Kuues kuu ja vana aasta viimane...

Kuigi on juba härras aastalõpu meeleolu, kus istume kaetud laua ümber ja vaatame aastavahetuse teleprogrammi ja üldse peale diivanil vedelemise muud ei viitsiks teha, siis otsustasin ikkagi arvuti kätte võtta ja kirjutada natuke Liisu kuuendast kuust, sest see oli 2014. aastal ja ei tahaks, et mingeid võlgasid jääks.
Kuues elukuu oli Liisu jaoks jälle pöördeline (nagu need kõik esimese eluaasta kuud ilmselt). Pöördeline sõna otseses mõttes, sest ta hakkas üsna peale viie kuuseks saamist kõhult seljale keerama. Varem keeras ta vaid seljalt kõhule. Ja nii ta siis keerles mööda põrandat ringi. Kuid see teda siiski ei rahuldanud ning umbes nädal enne kuuendat minisünnat hakkas Liisu mööda põrandat edasi kaapima. Suuresti tegi ta seda käte ja ülakeha abil, kuid peagi hakkasid need jalad ka seal midagi tegema. Igatahes tõmbab ta nüüdseks ennast nõnda juba väga kiiresti edasi, jõudes radika ribisid limpsima, kardinaid alla tõmbama, tugitooli taha tolmu sööma, klaveri pedaale närima, juhtmeid järama ja laua klaasi vastu pead taguma. Üsna kohe peale roomamise mästerdamist hakkas Liisu ka käputama, ehk ennast põlvedele ja kätele neljakäpukile ajama. Ajab kõhu maast lahti, vaatab ringi ja õõtsutab ennast ja vajub siis mingi aeg maha jälle. Kui ta õpib veel selles asendis käsi ja jalgu ka edasi liikumiseks kordineerima, siis tuleb kõik asjad igalt poolt ära korjata ja vaadata, kuidas Liisu mööda tube meil järel käib. Kuigi juba praegu on ta ühe lävepaku ületanud, et püüdlikult emmeni jõuda. Samuti teeb ta ettevalmistusi seitsmenda elukuu verstapostideni jõudmiseks, sest püüab pidevalt kõrgemal olevatest äärtest ja sangadest kinni võtta, mis peaks peagi viima selleni, et ta end asjade toel püsti ajama hakkab. Lisaks teeb Liisu sellist külitamist, kust ta varsti peaks oskama ennast istuma lükata.

Liisu lemmikkoht mängimiseks

Liisu on veel rohkem jutustama hakanud. Mutkui räägib ja räägib. Vahel lebab oma mänguasjaga maas, keerutab seda ja mutkui seletab midagi. Mõtleme vahel, et ta vist teeb meid järgi, kui me omavahel räägime millestki.
Nagu siin kirjutasin, siis meie piimalapsest sai viie kuuselt taimetoitlane. Uueks lemmikuks peale lillkapsast on saanud emme tehtud suvikõrvitsa püree. Banaan Liisule aga ei sobi, sest tekitas valusaid gaase. Magusad püreed maitsevad suht kõik Liisule. Kogused on sellised üsna väiksed veel ning ühel toidukorral jõuab ta heal juhul ära süüa umbes 50 g toitu. Ühel lõbusal päeval, kui me mandariine järjest närisime, otsustasime Liisule ka seda veidi lutsuda anda. Maitses kohe väga hästi talle ja meil oli täitsa tegemist, et mandariini viilu kinni hoida, et ta seda suhu ei tõmbaks või vaadata, et ta oma igemetega veel seda mandariini kilet poleks ära närinud. Mina muidugi pärast kohe paanitsesin, et appi appi, tsitruselised on ju tugevad allergeenid, kuid meie Liisule ei teinud mandariini leemeke midagi paha. Taimetoitlaseks Liisu siiski praegu ei jää ja nüüd hakkame talle liha ja kala ka tutvustama.
Muidugi on ikka aeg-ajalt jälle keerulisemaid päevi ka olnud, kui Liisu oma päevaunesid täis ei maga või öösel unetsüklite vahel rohkem virgub või miskipärast lihtsalt päeval veidi virilam on. Kuid üleüldiselt mulle tundub, et kuidagi järjest vahvam on oma beebiga olla ja suhelda. Vaadata, kuidas ta maailma mõtestab, erinevatele uutele asjadele reageerib, temaga põrandal ringi roomata ning lihtsalt temaga kasvõi pudikeeles juttu ajada ja üksteise üle naerda.
Ning täna tehtud selle aasta viimane pilt Liisust

