Páginas

Kaheksas kuu...

Taaskord saan oma pisikesele tütrele õnne soovida, sest alates tänasest on ta kaheksa kuune. Viimase kuu jooksul on ta jälle jõudnud mitmete uute verstapostideni.
Esiteks hakkas ta ise istuma. Miskipärast ootasin ma seda väga väga. Vist sellepärast, et tal endal oleks huvitavam ringi vaadata ja mängida, sest ilmselt ei olnud koguaeg selili ja kõhuli olek enam eriti põnev. Nüüd on nii vahva vaadata kuidas ta roomab, siis vahepeal istub ja toimetab millegi kallal ja siis kuskile edasi kimab. Vahel võib ta tükk aega istuda ja mingi asja kallal pusida.


Kust aga vähegi saab, haarab liisu kinni ja tõmbab end põlvede peale, et katsuda kõrgemal olevaid asju. Kui tugi on parajal kõrgusel, siis tõmbab ta ka end jalgade peale püsti ja vaatab ringi või küünitab midagi. Motivaatoreid on erinevaid: lillepotid, raamaturiiul, telekas, voodipulgad, sokisahtel, söögitool, tumbaks olev teetõkend jne.


Kõhu peal roomamine tuleb endiselt Liisul väga hästi välja ja alati on tal vaja emmel ja issil mööda tube järgi käia. Täna, oma minisünnipäeval, otsustas ta ka neljakäpukil liikumist tõsisemalt proovida ning varasema paari sentimeetri asemel liikus ta täna niimoodi päris korraliku maa edasi. Nii, et tundub, et varsti on ta põrandal veel väledam.
Seoses eelpool mainitud saavutustega, tuleb Liisul palju hoolikamalt silma peal hoida. Esiteks sellepärast, et ta saab nüüd kätte ka neid keelatud asju, milleni ta varem ei ulatunud. Teiseks aga sellepärast, et Liisu jalakesed on veel veidi ebakindlad ja tasakaal vajab harjutamist ning nii kipuvad püsti ajades libedal põrandal jalad alt vajuma. Või siis peale pikka istumist väsib Liisu vahepeal ära ja kukub külili. Nii, et kopsud ja mütsud on kerged tulema. Enamjaolt on õnneks tegemist vaid ehmatusega, kuid punaseid muhukesi otsa ees või kuklal on ka ikka aeg-ajalt.
Sõnu pole Liisu vahepeal juurde õppinud ja tundus, et need täh ja emmegi on ununenud, kuid viimastel päevadel korrutab Liisu iga asja peale mutkui "aitäh aitäh aitäh". Rattahull väitis, et temale öeldi ükskord "issi" ka, kuid mina pole saanud selle tunnistajaks olla.
Suur saavutus minu meelest on aga Liisu potil käimine, milles ta on hästi tubli. Juba ammu pissis Liisu suht tihti mähkmete vahetamise ajal mähkimisalusele. Korra mõtlesin, et panen siis potile aga siis ei juhtunud midagi ja vaatasin, et võib-olla ikka vara ja ta ju ei saa aru, mis seal potil tegema peab ning hästi ta istuda ka veel ei osanud. Seitsme ja poole kuuselt vaatasin, et mis ta mul pissib koguaeg mähkimisalust täis ja proovin ikka uuesti. Ja näedsa, tegi esimesel korral kohe pissi potti. Küll ma siis plaksutasin ja kiitsin ja näitasin Liisule tema pissit poti põhjas. Eks ta vist suuresti juhus oli aga tundub, et kiitmine ikka aitas ning kui ta järgmisel korral potile panin, tegi ta jälle pissi sinna. Ja jälle kiitsin ja musitasin Liisut ja näitasin talle, millega ta hakkama oli saanud. Hakkasin teda iga kord kohe peale ärkamist potile panema ja minu üllatuseks tegi ta alati sinna pissit. Eks peale magamist on ikka häda. Siis hakkasin ka enne magama minekut teda potile panema. Esialgu oli tabavus protsent väiksem, kuid enamasti tegi ta ka siis häda potti. Järgmise sammuna olen nüüd hakanud peale söömist teda potile panema, kuid siis on õiget hetke raskem tabada, sest kohe peale sööki nagu ei ole veel häda, kuid liiga kaua oodates tuleb see häda mähkmesse ära ja potti pole midagi teha. Eks see vajab veel harjutamist. Kuid Liisu on väga hästi ära tabanud, mida potil teha tuleb. Vahel mulle tundub isegi, et tal ei paista häda olevat aga kuna pissima peab, siis ta midagi ikka sinna potti ära teeb. Ja teinekord on mul tunne, nagu ta oleks häda kinni hoidnud ja oodanud, sest potile saades teeb ta kohe häda. Igal juhul teeb Liisu ilusti pissit ja kakat potti, kui teda sinna panna ning loodan, et äkki ta hakkab mingi aeg ka ise "pissi" ütlema, kui tal häda on, sest ma koguaeg potile pannes küsin, et kas pissihäda on ja korrutan mutkui "pissi" ja "pissi". Äkki jääb külge. Eks muidugi Liisu niipea veel mähkmevabaks ei saa, sest kontroll põie üle saavutatakse vist alles umbes teiseks eluaastaks?, kuid igal juhul loodan, et see aitab kaasa ja kiirendab Liisu täielikult potile saamist.
No vot. Sellised on suuremad saavutused. Üldiselt on Liisuga tore toimetada ja nii armas on kui ta sülle üritab ronida ja kiindumuse märgiks lõuast tahab hammustada või oma suurt hambutut naeratust teeb või nurga tagant kiiruga sinu poole roomab. Eks see emaarmastus paneb ikka oma last heldinult vaatama, aga no mis sa teed, kui teine nii armas on.

