Páginas

America's next top model...

Siis kui Soome eestlased meil külas käisid, tegi Fotograaf Liisust pilte. Piltidele sai igasuguseid emotsioone, kuid mitte ühtegi naeratust. Tegelikult meie Liisu ikka nii tõsine pole koguaeg.









XOXX

This or that... ?

Lapsevanemana ja elus üldse tuleb tihtipeale ette igasuguseid dilemmasid. Üks tõsisem, mille üle viimasel ajal tihedamini tuleb pead murda, on seotud kakaga. Nimelt, kui su laps parasjagu sööb hoolega ja samal ajal teeb number kahte püksi (ja sa kuuled kui pikalt see purin käib ja hääle järgi võib aimata, et kraam on ilmselt päris vedel), siis milline variant valida?

A) Lased lapsel edasi süüa ja ootad veel õhukrooksu ka ära, et tal kindlasti kõht täis saaks ning pärast gaasivalud ei kimbutaks ega toitu tagasi ei viskaks.
B) Lõpetad kohe söötmise ja vahetad mähkmed ära, sest peagi võib see vedel kraam mähkme vahelt välja imbuma hakata ja muidugi ei ole beebi õrnale nahale ka hea kui see vänge kraam seal kaua on.

Mina valin tavaliselt variandi C ehk lasin lapsel ikkagi veidi edasi süüa, sest kui näljasel lapsel söök eest võtta, siis ta saab ikka vihaseks küll. Mõtlesin, et see mähe peab seda värki küll mõnda aega ja nii, kui tundus, et nälg sai enam vähem kustutaud, tõstsin lapse püsti ja krooks tuli üsna kiirelt ära. Üldjuhul siis last veel nii kohe pikali ei pane, sest siis ei saa gravitatsioon toidu kiiremale seedimisele kaasa aidata ning väärt kraam võib hoopis välja tulla. Kuid otsustasin selle riski võtta. Mähkimislauale jõudes sain tulemuseks enamvähem täis kõhuga lapse, kellel oli mähe väääääga kakat täis ning kuna sinna enam ei mahtunud, siis oli osa ka püksi valgunud ja ka ülesse poole pressinud ehk pool selga oli kakaga koos. Kogu selle solgutamise peale (riiete vahetus-pesemine-mähkmevahetus) viskas laps veel söögi ka puhaste riiete peale välja. Nii, et absoluutselt mitte win-win. Aga igal järgmisel korral teen ma lõpuks ikkagi samad valikud, lootuses, et äkki õnnestub paremini.

Vabandan, kui kellelgi seda lugedes nüüd söök söömata jäi või kogu jutt liialt avameelsena tundus, kuid just sellised probleemid käivad minu praeguse igapäeva elu juurde. Mis siin ikka ilustada.

XOXX

Teine kuu...