Soovime teile kõigile kõike paremat uuel aastal, et salasoovid täituksid, et eesmärgid saaksid saavutatud ning uued seatud, et oskaksite hinnata seda, mis teil on ja et muresid oleks vähem ja rõõme rohkem!

XOXX

Kuidas rohkem liikuda ehk beebikilod bye bye!

OMG OMG OMG täpselt nii excited ma olengi! Tööandja tegi kõigile töötajatele jõulukingiks aktiivsusmonitori Polar Loop . Käisin sellel eile järel ja pole seda veel 24 tundigi kasutanud aga ma olen juba nii vaimustuses sellest. Need tulid müüki veidi enne seda, kui ma töölt koju jäin ja siis ma muidugi tutvusin põgusalt, et mis see on aga paberi pealt loetuna tundus see lihtsalt veidi peenem sammulugeja. Tegelikkuses jälgib see vidin ööpäevaringselt sinu aktiivsust: kui palju sa istud, lamad, seisad, kõnnid, teed intensiivselt trenni. Displey pealt näed kulutatud kaloreid, käidud samme, palju sa päevasest eesmärgist oled täitnud ja kui palju ja mida sa peaksid veel tegema, et päevane eesmärk täita. Lisaks annab see märku, kui oled juba üle tunni aja istunud, et võiks liigutada enda tagumikku nüüd ning näiteks saad vaadata, kui rahulik oli su öö ja uni, sest ta tunneb ka siis ära su liigutused ja vähkremise. Samuti ühildub Loop tänu sisseehitatud bluetoothile pulsivööga, mis mul nagunii on olemas, kuna ostsin eelmine aasta endale Polari pulsikella, nii, et ühtlasi on see nüüd ka mu pulsikella eest. See tunneb ära igasuguse liikumise ja sportimise nagu muidugi jooksmine aga ka korvpall, rattasõit, ujumine, bowling jne jne. Kõik need andmed saab USBiga (millega ta ühtalsi ennast ka laeb, ei mingit patareid!) sünkida netikeskkonda või siis bluetoothiga sünkib automaatselt nutitelefoni vastava äpiga ja wirelessiga siis netikeskkonda. Seal näitab minuti pealt ära, kui palju sa kõndisid, istusid jne. Samuti loob sulle erinevad graafikud ja tulbad ja kokkuvõtted sinu aktiivsusest ja annab tagasisidet ja soovitusi.

Käisin eile sellega poes ja pesin kodus nõusid (kuna sellega saab ujuda, siis ei pea seda näiteks nõudepesemiseks ära võtma), panin pesu kuivama, korjasin mänguasju põrandalt kokku jne ja juba oli ülipõnev vaadata, et kui palju ma siis päeva eesmärgist ära täitsin või palju samme poes käies tegin või kaloreid kulutasin. Päevased eesmärgid seab see vastavalt sinu praegusele aktiivsusele ja annab sulle variandid, et näiteks eesmärgi saavutamiseks peaksid täna veel 6 tundi jala peal olema (madala koormusega aktiivsus nagu kasvõi seisev töö), 2 tundi kõndima või 50 minutit jooksma. Kuna aga kodus nagunii toimetad, siis madal aktiivsus on suht koguaeg ja nii jääb päeva peale jooksu ja käimisminuteid järjest vähemaks, et eesmärgini jõuda. Ma ei ole veel kõikide võimalustega ja funktsioonidega tutvunudki aga igatahes see meeldib mulle juba väga! Lisaks motiveerib see väga hästi liikuma ja aktiivsem olema. Tekib hasart, et palju ma nüüd samme ära teinud olen või palju on päevasest eesmärgist puudu. Ma ei tea, kuidas Loop seda kõike teeb aga see tundub jube nutikas asi, mis võiks igal aktiivsemal inimesel olla ja kindlasti soovitan seda neile, kes tahaksid aktiivsemad olla aga kellel treeningkaaslast ei ole või kellel on ise ennast raske motiveerida. See jublakas teeb seda küll hästi. Lisaks näeb see stiilne välja (mitte nagu enamikud pulsikellad) ja on ka käekella eest. Ainuke miinus, mis ma praegu oskan välja tuua, on see, et displey ei näita püsivalt kellaaega. Selleks, et kellaaega teada saada, pead väikest nupukest randmel vajutama. Samas ilmselt sellega harjub ja kui need punased numbrid seal koguaeg ees oleks, siis see ei näeks nii stiilne välja ka. Võib-olla aja jooksul see uudsus ja vaimustus kaob, kuid igal juhul praegu tundub see küll selline hea väike interaktiivne abivahend enda motiveerimiseks ja miks ka mitte lihtsalt päeva põnevamaks tegemiseks. Nii, et loodetavasti on peagi tõesti beebikilod bye bye!

