Páginas

Üheksas kuu...

Meie pisike on nüüd 9-kuune. Tahaks öelda, et nüüd ta on siin maailmas elanud sama kaua, kui minu kõhus aga nagu ma eredalt mäletan, otsustas ta kõhus mõnuleda veel lisa kaks nädalat (mõtlesin just praegu, et appi, ma olin 9 ja pool kuud rase!).
Kuidas Liisul läinud on viimane kuu? Ütleks, et täitsa hästi. Natuke kimbutas meid ka nüüd haigus ja põdesime kolme päeva palavikku. Kahjuks jäi Liisu ka päev enne oma minisünnat veidi tõbiseks. Pidevalt aevastas ja turtsus ja mutkui tuli tatti ninast. Järgmisel päeval ka mutkui turtsub ja plärtsub ja ninast voolab tatti, mida ta käib emme külge pühkimas, silmist jookseb vett ja väike 37,5 palavik oli ka. Aga voolav tatt on igatahes parem kui kinnine nina, sest see nina lahti saamine ja tati kätte saamine on üsna ränk töö ja kinnise ninaga ei saa laps eriti edukalt magada ega süüa. Üldse on vist Humeri ninna laskmine lapse nii ära traumeerinud, et nii kui midagi nina juurde läheb hakkab laps siplema ja keerab pea ära ja kui siis vägisi ikka üritada sinna midagi lasta, siis käib see hüsteerilise kisa saatel. Teine päev oligi kõige hullem. Laps oli viril, tatti jooksis ainult, silmad olid märjad ja punased ja energiat nagu polnud tal. Kolmas päev oli juba asi parem ja ainult veidi nohu oli jäänud ning täna tundub juba täitsa okei. Ja kust me selle nohu saime? Ühel või teisel põhjusel ei olnud ma Ralega 3 päeva õues jalutamas käinud, kui ta nohuseks jäi, nii et külma saamine väga tõenäoline ei olnud. Aga päev varem käisin lapsega kiiruga hädapärast toidupoes. Ja tundub, et seal inimeste keskelt ta vist midagi üles korjaski.
Aga haigused haigusteks, eks neid ikka meie kliimas on ja õnneks on need Liisul üsna okeilt kulgenud ning üle läinud. Endiselt on ta hästi tubli laps. Kui 8-kuusel sünnal tegi Liisu mõned käputamisharjutused, siis umbes nädal hiljem otsustati see mööda maad kõhu vedamine ära lõpetada ja avastati, et neljakäpukil saab ikka jube kiiresti edasi. Kui kuu aega tagasi küünitas Liisu end toe najal enamasti vaid põlvedele, siis nüüd ükskõik kus, on kohe vaja ennast püsti ajada. Ta nagu kohe sihiks, et kus ma nüüd ennast püsti saan ajada. Vahel upitab kuskilt nii kõrgelt kinni, et ise on juba kikivarvukil ainult aga ikka on vaja. Kui veel midagi on vaja kätte ka saada, siis teeb kinni hoides mõne sammu kõrvale ka. Eks sellega jälle kaasneb kukkumisi ja pea kopsamisi ka, sest kuidagi libiseb jalg just siis alt ära, kui emme korraks kõrvale vaatab. Õnneks õppis Liisu üsna kiiresti ka püstisest asendist alla tulema, muidu oleks hädakisa ja kopsamisi veel rohkem. Aga midagi teha ka pole. Vati sees ka ei saa last hoida ja peale korraks kõvemat kisa ja emme lohutamist on kõik jälle korras.


Vaimse arengu koha pealt tundub Liisu jällegi järjest asjalikum. Talle meeldib väga uurida igasuguseid asju ning vaikselt hakkab ta tabama, et mingid asjad käivad lahti, nuppe saab keerata ja korke pealt kakkuda. Näiteks sai varem talle peale küünte lõikamist preemiaks anda tita küünekäärid mängimiseks, millel on kate peal (ausalt, see võib kõlada hirmsalt, et lapsele antakse käärid mängida, kuid tegelikkuses on tera täiesti kaetud ning tegemist lihtsalt ühe plastmassjublakaga). Kuid Liisu oli ilmselt näinud, et see kate käib pealt ära ning kakkuks nii kaua, kuni see tuligi pealt ära. Nüüd teeb ta seda iga kord, kui talle käärid annan, nii et kääridega mängimine on nüüd out.