Meie pisike tütar on nüüd kaks kuud vana. Ja oi kuidas ta on kasvanud ja arenenud. Kuuendal nädalal ja kaheksandal nädalal peaks raamatute järgi toimuma kasvuspurt, mis meil tundub, et väljendub arenguspurdina. Kuidas on füüsilised parameetrid muutunud, saame teada paari päeva pärast perearsti külastades.
Liisu on selle kuuga muutunud järjest asjalikumaks. Eriti on seda märganud Rattahull, kes praegu käib veel Tallinna vahet ja näeb Liisut nädalalõppudel. Peale ühekuuseks saamist hakkas Liisu teadlikult naeratama. Nüüd on iga kord Liisul peale ärkamist nägu naerul, kui ta näeb oma voodikaruselli või kui emme-issi tulevad voodi juurde. Kui kõht hakkab täis saama ja asi muutub juba "toiduga mängimiseks", siis läheb ka nägu naerule. Kui krooksud on peale söömist krooksutatud, siis me ka tavaliselt vaatame üksteisele otsa ja naerame ja "jutustame". Vahel tuleb naer koguni nii, et tuleb ka kilge selle juurde.
"Jutustama" või siis häälitsema, lalisema on ka Liisu hakanud. Vaatame üksteisele otsa ja siis ajan mina igasugust nunnutavat juttu suust välja ja siis Liisu laliseb mutkui vastu. Vahel räägib ta veidi ka oma mänguasjadele tegelustekil või kui on käsil mähkmevahetus, siis me ka räägime üksteisele, mis me parasjagu teeme. Kui Liisu mingil põhjusel nutab, siis tuleb see nutt niimoodi välja, nagu ta ütleks haledalt "emmeee".
Liisu oskab juba natuke lollusi ka teha. Vahel pistab ta jutustamise ajal keele suust välja. Siis hakkan mina teda provotseerima ja näitan ka korraks keelt. Siis ta mõtleb korraks ja pistab jälle keele suust välja. Ja nii me vaheldumisi näitame üksteisele keelt.
Tegelustekid on ka nüüd asjakohasemaks saanud. Varem vaatas ta seal vähe ringi ja üsna ruttu hakkas seal viuguma. Nüüd võib ta seal täitsa pikalt olla, sest kätega vehkides mänguasjad kõlisevad ja kolisevad, mis teeb asja veel põnevamaks. Vahel haarab midagi kätte ka aga pigem on see juhuslik olnud. Inimesi jälgib ta veel suurema huviga. Kui ta juurest ära lähen, siis keerab kohe pea järgi nii palju kui saab. Kui parasjagu on issi temaga tegelenud ja toimub "vahtkonna vahetus", siis vaadatakse issile pikalt järgi, et kuhu ta jäi.
Füüsilise arengu poolest on suur edusamm pea hoidmine. Minu meelest juhtus see üsna üle öö. Muidugi me panime teda kõhuli ja siis ta keerutas pead ühele ja teisele poole aga ühel päeval minu süles olles ta mutkui vaatas ringi ise pead hoides. Nüüd kõhuli olles lükkab ta pea ikka korralikult kuklasse ja vaatab siis suurte silmadega ringi. Vahel küll pea natuke tudiseb ja teinekord on lihtsalt mõnusam olla pea emme rinnal aga üldiselt ajab ta ikka pea õieli ja uudistab ringi. Eriti huvitavad on tema jaoks laelambid. Või on meil lihtsalt nii ilusad need lambid.
Olen tundma õppinud ka tema erinevaid nutuhääli ja mille üle ta sellega parajasti kaebab. Kolm nuttu on eriti selged. Üks on siis, kui juba kärsitult süüa tahetakse, teine on väsinud beebi unejorin, sest une vastu tuleb ju alati protestida ning kolmas on gaasivaevuste ägin.
Kui muidu on august rahvasuus mädakuu, siis meil oli ta gaasivalu kuu. Mulle oli ikka räägitud, et gaaside aeg tuleb lihtsalt ära kannatada. Samas teised jälle rääkisid, et nende lastel polnud üldse gaase. Salamisi lootsin, et ehk läheb ka meil kergemalt. Ostsin vastavalt soovitustele rohtusid, võimlesin beebiga, masseerisin teda ja loobusin väga paljudest söökidest ja ikkagi vaevles meie Liisu gaasimullidest põhjustatud valu käes. Õnneks küll mitte nii hullusti, et ta oleks tundide viisi igapäevaselt karjunud aga siiski. Öösel vastu hommikut läheb suuremaks siputamiseks ja ägisemiseks ja siis võimle palju tahad, aitab ainult kõhuli keeramine ning kohe laps magab edasi. Mõnikord on asi nii hull, et Liisu läheb näost üleni punaseks ja kisab niiiiiii kõvasti, endal kõht kõva ja jalad pulksirgeks visatud. Seda on küll ainult võib-olla minut aga nii raske on oma last vaevlemas näha. Ja siis tuleb see gaasimull puuksuna välja ja Liisu on jälle roosa ja rõõmus. Viimasel ajal tundub, et on tal veidi kergem ja väga loodan, et hakkab vaikselt see gaaside väljutamine tal loomulikumalt välja tulema, sest praegu segavad need vahel tema magusat und. Noh siis muidugi võib hakata valmistuma juba hammaste tuleku valudeks.
Muidu oleme tegelikult ikkagi rõõmsad. Tunnen ise ennast üha paremini ja kindlamini ja vahel meenutan mõndasid esimesi päevi, kus olid ise veel nii kohmakas. Võib-olla on sellele kaasa aidanud ka see, et Rattahull viibis enamuse kuust pealinnas, mina olin Liisuga üksi kodus koguaeg ja kõigega tuli ise hakkama saada. Või siis lihtsalt oleme üksteisega harjunud, uudsus hakkab kaduma ja laps on muutunud igapäevaelu loomulikuks osaks. See muidugi ei tähenda seda, et pidevalt ei ootaks uued väljakutsed. Tuleb need vaid vastu võtta!

