Mina ja kolm blondi...

Kiire, kiirem, kõige kiirem...

Eee... Ma ei tea, kas häid pühi võib veel soovida aga loodan, et kõigil olid toredad pühad. Meil käib siin umbes nädal aega külaliste ja külas käimise trall. Tänu sellele on iga päev siblimist, sagimist ja toimetamist ja õhtul kukun voodisse. Homme on viimane üritus ja peale seda saan loodetavasti siia tulla mõtteid koguma.
Aga üks pilt empsi sünnast näiteks. Liisu on hästi tõsine, sest Krissu teeb matemaatikat ja Liisu ka ilmselt mingit oma matemaatikat ja matemaatika on tõsine asi:

Saarat piltidel väga pole, sest tema tavaliselt magab kuskil teises toas või rõdul vms.

XOXX

Mõni pilt...

Klõpsisin pilte läbi ja mõtlesin, et ammu pole pildiposti teinud. Mõned pildid pärinevad isegi veel suvest...

Liisu keeldus oma uut vihmakomplekti seljast võtmast, mis sest, et ise juba higistas

"Hmm.,. mis see poiss seal teeb?"

Siis, kui Saara veel kõhus oli

Issi sõidusärk sobiks öösärgiks

Liisu istub potil ja topib varvast suhu

Kui Liisu käis haiglas uut titat vaatamas, siis oli seal palju põnevat teha

Siis, kui issi jätab kohvitassi liiga ääre lähedale...

"Mmmm, suhkur!" ehk kui köögis liiga vaikseks jääb...

Liisu organiseeris tuba ümber...

Kui komme süüa ei saa, siis saab neid sorteerida

Saara pärast vanni

Big sister like a boss...

XOXX

Raskuste kiuste...

Kahe lapsega kahekesi kodus olemine on käkitegu võrreldes kahe lapsega talvel väljas käimine. Mingi aeg mulle tundus, et nagu nimme, ei saa me kunagi rahulikult ja ilma vahejuhtumiteta välja.

Täiesti tavaline on iga kord see, et Liisu tahab välja aga riietamise osas ta koostööd ei tee. Küll on tal vaja siis mööda tube joosta, tita kookonisse ronida, titat paitada, telekat vaadata. Kui ta siis kätte saan, siis vastavalt tujule paneb käed ilusti varrukatesse ja võib-olla ka sukkade panemine läheb lihtsamalt aga siis viskab end süldiks põrandale või siis otsustab ta hoopis kohe sülti mängida ja emme vaadaku ise kuidas Liisule riided selga saab. Ma ütlen, see ei ole niisama lihtne. Õnneks vähemalt Saara mulle vastu ei punni. Veel.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis peab alati mingi väljakutse veel lisaks olema. Näiteks üks päev olin ise juba riides ja tita poolenisti riides ja Liisule oli vaja ka vaid kombe selge panna. Tahtsin seda tegema hakata, kui tundsin sellist teatavat ebameeldivat lõhna. Liisu oli jõudnud vahepeal number kahe püksi teha, selle asemel, et mulle öelda, et tal häda on ja potti teha. Niisiis tuli Liisul jälle sukapüksid jalast võtta, tagumik pesta, uus mähe panna, jälle sukapüksid jalga jnejne ning ise oli ta juba üsna rahutu, sest tahtis õue. Endal oli juba palav sellest mässamisest aga välja me lõpuks saime.

Sarnane juhtum oli ühel teisel päeval. Seekord oli tital müts, sall ja kindad juba pandud ja jätsin ta voodile ootama, kuni Liisule kombe panen. (Vahemärkusena ütlen, et kuidagi on kujunenud praegu nii, et Saarat kutsume me hoopis titaks, sest Liisu ütleb tema kohta tita ja no nii on praegu. Mäletan, et Liisut hakkasin nime pidi kutsuma ka alles siis, kui temaga suhelda juba sai ja keelamine ja käskimine algas). Sain siis sibeleva Liisu ka täisriides valmis ja läksin tagasi Saara juurde. Võtsin sülle, et ta kombesse panna ja äkki tunnen, et lapsel külg märg. Vahetult enne riidesse panemise rituaali oli Saaral just mähe vahetatud ja kõht täis söödetud. Ma ei tea, kui palju ta pidi selle aja jooksul siis pissima, et korralikult alla pandud mähe läbi hakkas laskma. Igatahes, tuli siis vaene laps paljaks koorida, pesta, mähkida ja puhtad riided selga panna. Muidugi hakkas Liisul seni juba palav ja siis ta viskas jorisedes esiku põrandale pikali ja lõngutas kärsitult jalgu.

Kolmas juhtum oli aga hoopis omaette ooperist. Sain lapsed isegi ilma suurema trallita riidesse ja suundusime alla. Saara panin kookoniga auto tahaistmele ja Liisu tuias maja ees ringi. Muidu trambib ta poriloikudes või läheb endiselt põõsa küljes olevaid arooniaid sööma, kuni ma käru lahti klõpsatan. Sain käru sätitud ja näen mina, kuidas Liisu viskab poriloiku külili maha. Seni kuni ma tema juurde sööstsin, jõudis ta veel lumeingleid ka porilombis teha nii, et Liisu oli sõna otseses mõttes üleni porine. Nii ei saa ju last kärru panna, rääkimata kuskile minemisest. Ilmselgelt oli vaja mul ülesse minna ja uued riided lapsele panna. Titat autosse ei julgenud jätta, sest ei teadnud kaua üleval läheb. Niisiis haarasin tita kookoniga ühte kätte ja porise Liisu ka kuidagi kaenla alla. Toas hakkasin Liisul porikombet ära võtma, kuid tema hakkas nutma ja korrutas mutkui "õue õue" ning ei saanud aru, miks me tuppa tulime ja riided ära võetakse. Selge oli see, et minemata ka ei saanud siis jätta. Tita hakkas ka samal ajal juba jorisema, sest tal hakkas palav. Sain siis jauravale Liisule uued riided selga ja õue me saime lõpuks.

Neljandal korral juhtus nii, et sain lapsed toas riidesse ja plaan oli minna Prismasse, mitte poodlema, vaid mängunurka mängima, kus Liisule meeldib. Sättisin tita turvahälli kinni ja Liisu sai ka turvatooli. Istusin ise rooli, keerasin süüdet ja auto tegi veits ägisevat häält aga käima ei läinud. Proovisin veel ja veel ja veits nagu algul lubas aga käima ta ei läinud ja armatuuril põles aku tuli. Selle autoga pole mul kunagi mingit jama olnud, et aku oleks lambist tühi. Pärast Rattahulluga arutledes saime aru küll, et auto oli mitu päeva seisnud, sest Rattahull sõidab tööautoga või teise autoga ja mina olin enne seda sõitnud ainult lühikesi otsi, nii et aku pole ammu saanud korralikult laadida ja vahepeal oli külmem ka olnud, ehk siis nii ta vist tühjaks oli saanudki. Mul aga olid lapsed täisvarustuses autos ja kõik ootasid kuhugi minemist. Maja ees juhtus üks abivalmis härra olema, kes tuli uurima, et kas auto ei lähe käima ja küsis, kas mul krokodille pole. Ei olnud ja temal ka kahjuks mitte. Kuna teadsin, et Liisu tuppa tagasi minemisega ilmselt eriti kergelt ei lepi, siis lippasin üles ja tõin teise auto võtmed. Trepikojas nägin veel naabrimeest, kuid temal ka krokodille ei olnud. Liisu ootas titaga ilusti autos, mis oli üsna imeks pandav, sest veel alles hiljuti pistis ta isegi siis kisama, kui ma kütust tankisin ja tema autosse jäeti, mis sest, et ta mind terve aja aknast nägi. Tõstsin, siis tita turvahälliga ringi ja siis oli veel vaja Liisu turvatool ühest autost lahti harutada ja teise panna, mis niisama lihtne pole nagu turvahälli ringi tõstmine. Seni pidi Liisu autos sees passima, et ta jälle lumeingleid tegema ei läheks aga kõik sujus siiski ja saime jälle minema.

Ühesõnaga tundub, et niisama lihtsalt ei saa midagi. Asja teeb pingelisemaks ka see, et tita on ju enne välja minekut söödetud ja siis hakkavad tiksuma väärtuslikud minutid selle ajani, kuni ta uuesti võib süüa tahta. Tänu eelpool kirjeldatud vahejuhtumitele tiksub niimoodi teinekord terve tund juba mööda. Õnneks tavaliselt enne kolme tundi ikkagi näljakisa ei tule ja oleme saanud rahulikult väljas käia. Aga kunagi ei tea.

Nii, et jah, see õue sättimine kujuneb enamasti alati tüütuks tralliks. Aga samas tahan ikkagi alati minna, sest toas ei saa ma Liisuga nii palju tegeleda, vaid pean teda koguaeg keelamas käima, et ta magavat titat ei läheks suskima ja siis tal hakkab igav ja ta muutub vinguseks. Väljas aga tita tudub ja meie saame Liisuga vaadata puid ja linde ja auasid ja tädisid ja niisama ringi kõndida ja kõik on rahul. Endal on ka hea vaheldus ja aeg kulub kiiremini, mitte ei ole toas nelja seina vahel kinni. Värske õhk teeb kõigile head. Ja ptüi-ptüi-ptüi, viimased kaks korda on õues käik sujunud ilma viperusteta! Vist olen harjutamisega nipid selgeks saanud aga noh, force majeure'i eest ei ole me kunagi kaitstud...

XOXX

You tell me...

Kolmepäevane Liisu

Ja viiepäevane Saara

Rattahullul on isegi juhtunud täpselt sama särk selga aga ma ei tea, miks ta ise Liisuga pildil nii ära silutud on. Ja no meie pime elutoa valgus teeb kõik pildid kollaseks aga välguga magavast lapsest pilti ei tee.

On vist natuke ikka sarnased küll. Või mis teie arvate?

XOXX

It's alive...!

Olen täitsa elus ja terve mõistuse juures. Rattahull on nüüd 4 päeva tööl käinud ja mina lastega üksi kodus olnud ja ma veel ei kakugi juukseid peast välja.

