Páginas

Musterema lood: osa 3...

Hommikul peale ärkamist panin lapsele puhta bodi ja püksid selga. Umbes poole tunni pärast tegi Liisu kuidagi salaja ühe korraliku number kahe mähkmesse. Kui ma selle avastasin ja asja klaarima hakkasin, oli mähkmes olev värk juba peaaegu selja pealt välja pressimas, kuid tundus, et sain veel viimasel hetkel jaole. Pepu puhas, uus mähe all, riided jälle seljas, avastasin, et natuke ikka oli selja pealt välja immitsenud ja bodi peal oli väike kakatäpp. Kuna Liisu viimasel ajal üsnagi vihkab mähkmete vahetust ja riietamist ning sipleb, roomab, püüab istuma tulla ja joriseb nende tegevuste ajal, siis vaatasin, et ei hakka teda bodi vahetusega uuesti traumeerima ning varsti on uinaku aeg ja panen nagunii teise bodi. Juhtus aga nii, et magama läks Liisu ka sama bodiga, sest ma unustasin kaka pleki ära ning avastasin selle alles siis kui Liisu oli juba ärganud, söönud ja mängis ning siis ma taaskord ei tahtnud seda riidevahetuse kadalippu ette võtta. Lõunaunne minekuga läks meil aga kiireks ja siis jäi jälle bodi vahetamata. Liisu magas pikalt ja kui ta ärkas, oli mul vaja ta kähku sööta ja pidin ise linna minema, nii et nagu arvata võite, jäi bodi ikka vahetamata. Ja kui ma koju jõudsin, saime natuke mängida, siis oli vannitamine ja tuduaeg.
Nii et musterema lasi oma lapsel terve päeva kakase bodiga olla. Lastekaitse, kus on su silmad...

XOXX

Seitsmes kuu...