Liisu sünnipäeva tähistasime sportliku jalutamisega :)

XOXX

Look at me...

Olen muutunud selleks emmeks, kes arvab, et tema laps on kõige ilusam ja tahaks tema pilte koguaeg igale poole üles panna, missest, et suuremat emotsiooni tekitavad need pildid tõenäoliselt vähestes. Aga no näete, see ikkagi ei takista mind...

Harjutame Liisuga päevakava, et pakkuda talle suuremat kindlustunnet, millest siin varem veidi arutlesin ja saada selle tulemusena rõõmus ja rahulolev laps, kes oskab muuhulgas ka ise magama jääda. Aluseks on Tizzie Hall'i raamat "Päästke meie uni". Praegu tundub küll iga sõna seal raamatus kullana, sest kõike on selgitatud nii lihtsalt ja loogiliselt. Kuidas praktika välja kukub, annan teada.

XOXX

IT-crowd...? Anybody...?

Mul on väike techinal problem. Nimelt, nagu näha, otsustasin üle saja aasta oma blogi kujundust muuta. Nagu ikka, ei ole kõik kohe ideaalne. Ühtteist juba nokitsesin ja muutsin vastavalt oma soovile aga kuna ma mingi teab mis itimees pole ja arvuti on suuresti feissbuugi ja postkasti jaoks, siis üht-teist oleks veel vaja teha aga ma lihtsalt ei oska. Muidu on kõik nagu enam-vähem aga näete, seal kus on postituse pealkiri ja selle all postitaja ja kellaaeg? Seal oleks loogiline, et oleks ka kuupäev ja soovitavalt ka nädalapäev. Bloggeri settingutes on mul see seatud, et ta seda näitaks seal aga miskipärast ei näita. Minu mõistus ütleb, et nüüd peaks proovima edit html. Aga ma ei tea kuhu ja mida täpselt ma sinna ridade ja sümbolite vahele peaksin trükkima, et postituse juurde see pisike asi ilmuks. Ma üldse ei tea palju mu pisikesel blogil tegelikult üldse lugejaid on ja võib-olla osutub see hüüdja hääleks kõrbes aga äkki keegi jagab seda iti-asja ja aitaks mind. Või tunneb keegi kedagi kes jagab. Oleksin ääretult tänulik! Muidu olen kurb ja õnnetu ja nutan end puruks ja pean mingi muu koleda blogi kujundusega leppima.