Tegelikult võiks öelda, et isegi üle mu ootuste hästi on läinud. Arvasin, et kodus saab olema hullumaja, lapsed kisavad näljast ja igavusest, ei maga ja on rokased, rääkimata veel endast või kodust. Tegelikkuses on praegu trehvanud nii, et lapsed teevad asju nö "üksteise alla": üks magab teine sööb, teine magab, esimene sööb, kakab jne ja selliseid hetki, kus mõlemad lapsed korraga näiteks näljast röögivad, polegi olnud. Õnneks on Liisu ikkagi nii palju suur ka, et tema jaksab oodata söömise või mähkmevahetusega. Õieti ei tunne ta minu meelest nende järgi üldse vajadust ja unustaks söömise täiesti ära, kui ma ise teda sööma ei paneks.

Ja isegi välja olen ma kahe lapsega täitsa edukalt saanud. Eks see on ka selline osav majandamine, et endale osa riideid selga, ühele lapsele osa riideid selga, teisele lapsele osa riideid selga, ühele kõik selga jnejne. Tuppa tulek on kohati isegi keerulisem, sest seni, kuni ma maja ees vankri ühe klõpsatusega kinni tõmban, jõuab Liisu joosta kõige sügavamatesse porilompidesse hüppama ja ei taha tuppa tulla, kuigi tita juba niheleb. Või näiteks kui muidu on Liisu tubli ise trepist üles tulija, siis nüüd kahel korral on ta ennast lihtsalt esimesel korrusel trepile pikali visanud ja edasi ei tule. Mis mul muud üle jäi kui Liisu kaenlasse võtta ja teine laps oli nagunii kookoniga teise käe otsas ja ülesse tulla. Ise veel mõtlesin, et hea, et me vaid teisel korrusel elame. Järgmisel korral jätsin Liisu trepile lebama ja viisin tita ülesse ära. Lootsin, et Liisu tuleb siis ikkagi ise järgi aga ei, lamas seal trepil, kuni ma siis ta ka üles tassisin. Ja siis on juba endal palav ja tital palav ja Liisul jonn, et tuppa pidi tulema jne. Aga tegelikult pole asi nii hull midagi ja vahelduseks õue saamine kompenseerib selle kõigi jaoks.

Muidugi on ka hetki, kus ma söödan titat ja Liisu avastab kraanikausi alt kapist kartulid ja tassib mulle mullaseid kartuleid diivanile või loobib neid mööda tube laiali ja mina saan ainult öelda talle, et "ei tohi, ära palun tee, see ei ole mänguasi" aga tema ei tee väljagi. Või siis tahan hommikul, seni kuni tita tudub, Liisu pesta ja riietada ja ära sööta aga Liisu miskipärast ei taha lihtsalt koostööd teha ja kui viin ta vannituppa pesema, siis ta pistab kileda häälega kisama ja ajab juba niigi kerges unes tita päris ülesse. Või siis söömise ajal kallab piima maha või teeb midagi muud, mille peale ma saan korraks kurjaks ja küsin ärritunult, et "miks sa nii teed?" ja siis kohe kahetsen, et ärritusin, sest ega tema ju ei tea, et nii ei olegi sobilik teha või nii ta teeb emmele tööd juurde. Ja üleüldse pole mul mõtet ärrituda, sest Liisule teeb see vaid nalja. Nii, et neid hetki, kus korraks on närv püsti, on ikka küll, aga üldjoontes on tegelikult kõik hästi ja jõuan nii nõusid, kui pesu pesta, süüa teha ja ka mänguasju elamisest kokku korjata. Naised on lihtsalt leidlikud ja osavad multitaskijad.

Ilmselt siiski kõige selle juures kannatab Liisu kõige enam, sest tunnen ise kuidas temaga tegelemiseks jääb aega palju vähem ja siis ta longib ise mööda tube ringi või kallab mänguasja kasti ümber või sorteerib köögikapist asju välja. Teinekord jätangi nõude hunniku kraanikaussi, kui tita tegelemist ei vaja ja teen Liisuga midagi või lihtsalt kaisutan, kõdistan ja nunnutan teda. Küll Rattahull need nõud õhtul ära peseb.

Parasjagu on meil selline aeg ka, et Rattahull sai ühe hea lisatöö, millest me loobuda ei saanud ja praegu teeb ta tööd 7 päeva nädalas, nii et seda lastega üksi kodus olemist saan harjutada küll ja küll. Õnneks on õhtuti ta ikkagi kodus ja teinekord algab see tema "õhtu" juba kella kolmest päeval, nii et saab ta ikka kodus ka olla.

Ja mis veel aitab terve mõistuse säilitamisele kaasa, on magamine. Saan juba täitsa piisavalt öösel magada ja seetõttu olen ise päeval puhanum ja tegusam. Uus beebi sööb õhtul, kui magama lähme umbes üksteist-poolkaisteist, siis ühe korra öö jooksul umbes kella nelja paiku ja järgmine kord juba hommikul seitse-kaheksa, kui Rattahull nagunii juba üleval on ja meie jaoks ongi hommik. Ja ka päeval ei ole iga kahe tunni tagant tissitamist, vaid üldjuhul kolme tunni tagant ja teinekord neljagi. Liisu ööuni kestab viimasel ajal 13 tundi jutti, nii et õhtud ja hommikud on täitsa rahulikud. Isegi tita kisa öise mähkme vahetamise ajal ei ärata Liisut. Ka päeval teeb Liisu korraliku 2-2,5 tunnise une. Nii, et oleme ise saanud täitsa hästi puhata ja ka õnneks lapsed.

Sai nüüd kiire ülevaade meie elust praegu. Vahepeal alustasin juba sünnituse muljete postitust ka, aga see jäi mul pooleli. Küll selle ka lõpetan üks päev ja nagu ikka katsun oma paljusid muljeid ja mõtteid siin jälle jagada.

XOXX

Teadaanne...

Annan teada, et ma ei ole enam rase! Juba nädal ja mõni päev peale. Meie uus beebi otsustas tähtajal endast agaralt märku anda ja järgmise päeva esimestel tundidel ta siia ilma sündis. Kuna enne mingisuguseid märke lähenevast sünnitusest polnud, olin juba valmistunud, et kannan jälle kaks nädalat üle. Kui õigel päeval valud peale hakkasid, olin ma väga üllatunud, et kas tõesti nii kohusetundlik tüdruk, et tuleb täpselt tähtajal. Igal juhul on väga hea meel, et seekord rasedus pikemaks ei veninud.
Veel õnnelikum olen ma selle üle, et meie pisitütrega on kõik hästi, et ta sündis siia ilma loomulikul teel ning nüüd saame teda iga päev imetleda (ja tema paljusid kakaseid mähkmeid vahetada). Sünnituse muljetest kirjutan ehk mõni teine päev paar sõna aga ütlen nii palju, et kuigi seekord läks kiiremini küll, siis ma ei ütleks, et oleks palju kergem olnud nagu paljudel naistel enamasti teisel korral on.
Nüüd kohaneme kõik kodus uute oludega. Mõni päev tundub, et on ikka täitsa hullumaja, ei jõua süüa või pesemas käia ja Liisu jaurab nagu kiuste koguaeg ja teine päev vaatad, et ah, täiega hästi saab kõigega hakkama. Eks nendest muredest ja rõõmudest on ka omajagu kirjutada.
Aga selline see meie uus beebi on.

Haiglas esimestel päevadel tundus mulle, et ta on hoopis teistsugune beebi, kui Liisu oli. Vist suuresti sellepärast, et Liisu oli väheste heledate juustega ja heleda nahaga, kuid sellel beebil on palju rohkem juukseid, mis on hoopis tumedad (meie Rattahulluga oleme mõlemad heledamat sorti peaga) ja nahk on tal ka palju jumekam (kuigi beebid vist pididki jumekamad olema, lihtsalt Liisu oli heledake). Kodus vaatan meie beebit ja Liisu esimesi pilte ja tegelikult on nad näost siiski üsna sarnased. Kuid eks aeg näitab ja tegelikkuses on ju igaüks oma nägu.
Ühesõnaga kõik on täitsa hästi ja piiritut ning tingimusteta armastust on nüüd meie kodus veel poole rohkem. Jõudu mööda annan siin ka oma muredest ja rõõmudest ikka teada.

XOXX

Mis sellest beebikoolist sai...?

Kirjutasin siin, kuidas me Liisuga esimest korda beebikoolis käisime ja kuidas see vastupidiselt ootustele oli minu jaoks poolenisti traumeeriv kogemus. Traumeeriv sellepärast, et Liisuga ei saanud praktiliselt midagi kaasa teha, ta jooksis koguaeg ringist minema ja tegi mis ta ise tahtis, kiskus teistelt asju ära ja ise ei olnud üldse nõus jagama ja kui teda keelasin või veenda püüdsin, siis viskas ta end kisades vibusse. Mõtlesin tõsiselt, et ei tea, kas meil tasub sinna üldse enam minna, kui Liisu niimoodi käitub, sest teised lapsed paistsid palju mõistlikumad olevat. Aga kogenumad emmed soovitasid ikka minna ja lohutasid, et see kõik muutub. Ja neil oli õigus...

Peale seda esimest korda läksime siis veel. Ka järgmisel korral Liisu päris kõike kaasa tegema ei soostunud, kuid juba huvitas teda asi rohkem ja emme ei pidanudki ainult enda jaoks vehkima. Peale tantsuringi mängumaal mängides oli aga kisa rohkem, sest endiselt oli vaja tal just neid asju, mis teiste käes olid ja näiteks peale-istutavad autod olid alati suureks tüliõunaks nii, et vibusse viskamisest ja kisamisest me ei pääsenud. Nagu ma siin varem ka maininud olen, siis püüan ikka Liisuga käia igal pool, et me kodus ei passiks terve päev. Kuna sügisilmad olid heitlikud, siis tunduski beebikool sellisel puhul kõige parem variant. Ja juba kolmandal korral oli asi veelgi parem. Liisuga sai laulu- ja tantsuringis ikka päris palju juba kaasa teha ja näha oli, et talle endale ka see meeldis. Küll ta nõksutas rõõmsalt põlvi, keerutas ja plaksutas, oli nõus vahetama kõristid rütmipulkade vastu ja mõmmid pallide vastu ja seda ilma igasuguse kisata. Samuti ei olnud tal tarvis teistelt asju ära kiskuda, vaid sai aru, et mänguasju ja tegevust on mujalgi.