See viimane kuu on jälle möödunud nii kiirelt ja esimese hooga tahaks öelda, et Liisu ei ole midagi juurde õppinud. Seda just sellepärast, et me kannatamatult ootame kuni ta ennast ise istuma hakkab ajama ning seda juhtunud ei ole. Tegelikkuses aga Liisu koguaeg külitab sellises asendis, et kui ta ennast natukene veel üles lükkaks, oleks tal see asi selge. Muidugi hakkab ta ikkagi istuma siis, kui ta selleks valmis on.
Seni aga on Liisu olnud ametis roomamisoskuste parendamisega. Oluliselt on paranenud tehnika ja tänu sellele ka kiirus. Näiteks iga kord kui ma tahan temast pilti teha, hakkab ta kiiruga fotoka poole roomama, et seda kätte saada. Kui ma jätan Liisu elutuppa mängima ja ise teen köögis süüa või asjatan mujal, siis niipea kui Liisu üksi mängimisest ära tüdineb, kaabib ta ruttu teise tuppa emmet otsima. Kui keegi sööb toas banaani või mandariini, on ka Liisu kohe kiirelt platsis ja nokk lahti. Talle õudsalt meeldib mandariini lutsutada ja väikseid banaani tükikesi süüa ja ülikiirelt roomata selle inimese järgi, kelle käes banaan on. Ka püreed ja pudrud lähevad Liisule täitsa hästi peale ja kogused on tasapisi suuremaks läinud.
Liisu on ka parajalt emmekaks muutunud. Kui Rattahull peale lõunat töölt saabub, lähen mina vahepeal mingeid asju ajama linna peale. Seni on Liisu issiga kodus, sööb ja mängib ja häda kedagi ning kui emme koju tuleb, siis on alati hea meel ja peale kallistust on meelest läinud, et emmet tükk aega ei olnud. Ühel õhtul oli sama moodi. Jõudsin linnast koju, andsin Liisule musi ja läksin kööki toidukotti lahti pakkima. Liisu aga hakkas kisama. Läksin tema juurde, võtsin korraks sülle ja laps rahunes kohe. Panin siis ta jälle oma mänguasjade juurde maha ja hakkasin kööki minema ja jälle kisa lahti. Tundus nagu, et kui ma koju jõudsin, siis Liisu avastas, et emmet ei olnud tükk aega näha ning kui ta nüüd vaateväljast ära läheb, siis äkki ta jälle kaob nii kauaks ära. Teine juhtum oli selline, kui pidin dušši alla minema. Rattahull oli köögis ja mina siiberdasin tubades ringi ning Liisu tuli ka uudistama, et mis tehakse. Nägi mind vannitoa ja magamistoa vahet sõelumas ja tahtis ka kampa tulla. Mul aga oli vaja pesema minna ja panin vannitoa ukse kinni. Kuulsin, kuidas Liisu roomas vigisedes vannitoa ukse taha, hakkas käega ust patsutama ja haledalt jorisema. Lisaks tahab nüüd Liisu piima söömise ajal koguaeg emme sõrmedest kinni hoida. Aga üldiselt pole ikka hullu ja näiteks sobib Liisule ka kui hoopis issi või Vanaema teda õhtuti magama panevad ja nii on saanud emme käia palju tädidega kohvitamas ja jutustamas.
Mitu tervisehäda on Liisut nüüd kimbutamas olnud. Tundub, et nii ongi, et pool aastat kaitseb beebit kõige paha eest ema piimaga saadavad antikehad ja pärast seda on laps avatud kõigile pisikutele. Liisul oli kuue kuusena esimene nohu-köha-palavik, mis õnneks möödus paari päevaga ning teda ennast väga hullult ei seganud. Umbes nädal tagasi arvasime, et Liisul on silmapõletik, sest terve päev ja öö oli Liisu vasak silm pidevalt rähma täis. Liisul polnud isegi vastsündinuna silmad rähmased, kuid tollel päeval pidi iga poole tunni tagant tal silmi puhastama. Järgmisel päeval oli kõik korras ja võib-olla oli tal hoopis midagi silma läinud pahasti. Oma minisünna eelõhtul läks Liisul kõht lahti ja see möll kestis kolm päeva. Pidime juba arsti juurde minema aga olukord näis paranevat ja arst ei soovitanud kabineti ukse taha pisikupesasse tulla ja soovitas probiootikume võtta. Täna tundub, et asi täitsa korras kahjuks ei ole ikkagi ja kui piimhappebakterid ei aita, tuleb ikkagi asja uurida. Liisu ise on rõõmus ja roosa ja kuidagi ei kaeble küll oma lahtise kõhu üle, ainult mähkmevahetus on ebameeldivaks muutunud, sest õrn pepunahk on kangest värgist hellaks muutunud. Loodan vaid, et Liisu on ikkagi tugevam tüdruk ja haigused teda ikka koguaeg kätte ei saa.
Päevakavaga on meil väga hästi. Liisu uinub päevaunedesse praktiliselt kohe, kui ta voodisse või vankrisse panna. Õhtuti uinub ta ise enda voodis, kord piuksugi tegemata peaaegu koheselt, kord paari minutilise jutustamise järel, kuid kauem kui 10 minutit ei võta uinumine tavaliselt kunagi aega. Aa, suur muudatus on ju see, et Liisu magab taas lahtiste kätega ja vabana. Kirjutasin kunagi, kuidas meie Liisu magab nagu hullusärgis õndsat und. Kui ta nüüd kuue kuuseks sai, vaatasin, et pean hakkama teda harjutama mähkimata magama. Esiteks puht praktilisel põhjusel, sest see mähkimistekk, või mis iganes see on, hakkab varsti väikseks jääma. Teiseks sellepärast, et ta suutis viimasel ajal koguaeg nagunii ühe käe lahti rabeleda. Kolmandaks lihtsalt sellepärast, et ta ei saa ju igavasti nii magada. Seega panin ennast valmis unetuteks öödeks, kus Liisu sipleb ja ei oska magada nii "vabana", kuid tegin nii nagu mu uneraamat õpetas ning Liisu magas ka lahtiste kätega samamoodi, kui mähituna.
Nagu öeldud, siis Liisut ennast need tervisehädad väga seganud ei ole. Me armastame mängida "peek-a-boo"-d ja kõhu peale puristamist. Liisule meeldib endiselt kõikide mänguasjade vastupidavust suus testida, lisaks läbivad mänguasjad ka põrutustesti, sest kõike peab toksima vastu põrandat või omavahel kokku, et näha ka mis hääl siis tekib. Samuti tutvub Liisu juba raamatutega. Eriti meeldib talle kui emme näitab suurte värviliste piltidega raamatut "Beebi esimesed värvid". Mänguasjadest on veel toredad külmkapi magnetid, kui neid külmkapist möödudes puudutada õnnestub, igasugused lusikad, plastmassist karbikaaned, issi suured töösaapad, juhtmed, juhtmed, JUHTMED ja üldse kõik selline, mis tegelikult mängimiseks mõeldud ei ole. Ja kõige vahvam on see, kui emme, issi või Vanaema kuskilt nurga tagant ootamatult välja ilmub. Siis läheb Liisul alati nägu nalja täis.
Oh, kindlasti oleks veel nii mõndagi kirjutada, kuid tõmban siia joone alla. Rõõm ja mure käsikäes, nii nagu see elu ikka käib ja aina edasi läheb.
Liisu minisünnale sattusid mõned külalised