XOXX

Babyweight... ehk sellest, mis peale rasedust tuska teeb

Peale rasedust on keha muutunud, hormoonide tasakaal pole veel paika läinud ning oled üldse selline hell.
Peale sünnitust ei jõudnud väga kaalu peale mõelda, sest nagunii oli neid asju, mille peale mõelda, piisavalt palju. Enne sünnitust ka tegelikult väga ei mõelnud. Alguses olin küll väga teadlik kaalu jälgima. Aga kuna pool rasedust mul praktiliselt kaalu ei lisandunudki, siis ei olnud ka põhjust väga muretseda. See eest lõpus lisandus seda ikka korralikult aga siis tundus, et mis seal ikka nii väga teha ja väga karmilt ennast ei keelanud ka, sest mingid rõõmud peavad ju raseduse ajal olema ka.
Nüüd kui sünnitusest on möödas veidi vähem kui kaks kuud, olen muutunud kärsituks ja sooviks tagasi oma endist keha. Raseduseelse kaalu saavutamiseks tuleks kaotada veel 9 kg ja veel parem, kui kaoks 10. Peale sünnitust kadus 8 kilo kiirelt ja veel paar kilo vaikselt, kuid üldiselt on kaal hetkel seisnud. Kehakuju on mul selline natuke ebaproportsionaalse liivakella moodi: suured rinnad, selge vöökoht ja väga laiad puusad ja kintsud. Pluusid lähevad suures osas kõik endised selga, sest olen alati suurerinnaline olnud. Mõned eest nööbitavad pluusid on veel out, sest rindadest ei lähe kinni. Teksad ja muud püksid ei lähe aga ühedki jalga, isegi mitte mingid vanemad, mida kandsin siis, kui olingi umbes samas kaalus, nagu praegu. Ongi selline tunne, et kõik need 9 kilo on tagumikul ja kintsudel. Füsost sõbranna küll veidi lohutas, et peale sünnitust ongi kehakuju muutunud ja sealhulgas ka puusad, mis võib olla üks põhjus, miks püksid hästi jalga ei istu. Aga samas näen ju ise, millised mu tagumik ja kintsud on. Nii ma kannangi suures osas ühtesid pükse, selliseid laiemaid suvekaid või seelikuid. Mis siis saab, kui sügis tuleb, ei tea. Ühed teksad sain häda pärast jalga punnitud, kuid tundub, et pean endiselt oma rasedateksaseid kandma. Muidugi ei ole kuhugi kadunud ka mu "neljas kuu" kõhu pealt. Kuskil sügaval on tunda kõhulihaseid, kuid nende peal on pehme kõhuke, mida "sisse tõmmata" ei saa. Kui päevad läbi kodus istuks ja peeglisse ei vaataks, siis kõik see nii palju ei häirikski aga kui tahad abikaasa ja lapsega linna promeneerima minna, siis ei ole mitte midagi ilusat selga panna. Ilmselt ka sellepärast teeb see kaal rohkem tuska, et olen temaga ka enne palju maadelnud ning enne rasedaks jäämist olin juba väga lähedal oma "unelmate kaalule".
Tean, et öeldakse, et rasedusega kogunenud kaal langeb umbes sama aja jooksul, mis ta juurde tuli. Seega veel aega on veidi. Samuti ei olegi soovitav imetamise ajal väga kiirelt kaalu langetada, kuna võib mõjutada rinnapiima kogust või ennast väsinumaks, jõuetumaks muuta. Imetamine võtab suhteliselt palju energiat. Tundsin seda eriti alguses, kui laps sõi väga tihti ka öösel ning siis käisingi ka öösel vastu hommikut külmkapi juures lonksu jogurtit vms sellist võtmas, sest kõht oli ööga nii tühjaks läinud ja kes teab, kuna hommikulgi avaneb võimalus süüa teha. Kui päevad on kiired ja endale süüa teha ei jõua, siis pistad teinekord ka mõne shokolaadi tüki või kommi kiirelt suhu, et veidi energiat saada. Tean ka inimesi, kellel näiteks imetamise ajal kaal ei langenudki seetõttu, et energiakulu oli suur ja seetõttu ka söögiisu suur ning neil hakkas kaal langema peale imetamise lõpetamist.
Mõni positiivne muutus on ka olnud. Olen kuulnud, et imetamisega kukuvad juuksed välja, lähevad küüned nõrgaks ja näonahk koledaks. Näonahk oli mul enne rasedust problemaatiline, raseduse ajal sain olla õnnelik ilusa näonaha üle ja nüüd vist tundub, et hakkavad vanad probleemid tagasi tulema. Aaaaga juuksed on hakanud hoopis paremini kasvama ning mitte kunagi pole mul olnud nii ilusaid ja tugevaid küüsi nagu praegu. Ainult, et ohutuse mõttes ei saa neil nüüd väga pikaks lasta kasvada.
Kuid tegelikult on kõik see tühine ja ununeb kohe, kui suurim silmarõõm sulle naeratades otsa vaatab ja terve maailma helgemaks teeb.

Wide eyed and willing and ready...

... ehk veel pilt sellest, kuidas meie Liisu kael juba kannab.

XOXX

Exercising...

Lisaks meile teeb ka Liisu hoolega trenni, et oma kaela tugevamaks saada.

Ooo, kui huvitav on maailm nii pidi!