Pilt on kuskilt internetist saadud.

XOXX

Kahekümne seitsmes...

Täna on see üks päev aastas, mil saan tähistada oma sündimise päeva. Minu sünnipäeva öö möödus külma ja kuuma hoogude vaheldumisega, kõige hullema kurgu tursega, mis mul on olnud ja üleüldse ühe rahutu ööga. Hommikul ärgates oli pea nii raske ja valus, liigesed valutasid ja püsti seismine tundus võimatuna. Terve öö oli Rattahull mulle öelnud, et sa oled nii kuum üleni ja hommikul, nagu arvata võis, näitas kraadiklaas palavikku ning võtsin kaks paratsetamooli sisse. Söötsin Liisu ära ja edasi tegeles temaga Rattahull, nii et sain veel magada. Peale seda ärkasin juba hoopis paremas seisus. Rattahull ja Liisu lebasid elutoa põrandal ja eilsest musti nõusid täis sünnipäevalauast ei olnud enam jälgegi. Päeval oli küll olemine mõne võrra parem, sest magasin jälle vahepeal aga kardan, et õhtul ja öösel kõik asjad jälle võimenduvad.

Kuigi tänane päev on tervisliku seisundi tõttu olnud pigem keskpärane, siis terve see aasta on olnud imeline. Olen alati pidanud 27 heaks numbriks. Kuidagi on häid seoseid selle numbriga. Ja nii on minu 27. eluaasta olnud igati huvitav ja pöördelisi momente täis. Kui mainida vaid mõnda, siis näiteks sai minust abielunaine ja sündis meie imearmas tütar, kuid lisaks oli veel palju toredaid seiklusi. Kuna tunnen jälle, kuidas palavik tõusma hakkab, siis minust täna suuremat kirjutajat ei ole. Kuid kokkuvõtvalt võib öelda, et on olnud üks hea aasta. Mõned soovid on veel täitumata, kuid  usun, et mul on neid häid aastaid veel nii mõnigi ees. Ja kuidas saakski mitte olla, kui mul on armastav abikaasa, ülimalt vahva tütar, hooliv perekond ja maailma parimad sõbrad. Nii, et jääb vaid oodata, mis tulevik toob.

XOXX

Jõulupost...

Liisu sai poole üheseks. Aga kuna on jõulud ja asjad, siis ei olegi ma siia jõudnud. Lähipäevil kirjutan Liisu suurtest saavutustest ka, kuid praegu soovin armsatele blogilugejatele kaunist pühade aega ja rõõmsat lõppevat aastat!

Liisu sünnipäeva õhtu oli selline:

XOXX

Läbi kaamerasilma...