Ja muidugi palju palju õnne meie armsale Vabariigile sünnipäeva puhul!

XOXX

Suured ja väikesed...

Linn kinkis meile peale hõbelusika ka ühe pildi sellelt ürituselt, kus me kõik kolmekesi koos linnapeaga poseerime. Eile hoidsin ma vahelduseks enda lapsele ka suuremaid lapsi, ehk siis Krissut (7a) ja Karli (5a). Kui Karl oli Rattahulluga keldris suuski määrimas, siis näitasin Krissule eelpool mainitud pilti ja ta teadis kohe nimetada meie linnapead nimepidi. Olin üsna üllatunud, sest praegune linnapea ei ole väga kaua ametis olnud, kuid Krissu oli juba enne kooli minekut rühmaga "Kellatorni majas" külas käinud. Hiljem tuli ka Karl tuppa ja näitasin temalegi seda pilti ning küsisin, kes kõik pildi peal on. Karl hakkas püüdlikult lugema: "Sina, Rattahull, Liisu, Toomas Hendrik Ilves". Ja hele naer tuli mulle peale. Kes see teine ülikonnas, prillidega ja suure ametiketiga mees ikka olla võiks, kui mitte president. Muidugi seletasin talle ära, et meie linnas on ka üks selline onu, aga siiani tuleb sellele vastusele mõeldes naer peale.
Muidu võiks öelda, et mida suuremad lapsed, seda kergem. Kuid nendega on omad raskused ja väljakutsed, eriti kui neid on rohkem kui üks, neil on palju rääkida ja nad tahavad kõike teha ning nad mõlemad võitlevad kas teadlikult või alateadlikult sinu tähelepanu pärast. Siis on tükk tegemist, et mõelda, mis oleks sobilikud mängud nendega koos mängimiseks, mis neid mõlemat huvitaks ning kus nad saaks mõlemad võrdselt osa võtta. Ja kui üks mäng saab mängitud, siis on vaja midagi muud mängida, sest igavuses lapsed muutuvad virilaks ja hakkavad ise tegevust otsima ning tihtipeale on need tegevused sellised, mis lubatud ei ole ning toovad kaasa pahandusi. Kuigi ma polnud Krissut ja Karli päris tükk aega koos hoidnud, siis oli mul see selgelt meeles ning olin juba varasemalt valmis mõelnud tegevused nende jaoks ja tegelikult läks õhtu kenasti. Kui lapsed olid läinud, tõdesin Rattahullule, et nendega peab ikka koguaeg tegelema. Seepeale ta noogutas nõustuvalt ja pööritas silmi ning ütles: "Ma ei ole selleks veel valmis..." ja me mõlemad hakkasime naerma.
Selline tore vaade tulevikku. Et ühest küljest läheb ju kergemaks ning teisest küljest jälle raskemaks. Ja on vist mingi ütluski, et väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed suured mured. Eks saab näha...