Endiselt on Liisu suur jutupaunik. Kuna meie laps on väga nõudlik ja tahab kõike saada, siis põhilised sõnad on tal "aitäh" ja "anna anna anna". Vahel ütleb ta järgi meie lihtsamaid sõnu nagu "ja" ja "näm". Üldiselt teeb ta aga palju asju selgeks meile kisaga. Kui midagi talt ära võtta, siis on kisa, kui kuskile minna tahab, on kisa, kui kuskilt ära ei taha tulla, on kisa, kui kuskile kinni jääb on kisa.
Liisu hakkab juba suureks tüdrukuks saama ning magab nüüd juba üle kuu aja enamasti terved ööd. Varasemalt sõi ühe korra umbes 4-5 paiku, kuid seda pigem vist harjumusest. Mingit vett piima asemel ma talle öösiti pakkuma ei hakanud, ning ühel ööl Liisu ise enam ei ärganudki lihtsalt ja magas hommikuni. See on tõeliselt õnnis tunne ja tihtipeale löön ise vahepeal 5 paiku öösel silmad lahti. Küll aga on Liisu hakanud varem ärkama. Kell 19 läheb ta õhtul magama ning varem ärkas nii umbes 6.45. Nüüd, ilma öösel söömata, ärkab ta 6.00, 6.10, 6.20, 6.30 ja on juhtunud isegi 5.55. Nüüd, kui kella keeramine tuleb, siis Liisut ma ringi ei harjuta ja jätangi tal päevakava tunnike hiljemaks. Siis peaks meie hommikud umbes 7 läbi algama. Võib-olla on varasem ärkamine tingitud olnud ka sellest, et järjest varem läheb väljas valgeks ja virgudes vaatab Liisu, et oh hommik on! Peab selle ruloo ikka ära ostma. Hambaid ei ole Liisul endiselt veel ühtki ja väga loodan, et tema ööd ei muutu nende tulekuga hullumajaks.

Potitamisega on meil hästi läinud. Endiselt enne ja peale magamaminekut ning nüüd ka umbes 15 minutit peale söömist panen teda potile. Mõnikord muidugi on pissi ilmselt just äsja ära tulnud ja pott jääb kuivaks, kuid enamasti teeb ta ilusti häda potti. Ning kakamise ajastab ta ka ilusti potti ja ma isegi ei mäleta, millal ta viimati kaka mähkmesse tegi. Selle üle on mul eriti hea meel, sest see kakase mähkme ja pepu kraamimine on üsna messy. Kõige selle tulemusena on Liisu mähkmed üsna pikalt kuivad ning peale potil käimist saan sama mähkme tagasi panna, sest sinna pole midagi tulnud. Ilmselt saaksin ööpäevas hakkama kahe mähkmega, üks öösel ja teine päeval. Aga mulle ei meeldi üht samat mähet terve päeva jooksul lapsele panna ning lõunaunne minnes panen Liisule ikka alati puhta mähkme, sest mõtlen, et lapsel ka ikka mõnusam magama jääda. Kuigi näiteks viskan siis ära mähkme, millesse on ilmselt ainult üks piss tulnud ning tegelikkuses lapsel pepu "märg" ei oleks. Projekt "Suveks päevad mähkmevabaks" tundub üsna reaalne juba, kui nüüd Liisut mingi potistreik ei taba.
Aaa, üks hirmus komme on ka Liisule tulnud. Kui talle midagi ei meeldi või ta miskipärast kõvasti protestib, siis viskab ta ennast suure hooga ja kisaga sirgeks pulgaks. Eriti vastik on see sellepärast, et ta teeb seda vahel sellise hooga, et vaata, et laps sülest maha ei kuku. Või põrandal istudes niimoodi äkki pulka visates käib pea ikka hea kolksuga vastu maad ja siis on kisa veel suurem. Õnneks seda ikka väga tihti ei juhtu, kuid loodan, et ta leiab mingi muu mooduse protestimiseks.
No vot, võib vist jälle öelda, et nii on nagu elu käib...