XOXX

Niisama pläralära...

Põhimõtteliselt midagi uudist ei ole. Oleme saanud terveks, oleme palju käinud külas, meil on käidud külas, poes oleme käinud, arsti juures oleme käinud ja kodus oleme olnud ja nii need päevad lähevad. Näiteks käisme mu vennal külas ja Liisu müras oma onutütrega.


Püüan siin end peale pikka haigeks olemist, laiskust, pühasid ja ring sahmimist kokku võtta ja tõsise käruralliga jälle peale hakata. Mul on Loop ja liitusin Endomondos paari walking challengiga nii, et peaks motivatsiooni jätkuma küll, et endast parem olla ja äkki ka teistele ära teha. Lisaks käisime veel Rattahulluga ujumas ja kuigi ma eriline osav ujuja ei ole ja väga kiiresti edasi ei liigu, siis osutus see käik ülimalt meeldivaks. Kuigi bassein oli rahvast paksult täis, nagu nädala sees õhtuti võib eeldada, siis vees liuelda oli ikka nii mõnus. Terve see suvi ma ju ujuma ei saanud ja viimati ujumas käisin umbes poolteist aastat tagasi. Pärast olid kõik lihased lõdvestatud ja koju jõudes oli tahtmine kohe voodisse kukkuda. Kuigi tundub, et kaal on ka täitsa iseenesest tasakesi vähehaaval langema hakanud, siis tuleb ikka hagu juurde anda, sest suvi ei ole enam kaugel.
Aa ja näiteks blogile tegin ka väikse värskenduse. Siin detsembris said äkki mu loetavatest blogidest tervelt neli uued ilusad kujundused ja seda üsna samal ajal. Kuna ma enda blogiga ka täitsa päris rahul ei olnud, siis võtsin ka ühel päeval selle asja ette. Palju surfamist ja jamamist ja midagi sai kokku tehtud. Sellise kodukootud kujunduse kohta sai täitsa hästi ja esimestel päevadel lõin ikka tihti oma blogi lahti ja vaatasin, et kuidas siis on. 
Ega siin praegu pikemalt ei pläragi, sest enne kui Liisu hommikuunest ärkab, tuleb söök ära teha ja pärast kõht täis süüa, sest ees ootab umbes kaks ja pool tundi kärutamist ja hommikuse mannapudru peal kaua ei küta.
Lõppu aga pildid sellest, kuidas Rattahull ja Liisu hommikuti jäägitu tähelepanuga Maasha ja Miisha multikat vaatavad.