XOXX

Sõbrad...

Liisule on lõpuks parajaks saanud see täitsa esimene bodi, mis me talle ostsime siis, kui me teadsime, et ta olemas on, kuid ei teadnud veel, kas temast saab poiss või tüdruk. Kuna sinna peale on kirjutatud "Sõbrad" ja nagu oli sõbrapäev ja meie oleme ka Sõbrad, siis tundus väga paslik see sellel päeval selga panna ja üks pilt teha. Meie ussikene ei püsi aga üldse paigal, kui emme tahab niisama istuvast beebist pilti teha. Küll on vaja kõike kätte krabada, fotoka poole roomata, niisama ära roomata, kätega hästi kiiresti vehkida, telekat vaadata ja kindlasti pole mõtet kaamerasse vaadata. Seega tulid pildid välja hoopis sellised...





Head sõbrapäeva enam ei soovi aga tahaks kõikidele kallitele sõpradele, kes kaugemal, kes lähemal, öelda aitäh, et oled nii hea sõber! Ja kui me nii tihti ei näe või ei räägi, kui sooviks, siis olete alati mu mõtetes ja südames!

XOXX

So much to see, so much to do..

No näete, räägin siin, et laps veel ise istuma ei tule ja just siis otsustab tema istuma hakata. Lappisin täna hommikul puhtaid riideid kappi ja ei pannud Liisut tähelegi, kui ta üks hetk lihtsalt istus ilma ennast toetamata ja toimetas mõõdulindiga. Emmel muidugi oli jube hea meel ja haarasin kohe kilgates fotoka. Pärast õnnestus mul endal ka näha, kuidas ta selle istuma tulemisega hakkama saab. Kui te imestate, miks meil toas igal pool riided on, siis seda sellepärast, et meil käib remont esikus ja koridoris. Vana topelt välisuks võeti ära, tehti põsed ja lihviti, nüüd läheb vanade sisseehitatud kappide välja lõhkumiseks, uute uste paigaldamiseks ning põranda vahetamiseks. Ja kuna suured kapid lähevad homme lammutamisele, siis on igale poole paigutatud riided, mis ära viskamisele ei läinud ja kunagi uude kappi lähevad. Siinkohal mainin ka ära, et ma täiesti vihkan remonti! Igal pool on tolm ja tööriistad ja muu jama. Liisu aga tahab meil ju toast tuppa käia aga koridor on tema jaoks suht no-no tsoon ja siis ta on õnnetu, et tal ei lasta roomata sinna. Lisaks läheb paratamatult tolm ka teistesse tubadesse ja kuna Liisu põhimõtteliselt elab põrandal, siis on koguaeg vaja tolmuimejaga ringi käia. Kui ma üksinda kodus olen, mida ma päeval enamasti olen, siis ei saa seda eriti edukalt teha, sest Liisu veits kardab tolmuimejaga samas toas põrandal olla ja õhtul kui tuleb meelde, et tolmu on vaja tõmmata, siis Liisu magab ja ei taha ka väga vuristada aga no häda pärast tuleb ära teha. Ma tean küll, et pärast, kui remont on tehtud, on hea ja ilus aga remondi ajal on maailma avastava beebiga, kes alati leiab kuskilt üles suhu pistmiseks liivapaberi või midagi muud keelatut, on remont lihtsalt vastik ja tüütu.
Aga mitte remondist ei tahtnud ma ju rääkida, vaid sellest, kui tegus päev täna Liisul oli. Lisaks istumisele tegi ta täna iga kord, kui ma ta potile panin, sinna pissit. Poleks kunagi arvanud, et ma poti põhjas olevat pissi nähes nii õnnelik võin olla. Siis näiteks ronis Liisu täna täitsa ise oma vankrikorvi sisse, mis põrandal oli. See on selline paraja kõrgusega, kus ta sai end püsti ajada ning ukerdades üle selle ääre kukutas ta ennast sinna sisse ja hakkas toimetama. Ning õhtul, kui emme teises toas toimetas, askeldas Liisu telekalaua kallal niimoodi nagu allpool olevalt pildilt näha võib.