XOXX

Vudila...

Beebigrupis jagati videolinki ja see ajas mind nii naerma. Tihtipeale on endal ka täpselt samasugune mässamine ja seda kõigest ühe lapsega.

https://www.facebook.com/video.php?v=923771700987184

XOXX

Meritäht, mägironija, looteasend...

Toas magades läheb Liisu nii päeval kui öösel magama nii, et panen ta enda voodisse, toaukse peaaegu kinni, väike praoke jääb ja siis ta uinub seal ise. Ööunne minnes uinub Liisu paari minutiga tavaliselt. Päeval uinub vahel 2-5 minutiga, vahel võtab uinumine aega 15-20 minutit. Aga magama ta jääb ja ilma kisata. Jutustab seal vahepeal, kakub voodipehmendust, mängib voodipulkadega või sahmib niisama voodi jalutsisse ja jälle peatsisse. Sellisel juhul võib uni tabada lõpuks üsna äkki ning Liisu kustub ära väga huvitavates asendites. Paar korda olen pilti ka teinud. Näiteks esimesel pildil tundub, et Liisu istus ja vajus siis lihtsalt jalgade peale ära ja nii ta magaski. (Lahtised kapiuksed ja põrandal olevad vööd on Liisu organiseeritud). Teisel pildil oli Liisu risti pidi voodi peatsis, jalad olid jäänud voodipehmenduse peale veidi kõrgemale ja pea allapoole.

Ka tänase hommikuune ajal oli tal huvitav põlvili poos aga jõudsin ta enne ära liigutada, kui pilti taipasin teha. Näiteks põlvili või praktiliselt neljakäpukil uinub ta väga tihti. Vahepeal on ta kõhuli ja otsaesine toetub pulkade vastu, ehk siis pea on täiesti kuklas. Vahel on ta pugenud hästi nurka ja näo täiesti ära peitnud või on ta voodipehmenduse kaissu võtnud. Liigutan ta ikka alati normaalsesse asendisse ära, kui talle tekke lähen peale panema, et ta unetsüklite vahel virgudes ebamugavusest ei ärkaks. Aga vahva on vaadata, kuidas vahepeal on uni ootamatult jalust niitnud.

XOXX

Kuidas süüa tükke...?