Vahepeal oli nohude ja antibiotside aeg ja teinekord oli emmel raua-aneemia tõttu väsimus peal või käisime hoopis õues ja beebikooli väga ei jõudnud. Kui need mööda läksid ja väljas oli hommikuti külm, siis seadsime sammud jälle tuttavat teed pidi beebikooli ja oleme seal käinud pikka aega juba 2-3 korda nädalas. Kui esimestel kordadel tundus see väsitav ettevõtmine, sest koguaeg oli vaja Liisu järgi joosta ja vaadata, et ta kelleltki midagi ära kiskuma ei läheks ja endal oli piinlik, kui sinu laps üle mängumaa jonnakalt kisas, siis nüüd on beebikoolis käimine oodatud ja nauditav tegevus meie mõlema jaoks. Lapsel on hommikupoolik sisustatud ja emme saab ajada paar sõna juttu mõne teise emmega. Üldiselt ma ei ole väga selline, kes võõrastega kohe tutvust sobitama läheks, kuid kui lapsed teevad midagi koos toredat, siis ikka kommenteerib üks või teine ja jutt läheb edasi. Seni kuni üks lastest otsustab jooksu panna ja emmel on vaja järgi vudida. Need emmed, kes seal regulaarselt käivad on väga toredad ja enamikega on meil täpselt sama vanad lapsed nii, et ühiseid teemasid ikka on. Ja no minu suur kõht on ka alati see, mis on heaks jutuotsa lahti tegijaks, sest ikka tullakse küsima, et kuna ja kuidas jne. Nagu öeldud, siis eriti naudib beebikooli Liisu. Muidugi tuleb endiselt ette kordi, kui ta läheb lauluringi ajal hoopis korraks liumäest alla laskma või otsustab, et just nüüd võiks aedikust välja minna. Aga nüüd on teda hoopis lihtsam tegevuste juurde tagasi meelitada ja paljuski asjades on ta lausa eeskujuks. Ka pärast ühistegevusi mängib Liisu teiste lastega ilusti ja mingit asjade kiskumist pole ma ammu näinud. Koos teiste lastega istutakse kööginurgas laua ümber ja mängitakse teepidu ja peale-istutavate autodega mängitakse hoopis nii, et üks istub peal ja teine lükkab. Kui keegi tuleb Liisult midagi käest ära võtma, siis enne, kui teine emme jõuab oma last keelama tulla, on Liisu juba vabatahtlikult asja ära andnud. Enamasti saab Liisu kurjaks vaid siis, kui emme võtab ta kelgurajalt ära, kust ta on juba miljon korda alla lasknud. Muidu ma ei võtakski teda sealt ära aga alla võib lasta vaid kelgu peal ja emme ei saa Liisuga üles ronida, et teda kelgu peale panna. Nõnda ronib Liisu ise üles ja tuleb pepu peal alla, kuid siis on see oht, et sõrmed võivad hoo pealt rullikute vahele jääda. Õnneks seda veel juhtunud pole, kuid Liisu läheb seal üha julgemaks ja nii kardan, et üks hetk juhtub. Teinekord on mõni teine emme abiks ja siis saab Liisu kelguga ka alla lasta ja siis on tal nägu eriti naerul.

Aa, siis on ka Liisu pahane, kui ma teda ronimisdžunglisse ei lase, sest sinna on sellised sissepääsud, et ma ise ei saa järgi minna talle oma suure kõhuga. Korra pani Liisu nii märkamatult plehku, et ta oligi seal ronimas juba. Ja muidu on see täitsa eakohane ja ohutu, kuid ühes kohas, kust saab liumäelt pallimerre lasta, ei saanud Liisu aru, kust üles saab. Püüdsin talle näidata ja suunata, olles ise teisel pool võrku, kuid ta ei saanud aru ja üritas mööda liumäge üles tagasi saada, mis muidugi ei õnnestunud. Siis hakkas Liisu mulle ütlema, et "opa opa", kuid mina olin ju väljaspool ja ei saanud seda teha. Liisu ei saanud aru, et miks emme ei tule ja hakkas "emmetama" ja lõpuks haledalt nutma ja nii pidingi paluma ühel teisel emmel oma laps ära tuua. Nii, et sellest on kahju, et Liisut sinna turnima ei saa lasta, kuna igasugune ronimine talle väga meeldib.

Pildid on kehvad ja udused, sest ega ta paigal ei püsi ju.

Ja nüüd mul ongi jube kahju mõelda, et varsti me enam Liisuga ei saa seal käia. Kui rääkisin Rattahullule, et vahel on mõni issi ka oma lapsega seal, siis lubas ta isapuhkuse ajal ise Liisuga sinna minna, kuid see isapuhkus on üsna lühike ja nii jääb meil beebikooli ilmselt väga pikk paus. Kujutan juba ette, kuidas Liisu siis hommikuti käib välisukse juures ja korrutab "õue õue" või võtab oma papud ja üritab neid jalga panna, sest täpselt nii ta teeb nendel hommikutel, kui me kuskil ei käi või kui ta lihtsalt juba väga õue tahab. Ilmselt hakkame siis palju õues jalutamas käima, kui talv väga käre ei ole või tuleb toas midagi huvitavat välja mõelda. Igal juhul on mul väga hea meel, et selline ringis käimine ja ühistegevused on Liisule õpetanud jagamist ja kannatlikust ning ta saab ilusti aru, kui emme seletab, et "oota, teine tita mängib sellega praegu". Sellest viimasest tundub tal eriti puudus olevat, sest mulle tundub, et ta on enamasti koguaeg nii kärsitu ja tahab kõike saada nüüd ja kohe. Loodan, et ta seda sheerimist nüüd päris ära ei unusta, sest seltsiv on ta nagunii ja tahab teiste lastega olla, kuid sellisel juhul on see jagamise ja oma korra ootamise oskus hästi oluline. Ja oma peas mõtlen, et järgmine sügis on meie uus beebi juba nii suur, et saan mõlema lapsega käia 1-2,5 aastaste ringis, kus me praegu Liisuga käime nii, et Liisu beebikooli päevad pole veel vast loetud. Praegu käime aga nii kaua kui võimalik, et Liisul oleks vahva ja ise loodan, et ehk saab juba sünnitama minna, kui seal hoogsalt lapsega koos kükitada ja tema järgi joosta.

XOXX

She's a genius!

Ma ei tea, kuidas seda nüüd tagasihoidlikult öelda aga meie laps on geenius!
Ostsin Liisule mõnda aega tagasi ühed topsid, mis on eri suuruses ja värvis ja käivad üksteise sisse või üksteise peale torniks. Näitasin Liisule kuidas saab torni laduda ja kuidas topse üksteise sisse panna aga tema leidis, et need tuleks hoopis käega laiali lüüa. Hiljuti hakkas Liisu neid hoopis üksteise kõrvale sättima ja vahel jõi kujuteldavat vett nendest.

Täna hommikul sättis Rattahull tööle ja emme ka toimetas ringi ja Liisu tegeles oma topsidega. Läksime tegime issile "dadaa" ja läksin suurde tuppa ja mis mina näen:

Liisu oli topsid paigutanud värvide järgi. Geenius ju! Ma ei ole talle sellist sorteerimist kordagi õpetanud. Muidugi ei välista ma pimedat õnne ja puhast juhust aga no uhke emasüda tahab ikka arvata, et minu laps on see maailma kõige targem ja tublim...

XOXX

Elust uues kodus...

Oleme oma enda kodus elanud neli kuud, varsti viis ja enne kui aastaring ei ole täis, ei saa veel öelda, et mis on hästi ja mis on halvasti. Aga ka selle ajaga on juba huvitavaid tähelepanekuid.

Kui rääkida asukohast, siis see meile väga meeldib. Tegemist on eramajade piirkonnaga, kus on mõned väiksemad kortermajad. Kant on väga rahulik, mingit autode voorimist pole. Meie enda maja ja trepikoda asub tupiktänavas nii, et saan Liisuga välja minnes ta maha panna toimetama ja näiteks ise autost käru kokku panna ning samal ajal ei pea ma kartma, et kohe auto kuskilt tuleb. Samuti on ümberringi olevad tänavad sellised pisikesed ja käänulised ja risti-rästi, nii et mingit "põhitänavat" lähedalt mööda ei jookse. Ainuke kõvem hääl, mis väljast kostub, on kõrval tänaval korra tunnis sõitev buss. Elame muidu ka kahe raudtee vahelisel alal ja võiks arvata, et pidevalt kostub rööbaste ja rongi kolinat. Tegelikkuses on uued reisirongid nii vaiksed, et neid ei kuule üldse ja kaubaronge liigub väheneva transiidi tõttu tänasel päeval suhteliselt vähe. Kui meil aknad on kinni, siis ei kuule ühtegi rongi ja ka muidu ei kuule ma neid või ei ole nad kuidagi häirivad. Nii, et kokkuvõttes on siin vaiksem, kui mu ema juures linna äärses asulas. Mainisin ees pool, et eramajade kant. Sügisel oli tore, kui majade vahel jalutades olid mõne õunapuu oksad, vaarika- või arooniavarred üle aia tänavale ulatumas ja Liisu läks alati saaki korjama. Enamasti ma ei keelanud ka aia taha kukkunud õuna võtta ja ükski peremees või perenaine lapse peale pahaseks ka ei saanud. Kohati nagu tundubki, et me elaks kuskil Võru või Põlva linnas, kus ongi väiksed tänavad ja eramajad aga kõik vajalik on siinsamas.

