on need õnneks läinud ka. 10 päeva peale sünnitamist olin kaotanud 10 kg. Teine sama palju ümmarguselt veel. Väga kiirustada ka selle asjaga ei tohtivat, sest kiire kaalulangus võib mõjutada piimavabriku tootlikkust. Aga väljas pikki käruringe meeldib küll teha ja kodus on ka parasjagu asjatamist, sest kui Liisu magab, siis püüad võimalikult palju kodutöid ära teha: söök teha, nõud pesta, riided pesta, ennast kasida, tube kasida, poes käia (kui valvur on olemas), lugeda veel hästi palju igasugust beebiinfot raamatutest ja netist ja veel kõike muud, mis ainult pähe tuleb. Kohati nagu teed isegi mingeid asju ette, mida saab teha, sest äkki peale järgmist söögikorda otsustab Liisu üleval olla paar tundi ja maailma avastada. Siis vajab laps tähelepanu ja tegelemist. Olenevalt tujust, saab ta üksi selle maailma avastamisega ka edukalt mõnda aega hakkama aga ikka tahad need vähesed ärkveloleku tunnid temaga paremini tuttavaks ja lähedasemaks saada. Tegelikult pole asi nii hull, kui praegu tunduda võib, sest Rattahull on praegu isapuhkusel ja temast on ütlemata palju abi olnud, sest ta kokkab, vahetab mähkmeid ja tegeleb lapsega. Kui ta tööle naaseb, siis tuleb küll iga beebi uneminut maksimaalselt ära kasutada.
Aga tegelikult võib öelda, et meil on kõik täitsa hästi ja suuremat stressi pole siiani olnud. Kuidas edasi läheb, näitab aeg ja loodetavasti jõuan ikka siia ka neid rõõme ja muresid jagama.
Postitust kirjutasin nii
XOXX

Proud to present...

Ma ei olegi enam rase!!! Meie beebi otsustas ise meie sekka tulla just talle sobival ajal ning valis selleks nädal tagasi olnud aasta valgeima öö. Alati vaba päev sünnipäeva tähistamiseks! Te ei kujuta ette kui hea tunne see on, et see kaua kaua oodatud beebi on lõpuks meie käte vahel. Isegi juba Rattahullule tundus lõpus, et ainult üks lõputu ootamine käib ning beebi ei kavatsegi välja tulla. Aga ta tuli! Oleme juba kosunud ja mitu päeva kodus olnud, harjume ja elame meie beebi rütmis. Praegu tundub ta küll olevat jube hea ja rahulik beebi. Sööb ja magab ja vaatab vahel täitsa pikalt ja agaralt ringi ning kaeblikku häält teeb vaid siis, kui pepu on märg või kõht tühi. Riietamine on ka talle vahel veidi vastumeelne aga juba peaaegu harjub sellega ka. Muul ajal on ta niisama nunnu ja teeb suuri silmi või läbi une armsaid nägusid.
Sünnitusest ehk kirjutan eraldi postituse. Terve protsess kogu eeltööga oli väga pikk aga kui ikka tõeline äksion lahti läks, siis läks suhteliselt ruttu aga raskelt. Ainuke, mis öelda võin, on see, et ega seda sünnitust ei ole võimalik ikka absoluutselt mitte mingit moodi enne ette kujutada, kui ise pole läbi teinud. Olin ju nii palju hirmujutte kuulnud teiste kogemustest ja lugenud nii paljusid sünnilugusid, kuid tegelikkuses on kõik ikka hoopis midagi muud. Ega ta kerge ei ole ja tööd tuleb ikka korralikult teha ja vahepeal oled nii soga omadega, et kõik raamatutest loetud õpetussõnad ja soovitused on meelest läinud. Aga õige jutt on see, et nii pea kui su laps on sündinud ja su kõhu peale pandud, on kadunud kõik valu ja väsimus ja sogasus ja on vaid suur suur rõõm.
Ühesõnaga on rõõm teatada, et oleme kõik terved ja õnnelikud ning ühe väikse tütre värsked vanemad. Nüüd aga on ees ootamas nii umbes 20-aastane projekt, mis on kindlasti täis rõõme ja muresid, kuid mille üle võime lõpuks loodetavasti suurt uhkust tunda.
Täpselt nädala vanune
XOXX