Just see küsimus vaevab praegu Liisut. Või siis ilmselt just ei vaeva, sest ta lihtsalt keeldub söömast igasugu tükilist toitu ja üldse ei vaevugi mõtlema, et kuidas neid toite süüa võiks.
Alla kaheksakuuste laste püreetoidud on täielikult püreestatud ühtlaseks massiks ja nende söömisega pole Liisul mingit probleemi. Kaheksakuuste ja vanemate laste püreed on aga jäetud tükilisemaks ja neid Liisu ei võta suu sissegi. Vahest õnnestub mõni lusikatäis suhu saada aga siis lükatakse ka tükid kõik suust välja. Üldiselt on aga suu kriipsuks ja selline nägu, et söö ise oma värki. Lõpuks annan alla ja söödan ikka talle tükkideta püreed, et laps kõhu täis saaks. Tean küll, et suuresti see mu enda süü on, sest tegin ise alati püreed ühtlaseks massiks ja ka poe omad on täitsa tükkideta ja nii ei olegi laps tükkidega püreed ju saanud. Beebidel on ka kaasa sündinud refleks, et kõik tükid aetakse automaatselt suust välja, et suhu sattunud asjad kurku ei läheks. Sugulane mulle kunagi rääkis, et temal esimene laps sai ka püreeks lastud toite ja hiljem ei osanud laps pikka aega tükk süüa, tõmbas need kurku ja mutkui öökis. Teise lapsega oli ta algusest peale keedetud juurviljad vaid kahvliga puruks pressinud ning teisel lapsel mingit probleemi tükkidega ei olnud. Kuid kui lisatoiduga alustasime, oli sellega nagunii mässamist, et Liisu harjuks seda sööma ning ühtlase vedela massiga oli suurem lootus midagi lapsele kõhtu saada.
Kui Liisul oli juba isu hea ja püreed ladusamalt läksid, siis üritasin ka ikka näputoitu anda, ehk siis lapsel lasta ise mingeid asju suhu panna. Näiteks lähevad väikesed pehmed banaani tükikesed väga hästi talle peale, kuid paremini sööb ta neid ikka siis, kui need talle suhu panna. Siis keetsin talle parajaid porgandikange, kuid nendega ta ainult mängis ja suhu ei pannud üldse. Kui mina üritasin panna, siis ajas välja. Keedetud porgand on üsna maitsetu ka ja ilmselt ei kutsunud väga sööma. Siis ostsin Liisule kamapalle. Kui need talle lauale panna, siis võtab ta need kätte ja pigistab neid peos ja suhu ei kipu panema. Kui talle ise neid suhu panen, siis sööb küll paar tükki ära. Tegin veel proovi ühtede beebiküpsistega ja arvasin, et need tõmbab Liisu raudselt kurku. Esialgu jälle vaid mängis nendega, kuid kui näitasin talle väikeste tükikestega, et neid saab ka suhu panna, siis pani ta ise ka küpsist suhu. Nii, et sellega on kõige edukamalt praegu läinud. Plaanin veel taluvõiga maitsestatud keedetud lillkapsas kobaraid ka pakkuda, sest see tundub vähe isuäratavam, kui porgand. Üldjuhul on aga Liisu näputoiduga lihtsalt mänginud ja uurinud tekstuuri aga suhu ei pane, mis on iseenesest naljakas, sest absoluutselt kõik muud asjad on küll vaja kohe suhu toppida. Kamapalle, küpsise tükke ja porgandeid võib täitsa suvalt kuskilt köögipõrandalt jälle leida, kui Liisu need tee peale maha on jätnud.
Nii, et nüüd ei teagi, mida peaks tegema. Lootus on, et lõpuks ta ju ikkagi harjub tükke sööma aga mine tea kuna see alles juhtuda võib. Vägisi ei saa ka tükilist püreed ju sisse sööta ja ei tahaks, et laps hakkaks söömist ebameeldiva tegevusega seostama. Vahel mõtlen, et võib-olla on asi selles, et tal pole ühtegi hammast veel. Samas olen enda peal tunda saanud, kui hästi ta hammustab oma igemetega ning võib täitsa suuri tükke õuna küljest hammustada. Loomulikult ajab ta need õunatükid suust välja. Hetkel on küll selline veidi nõutu seis. Kuna aga paljud asjad on meil üsna loomulikult ja valutult omal ajal tulnud (lahtiste kätega magamine, ilma näolapita magamine, öisest söömisest loobumine, lutist lahti saamine, potitamine jms), siis loodan, et ka selle asjaga läheb paremini siis, kui Liisu on selleks valmis. Loodetavasti ei juhtu see alles siis, kui ta on juba umbes 25...
Lõppu paar pilti sellest, kui Liisust välguga pilti teha



XOXX

Kolme ja poole päeva palavik...