Ja kui issi natuke kätest toetab, siis saab Liisu väga edukalt püsti ka.

Jube tore on vaadata alati, kui laps midagi uut õpib. Ta muutub järjest asjalikumaks ja toimekamaks ja suuremaks. Ainult, et veidi kurb on, et see beebiaeg, kus üks pisike pambuke su süles sulle häguste silmadega otsa vaatas, ongi läbi...

XOXX

Meie elu lood...

Ma pole üldse kirjutanud, kuidas Liisul vahepeal läinud on. No minu arvates on ta hästi tubli olnud. Hambaid tal veel ei ole, sirgelt istuma tulla ise ei oska, neljakäpukil veel edasi ei liigu ja ise toe najal veel püsti ei tõuse. Aaaga kuidagi ühe kanni peal ta istub ja kui kuskilt kinni saab, siis tõmbab end küll istuma, ja kuigi kõik diivani ääred ja riiulid on tema jaoks praegu nagu veidi kõrged, siis madalama toe najal põlvede peale tõmbab ennast püsti küll. Ja kui emme või issi kätest kinni hoiab, siis hakkab kohe end jalgadele tõmbama ja kui sellega hakkama saab, on kõige õnnelikum beebi üldse. Aga minu meelest on kõige vahvam üldse see, et tundub, et Liisu kasutab mõnda sõna teadlikult. Sellele on ilmselt kaasa aidanud see, et iga kord kui ta oma pisikesse peokesse midagi kõvasti lukustab ja ma seda kätte tahan saada, siis ütlen aitäh, aitäh, anna emmele. Nüüd kui Liisu midagi näeb ja tahab seda saada, siis ütleb ta innukalt "atäh! atäh! atäh!" Isegi arsti kabinetis mänguasja nähes hakkas ta seda samamoodi tähhitades nõudma. Vahel tundub nagu ka "emme" ja "anna" juba tuleks aga need on sellised ebamäärasemad ja mitte nii teadlikult kasutatud ja võib-olla emme ja issi tahavad igasuguseid sõnu kuulda ja siis iga teistmoodi pudin tundub mingi sõnana. Noh ja niimoodi vahvalt meil lähebki. Lõppu mõned pildid ka.
Wall-E't tahaks koguni katsuda

Tänu Tartu linnale on nüüd Liisu sündinud hõbelusikas suus

Emme paneb küll Liisu pikku pidi voodisse aga alati uinub ta lõpuks ristipidi
voodi jalutsis hoopis

Siis kui Liisu tegi esimest korda potti pissi

Harjutused jalgade peal
XOXX

Esimene aastapäev...