XOXX

Pildipost nr kesteabmitmes...

Viimasel ajal pole väga pildistanud. Uusi outfitte pole ostnud, sest koguaeg mõtlen, et varsti hakkab Liisu nagunii järgmist suurust kandma aga ta kannab ikka sama suurusnumbrit, mida umbes kaks kuud tagasi. Uusi saavutusi on aga neid olen tavaliselt filminud. Videode üleslaadimine võtab tavaliselt nii hiiglama kaua aega, et kui tuleb postitamise isu nüüd ja kohe, siis ei viitsi hakata aplõudima ja mässama. Aga no mõned pildid siiski.
Vahel käin korra teises toas ja leian tagasitulles Liisu teleka alt

Lõpuks hakkasime Liisut söögitoolis söötma ja selleks
tegime terve köögi ümber

Üks Lemmiktädi käis külas

Jessss, juuksed!
XOXX

Haigeks olemisest: lõpetuseks...

Ma väga loodan, et me selle haigeks olemisega on nüüd kõik. Nagu juba eelmisel korral mainisin, siis õigete rohtudega minu olemine paranes üsna ruttu ja alles jäi veel võitlus ohatisega. Kuid lisaks ähvardas firma peole kriipsu peale tõmmata haige laps. Käisin küll kodus maskiga ringi aga no koguaeg ju ei saa ja nii pikalt haige olles neid pisikuid ikka tuppa kogunes ja nii ka Liisu need paratamatult üles korjas (nagu ta ka kõik muu põrandalt üles korjab ja suhu pistab). Neljapäeval ajas Liisu peale igat söögikorda toitu välja, mida muidu enam üldse ei juhtu. Lisaks, kui muidu teeb Liisu number kahte umbes üle päeva või kahe päeva tagant, siis tollel päeval tegi ta seda päeva jooksul kolm korda. Kraadiklaas näitas 37,4 (kuni 37,3ni on veel normaalne) ja kui Liisu praktiliselt kõik söögi välja viskas, siis helistasin ruttu arstile. Sain jälle näpunäiteid ja olin perearstiga pidevalt ühenduses. Õhtul enne magama minekut oli Liisu temperatuur tõusnud 38 kraadini. Andsin talle paratsetamooli siirupit ja valmistusin rahutuks ööks ja mõtlesin, et mine tea, äkki tuleb meil veel temaga emosse minna, kui kodus enam midagi teha ei oska. Liisu ärkas mõned korrad rohkem, kuid õnneks palavik ei tõusnud ning juba järgmisel päeval olid Liisu näitajad paremad, maost midagi ei tulnud, number kahe uputust polnud ja ka ta ise oli palju rõõmsam laps. Igaks juhuks palus perearst esmaspäeval pissiproovi tuua ja saime kinnitust, et ka see on korras (beebitüdrukult pissiproovi saamine on veel omaette huvitav väljakutse). Mis see täpselt oli, ei teagi. Ühtki hammast ei lõikunud, kõhuhäda peres kellelgi ei olnud ning traditsioonilise külmetuse moodi ka ei paistnud olevat. Kuigi võib-olla temal just külmetus nii välja lõigi. Vaatame, kuidas Liisul on, kuid tundub, et asi on korras.
Ka laupäeval oli Liisu selline nagu tavaliselt ning saime ikka Rattahullu firma peole ka minna. Muidugi läks minul sättimisega ikkagi lõpuks kiireks ja tormasin korteris närviliselt ringi ja oleksime peaaegu hiljaks jäänud. Mingi ime läbi jõudsime siiski õigeks ajaks. Tuleb öelda, et üritus oli vägev. Pole sellisel firma peol käinud. Programm oli mitmekesine ja sisaldas esinejaid, süüa ja juua oli nii, et tõsta ja kalla ainult juurde, bänd pani kõik puujalad tantsukingi kulutama ja rahvast oli palju ja igasugust. Kuigi firma poolt oli kõigile tagatud sissepääs lähedalolevasse klubisse, tulime meie südaöö paiku koju ära. Mul vist oli seekord isegi rohkem hoog sees aga mõistlik oli kindlasti koju tulla. Liisu oli Vanaemal väga hea laps ja selle koha pealt mingit muret ei olnud. Igal juhul oli väga mõnus üles löödult sellisel peol käia, kuhu väga tihti ei satu. Aga tuleb tõdeda, et kui kontsi nii harva kanda, nagu mina seda praegu teen, siis pole imestada, et jalad ka kipuvad ära väsima. Aa, ja mis te arvate, kuidas mu ohatisega oli? Rohi toimis üsna hästi ja mingeid ville mul ei olnud ega tulnud. Küll aga oli rohu möksimisest ja nuuskimisest ja ohatise algetest nina alune ikkagi punane ja võis aimata, et seal on midagi toimunud. Panin oma parimad jumestamise oskused tööle ja enam vähem õnnestus see värk ära peita. Mõttes see mind ikka koguaeg häiris aga tegelikkuses vist nii hull ei olnud ja ei lasknud pidu sellest rikkuda.
Aga mis ma veel selle lapsega haigeks olemise kohta tahan öelda on see, et muidu oli nii, et ise võid ju haige olla. Et on halb ja paha ja pea paks ja palavik ja tatt voolab ja tahad ainult magada. Aga kui sul on laps, kes vajab koguaeg sinu hoolt ja ka tähelepanu, siis pead haigust põdema püstijala peal. Ei saa magama keerata, siis kui tahad või päev otsa diivanil vedeleda. Ja samas topib laps oma sõrmi sulle ninna ja suhu, et ikka kõik pisikud kätte saada või siis imetamise ajal tahab tatt ninast lapsele peale tilkuda. Õnneks oli mul ka abikäsi ja tegelikult sellist surma tunnet ei olnudki. Ja muidugi on veel kurvem vaadata, kui su pisike beebi on haige, kuid ta ei saa öelda, mis talle paha teeb. Püüad teda igati aidata aga vahepeal tundub, et enam ei teagi mis teha. Eks vist tuleb selline abituse tunne peale, kui juba kõik võimalik on ära tehtud. Samas läks Liisul seekord ikkagi kergelt ja kiirelt ja väga loodan, et Liisu enam nii pea haigeks ei jää ja naeratab ja kilkab ja on meie rõõmus laps.