Pea hoidmine tuleb tal juba täitsa hästi välja. Kui teda püstiselt süles hoida, siis ta suures osas hoiab ise pead ja vaatab huviga ringi. Vahel veidi puhkab ja siis jälle. Samuti ei paista probleemi olevat kõhuli, kuid tundub, et siis ta peab ikka kõvasti rohkem pingutama. Varasemalt oli Liisul kõige parem uni kõhuli magades. Nüüd, kui ta just väga unine ei ole, siis hakkab kõhuli voodisse pannes hoopis pead hoolega tõstma ja ringi vaatama. Nii, et ta on meil tubli trennitüdruk.
Nagu pildilt näha, siis on meie lapsel juba kaks tegelustekki. Ühe tõid lemmiktädid ja teise andis meile Rattahullu tuttav, kes kolib Brüsselisse ära. Lisaks saime temalt praktiliselt uue söögitooli, kergkäru, mänguasju ja veel igasuguseid korralikke vajalikke asju. Kõik lihtsalt niisama, sest ega neid vist lennukisse ei tassi tõesti. Nagu ma juba varasemalt öelnud, siis tundub, et meie Liisut ümbritsevad ainult head ja hoolivad inimesed. Ja nagu teada, siis kõik hea jõuab ju inimeseni tagasi!

XOXX

Rolling family...

On pühapäev tore päev, tore päev. Siis isa töölt koju jääb, koju jääb. See laul kehtib meie pere kohta ka. Laupäeval käisime poes nädala sööki varumas ja Rattahull leidis soodukaga ülepanni pannkoogijahu, mis tal oli kohe tahtmine ära osta. Kuigi tainast saab ka ju ise teha, lubas ta just sellest jahust järgmisel hommikul pannkooke teha. Järgmisel hommikul tegime aga automaatselt harjumusest mannaputru. Kui Liisu ärkas kella üheteist paiku, tegi Rattahull ettepaneku minna välja kärutama. Ilm oli hea ja mitte väga väga kuum. Kuna Liisu on peale pikka ööund hommikul paar tundi üleval, siis plaanisime kärutamise järgmisele uneajale. Enne kella ühte kustus aga Liisu peale suurt puuksutamist magama ära, ilma, et ma talle süüagi oleks jõudnud anda. Mõtlesime, et ta kaua ei maga ja saame ise lõuna juba ära süüa enne välja minekut. Mulle meenus pannkoogijahu, mis meil hommikul kasutamata jäi ning otsustasime siis hoopis lõunaks pannkoogid teha. Rattahull võttis selle enda peale. Kuna avastasin, et meil on kodus ka riisi ja hakkliha, siis mulle jäi täidis ette valmistada. Saime suure kuhja pannkooke ja soolast täidist ja lisaks oli meil ka vaarikamoosi. Kuna pannkooke sõin viimati ma-ei-tea-kuna, siis maitsesid need ülihästi.
Terve selle aja magas Liisu õndsat und ja ärkas lõpuks kella kolme ajal. Söötsin lapse ära ja siis seadsime end väljaminekuks kähku valmis. Rattahull käis välja idee, et tema võiks rullikatega kärutama minna, et veits koormust ka saada. Minul rullikaid ei ole aga, et ma liialt ebavõrdsesse seisu ei jääks, otsustasime, et mina jalutan rattaga. Ja mis mul selle vastu saab olla, kui korrakski ratta selga saab. Seega olime kõik ratastel, kes suurematel, kes väiksematel. Üsna juhuslikult avastasime ka väga hea ringi veeremiseks. Kiirus oli kohati 20 km tunnis ja minul oli vankrit ja Rattahullu vaadates küll kohati südame alt õõnes. Kuid alahindasin enda mehe rullitamisoskust. Tema oli vana enesekindlus ise ja võttis äärekivisid ja kurve nagu ei midagi. Ma ikka manitsesin teda aeg-ajalt hoogu maha võtma, kuna meie vankril käsipidurit pole ja ise olen selline "mine sa tea, äkki juhtub...". Möödujatele olime vist tore vaatepilt. Kärudega rullitavad emmed on tänapäeval üha rohkem moes, kuid selliseid issisid on ilmselt vähem näha. Liisu magas mõnusalt terve tee ja meie imestasime koguaeg, et miks me küll varem selle peale ei tulnud ja iga päev niimoodi jalutamas ei käinud. Oleks ammu juba titekaalu vähemaks saanud.