Nüüd tuleb üksi hästi pikk pildipost. Nagu lubatud, panen üles mõned fotograafi juures tehtud pildid. Käisime pooletunnisel sessioonil ja selle ajaga jõudsime teha pilte kahe outfitiga ning saime tulemuseks ligi sada fotograafi poolt selekteeritud fotot. Saabumas on ka jõulud, nii et mõned pildid on sellised jõulused. Kuna oleme "fotograafisüütud" ehk siis see oli meie esimene kord stuudios fotograafi juures käia (aa ups, pulmapildid olid ju ka aga no need olid sellised klassikalised poosid), siis loovust jäi meil veidi väheks ja tegime pigem selliseid tavalisi nunnupoose. Fotograaf suures osas juhendaski. Kuna panin ka portsu pilte feissi, mida ilmselt enamus on näinud, siis ma neid siia ei pane. Panen teised lemmikud.

Liisu oli väga tubli modell, kordagi ei protesteerinud ja naeratas väga armsasti. Ise avastasime piltidelt, et njaaaa, jäätist võiks õhtuti ikka vähem süüa. Aga fotograafiks oli Merle Värv, kes oli väga tore ja lõi mõnusa vaba õhkkonna. Stuudio oli igasuguseid rekvisiite täis ja isegi kahju oli, et me neid nii vähe kasutasime. Nii, kui sessioonilt koju saime, tuli meile miljon mõtet, mida ja kuidas oleks võinud veel teha ja et oleks pidanud ikka tunniajase sessiooni võtma. Samas sõbrants ütles selle peale, et siis me ei oleks jõudnud neid ilusaid pilte ära validagi. Nii ta ilmselt oleks, sest isegi siia jäi mitu mitu pilti panemata lihtsalt sellepärast, et asi väga pikaks ei veniks. Igal juhul tahan ma kindlasti tagasi minna aga siis kui Liisu on juba vanem ja istub ja kõnnib ning saame mõne nendest miljonist ideest ära teha. Ja tegelikult tahaks veel väljas looduses pilte teha, mis praegu porisel ajal ei tulnud kõne allagi. No eks näis. Igal juhul on mul väga hea meel, et pärast pikka hoovõtmist ja planeerimist sai meil fotograafi juures ära käidud. Nüüd on albumisse selliseid ilupildikesi ka panna.

XOXX

Sääst ja saast...

Beebigrupis jagati infot, et Säästumarketis on mõningad püreed 50 senti tükk. (Olgu siinkohal mainitud, et olen viimasel ajal poest mõningad püreed leidnud, millele ei ole suhkrut või muud jama lisatud ja on ökovärk, nii et neid olen ostnud. Olgem ausad, teinekord on kiiruga hea haarata küll. Kuid endiselt teen enamiku toidust lapsele ise). Päeval ei hakanud ma lapsega sinna minema, sest Säästukad on kitsad ja pahad ja koledad ja ei viitsind seal turvahälliga riiulite vahel võimelda. Mõtlesin, et lähen õhtul. Kuidagi aga üldse viitsimist ei olnud ja Pealtnägijat oli ka huvitav vaadata aga lõpuks kell üheksa mõtlesin, et käin siis ikka ära. Lähim Säästukas on igati nõme, sest seal ees hängib alati üks ratastoolis pomps ja igasugused muud hulgused ka. Nii ka seekord aga nüüd see ratastoolipomps tuli isegi sinna sisse jaurama ja ma juba mõtlesin, et oli mul vaja tulla. Jõudsin beebitoidu riiulini, kus olid suured oranzid soodushindadega sildid püreedel, aga riiulid olid täiesti tühjad. No mida hekki?!?! Ainukesed asjad, mille pärast ma ennast ekstra toast välja ajasin. Haarasin siis lohutuseks Vilvi kohukesi, sest need on minu meelest parimad kohukesed, kuid neid müüakse ainult Säästukas, kus ma tavaliselt ei käi. Mingi imelik naine oli minu ees kassajärjekorras ja ratastoolipomps peaaegu minu taga ja no üldse terve tee koju sõites olin torssis ja kirusin, et mida ma ennast üldse välja ajasin. Jõudsin maja ette ja avastasin, et koduvõtmed olid vist tulles maha ununud. Helistasin fonotelefoniga siis üles.
Rattahull võtab vastu: "Jaa?!"
Mina: "Minaa!"
Rattahull: "Kus sa oled???"
Mina naerdas: "Lase sisse, imbetsill"
Marssisin trepist üles, ise aina itsitasin ja naersin. On mul ikka abikaasa. Kus ma ikka olen fonoga helistades...?
Ja kõik mu Säästukast saadud paha tuju oli kadunud.