XOXX

Sakib endiselt...

Tänaseks on selle haigeks olemisega nii, et kuna köha läks vahepeal väga paukuvaks ja nohu ka hullemaks, läksin lõpuks arsti juurde. Kõige rohkem läksin vist aga tegelikult sellepärast, et laupäeval on Rattahullu suur firmapidu suures majas suure programmiga and I do not want to miss that. Vanaema on last hoidma organiseeritud, kleit ja kingad valitud ja kõik orgunnitud selleks, et saaks vahepeal mingil üritusel ka käia ja punase tatise ninaga seda teha ei taha. Arst vaatas ja kuulas ja kõige hullem ei olnudki seis. Vereproovi oli ka igaks juhuks vaja ja mingi teine pereõde proovis siis seda mu õhukestest nähtamatutest veenidest kätte saada. Tulemuseks oli aga kaks torgitud kätt ja ei mingit verd. Saatis mind siis alla laborisse, kus lastelt näpust verd võetakse. Sealne tädi küsis mu sünniaastat ja oli veidi imestunud mind näha aga saime tehtud selle asja. Antibiotse õnneks vaja ei olnud, sain muid nõuandeid ja asi juba täitsa korras põhimõtteliselt. Ja siis! Ärkasin eile hommikul üles ja tundsin kerget kihelust huulel. Kaks nädalat tõbisena vindumist tõi kaasa selle, et immuunsussüsteem on järgi andnud ning selle tulemusena ohatis välja löönud. Just my luck, palju õnne mulle! Kodus oli mingi ravigeel olemas ja mõtlesin, et oh saan kiirelt jaole asjale aga ilmselgelt ei tohi imetamise ajal peaaegu mitte midagi kasutada nii, et selle geeli võisin samahästi kui prügikasti visata. Lõpuks tõi Rattahull mulle ainukese lubatud rohu ja sain oma huult möksima hakata. Peoni on jäänud kaks ja pool päeva ja nõu vei ei lähe ma sinna mingite villis huultega, nii et fingers crossed everybody, et see mögin ka toimiks, cause I want this party!