Eluks vajalik on kõik parajal kaugusel. Koolini on 10 minutit jalutada ja sügisel, kui aken oli lahti, oli isegi kuulda kehalise kasvatuse tundides laste hõikeid. Lasteaed on sama kaugel, kuid praktiseerib Waldorf-pedagoogikat ja seetõttu minu esimene eelistus ei ole. Järgmised variandid on 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel, mis on ka täiesti okei. Selver, Säästukas ja Konsum ning kaks apteeki on kõik 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Kui ma Liisut rohkem ja pikemalt kärutada jõudsin, siis oli täitsa tavaline, et käisin jala poes. Lisaks on sama kaugel või lähemalgi kiirtoidukohti, lillepood, pizzakoht, söögikoht, mõni kaltsukas, mitu bensukat jms. Kesklinna sõidab autoga äkki viis minutit? Pole aega võtnud. Kesklinnas käin suhteliselt harva ja kui vaja shoppama minna, siis käime hoopis enamasti Lõunakas, kuhu autoga saab veel kiiremini (pole aega võtnud). Lähim mänguväljak on kooli juures ja lapsega kärutab sinna umbes 15-minutit. Tegemist on suhteliselt väikse mängukaga aga põhilised asjad on olemas ja seal käisime Liisuga palju. Huvitavamad ja suuremad mängukad jäävad juba 20-25 minuti kaugusele ja mõnikord võtsime need retked ette aga kui arvestada edasi-tagasi kärutamise aeg ja muidugi veel mänguväljakul veedetud aega, kust laps enamasti ei taha ära tulla, siis kujunesid need retked suhteliselt pikaks ja pidi hästi planeerima ja enamasti muutus tagasiteel Liisu ikkagi juba tiba kärsituks või näljaseks vms. Ainukesena tunnengi puudust sellest, et siin maja juures ei ole ühtegi lihtsalt liivakasti ja pingikest, kuhu saaks Liisuga "kahe sammuga" minna. Kuna enamus on eramajad, siis on kõigil oma aiad ja oma liivakastid ja ilmselt ei nähta vajadust siia mingit pisikestki liivakasti või liumäge panna. Tegelikult üks väike liivakast on meie maja teises otsas kellegi akna all aga see on kellegi enda pandud ja ei tundu ühiskasutatav olevat. Mulle tundub, et see on ühistu esimehe oma, sest see on tema akna all ja neil on ka väiksemad lapsed. Mõtlesin järgmisel kevadel uurida, et kas meie võiksime ka seal vahel mängimas käia või võime siia maja otsa enda akna alla ka liivakasti panna. Praegu on nii, et kuna ma kaugele ja pikalt nagunii kärutada ei jõua hästi, siis käime siin majade ümber Liisuga niisama kõndimas ja siis Liisu uudistab põõsaid või käib teiste trepikodade uste taga või vaatab aedades olevaid koeri vms ja sellest talle praegu täiesti piisab väikseks vahelduseks aga hiljem oleks küll hea, kui õues leiduks tegevust ka siinsamas. Selles suhtes oli mu ema juures hea, et viiekordsete majade vahel oli iga maja taga liivakast ja liumägi või turnikas ja seda tõesti iga maja juures.

Kui korterist endast rääkida, siis kõige suurem selline mitte nii hea üllatus on see, et wc ja vannituba on külmemal ajal täitsa jahedad. Mingid õhutustorud avanevad praktiliselt otse välja või noh auku vetsu seinas ei ole aga toru läheb ülesse ja sealt kuidagi otse välja (ma täpselt aru ei saanud Rattahullu jutust). Eelmised omanikud olid vist tahtnud mingit remonti ka alustada ja vetsul puudus tagasein, kõik torud olid näha ja välissein samuti. Rattahull on sinna küll nüüd uue kipsseina ehitanud, kuid jahedam on wc-s ikkagi. Ka vannituba on külmema ilmaga jahedam, kuid õnneks on seal radikas. Aga noh selle kütmisega on ka siin naljakad lood. Kütma hakati 1. oktoobrist. Septembri lõpus olid ilmad üsna jahedad ja septembri viimaseks päevaks langes temperatuur toas 18 kraadini ja elamine oli suhteliselt jahe meie jaoks. Järgmisel päeval lükati küte sisse. Põhiline kütmine käis öösiti sest hommikuks oli alati temperatuur toas tõusnud, kuid päeva jooksul see tavaliselt ei tõusnud. Nädalaga küteti korter 25 kraadini ja mõtlesin, et kas nad on hulluks läinud ja kütavad koguaeg nii üle, sest 25 oli meie jaoks jälle palju ja öösel ei saanud enam magada aga akent ka ei saanud terveks ööks lahti jätta. Siis aga keerati küte kinni ja nende 4 nädalaga on lihtsalt temperatuuril lastud langeda 19 kraadini, vahel 18-koma-midagi. Hetkel saab toas ikka lühikese varrukaga käia aga hommikuti teki alt tulles tundub küll elamine jahe, nii et nõks võiks soojem olla. Mingi õrn sussutamine küll käib vahepeal ja radikad jääkülmad pole aga soojad nad ka pole. Võib-olla on see mingi nende kokkuhoiu taktika praegusel ajal, kui väljas veel nii külm pole ja temperatuur õues kõigub päris palju. Eks saab näha, mis talvel olema hakkab. Eelmised omanikud väitsid, et tegemist on sooja korteriga...
Ja teine asi selle korteri puhul on see, et ma ei ole mitte kuskil näinud niiiii suuri ämblikke! Olen siin selle aja jooksul näinud kolme ämblikku ja ühte koibikut. Kõik ämblikud olid suured ja paksud nagu suure maasika rohelised otsad. Koibikul olid niiiii pikad jalad, et tema läbimõõt oli juba minu peopesa suurune. Minu jaoks, kes ma ämblikke paaniliselt kardan, on see väga hirmus ja selliseid siin nähes vaata, et ära ei minesta. Iga kord on õnneks Rattahull kodus olnud ja need hiigelämblikud ära likvideerinud aga kui teda ei peaks olema, pean vist Liisu saatma neid kõrvaldama.

Naabrid on siin ka huvitavad. Kuna tegemist on väikeste kortermajadega, kus trepikojas on vaid viis korterit, siis ka kõrvalmajade ja trepikodade elanikud on nagu naabrid, sest paratamatult on kõik näha ja teada, mitte nagu suurtes paneelikates, kus ühes trepikojas on nii palju kortereid nagu meil terves majas. Kes millise autoga sõidab on nagunii teada, kuid lisaks märkad ka inimeste muid harjumusi. Näiteks vastasmajas elab "kasukanaine" kes käib nii suvel kui talvel oma rõdul paksu karvase kasukaga suitsetamas. Siis tundub vastasmajas olevat üks üksikema kahe lapsega, kellel käib hästi tihti sõbranna külas ja algul arvasime, et nad elavadki seal koos. Siis tolle sama maja ühe korteri elanikud on "ööloomad", sest kui ma öösiti vetsus käin, siis peaaegu alati põlevad neil tuled ja seda nii kell 1, kell 3 kui ka kell 4 hommikul. Teisel pool maja olevas kortermajas elavad suuresti vist vanemad või autodeta inimesed, sest neil parkimiskohti väga palju ei ole ja needki on tühjad. Kõrval trepikojas elab perekond, kus perepea tundub eriti ülbe, ise praktiliselt kunagi ei tereta, pargib meie autole hästi lähedale, et võimalikult ebamugav oleks välja tagurdada ja oma koera tagant junne ei korista. Tööl ka ei käi ja hängib lihtsalt palju ringi, toimetab siis auto kallal või istub oma trepikoja ees pingil, loeb raamatut või suitsetab. Üldse tundus meile suvel, et meie maja inimesed ei käi üldse tööl, sest koguaeg olid autod maja ees ja tegemist ei paistnud olevat selliste inimestega, kes bussiga tööl käiks. Nüüd tundub, et ilmselt oli tegemist mingite pikemate puhkustega ja mõni naisterahvas on ka vist õpetaja, sest sügise saabudes on ikka enamus autod päeval ära. Meie trepikoja inimesed on suhteliselt normaalsed. Eks nende puhul on ka meil omad tähelepanekud aga meil kõigil on omad veidrused. Ühele naabrimehele suutsin ma esimestel päevadel sisse tagurdada. Õnneks põrkasid täpselt kokku kärukonksud ja kummalgi autol midagi viga ei olnud. Aga peale seda tundub mulle alati, et see naabrimees on koguaeg tõre või kuri. Ülemised naabrid tunduvad muidu korralikud inimesed aga on kohutavad kola kogujad. Nad elavad kõige ülemisel korrusel ja nendega samal korrusel pole ühtegi korterit ja keegi sinna rohkem ei käi praktiliselt. Selle tulemusena on nende korteri ukse tagune pidevalt mingit kraami täis. Okei, ma saan aru, et neil on seal üks kapike, kus hoiavad jalanõusid või kes teab mida. Aga lisaks seisab seal vahepeal tükk aega pesumasin või külmik. Siis näiteks hoiustavad nad seal mitu kasti oma talveõunu ja ka kartuleid ja mahlasid. Vahepeal tegid nad remonti, siis oli ukse taga parketti, siseuksi, liiste, tööriistu, värviämbreid jms. Ja nagu sellest veel vähe oleks. Nende korrusel asub siiski ühiskasutatav rõdu, mis on meil ja neil kahe peale. Oma magamistoa rõdul me pesu ei kuivata ja teeme seda seal poolenisti varjulisel ühisrõdul nii, et mina sinna korrusele ikka käin. Nende pesunöörid on seina poolsed ja terve seina äär on staffi täis. Kui kolisime siia, siis tehti üsna varsti suurpuhastus ja rõdule ei jäänud väga midagi. Nüüd, kui neil remont oli, on seal jälle mingid keraamilised plaadid, kontoritool, vana radikas ja kes teab, mida kõike veel. Isegi keldris koridoris oli vahepeal nende remondiasju igal pool. Ja kõik see kola mulle tõesti ei meeldi. Praegu loodame, et ehk nad koristavad ikka mingi aeg ära aga kui asi hullemaks peaks minema, siis tuleb ühistul midagi ette võtta, sest tegelikult on selline ladustamine tuletõrje ohutusnõuete rikkumine ja sellele me kavataseme siis ka rõhuda.

Siis on nii meie majas kui ka vastasmajades hulgaliselt selliseid naabreid, kes nii päeval kui ka öösel ei võta pakse kardinaid või ruloosid eest ära. Meil on niigi pimedat aega palju, miks nad tahavad ka päeval koopas elada? Kardinaid konkreetselt ei liigutatagi. Saan aru, et majad on vastastikku ja õhtul tule põledes on tõesti sisse näha aga päeval? Ma tõmban esimese asjana hommikul kardinad eest. Köögis pole meil siiani kardinaid ja mind ei häiri ka, kui keegi näeb, kuidas ma seal nõusid pesen või süüa teen. Samuti ei asu meie majad mingi liiklusrohke tänava ääres või kust jalakäiad pidevalt mööda voorivad, liikumist on üldse väljas vähe ja ma tõesti ei saa aru, mida need inimesed kardavad. Ma üldse ei liialda ja neid kortereid on päris palju, kellel on kõikides tubades kardinad ja rulood ees ja elatakse koguaeg koopas. Võib-olla käivad päevad läbi paljalt ringi...