XOXX

(Winter) wonderland...

Oeh... jälle ei ole käsi tõusnud kirjutama. Toitude ja värkidega mässamine enam nii hull ei tundu. Täna hommikul tegin näiteks korraga endale ja abikaasale putru ja kohvi ja lapsele banaanipüreed. No problem. Multitasking level: pro. Liisu on proovinud igasuguseid juurikaid, millest kõige lemmikum on olnud lillkapsas. Esimene päev tehti küll lillkapsa peale nii haput nägu ja pressiti kõik suust välja, kuid peale seda on nokk lahti nagu linnul ja anna ainult juurde. Kaalikas, kartul, porgand, bataat on olnud so-so. Magusatest püreedest on Liisu proovinud pirni, ploomi ja banaani. Ploom näis kõige paremini peale minevat aga lillkapsast see ei ületanud. Pudru on ka Liisule rohkem meeldima hakanud. Ja toit läheb nüüd õnneks suures osas ikka suhu, sest Liisu on vist aru saanud, et suu peab lahti tegema ja toidu alla neelama.

Siis näiteks leidsin teiste emmede blogi kaudu ühe käsitöömeistri, kes õmbleb enamasti taaskasutusmeetodil väga vahvaid pükse beebidele ja lastele. Tellisin Liisule ka kaks paari.

Jube mõnusad sellised natuke kotikad haaremipüksid. Kõige parem on veel see, et neid saab kanda kahe suuruse jagu, sest algul saab kõhu- ja jalasoonikud tagasi keerata. Win-win. Need on isegi nii nunnud, et emme ei raatsinud neid kodus lapsele jalga panna. Kuid palju neid külaskäimisi ikka on, tuleb ikka kodus ka ilus olla.

Liisu on nii emme kui issi töö juurest saanud oma esimesed kommipakid. Ühtegi kommi ta kahjuks maitsta ei saa, kuid karpi uudistada ja paberit natuke lutsida lubas emme küll.

Taastusravi arsti juures käisime ka jälle. Liisu sai ainult ohtralt kiidusõnu. Väga ilusti pöörleb ümber oma keskpunkti, keerab ilusti kõhule ja seljale, mõlemad keha pooled on võrdsed, pingeid ei ole ja sirutus on "viis pluss". Arstitädi ütles isegi, et Liisu võiks kuskil beebikoolis näidiseks olla, kuna teeb kõiki asju nii ilusti. Jaanuari lõpus kutsus ta meid jälle tagasi. No ega ma ei protesti ka. Hea on saada kinnitust, et kõik on hästi ja ka nõuandeid, kuidas ise lapse arengule kaasa aidata.

Aga üleüldiselt on viimased päevad raskemad olnud. Liisu on päeval üsna viril olnud ja ka öösel ärkab ühe korra asemel kaks või kolm või isegi neli. Mõtlesin, et jama lugu küll, mul vaja nädalavahetusel käia firma jõulupeol. Aga Liisu, kuulekas laps, magas tollel õhtul väga ilusti kordagi ärkamata ja issil mingit vaeva ei olnud. Muidu aga täitsa kukalt ajas kratsima, et mis nüüd lahti on Liisuga. Kahtlustame hambaid, kuna ilastamine on jälle meeletult suureks läinud ja igemed tunduvad veidi paistes. Natuke on vist lisatoit ka süüdi, sest mõnda juurikat on raskem seedida olnud ja siis on Liisu pidanud number kaks häda kõvasti punnitama. Kolmas variant on veel wonder week ehk maailma mõtestamise nädal, mis ka ajaliselt klapib praegu. No ei tea. Täna jälle oli Liisu peaaegu tema ise nii, et loodan, et misiganes teda vaevamas on, läheb ruttu mööda. 

Aga nalja saab meil ikkagi temaga ja siis on kõik virin unustatud...

XOXX

Rise and shine, emme...