XOXX

Sööbik ja pisik...

Selle haigeks olemisega läks nüüd nii, et peale seda vastikut sünnipäevaööd tundus nagu kõik hästi olevat. Ise veel vaatasin, et oh sai vist too öö kõik välja higistatud ja ongi korras. Paar päeva hiljem oli kurk jälle valus ja siis läks hääl ära. Siis hakkas Liisu ka tatti luristama ja köhatama vahepeal. Aastavahetusel oli jälle täitsa ok olla ja häälgi hakkas tagasi tulema. Käisin kaks päeva lapsega kärutamas pikalt ja ei tea, kas sellest aga igal juhul läks kurk valusamaks ja köha tuli, täna on nohu tulnud ja eilsest on üks kõrv nagu kinni. Aiman halba. Suurt midagi tervenemise heaks teinud ka ei ole peale soolaveega kuristamise. Liisu vaeseke ka veidi köhib ja luristab ja eile näitas tal kraadiklaas 37.8, kuid tabasime ära, et elektroonilisel kraadiklaasil hakkab patarei tühjaks saama ja vana hea elavhõbeda kraadiklaas palavikku ei näidanud. Arst vaatas lapsel kurku ka ja see punane ei ole. Õnneks ta ise on ka selline, nagu ta ikka on, mängib ja naerab ja viril ei ole. Umbes üleeilsest kaebab ka Rattahull peavalu ja valusat kurku. Nii me siis siin kõik järgemööda põeme. Päris nõme. Käia kuskil ei saa, midagi teha ei saa, püüan Liisul tatti ninast kätte saada ja vaatan, et oma paukuva köhimisega last üles ei ajaks.
Muidu täitsa ok vist. Suur edusamm oli see, et nädala algul Liisuga 6. kuu perearsti visiidil käies ei olnud kardetud hüsteeriliselt röökivast Liisust jälgegi ja laps oli täiesti rahulik ja isegi rõõmus arsti juures. Uudistas ja tahtis laualt minema roomata.
Aastavahetus möödus meil koduselt, sest Vanaema jõudis alles enne kella ühtteist koju ja siis ei oleks jõudnud enam linna peale minna, sest tahtsin südaööl kodus olla, juhuks, kui Liisu paugutamise peale üles ärkab ja seda kartma peaks. Läks aga nii, et Liisu ei kuulnud ega näinud ühtegi pauku ja magas aastavahetuse täiesti maha. Meie vaatasime oma hea vaatega korterist tervet linna ilutulestikku, jälgisime teleprogrammi ja sõime oooo kui palju igast asju. Kohe vist nii palju, et vahepeal maha läinud 2 kilo olid hommikuks tagasi.
Ja nii see uus aasta meil alanud ongi...

XOXX

Rõõmsat uut aastat!

Liisu naeratab meil nüüd nii vahvasti ja leidsin paar sellist lahedat pilti telefonist. Kahjuks telefoni kaamera kvaliteet jätab ikka soovida.XOXX