Üldiselt on siin nii, nagu mõnes väikses kohas. Kuna kortereid on vähe, on kõik naabrite kohta teada. Kes, kuna, kus käib, kellel on parasjagu külalised, kes tõi uue teleka koju või kes on pikemaks ajaks ära sõitnud.

Eks igal pool on omad head ja vead ja veidrused. Meie oleme siiani aga väga rahul ja korduvalt oleme ikka leidnud uusi põhjuseid, miks meile siin väga meeldib. Loodan, et ajapikku tuleb neid veelgi ja ebameeldivaid üllatusi on vähe.

Nagu varemgi öeldud, meie oma Morna linn.

XOXX

Musterema lood: osa 4...

Kui telekast tuleb mingi huvitav reklaam või näidatakse loomi, siis Liisu on kohe ninapidi teleka juures. Ükskord oli Liisu issiga kodus ja nad sõid kohupiima. Ma ei tea, kas Liisu ei olnud oma söögitoolis või mismoodi asjad olid, kuid üks hetk oli Liisu oma kohupiimase käega teleka juures, umbes nii nagu üleval pildil näha võib. Sellest tekkis sinna kapi küljele üks kohupiima latakas. Rattahull seda ära pühkida ei märganud ja kui mina koju jõudsin, oli kohupiim juba ilusti kõvaks kuivanud. Ma ei mäletagi, miks ma too hetk kohe ei saanud seda ära puhastada ja nii see sinna jäigi. Läks umbes paar päeva mööda ja emme ei olnud IKKA VEEL seda kohupiima sealt ära pühkinud. Muidu ma seda vist ei märganud ka, kui ainult siis, kui diivanile istusin. Aga kui ma oma suure kõhuga diivanile ära istun, siis viimane asi, mis ma teha tahan, on ennast sealt püsti ajada. Ilmselt ka seepärast, ei olnud ma ennast eriti usinasti kööki lapi järgi ajanud.
Liisu käis ikka aeg-ajalt ninapidi teleka juures ja nii ka eile õhtul, kui ETV2-lt näitas lastekaid. Rattahull oli arvutis ja mina korjasin mänguasju põrandalt kokku ja üks hetk, kui Liisu teleka juurest ära tuli, siis kapil enam kohupiima ei olnud ja Liisu suunurgad olid veidi valged. No vot, tegi vist endale väikse õhtuoote. Kapp puhas ja lapsel hea olla. Oh, jah... milline musterema...

XOXX

Küll jõuab...

Ma ei tea, kas asi on rasedusaegsetes meeleolumuutustes või milleski muus, kuid kui ma eelmises postituses kirjutasin, et mu kuklas vasardavad pidevalt mingid asjad, mis on kindlasti enne uue lapse sündi vaja ära teha, siis nüüd on mind tabanud täiesti vastupidine suhtumine. Võib-olla oli asi paaris tagasiside kommentaaris, mis ütlesid, et "lase vabaks" ja puhka veel enne. Kuigi peas keerlevad veel endiselt asjad, mis tuleb ära teha ENNE lapse sündi, siis pigem on mu suhtumine, et "ah, küll jõuab".

* Ühe uue imetamisrinnahoidja peab ostma. Küll jõuab... (Mul on ju eelmised alles ja saab nendega ka hakkama).

* Uuel beebil pole ju kojutoomiskomplekti! Ja Liisule ma küll ostsin komplekti, ma ei saa ju nüüd ostmata jätta! Ah, küll jõuab... (Kui ei jõua, siis võtan olemasolevatest riietest midagi...).

* Maalt toodud magustoidukausid ja veel mõned nõud, mis kastiga rõdul seisavad, tuleb ära pesta ja kapis neile ruumi leida, sest muidu on nad terve talve seal rõdu peal. Ahh, küll jõuab... (Noh, ja mis siis, kui nad ongi terve talve seal?).

* Uue beebi jaoks oleks ikkagi vaja üht väiksemat talvekombet, sest Liisu 62 suurus kombesse upub ta alguses ikka tükk aega ära. (Kerin internetis vastavaid müügilehekülgi üles ja alla, panen need lõpuks kinni ja mõtlen) ahh, küll jõuab veel... (No ja kui ei jõua, siis panen ta ikka sellesse 62 kombesse).

* Ema juurest on vaja ära tuua Liisu vankrikorv ja turvahäll ja katted ära pesta. Aega on, küll jõuab... (Kui ei jõua katteid ära pesta, ega siis sellest kohe midagi ei juhtu).

* Haiglakotti oleks paar nipet-näpet asja vaja osta. Oot-oot, haiglakoti võiks ju ka kokku juba panna. No küll jõuab... (Ja kui ei jõua, siis sünnitades kohe nagunii midagi nii väga vaja ei ole ja muu saab Rattahull mulle pärast tuua).

* Apteegis peaks käima, et füsioloogilist lahust, tsinksalvi ja muud pudi-padi veits osta. Eile ju käisin apteegis, miks ma ei ostnud? No siis jõuab veel, kui kuskile toidukasse lähen... (Ja haiglast saab esmavajaliku kaasa).

* Mul pole Rattahullule, kelle sünnipäev on mõned päevad enne uue beebi eeldatavat sünnipäeva, veel kingitust ostetud ja tegelikult pole isegi aimugi, mida talle kinkida võiks. No küll jõuab veel... (Ja kui jääbki ostmata, siis ta ilmselt ei pahanda, sest viimane kord, kui küsisin, mida ta sünnipäevaks tahaks, siis ütles ta, et on eelmise aasta kingitusega endiselt väga rahul ja ärgu ma väga pabistagu).

Nagu näha, on iga pakilise toimetuse vastus, et küll jõuab seda teha ning lisaks veel vabandus või varuvariant, kui isegi ei jõua. Üldse olen ma praegu kuidagi väga easy going. Aga ma tõesti tahan nautida veel neid lõunapause, kui Liisu magab. Teen süüa, söön, joon tassikese kohvi või teed, vaatan/loen arvutist mingeid asju või viskan niisama pikali. Nagunii ei saa ma seda endale isegi praegu iga päev lubada ja mõni päev on ikka toimetusi täis. Samuti ei taha ma õhtu poole, kui Rattahull koju jõuab, kohe mõtlema hakata, et "nii, kuhu poodi ma nüüd kappan neid asju ostma" või "kuhu ma need nõud ikka panen". Istun parem abikaasaga maha, kuulan kuidas päev läks, räägin kuidas enda päev läks, käime kuskil kõik koos või oleme niisama.
Sünnitust ma ka ei karda. Ma ei kartnud seda ka eelmine kord ning ei saanud siis ka mingit eluaegset traumat. Sain enda arvates üsna hästi hakkama ja teisel korral peaks üldjuhul minema kiiremini ja kergemini. Vahel küll mõtlen, et ehk võtangi sünnitamist ka liiga vabalt ja võib-olla ikkagi ei lähe nii lihtsalt. Sünnitama mineku korralduslikku poolt ma küll veidi kardan. Eelmisel korral mõtlesin koguaeg, et esmasünnitajana läheb ikka aega ja pole hullu, kui esimeste valude ajal on Rattahull parasjagu tööl või me oleme 100 km kaugusel maakodus. Selleks ajaks, kui asjaks läheb, jõuame kõik haiglasse kohale. Seekord küll veidi muretsen, et asjad lähevad kiiremini ja võib-olla ei jõua Rattahull kohale, sest viimasel ajal on tal tööülesanded koguaeg Valgas, Võrus, Põlvas või muudes x-kohtades. Okei, need kohad pole tegelikult nii kaugel ka nüüd ja küll ta jõuab... Kui sünnitegevus algab öösel või siis, kui mu emal on vaba päev, siis pole ka hullu. Ta saab kohe meile tulla ja tööandjat teavitada, et ta tööle ei tule. Aga kui ta on tööl ja näiteks haiguste perioodil on too hetk nagunii mõni töökäsi juba vähem, siis milline tööandja rõõmustaks, kui ta kohe laseks pastakal kukkuda ja uksest välja tormaks? Ehk siis kardangi, et Rattahull peab siis Liisuga kodus olema (sest teistega, peale Vanaema ja issi ta väga ei lepi). Ja selle asja juures ei karda ma üldse seda, et pean üksi sünnitama. Vahepeal mõtlesingi, et lähen seekord üksi. Pigem ma lihtsalt soovin, et mu mees oleks minuga, näeks oma lapse ilma tulekut ja saaks tal nabanööri läbi lõigata. Need on ikkagi kordumatud ja erilised hetked ja mind teeb kurvaks mõte, et kui Liisu puhul sai ta nendel hetkedel juures olla, siis uue beebi puhul äkki ei saa. See on ainuke asi, mille puhul ma ei ole üldse easy going ja ei mõtle, et "ah, pole hullu, kui ei saa".
Aga muidu võtan küll vist eriti vabalt. Arvestades, et tähtajani on kolm nädalat, siis ilmselt mingid asjad sealt nimekirjast jäävadki tegemata ja küll saab siis ka muud moodi hakkama. Aga näiteks eelmises postituses mainitud tandemkäru sai meil ära ostetud, nii et midagi ikka olen jõudnud ka! Ja kui uus beebi võtab eeskuju oma vanemast õest, kes mõnules peaaegu kaks nädalat ettenähtust kauem mu kõhus, siis on meil veel aega küll...

XOXX

Enne, kui...