Püüdsime teha selfie nii, et peal oleks meie, ratas, käru ja rulluisud.
Kui nüüd hästi vaadata, siis jäid vaid uisud välja.
XOXX

That smile...


Tegelikult naeratab Liisu teadlikult juba umbes nädal või nii. Aga seda naeratust on väga raske pildile püüda, sest tavaliselt pole fotokat või telefoni käepärast.
Esimesel elukuul naeratas Liisu alati vaid läbi une. Võib-olla ka sellepärast, et ta üldse magas enamuse aja. Une ajal naeratab ta endiselt, kuid nüüd naeratab ta ka näiteks oma voodikaruselli mõmmidele ja emmele ja issile. Eriti palju naeratusi tuleb siis, kui Liisuga lõbusalt juttu ajada. Siis tuleb isegi väike hääleke ka naermise ajal. Ja need naeratused on küll miljoni dollari väärilised ja panevad meid ennast veel rohkem naeratama. Väikesed rõõmud on need kõige suuremad!

XOXX

Say my name...

Meie Liisul on kaks nime, üks keerulisem ja teine lihtsam. Ja nagu ma kartsin, siis veidi tekitab see keerulisem või pigem lihtsalt tundmatum nimi natuke segadust küll ja seda rohkem vanemate inimeste seas. Neile tuleb nime ikka mitu korda öelda, sest muidu nad arvavad, et lapse nimi on Rahe või Rave. Ja kui nad lõpuks õige nime selgeks saavad, siis tõdevad, et pole sellist küll kuulnud.

Nädalvahetusel maal olles olid jälle sugulased ja tuttavad koos.
Üks nendest tuli mu käest küsima: "Kust te sellise nime leidsite või ise mõtlesite välja?"
Rääkisin siis talle, et nii mina kui ka Rattahull tunneme selle nimelisi inimesi ja meile see nimi meeldis.
Selle peale tõdes ka see tuttav, et pole sellist küll kuulnud.
Hiljem, kui ka tema abikaasa seltskonnas oli, ütles ta talle veidi imestunult: "Tead, see ongi päris inimese nimi!"

Mine sa tea, ehk sai lapsele karuteene tehtud ja lapsel eluaeg sehkendamist selle nimega. Aga see nimi oli meie esimene valik ja peaaegu terve raseduse aja ennast meile pähe (või kõhtu?) istutanud. Nime panema minnes olime juba teise variandi kasuks otsustanud, kuid viimasel hetkel ütles meie mõlema sisetunne, et just see esialgne nimi peab lapsele saama ja sobib talle paremini. Natuke peabki ju eriline olema ja kui ta tahab, siis on tal alati võimalus ka Liisu olla.

XOXX

Day and night...