Meie Liisu on viimasel ajal hakanud veidi eirama päevakava ja hommikuti ei ärka mitte kell seitse, nagu varem, vaid 6.30, 6.40, 6.25 jne. Kui ta oma voodis juba pikemat aega sahmib ja jaurab, siis olen võtnud ta meie voodisse, et las ta mõnuleb meiega, sest söömine on alles kell seitse ja nii üritan ise ka veel silmad kinni suikuda. Meie voodis Liisu ei jaura, kuid samamoodi taob kätega ja torgib jalaga mulle ribidesse jne. Kui ta juba ronida oskaks, siis ma kujutan ette, et ta elaks meil seljas ka. Igal juhul pean oma tarka raamatut jälle üle lugema, et mis siis teha tuli, kui laps varem ärkama hakkab.

XOXX

Teistmoodi imede öö...

Nädalavahetusel oli suur "ostupidu", kus erinevate suuremate ja väiksemate soodustuste pärast rahvas kokku jooksis ja end puruks maksis, sest kui on soodne, siis tuleb ju veel rohkem osta. Vanaemal oli vaba päev ja olime juba varem kokku leppinud, et läheme Rattahulluga isegi seda asja tsekkima. Viimased kolm aastat olen olnud nööri teises otsas, ehk rabanud samal ajal tööd ja möllu näinud teisest vaatevinklist. Juba terve nädal kuidagi väga ootasin seda poes käiku. Kuna vajan uusi talvesaapaid ning alati võib ju lapsele midagi osta, kui soodsalt saab, siis mõtlesin, et hea võimalus seda teha. Liisu läks kell 19 magama ja vaikselt hakkasime sättima. Olime täitsa teadlikud, et kella 20ks sinna minna ei ole kõige arukam, sest siis on rahvast kõige rohkem. Samas ei tahtnud ikkagi hilja peale ka jääda. Parkimisega olid kõik hädas aga õnneks teadsime majataguseid salakäike. Rahvast oli palju, kuid koridorides ikka kõndida sai. Käisime kõigepealt kingapoed läbi. No ei olnud normaalseid saapaid. Rahvast oli poodides omajagu ja kuskil riiulite vahel saabaste proovimine tüütas ruttu ära. Käisime ka tehnikapoodides, et äkki mõned jõulukingid ära osta. Erilist soodustust ei olnud nendes ja teenindajad ka olid kõik hõivatud koguaeg. Rattahull suundus Bauhofi ja mina titepoodidesse. Ühes titepoes olid küll vankrid soodsamalt ja mõni asi veel aga muidu tavahinnad. Teises oli kõik -20% aga kassa järjekorrad olid saali taha otsa välja, seega ei hakanud ma isegi sisse minema. Ka Rattahull naasis Bauhofist tühjade kätega. Lõpuks saime Rimist Liisule paar uut mänguasja, kus need olid -40%. Hüppasin ka mõnda riidepoodi sisse. Kõigis, kus oli mingi vähegi normaalne soodukas, olid nii proovikabiinide kui ka kassade järjekorrad ilmatu pikad. No tõesti ei tahtnud tervet õhtut erinevates sabades seistes veeta. Otsustasime kingapoodidesse ikkagi veelkord pilgu peale visata, kuid selleks ajaks oli juba palav ja nälg ja väsimus ja veel vähem viitsisin midagi proovida. Nii, et suundusime hoopis linna peale laiama, ehk kiirtoidu putkasse nälga kustutama. Kell oli juba kümme läbi ja uni kippus ka peale nii, et oligi meie linnatiiruga kõik. Igatahes tuleb sellisele ostuhullusele minna ainult siis, kui on midagi konkreetset eelnevalt välja vaadatud ja ära proovitud. Siis tasub küll seda head hinda jahtida. Aga muidu seal jantida küll ei viitsi. Kas ma olin pettunud? Sugugi mitte. Väga mõnus oli natuke juuksed ja nägu korda teha ja vahelduseks kahekesi melu sees ja linna peal käia. Aga koju jõudes musitasime oma nunnut tuduvat beebit ja läksime ise ka magama ära.

XOXX

Sellest pikast ajast, kui ma kirjutanud ei ole...