Selliste sõnadega hakkavad viimasel ajal mitmed laused minu peas. "Enne, kui uus tita sünnib..." on alati algus ja lause lõpp moodustub siis vastavalt olukorrale. Järjest rohkem on asju, mis on vaja ära teha enne, kui uus tita sünnib. Vähemalt mulle tundub nii, et appi appi, sest pärast ei saa ma äkki midagi tehtud. Ja kuna neid asju tundub olevat järjest rohkem ja aega uue tita sünnini jääb järjest vähemaks, siis kõik need "enne, kuid..." hakkavad mind juba frustreerima.
Näiteks oli mul kindel plaan, et enne, kui uus tita sünnib, tuleb Liisu saada mähkmevabaks. Noh, on endal ka ju lihtsam, kui ei pea kahte last mähkima. Kui Liisu oli 9-kuune, kirjutasin siin postituses, et mähkmed on juba täitsa kuivad ja Liisu teeb ilusti potti häda ja täitsa reaalne tundub suvel mähkmevabaks saada. Tegelikult olid Liisul siis mähkmed kuivad ka sellepärast, et ma olin rasedaks jäänud ja mul oli piim otsa saanud ja ma ise sellest aru ei saanud. Ja üldse, siis kui Liisu veel ei kõndinud ja eriti edukalt isegi ei roomanud, oli teda palju lihtsam poti peale panna. Kuna ta sealt eriti lihtsalt minema ei saanud vudida, siis ta istus seal kuulekalt ja tõenäosus midagi potti saada oli üsna suur. Mida liikuvamaks ta muutus, seda vähem pissit me potti saime, sest ta lihtsalt pani potilt jooksu (ja vahel pani jooksu ja läks tegi toas palja tagumikuga kohe pissi kuskile). Mingi hetk hakkas ta ka veits protestima ja viskas end pulka ja kisas, kui üritasin potile panna. Siis ma ei surunud ka teda sinna, muidu muutub pott äkki vastumeelseks. Nii, et jah, suveks mähkmevabaks reaalsuseks ei saanud. Aga kaka me oleme küll päris edukalt saanud potti enamasti. Üldiselt on tal kakamise ajad üsna samal ajal ja kui ma näen, et ta punnitama hakkab, siis viin potile ja asi korras. Vahepeal õppis Liisu ka sõna "kaka" ära. On olnud mõned juhused, kus ta ütleb "kaka", viin ta potile ja teebki kaka potti. Enamasti korrutab ta seda sõna siiski suht lambist või siis näitab peale kakamist potile ja korrutab "kaka". Pissimine sai meil ka vahepeal järje peale. Mingi aeg oli nii, et alati, kui ise vetsu läksin, tuli Liisu sinna järgi ja istus/kükitas lihtsalt mu juurde maha ja ootas. Vaatasin siis, et ohoh, paneks siis juba poti ka alla talle. Ja voilaaa, Liisu tegigi pissi potti siis, kui minagi vetsus käisin. Aga see vaimustus läks tal jälle üle ning mingi hetk pisitis siis jälle punuma mu juurest. Kahjuks ei olnud ma suvel nii usin ka, et oleks lasknud lapsel palja tagumikuga või trussikute väel ringi joosta lootuses, et kui ta püksi või maha teeb, siis on tal paha olla ja ta hakkab ise potile küsima. Ma lihtsalt ei näinud endas seda jõudu, et suure kõhuga koguaeg käpuli põrandaid pesta. Ja pealegi kardan, et see poleks nii hästi toiminud ka, sest need mõned korrad, kui Liisu oli mähkmeta ja tegi põrandale pissi nii, et ma ei näinud, siis läks ta alati sinna loigu sisse plätserdama ja oli pigem rõõmus, et piss oli maas. Hetkel on nii, et kaka saame suht edukalt potti aga pissi nii, nagu juhtub. Ei ole ma ka eriti agar olnud teda iga natukese aja tagant potile panema, sest Liisu tõstmine on mulle järjest raskemaks muutunud aga potitamisele järgneb ju pepu pesu kraani all ja riietamine ja selleks tuleb teda palju tõsta ja vahel meeldib talle ka vastu võidelda sellele, nii et kohati on see päris raske. Nii, et tuleb vist ikkagi kahte last mul mähkida ja vaatan, kuidas või kuna mul see jõud ja tahtmine tuleb, et Liisule potitrenni teha.

Enne, kui uus tita sünnib, tuleb Liisu lutivabaks saada. Liisu muidu päeval ei ole lutibeebi aga magab ta ikkagi lutiga. Suvi oli selline liikuv ja oleme Liisuga igal pool käinud või ise ära käinud. Ja siis mõtled, et võõras koht magamiseks, annan luti. Pikk autosõit, hea oleks, kui ta oma une ikka täis magaks, annan luti. Kärus magamine, annan luti. Vanaema hoiab Liisut ja et tal lihtsam oleks ja laps ilusti magaks, las annab luti. Kolimine oli ja igasugu asju oli vaja pakkida ja teha ja et laps kiirelt uinuks, ah annan luti. Kõht on ilgelt tühi ja tahaks kohe süüa hakata tegema, ah annan luti, siis jääb Liisu koheselt lõunaunne. Ja nii on neid vabandusi iga päev, miks mitte alustada lutita magamist täna. Ja nii on see aeg läinud. Aga igal juhul kavatsen end nüüd kokku võtta, sest et pärast uue tita sündi ma küll ei taha öösel ärgata veel lisaks sellepärast ka, et Liisul on lutita magamise tõttu rahutum öö.

Enne, kui uus tita sünnib, peab Liisu ise sööma õppima. Näppudega hakkas Liisu igasugust sööki juba ammu sööma. Lusika andsin ma talle pihku suhteliselt hilja, peale aastaseks saamist ja tundus, et ta ei saa väga pihta, mis sellega tegema peab. Või noh, sai aru küll, et see suhu käib aga see kordinatsioon käe ja suu vahe ei õnnestunud üldse. Enamus söök läks lauale, põllele, näole, seinale ja põrandale. Tüüpiline oli see, et isegi kui söök püsis lusikal kuni suuni jõudmiseni, siis suu juures keeras ta alati selle lusika kuidagi pahupidi ja kõik läks sulle. Suhu jõudsid heal juhul palukesed ja võib-olla seetõttu ei olnud tal ka väga püsivust selle lusikaga jännata. Pigem hakkas ta lusikaga söögis sonkima või kätega plätserdama või kaussi tagurpidi keerama. Seda ma aga ei lubanud ja keelasin ja nii sai ta veel kurjemaks. Aga minu meelest pole okei lubada lapsel valimatult plätseradada toiduga ja loopida seda kuhu juhtub ja alati kui ta seda hakkas tegema, võtsin kausi ära. Vahepeal mulle tundus, et ta ei hakkagi ise sööma ja jääbki lollitama. Aga õnneks on ta viimane kuu juba palju palju tublim olnud. Sai vist aru, et pole mõtet plätserdada ja hakkas lusikaga ikka püüdlikumalt sööma. See muidugi ei tähenda, et ta ikkagi aeg-ajalt mäkerdama ei kuku aga üldiselt jõuab söök ilusti suhu ja olenevalt tujust või söögist täitsa palju. Ise pean ka ikka lusikaga juurde söötma teda aga asi on väga palju paranenud. Nii, et selle asjaga on küll lootust, et nüüd umbes selle kuu ajaga saab tal see asi veel paremini selgeks ja iseseisev söömine on täitsa reaalne.
Enne, kui uus tita sünnib, tuleb läbi lugeda veel paar raamatut. Enne Liisu sündi jõudsin ma Liivamägi "Loomulik e. aktiivsünnitus" raamatut lugeda vaid algusest ja viimased asjad lugesin veel siis, kui juba tuhud käisid. Et seekord kasutegur suurem oleks, tuleks ikka ilmselt enne asi kätte võtta ja raamat ära lugeda. Samuti tahan läbi lugeda "Save Our Sleep" mõne uuema trüki. Usun selle raamatu meetodisse ja Liisu peal on see edukalt rakendust leidnud. Olen läbi lugenud vaid kõige esimese trüki, kuid viimastes on tulnud palju täiendusi ja mõningaid muudatusi. Kuna pärast uue lapse sündi kuluvad vähesed vabad hetked nii või naa ära magamisele, söömisele, pesemisele jms, siis raamatud kätte ja lugema õhtuti, mitte telekat vaatama!
Enne, kui uus tita sünnib, oleks vaja talle veel mõningad asjad osta. Kuna mul on kõik titeasjad alles ja uus beebi on ka tütarlaps, siis mõtled koguaeg, et kõik asjad on olemas. Tegelikkuses ma tean küll, et oleks vaja mõned pika varrukaga bodyd ja talvekombe osta, sest Liisu sündis suvel ja hooaeg oli teine. Viimastel päevadel olen lõpuks nüüd nii palju end kokku võtnud, et olen ema juurest titeriided ära toonud ja läbi sorteerinud, et palju mul neid bodysid siis juurde on vaja osta. Lisaks on veel vaja talvemütsi, sest Liisul olid vastsündinuna ju õhukesed suvemütsid ja veel mõned nipet näpet asjad aga pole leidnud nagu sobivat aega shoppamiseks ka. Liisuga ei saa hästi, õhtuti ei viitsi enam ja nädalavahetustel kipub sada muud tegemist ja käimist olevat. Teine asi, mis osta on vaja, on tandemkäru. Tükk aega ei suutnud ma üldse ära otsustada, et kas osta tandem või seisulaud või üldse mitte midagi. Nüüd olen jõudnud järeldusele, et kui midagi ei osta, siis majast väga kaugele ei saa kahe lapsega minna, sest kuigi Liisule meeldib väga ise kõndida väljas, siis ta mingi aja peale väsib ikkagi ära ja tahab kärusse. Korra mõtlesin, et ah, mine tea, palju ma üldse kahe lapsega välja saan või tahan minna talvel (arvestades seda laste riidesse pakkimist ja tita saab magada ju rõdul) ja siis tuleb juba kevad ja siis saab osta seisulaua. Kuid kahe väikse lapsega sõbranna teadis öelda, et veel hullem on enda jaoks see teadmine ja tunne, et ei olegi võimalust välja minna, isegi kui tahad. Seisulauaga on talvel aga keerulisem lumes ja jääl opereerida ja kardan, et Liisu on ikkagi nii väike, et tal on seal raske balanseerida ja ise kinni hoida. Tandemkärud on küll suured ja kohmakad, kuid tundub siiski kõige mõistlikum variant, et kahe pisikese lapsega väljas käia. Olen uurimustööd ka nüüd teinud, et millist ja miks osta aga ostmiseks ei ole ikkagi läinud. Ei teagi, mida ma ootan...
Ja lõpuks tahan ma veel mitu postitust teatud teemadel ära kirjutada enne, kui uus tita sünnib ja kuidagi ei saa ma sellega hakkama. Sedagi postitust olen siin kirjutanud umbes kaks nädalat. Alati ei viitsi või ei saa ja kui saab, siis jõuan kirjutada ühe lõigukese ja juba ootavad muud asjad tegemist.
Nii, et asju, mis siin kuu ajaga on veel vaja ära jõuda, on küll ja küll. Võta lihtsalt kätte ja tee ära lõpuks!