Täpselt sobivalt siis, kui emmel said raamatud loetud ja tundus, et ei oska vaba ajaga midagi nüüd peale hakata, tabas Liisut haigus ja vaene Liisu oli nii viril ja õnnetu, et suurem osa tema päevadest möödus emme kõhu peal lamades.
Kolmapäeval pidime tädiga õue jalutama minema aga enne lõunaund oli Liisu nii viril ja järjest virilamaks muutus. Peagi tundsin, et otsaesine on päris soe ja kraadiklaas näitas 38,5 C. Ehmatasin korralikult ära. Välja sellise palavikuga muidugi ei läinud ning andsin talle paratsetamooli siirupit. Uni oli Liisul rahutu ja lühike. Peale ärkamist oli palavik alla läinud aga õhtuks tõusis see uuesti. Samuti oli Liisul öösel palavik ning ta ärkas ka öösel, kuigi muidu magab ta juba umbes kuu aega ilusti terve öö ilma ärkamata. Hommikuks oli palavik läinud ja Liisu täitsa rõõmus. Peale hommikust uinakut muutus Liisu jälle järjest virilamaks ja tahtis vaid süles olla. Otsaesist katsudes oli muidugi kohe selge, et lapsel on palavik. Aga ta muutus täiesti loiuks juba tund aega enne lõunaune aega ja kraadiklaas näitas 39.5. Pidin pikali kukkuma. Andsin jälle paratsetamooli, tegin külma kompressi ja andsin palju juua aga laps vajus juba süles unne ära. Mingeid muid kaebusi Liisul ei olnud: ei nohu, ei köha ega kurk punane, ainult palavik. Ka me ise oleme terved olnud. Helistasin kohe arstile ja tema arvas, et kuna muid sümptomeid ei ole, siis ehk on meil titade salapärane kolme päeva palavik. Käskis kindlasti pissiproovi tuua järgmisel hommikul, mille näidud oli korras. Teine päev möödus sama stsenaariumi järgi nagu esimene. Kolmandal päeval oli lõuna ajal ikka palavik, kuid õhtul enam palavikku ei tõusnud. See oli reedene päev ja arst ütles, et kui endiselt sama seis, siis loodetavasti on nüüd see üle minemas. Kui aga nädalavahetusel kõrge palavik püsib ning see alla ei lähe, siis tuleks kindlasti EMOsse minna. Kuigi reede õhtul palavikku ei olnud, tõusis öösel Liisul palavik. Paratsetamool jälle aitas ja neljanda päeva hommikuks palavikku enam ei olnud. Küll aga kordus sama, mis iga päev lõuna ajal ning lõunaune ajaks oli jälle laps loid ja kuum, palavikku 38,4. Panin ta magama ära ja mõtlesin, et kui õhtul jälle palavik, siis tuleb kuskil näitama minna. Peale und oli Liisul aga tunduvalt parem ning ka õhtu ja öö möödus ilma palavikuta ja laps magas jälle ilusti. Viiendal päeval enam palavikku ei tulnud, kuid Liisu nahk läks laiguliseks. Seda arst hoiatas, et kui palavik kaob ära, võib lööve tekkida ning see on täiesti normaalne. Lööve on tänaseks taandunud ning ka palavik Liisut rohkem kimbutanud pole. Seega oli meil vist siis kolme ja poole päeva palavik. Nüüd on Liisu jälle tema ise, käib mööda tube uudistamas ja on muidu rõõmus. Esimene tõsine palavik on ära põetud. Päris kurb oli vaadata oma last, kes oli täiesti loid sült süles, üleni kuum ja silmad püsisid vaevu lahti. Nii, et need päevad olidki sisustatud Liisu ravitsemise ja lohutamisega.
Samal ajal käis nädalavahetusel aktiivne põranda panek ning kuna Liisu tundis ennast juba palju paremini, lõi ka tema agaralt kaasa.
Nii, panen teile selle silikooni siia...


Nii, kus minu abi veel vaja on...?

Hmm... see küll loodis pole...

XOXX

Kõik need varjundid...