Nädalavahetusel saime Rattahulluga tähistada esimest korda elus oma pulma aastapäeva. Kuidas siis seda teha? Mõtlesime, et see peaks olema ikka midagi romantilist ja erilist ja hõlmaks palju musitamist ja nunnutamist ja küünlavalgel istumist ja söömist ja muid selliseid asju. Tähtpäeva lähenedes vaatasime hotellide ja spaade pakkumisi. Igasuguseid toredaid asju saab teha: duaalprotseduure, romantilisi õhtusööke, eksursioone loodusesse jnejne. Meie aga ei ole duo vaid trio. Seega tundus mingi spa külastus üsna mõtetu, kui üks käib protseduuris ja teine vaatab last ja vastupidi. Järgmisena mõtlesime siis kuskile viisakasse kohta sööma minna. Aga üks meie triost on selline väike vandersell, kes ühe koha peal kaua ei viitsi istuda ja parema meelega roomaks mööda restorani põrandat ringi. See aga ei ole minu ettekujutus mõnusast õhtusöögist, kus tõenäoliselt süüa eriti ei saakski (vähemalt mitte mõlemad korraga vist). Kuna Vanaema oli tööl, siis ei olnud ka varianti, et Liisu kellelegi nii pikaks hoida jätta, et neid asju kahekesi teha. Järgmine variant oli mingisugune väljasõit. Kuskile väga kaugele ei tahtnud mina sõita, kuna kui ööbimist ei ole, siis see oleks lihtsalt palju palju mõttetut autosõitu ühe päeva jooksul. Talvel nii väikse lapsega kaua väljas ka ei tsilli, sest ise ta ei liigu ja siis oleks olnud variant vaid tema lõunaune ajal mingi jalutuskäik teha. Aga ainult selleks kuskile kaugele sõita ja maksta raha lihtsalt selleks, et magada kuskil mujal kui kodus, ei olnud ka meie meelest mõtekas. Eks ma ilmselt mõtlesin mingid asjad keerulisemaks ka, kui nad võib-olla oleks olnud aga lihtsalt ei tahtnud, et peaks terve päev stressama, et kus ja kuna laps sööb ja magab ja kus saab mähkmeid vahetada või kas kõik need tegevused tuleb kuskil tee ääres autos teha.
Aastapäev mutkui lähenes aga mingeid kindlaid plaane ei olnudki. Kindel oli vaid see, et me ei tahtnud veeta seda päeva nagu iga teist. Üldiselt on meile Rattahulluga ikka meeldinud mingeid väljasõite teha Eestimaa pisikestesse huvitavatesse kohtadesse. Lisaks meeldib Rattahullule igasugustes tornides turnida ja nii ta otsis meile välja ühe vaatetorni, kuhu siis otsustasime väikse väljasõidu teha. GPS viis meid kohale aga mingit torni küll näha ei olnud, kuigi kaart näitas, et see peaks veidi eemal olema. Küll aga nägime matkaradade algust ja mingit infostendi aga sealt oli vaatetorniga tähistatud koht ära rebitud ning täpselt me ei teadnudki, kui kaugele see siis jääb. Aga Rattahull ütles, et no hakkame minema siit matkarada pidi. Hääküll, metsa all jalutamise vastu ei ole mul midagi. Rada aga kulges aina künkast pikalt üles ja jälle pikalt alla ning peagi lugesime infotahvlitelt, et tegemist on mõhnastikuga. Kaheksa kilone laps süles andis ikka vantsida libeda lumega neid mõhnasid pidi.

Liisu oli üsna khuul koguaeg. Erilist rõõmu või ärevust ta üles ei näidanud ja pigem tundus, et ta päris hästi ei saanud aru, miks oli ümberringi kõik valge ja puid täis (ja muidugi ei saa ta ka hästi aru, mis need puud üldse on). Pika vantsimise peale jõudsime lõpuks tornini ja ronisime kõik üles. 