XOXX

Sügis on käes...

... ja kahjuks koos pisikutega. Liisu on jälle tõbine. Eelmisel nädalavahetusel käisid meil pealinnast Rattahullu rattasõbrad külas ja kogu kamp käis Tartu maratoni pikka distantsi sõitmas. Üks külalistest oli ka kergelt tõbine aga pigem oli tal lihtsalt veidi kurk valus ja me mingit ohtu endale ei näinud. Pühapäeva õhtul läks Liisu magama ja vahepeal tema toas käies kuulsin, kuidas ta natuke norisedes hingas. Esmaspäeva hommikul oli nohu platsis. Läbipaistev tatt jooksis koguaeg ninast välja ja kui emme ei jõudnud seda ära pühkida, siis Liisu limpsis selle ise ära. Kas see tuli kasuks või kahjuks, ma ei tea aga no ma praktiliselt jooksin tal salvrätikuga järel ja ikka jooksis see tatt minust kiiremini. Õhtul oli Liisu küll veidi kuumem ja kraadiklaas näitas 37.4 kuid see ei ole veel palavik. Järgmisel hommikul ärkas Liisu juba palavikuga. Panadoliga läks see alla, peale lõunaund oli jälle platsis, kuid kadus koos Panadoliga ja õhtul peale magama minekut tõusis jälle. Kraadiklaas näitas koguaeg sinna 38 kraadi kanti. Tatt muutus kollaseks ja paksuks. Kasutusel oli Zyrtec, Humeri lahus ja Rhinomeri pump, millega tatti ninast välja imesime. Kahjuks Liisule see üldse ei meeldi ja tati imemine käis hüsteerilise kisa ja nutu saatel. Õnneks magada lasi nohu ikkagi ilusti, ainult hommikuks oli Liisul terve nägu kuivanud tatti täis. Arstile ei helistanud, sest teadsin, et see, mida ta nohu raviks soovitaks, on meil juba kasutusel ning palavik käib ilmselt nohu juurde ja ei hakka iga väikse nohu pärast arstile helistama. Kolmapäev ja neljapäev läksid üsna samas taktis. Hommikul ärkas Liisu palavikuga, mis allus alandajale, kuid näis, et nii pea, kui selle mõju üle läks, oli palavik jälle platsis. Palaviku ajal oli Liisu loid ja täielik sülelaps või siis lebas diivanil ja vaatas telekat. Tavaliselt tund aega peale palaviku alandaja saamist olemine paranes ning peagi toimetas Liisu suhteliselt rõõmsalt ringi. Söögiisu oli muutunud järjest kehvemaks ja põhimõtteliselt olematuks, kuid õnneks tarbis ta vedelikku hea meelega. Kui ta mõnel söögikorral ampsugi ei võtnud, lootsin, et järgmiseks söögikorraks on lapsel kõht tühi ja isu hea, kuid ei. Nii jäi tal mitu söögikorda vahele, näksis lihtsalt või sõi maksimum kaks ampsu, mis emme hädaga sisse söötis lapsele. Ei olnud ta huvitatud ise söömisest ega emme söötmisest ja üldjuhul iga lusikatäis, mis suu poole suunati, frustreeris teda nii, et lusikas löödi minema, söök vastu seina ja raputati hoogsalt pead. Püüdsin siis vahepeal mõnda puuvilja näpu vahele sokutada ja meelitasin isegi kohukesega, mida me talle muidu ei anna, kuid kui ise seda sööme, siis tuleb ta alati meilt ampsu lunima. Kuid ka nendest polnud ta üldse huvitatud. Piimast keelduti ka ja lutipudel aeti suust välja. Mingi aeg hakkasin juba muretsema, et millal tekib juba mingi kriitiline ainete puudus, sest veest ja kummeli teest ju lõpmatuseni ei piisa.
Numbrid kraadiklaasil läksid järjest suuremaks, kuni neljapäeva lõunal näitasid need 39,7. Selge see, et see enam normaalne ei ole ja helistasin perearstile. Kutsus kohe järgmisel hommikul vastuvõtule ja pissiproovi käskis ka kaasa võtta. Kõrvad, kopsud, kurk olid kõik puhtad. Küll aga olid lümfid kaelal paistes, mida silmaga näha ei olnud, kuid arst katsudes tundis. Tehti Liisule ka vereproov, mille peale Liisu, nagu ikka, ei teinud ei piuksu ega teist nägugi, vaid vaatas niisama uudishimulikult, et mis tehakse. Paari tunni pärast olid tulemused teada ja nii uriin kui ka veri näitasid põletikku. Uriini külv näitas siiski, et põiepõletikku tal pole vaid hoopis viiruslikust nohust on tüsistusena tekkinud lümfipõletik. Mul oli jälle, et nagu mismõttes?!?!?! Vaktsineerisime pneumokokkide vastu, et igast nohust põskkoopa- või kõrvapõletikku ei tuleks ja nüüd siis leiab see nohu mingi muu koha, kuhu lüüa. Raviks määrati antibiootikumi kuur, millega reede õhtul kohe alustasime. Ainuke häda sellega on see, et seda tuleb manustada peale söömist, kuid Liisu ei söönud ju. Egas siis midagi, lootsin, et paar lusikatäit lähevad söögina kirja ja andsin ikkagi rohtu. Selle maitse talle ka muidugi ei meeldinud ja lusikaga andes ajas ta kõik suust välja, nii et pidin rohu lapsele süstlaga kurku laskma, siis ta ei saanud midagi välja ajada. Nutt ja kisa käisid muidugi asja juurde. Reede õhtul oli veel kõrge palavik, kuid laupäeval ärkas Liisu juba vaid 37,8ga. Sama seis oli ka veel laupäeva lõuna ajal, kuid õhtul enam palavik ei tõusnud ning pole siiani seda tulnud. Nohu on jäänud vähemaks ja tatt on muutunud läbipaistvaks. Söögiisu tuli tagasi laupäeval kella nelja paiku, kui Liisu sõi juba üsna arvestatava koguse.
Täna, esmaspäeval, helistas perearst ja uuris, kuidas Liisul on ja kutsus enda juurde jälle. Lümfide paistetus oli juba tublisti vähenenud. Kordasime ka vereproovi ning ka sealsed põletikunäitajad olid alanenud mitmekordselt. Huuuhhh, ohkasin kergendatult. Nii, et ravi läheb õigesse kohta. Aga ei ole suuremat muret ühele emale, kui haige laps. Ei kujuta ette, mis tunne pisikesel lapsel on, kui palavik kisub sinna 40 kraadi poole ja oled üleni tulikuum. Õhtul läksin ise ka alati hirmuga magama, et milline tuleb öö, kuidas laps magada saab ja kas meist keegi üldse magada saab. Eriti raske mulle oli Liisu söögist keeldumine. Tean, et haigena ei olegi väga söögiisu ja laps ikka ennast nälga ei jäta aga ikkagi muretsesin, et äkki tal lõpuks ei ole jõudu lihtsalt enam, et süüa või üldse midagi teha. Teine mure oli, et ka enne magama minekut Liisu ei söönud ja siis mina koguaeg mõtlesin, et kuidas ta tühja kõhuga hommikuni välja veab. Kuid nälg teda ei äratanud. Igal juhul olin ma ülimalt õnnelik, kui ta laupäeva peale lõunat juba umbes 50 grammi toitu ära sõi. Nüüdseks on söögiisu juba peaaegu endine ja tema tühja kõhu pärast ma enam ei muretse.
Igal juhul teeme nüüd antibiootikumi kuuri lõpuni ja paistab, et saame sellest asjast suhteliselt ruttu jagu. Kuid talv on alles ees...

Ja pilt hoopis sellest, kuidas Liisu muidu vahel sööb

XOXX

Kuidas Liisu beebikoolis käis...