Nii palju siis vahepeal, et päevad on muutunud raskemaks ja ööd kergemaks. Peale esimeste ööde, kus oli iga paari tunni taga söötmist, muutus elu nii palju lihtsamaks, et esimesed kaks ööund olid 3-4 tunnised ja peale kella kolme öösel läks Liisul ikka iga kahe tunni tagant kõht tühjaks. Siis ikka togisin aeg-ajalt Rattahullu mähkmeid vahetama, et ise veel paar minutit suikuda saaks enne söötmist. Päeval oli ta kokku mõned tunnid üleval ja vahel magas ka isegi 4 tundi jutti.
Umbes kuu vanuselt hakkas Liisu öösiti pikemalt magama. Rutiin nägi välja selline, et umbes üheksa ajal õhtul toimus vannitamine, peale mida söömine ja umbes kümneks magas laps juba sügavat und. Seda und jätkus pea 7 tunniks, ehk poole viie ajal hakkas ta nihelema ja enam ei uinunud ja kell viis tavaliselt sõime. Peale seda oli umbes 2,5 tunni tagant kõht tühi. Aga see esimene pikk uni oli juba tõeline õnnistus. Esialgu oli endal harjumatu ja kippusin aeg-ajalt üles ärkama ja kella vaatama ja imestasin, et laps ikka magab. Aga olge mureta, magamisega harjub ruttu uuesti ära. Siin reisimiste ajal juhtus isegi nii, et Liisu sõi kaheksa ajal õhtul ja ärkas ikkagi 4-5 ajal hommikul alles.
Viimased kaks päeva on olnud koguni selline luksus, et kuni kella viieni hommikul on rutiin sama. Kuid enam ei nõua ta vastu hommikut paari tunni tagant süüa, vaid kui viie ajal sai söödud umbes pool kuus või kuus taas uinutud, siis ärkab Liisu alles kella kümne paiku. Praegu on kell pool üksteist ja laps ikka magab. Korra hakkas kella kaheksa paiku nihelema, keerasin tal teise külje ja magas edasi. Tõsine luksus. Ärkan ise kella üheksa paiku üles, saan endale ise hommikusööki teha ja seda ka süüa. Kuna Rattahull on taaskord komandeeringus, siis olen sellise unerežiimi üle täitsa õnnelik. 
See eest päeval Liisu enam nii palju magada ei taha. Pole ka vist imeks pandav kui ta öösel nii hästi magab. Päeval on ta juba rohkem üleval. Palavaga sööb umbes iga kahe tunni tagant. Peale söömist on kaks minutit silmad kinni ja siis on ta üleval. Hakkab ära kustuma enne järgmist söömist, kuid tühi kõht ei lase seda teha. Mõnel juhul on nii, et siis söödan ta ära ja siis ta uinub. Kuid ka siis on enamasti uni katkendlik ja üsna lühike. Muidugi ei saa veel üldistusi päris teha, sest oleme palju ringi rännanud ja linnas päeval käinud, mil laps autos või poes veeredes alati magab mingi aja, ehk korrapärasust ei olegi saanud olla. Praegu suuremaid sõitmisi ees ei paista olevat ja vaatame kuidas on. Tundub, et pean talle ikkagi mingit režiimi päeval hakkama harjutama, et mingid söömisvahed hoian üleval ja mingid siis magab. Kuid vahel ta lihtsalt kustub sülle ära ja teda siis vägisi üleval hoida tundub südametu. 
Tänu sellele tunnen praegu, et päeval ei saa väga ise midagi teha. Nõud on pesemata, puhas pesu kappi panemata, reisi asjad ikka lahti pakkimata!!! jnejne. Õhtul kümne-üheteist ajal teed midagi veidi, kuid endal kipub ka uni peale. Paar sõbrannat on mul kindla päevakava jälgijad ja lapsed on harjutatud nii, et punkt kella pealt käib söömine, magamine, üleval olemine ning mingi aja peale laps harjubki sellega ära ja jääbki täpselt see kell magama. Olevat hea ja kasulik, kuna lapsel on siis kindlustunne ja kui parajasti ei ole söömise või magamise aeg, siis on ta lihtsalt rahulikult üleval ja teab, kuna mis on. Enda elu pidavat ka kergemaks tegema, sest tead ka enda asju planeerida. Aga harjutamine pidi algul keeruline olema ja ise mõtlen ka, et kuidas ma näljasele lapsele süüa ei anna, kui kellaaeg veel ei luba. Liisu on veel tegelikult väike ka ja ei tea isegi mida ta kuna tahab, seega vaatan ja kaalun, kuidas parem oleks. Aga mingi korrapärasus peaks ikka olema, sest siis on tõesti lapsel ka kindlustunne, kui teatud asjad juhtuvad samal ajal. Näis, kuidas kujuneb, seni on nõud pesemata...

XOXX

Ökobeebi...

Konsumis olid Muumi mähkmed soodushinnaga (vähemärkusena võib siinkohal öelda, et soodushinnaga mähkmete jahtimisest on saanud meil omaette sport, sest need on muidu ikka tõesti kallid). Parasjagu olid meil mähkmed otsakorral ka ja mõtlesin, et võiks proovida, kuna ka mõned staarblogijad on neid põhjanaabrite ökomähkmeid kiitnud. Ja kõik mis on öko, peab ju hea olema ja nii ma neid ostsingi.
Rattahull saabus komandeeringust koju ja teatasin talle: "Tead, ma ostsin meie beebile ökomähkmed."
Rattahull küsis seepeale: "Kas need lagunevad kohe ära, kui maha kukuvad?"
Ja hele naer...

XOXX