Kui Liisu oli ainult piimalaps ja sõi nelja tunni tagant, siis oli ikka hea. Aega oli nagu laialt käes. Nüüd on aga nii, et koguaeg käib mingi vaaritamine, püreestamine, siis Liisule lusika suhu meelitamine, siis topside pesemine ja keetmine, põllede pesemine, lapse suu ja käte pesemine jnejne. Kuna ma olen üsna uus selles asjas, siis vähemalt praegu tundub, et koguaeg käib mingi trall selle söögi ja söömise ümber. Ja tänu lapse söögiga mässamisele saan ise korralikult süüa alles Liisu lõunaune ajal, kuna praegu pole ma tükk aega kärutamas käinud. Kui nüüd tahaks veel kärutada ka, siis vist saan õhtul kell viis süüa. Vaene Rattahull peab ka tihtipeale koju jõudes alles süüa hakkama valmistama, mitte nagu varem, kus mul oli tavaliselt söök juba valmis tehtud.
Aga lisaks sellele toiduvärgile on ikka elu keerelnud igate pidi. Näiteks oli meil wc-s väike remont. Meil oli valmis ostetud uus pott. Kui juba poti vahetamiseks läks, siis oli vaja uus ilus põrand ka teha. Selleks, et aga ilus põrand saaks, tuli ükspäev põrand valada, teine päev plaatida ja kolmas päev vuukida. See tähendas seda, et kolm päeva meil wc-potti polnud. KOLM PÄEVA! Teistel kodustel oli hea, sest nemad käisid tööl ja said seal oma asju ajada, aga mina olen ju kõik päevad kodus. Ärge küsige kuidas me oma asjad aetud saime aga seda võin öelda, et käisime ikka väga tihti ostukeskustes, poodides, kohalikus tanklas ja kohalike sõbrannade juures.
Siis näiteks õnnestus mul saada mingisugune puusa-, liigese- või närvipõletik, siiani täpselt ei tea. Väljendus see selles, et parem puus, kann ja osa alaselga olid väga valusad. Kohe niimoodi, et paremale jalale toetuda ei saanud ja lonkasin üsna tugevalt ja kuidagi Liisutki oli raske sülle võtta. Hoolimata geelitamisest kestis see jama mitu päeva ja seetõttu ei saanud me kärutamas käia. Kui siis ühel päeval tundus, et täitsa hea on olla ja läksin kärutama, siis tundsin juba esimeste sammudega, et asi läheb jälle hullemaks. Nii siis lonkasin veel paar päeva ja siiani nagu annab veidi tunda vahepeal.
Siis oli mul kurk valus ja Liisu veidi nohises nii, et olime jälle kodused. Liisu magas siis rõdul, kui nina ei lurisenud.
Liisu on muidu tubli olnud. Ühel päeval hakkas Liisu "rääkima". Muidu ta nagu jauras ja lihtsalt häälitses, kuid nüüd on ta selgeks saanud mõned silbid. PAPAPAPA ja MAMAMAMA tuleb kõige paremini välja. Jutustamisega satub ta hoogu just söömise ajal nii, et püreed ja putru pritsib siis igale poole. Samuti oskab ta ka nüüd põrandal ennast kõhu pealt seljale lükata. Aga kõhutada meeldib talle ikka rohkem, nii et ta väga tihti ei näe vajadust ennast selili lükata. Ja kuidagi moodi punnitab ja keerutab ta end mööda põrandat edasi ka ja jõuab mati ühest otsas teise. Roomamiseks seda nimetada ei saa aga omad nipid tal on.
Siis näiteks käisime sõbrannal külas ja ühel päeval käis Liisu sõbranna meil külas ja lõpuks oli veel Vanaema sünna. Liisu on kõigi külalistega hästi läbi saanud. Veidi ehmatab, kui mõni laps teeb kisa, kuid emme süles harjub ja kui mõni beebi meil külas oli, hakkas ise neid nalja pärast kõva häälega hirmutama.
Ja isegi fotograafi juures jõudsime käia. Saime pildid juba kätte ka ja katsun üks päev siia ka selekteerida midagi. Sest, ega ilusamaid pilte vist muidu ei saa, kui ikka fotograafi juures.
Ja nii on nagu elu käib.

XOXX