Torn oli minu jaoks liiga kõrge ja tuul tugev, seega tulime üsna ruttu alla. Kuna me tagasi ei tahtnud seda pikka matkarada mööda minna ja Rattahullu geps näitas, et auto juurde pääseb ka otsemat teed pidi, siis otsustasime lõigata. Sattusime Tartu Maratoni rajale ja sealt kuskile suht suvalt metsa alla.
Kohati oli mets üsna tihe ja turnisime küngastest üles ja alla jälle. Rattahull tahtis ikka jube otse minna ja mina mutkui üritasin mingit matkaraja otsa kätte leida. Rattahull hakkas siis mingeid "Seenelkäigu" nalju tegema ja "Viivi" hüüdma, mis mulle tollel hetkel eriti lõbus ei tundunud. Mina tegelikult olingi juba päris segaduses kohati aga mu abikaasa juhtis meid metsast välja ja auto juurde tagasi. Korraks tornis käimine kujunes korralikuks tunniajaseks metsamatkaks kaheksa kilose kandamiga. Liisu jaoks oli see kõik kas niivõrd igav või värske õhk nii väsitav aga igal juhul jäi ta veidi enne autoni jõudmist lihtsalt sülle magama.
Sõitsime linna ja haarasime Siiriusest ühe suure pitsa ja Kellukese ja tulime koju tühja kõhtu täitma. Trepist üles tulles oli meil mõlemal sada asja käes ja täpselt enne korteri ust kukkus pitsakarbist kaks pitsalõiku pläraki trepikoja põrandale. Aga ei olnud hullu. Toas panime oma pulmaküünla põlema, nagu kord ja kohus igal pulma aastapäeval ette näeb ja siis avastasime, et me ei olnud isegi shampuse peale jõudnud mõelda. Kodus leidus mingit muud alkoholi ka ja napsust me üleüldse väga ei hooli aga shampusepokaali oleks abikaasaga kokku löönud küll. Leppisime limonaadiga, sõime oma pidusööki ja muljetasime oma matka üle, mis siis tundus ikka nii naljakas juba ja samas täiesti meielik.
Seega küünlavalgus oli, söömist oli, talvine metsaalune oli kohati üsna romantiline, nunnutasime oma tibu ja eriline oli see päev kohe kindlasti. Nii et kõik aastapäeva tähistamise kriteeriumid olid täidetud. Ainult musitada ei saanud, sest Rattahullul oli ohatis, sest alati kui ühel on, tuleb pärast teisel ka, kuigi me kohe esimeste sümptomite ilmnemisel loobume igasugusest musitamisest. Aga polnud hullu. Nii nagu polnud hullu ka aasta tagasi, kui meie pulmapäeval mõni asi veidi nässu läks. Polnud hullu, et mu meikar arvas, et tal on rohkem aega, kui tegelikult oli. Polnud hullu, et sellepärast oleks ma peaaegu registreerimisele ehk oma enda pulma hiljaks jäänud. Polnud hullu, et jooksin salongist välja ja põhimõtteliselt ei jõudnud peeglissegi vaadata. Polnud hullu, et just tollel päeval sadas muidu lumevaesel talvel kõige rohkem lund üldse ja ma oleks oma kingakestega käna käinud. Polnud hullu, et peopaika jõudes avastasime, et laud on hoopis teise kujuga, kui kokku lepitud sai. Polnud hullu, et tänu sellele olid kohakaartidega inimesed täiesti valesti istuma paigutatud. Polnud hullu, et kokale oli öeldud vale kellaaeg pearoa serveerimiseks ja kõik külalised ootasid seda tund aega ja nosisid külma lauda. Polnud hullu, et tänu sellele tuli käigu pealt ümber mõelda see vähene programm, mis meil oli. Kuigi siit loetelust võib jääda mulje, et kõik, mis sai nässu minna, ka nässu läks, kuid tegelikult ei olnudki sellest kõigest mitte midagi hullu ja isegi tollel hetkel meie päeva ei rikkunud. Sest meie jaoks oli see päev väga ilus ja meeldejääv ja vähemalt tundus, et ka teistel oli tore. Ning see ju ongi põhiline. Nii et kui mõni tulevane pruut satub seda postitust lugema, siis no worries! Ei olegi hullu, kui mõned asjad pulmas ei lähe nii, nagu teie olete planeerinud. Kui just mõni suur (loodus)õnnetus ei juhtu, siis pulmad pidamata ei jää ning ainuüksi nende "jah"-sõnade ütlemine teeb selle päeva eriliseks ja meelde jääb nagunii kõik hea.

Mingeid põhjapanevaid tarkuseteri abielust ma siin välja tooma ei hakka, sest need tulevad ilmselt alles pikkade aastate pärast. Eks see esimene aasta on ikka nagu kõik "esimesed" asjad. Kõik on uus ja ilus ja siiski alles tundmatu. Meie esimese abielu aasta kohta oskan lihtsalt öelda, et see on olnud ilus ning abielus on väga hea olla!

XOXX