Eelmisel sügisel, kui Liisu oli mõne-kuune, uurisin veidi beebikoolide kohta ja korra mõtlesin, et läheks. Leidsin siiski, et Liisu on nii pisike, et ega ta seal suurt midagi aru ei saa. Lisaks oli kõige sobilikum beebikool täpselt Liisu une ajal ja nii ei olnud pikka mõtlemist.
Suvel beebikoolid puhkasid ja sügisel tuli nüüd jälle igasugust reklaami, et beebikoolid alustavad. Otsustasin mõnda kindlasti minna, sest muidu käisime Liisuga koguaeg väljas, mänguväljakutel, külas jne ning oleme hästi liikuvad olnud. Kodus mulle tundub, et tal hakkab ruttu igav ja siis ta leiab endale sellist tegevust, mis emmele ei meeldi. Samuti meeldivad Liisule teised lapsed ning nendega koos olla ning ka lastelaulude ajal hakkab ta alati õntsutama, põlvi nõksutama ja plaksutama. Nii, et mis saaks olla parem enterteinimise koht talle, kui beebikool. Ning mine tea, kuidas pärast üldse kuskil sellises kohas saab käia, kui uus tita ka meil on.
Läksime siis kohale ja veidi oli ühise tegevuseni veel aega. Liisu hakkas kohe mängumaal ringi vaatama. Leidis endale ühe palja plastmassist ühe jalaga nuku ja tassis seda kaasa. Mõned titad olid veel ja mõned olid isegi Liisu beebigrupist ja üldse mulle tundus, et üsna ühevanused lapsed olid koos. Liisu läks ka heatujuliselt teiste juurde. Üks tita hakkas Liisult nukut ära võtma. Tema emme hakkas keelama ja tita lasi lahti, kuid Liisu hakkas selle peale ikkagi suure kisaga nutma. Püüdsin siis talle seletada, et kõik korras ja nukut ei võetud ära ja Liisu rahunes. Seni oli juba päris palju lapsi tulnud ning edasi läksime koos teistega beebialale, kus pidi koos lapsega ringis istuma. Kohe alguses ei tahtnud Liisu minuga maha istuda, sest ümber oli pallimeri, ronimismaja jms. Mingi ime läbi sain ta siis ikka korraks istuma ja natuke tema sõrmi ja varbaid üle lugeda. Siis tulid mängu pallid. Liisul oli käes kaks palli ja ta oli väga kuri, et ta kolmandat kätte ei saanud võtta. Pallid tuli kõik lina peale panna ning lapsed sealt ära võtta ja Liisu hakkas jälle kõva häälega nutma, et lina peal enam olla ei saanud. Siis veeres tal jälle pall käest, mille peale ta kõva häälega pahandas ja lõpuks läks ta lihtsalt pallimerre. Istusin siis üksi ringis ja tegin liigutusi ja püüdsin Liisut enda juurde meelitada aga ei midagi. Siis tulid vahepeal mängu mõmmid, sahistajad, kõristid, kõrisevad pallid, ämbrid aga Liisu siblis ikka pallimeres või istus seal niisama ja vaatas teisi. Kui muusika mängis siis nõksutas ennast kaasa ja vahepeal plaksutas. Üritasin teda vahepeal pallimerest ära võtta, et tegevustesse kaasata, kuid kohe, kui kaenla alt kinni hakkasin võtma, hakkas ta ennast raputama selle peale ja näha oli, et ta ära tulla ei tahtnud. Et suurt kisa vältida, siis vägisi ei hakanud teda sealt ka ära võtma. Nii see Liisu oligi seal tegevuste lõpuni pallimeres ja aeg-ajalt jälgis teisi. Hiljem, kui mööda mängumaad veel siblisime, tulid alla aastased beebid ja mõtlesin, et sellises vanuses beebiga oleks isegi lihtsam beebikoolis käia, sest beebi ei rooma minema ja kätega vihma mängimine tundub põnevam.
Ühesõnaga nii palju siis teiste lastega koos mängimisest-laulmisest. Üleüldse tundus mulle vastu minu ootusi, et Liisu oli beebikoolis kõige halvem laps. No halb ei saa tegelikult öelda, sest seal oli ka teisi lapsi, kes pigem kõndisid ringi ja väga tegevusi kaasa ei teinud ja veidi nutuhäält korraks tegid. Arvasin, et Liisule just meeldib ringis laulmine ja muu selline, kuid pigem oli ta püsimatu marakratt. Kindlasti jättis Liisu aga kõigile ilmselt kõige rohkem ära hellitatud lapse mulje, kes saab kõike siis kui ta tahab ja kellelt ei tohi midagi ära võtta, sest siis järgneb kõva nutukisa. Lisaks olin ise ka üsna pinges kogu aja, et Liisu ei märkaks kellegi teise käes, mingit asja, mida ta tahtma hakkab suure kisaga. Ma ei tea, milles oli asi. Mänguväljakul ja liivakastis saame alati ilusti kaubale, et teiste titade asju me ei võta. Samuti käib meil ikka erivanuses lapsi külas ja üldiselt on Liisu asjade jagamisega nõus olnud. Ja noh, üksi kodus olles ei keela ma talle mänguasju või ka muid asju elamises, mis on ohutud ja lubatud. Kapist riideid välja kiskuda, sööginõudega, kodukeemiaga, juhtmetega ja muu säärasega mängida ei luba. Näiteks üks ema beebikoolis võttis oma sama vanal lapsel ühest käest kinni ja lihtsalt tõstis ta pallimerest üht kättpidi rippudes välja, et teda tegevustesse kaasata. Laps küll korra protestis aga rohkem vastu ei hakanud. Juu siis on nii harjunud. Mulle tundus selline asi küll karm, rääkimata veel vaestest väikestest liigestest, mis niimoodi küll kaua vastu ei pea. Samas võib-olla olen ise liiga järeleandlik. Ühesõnaga ei teagi, kas ma olen siis liiga leebe või on Liisu hästi kange iseloomuga või tundus talle kõik muu lihtsalt nii põnev või oli Liisu lihtsalt väsinud, kuna ärkas hommikul üle poole tunni varem kui muidu ning uneaeg oli lähenemas. Eriti tekitab selline Liisu käitumine muret nüüd, kus peagi on teine tita meie perre tulemas, kes ka ühel hetkel hakkab mänguasju hoidma ja tahtma ja teada on, et kõige paremad asjad on alati teise lapse käes. Nii, et tundub, et suurt kisa hakkab meie majas küll kostuma, kui asjade pärast võitlemiseks läheb.
Aga mida ma peaksin tegema? Liisule kõike keelama? Tal käskima kõike jagada teistega? Ma ei tea. Olen lugenud erinevaid arvamusi ja uurimusi selle sheerimise kohta. Ühest küljest peab laps oskama jagada asju, sest elus ei saa alati kõike, mida tahad. Teisest küljest on aga selline lähenemine, et laps ei pea enda asja, millega ta parasjagu mängib, teisele lapsele ära andma, kui see tuleb võtma, sest elus ei saa alati kõike, mida tahad ja siis kui tahad. Nii, et mina ei tea. Ilmselt saab Liisu kõik need õppetunnid kätte siis, kui tema õeke juba veidi suurem on ja neil mõlemal oma tahtmised on. Loodame, et emme närvid peavad vastu.
Kas me beebikooli veel lähme? Ilmselt ikka lähme. Ehk on mõni teine päev parem ja Liisu ka juba teab siis, mis toimub ja tahab ise rohkem kaasa lüüa ning pallimeri enam nii huvitav ei tundu. Ehk...

"Kui tahan, siis istun oma sokikorvis!"

XOXX

Päeva mõte...

Meil on üks seinakalender, mis räägib perekondlikest väärtustest ja mida Liisu armastab söögilauas sirvida, sest seal on tita ja aua ja lilled. Iga kuu juures on juttu ka ja täna sattusin täiesti juhuslikult ühte lehekülge lugema.
"Laste kasvatamist võrreldakse sageli aedniku tööga. Ilu ja harmoonia poole pürgides hoolitseb aednik suure armastusega oma kasvandike eest, kastab, väetab, kaitseb lehetäide ja haiguste eest, kärbib puudelt õige võra kujundamiseks liigseid oksi, teeb pookeid parimatelt sortidelt, aga mis peamine - tunneb iga puukese iseärasusi ning ootab kannatlikult tärkavaid vilju, sest igal asjal on oma aeg."
No kas pole ilusti öeldud. Kahjuks lehekülje all servas pole ühtegi autorit välja toodud ja kalendri koostajaid ma ka ei tea, sest Liisu on kaaned ära rebinud ja need on ammu prügikastis. Nii, et ma ei teagi nende sõnade autorile viidata.
Igal juhul tundus see nii hästi tänasesse päeva sobivat, kui Liisu keeras hommikul täis pudrukausi põrandale ümber, tegi salakaka mähkusse, tõmbas kapi sisu tuppa laiali ja tegi veel igasugu patsaani asju.
Aga igal asjal on oma aeg...

XOXX

Libauudised... ehk siis ei midagi uut...

Selle kirjutamisega on nüüd tõesti nadisti. Päeval, kui Liisu magab, siis teen süüa, söön ja magan ise ka. Muidu olin lõuna ajal ka toimekas aga nüüd on käes see aeg, kus ise peab ka lõuna ajal juba puhkama ja väikse uinaku tegema. Õhtul, kui Liisu magama ära läheb, siis teen veel mingeid koduseid toimetusi, vaatan telekast midagi natuke ja tuleb ka juba uni peale. Nii, et ei ole nagu seda kirjutamise tuhinat, kuigi need paar teemat, mis mul pikemat aega peas on ja tahaks kirja panemist, ma ikka plaanin kirja panna lähiajal. Ehk mõni lõuna või õhtu olen krapsakam.'
Aga täna ma soovitaks hoopis Rohke Debelaki libauudiseid. Köögis meil ikka raadio käib päeval ja Liisule ka meeldib kui täistunni uudiste ajal hakkab raadio piiksuma ja kellad mängima. Diskobiiti ma eriti pikalt ei viitsi kuulata ja nii kuulasin harjumusest Elmarit, sest emal ka kodus köögis see käis. Sealt tuleb uudiseid ja mänge ja sellist mahedamat muusikat ka. Abikaasa, kes palju autoga sõidab töö ajal, soovitas ükskord hoopis Kuku raadiot ja rääkis, mis huvitavaid saateid sealt tuleb. Vahelduse mõttes vahetasin siis kanalit ja ausalt, tulebki huvitavaid saateid ja mitmeid just meie linnaga seotuid. Päeva kõige oodatum saade on kell 8.50 Rohke Debelaki libauudised. Sealt ikka tuleb neid pärleid. Kohati on küll naljad üsna labased või ei tundugi nii naljakad aga üldiselt ikka paneb ära. Õhtul voodis abikaasaga siis arutame päevasündmusi ja alati tuleb teemaks ka see, mis libauudistes oli ja siis saab enne magamaminekut veel kõhutäie naerda. No kuidas sa ei naera, kui uudistes räägib, et vastu talve majade soojustamine on täitsa mõttetu, sest mitte majad ei vaja sooja vaid inimesed ja tuleks hoopis inimesi soojustada. Või, et Eestis on trahvimäärad nii suured, et inimesed ei jõua neid maksta ja siis trahvisaaja peab hoopis töötama näiteks kaks kuud tasuta politseinikuna ja see on meie väheste jõududega politseile ka suureks abiks. Ühesõnaga, on see selline tore väike saade igasse hommikusse. Ja siis me veel abikaasaga naerame, et vist tõesti oleme juba vanainimesed, kui Skyplusi asemel kuulatakse koguaeg Elmarit ja Kukut. Mis sa teed, ajad muutuvad...
Ja siia lõppu pilt sellest, kuidas Liisu otsustas üks päev, et valged retuusid on ikka nii igavad...

XOXX

Roosiaias ringi kuninganna käib...

Lubasin endale, et järgmises postituses tuleb rohkem juttu ka. Aga käisime täna spontaanselt botaanikaaias ja no eks seal sai neid pilte siis klõpsitud. Enamik pilte said sellised kus Rattahull (endine metsamajanduse tudeng, dendroloogiaga kõvasti maadelnud) määras puid ja põõsaid hoolega, Liisu jooksis niisama kuskil ringi ja ütles mutkui "lilled lilled" ja emme vaatas, et Liisu lilli ei lõhuks või mesilasi ei prooviks katsuda.