Need hallide kaantega raamatud ongi röövinud minu vähese vaba aja. Miks ma üldse võtsin selle ette, kui mu väike põngerjas vajab niigi omajagu tähelepanu ja muul ajal oleks miljon asjalikumat asja, mida teha. Aga ometi võtsin ette. Valentinipäeval otsustasime Rattahulluga kinno minna, sest enne Liisut käisime me päris tihti kinos. Kinokavas kõige sobilikum film tundus olevat see palju räägitud "Viiskümmend halli varjundit". Peale filmi ähmas Rattahull käega ja ütles, et järjekordne Videviku saaga aga mulle film meeldis. Tunnistan ka, et üsna tavaline naistekas, mis keskendus ühele love storyle ja sisaldas mõnda vürtsikamat stseeni aga no ma olen ju naine ka ja seega täiesti sihtgrupp.
Film nähtud, mõtlesin, et ei tea kas raamatud on paremad või halvemad. Raamatute ostmise mõttest loobusin kohe, kui nägin, et raamatupoes on ühe raamatu hind ligi 20 eurot. Raamatukogudes olid kõik eksemplarid välja laenutatud ning veel järjekorradki taga. Olin juba käega löönud, kui ühes neti müügigrupis sattusin kuulutusele, kus need kolm raamatut mõistliku hinnaga müügis olid. Arvasin, et nagunii on keegi soovija juba minust ette jõudnud aga vahi imet, saingi raamatud endale.
Triloogia esimene raamat oli väga põnev. Filmist on üsna palju stseene ja huvitavat taustainfot välja jäetud ning mõndasid asju muudetud. Eks muidu oleks kahe tunnine film veelgi pikemaks veninud. Siiski kippusin aeg ajalt lehekülgede numbreid vaatama, et palju veel lõpuni on. Ilmselt ka seepärast, et kuna olin filmi näinud, siis teadsin, mis lõpuks juhtub.
Teine raamat läks üsna ruttu, sest teadmatus ja põnevus sundis koguaeg kuskilt aega näpistama ja edasi lugema. Kuulsaid erootilisi stseene jäi vähemaks ja põnevat storyt tuli juurde, muutudes kohati kriminaalromaaniks.
Kui kaks esimest raamatut lugesin läbi nädalaga, siis viimase osa lugemiseks kulus omakorda nädal. Tegemisi ja käimisi oli veidi rohkem ja ka raamat ise tundus eelmisest kahest igavam, sest lugu oli kohati küll veidi jälle kriminaalne, kuid üsna üksluine. Ja nii vaatasin jälle mutkui lehekülje servas numbreid, et palju veel lõpuni on. Kuid lõpus arenesid sündmused väga pöördeliselt ning viimased 150 lehekülge ei suutnud ma jälle raamatut käest panna.
Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist ongi paraja naistekaga, kus hea võidab lõpuks kurja ning erootiline romantika ongi selle õige nimetus nagu ka raamatu tagakaanel on kirjas. Vürtsi lisavad mõned sidumismängud. Rääkides seksistseenidest, siis neid ikka oli omajagu ning kirjeldused olid väga detailsed. Kohati juba mõtlesingi järjekordset sellist stseeni lugedes, et jälle! ja tahtsin kiiresti edasi lugeda, et story line'iga edasi jõuda. Kuid kui nendest stseenidest kaugemale vaadata, siis on tegemist looga, kus kaks väga erinevat inimest peavad enda kallal palju vaeva nägema, et saada üle oma hirmudest ning teha kompromisse, et teineteisele lähemale jõuda. Nagu öeldud, läheb lugu kohati ka kriminaalromaani maitseliseks, mis toob loosse põnevust juurde. Kuid arvan, et põhjus, miks see seeria nii populaarne on, on selles, et no millisele naisele ei meeldiks lugeda kenast ja rikkast mehest, kes näib täitvat iga naise unistused. Kuid nagu jälle välja tuleb, ka rikkad nutavad. Täpsemat sisu ma reetma ei hakka, sest kes raamatuid ei kavatse lugeda, saavad filme vaadata, sest olen üsna kindel, et esimesele filmile saabub kaks järge.

XOXX

Naistepäeva romanss...

Me ikka Rattahulluga aeg-ajalt tögame üksteist naljatamisi ja täna hommikul küsisin ta käest, et kas ta ikka armastab mind. Muidu ta vastab ikka, et "muidugi", "jaa ikka armastan" või midagi muud sellist. Täna tuli sealt aga sügavam filosoofia ja Rattahull vastas:
"Tead, sellega on nagu kohvigagi. Vahel on see veidi kange või mõru, teinekord jälle hästi suhkrune ja magus, vahel hoopis veidi jahe ja vahel nii kuum ja vahel on täpselt paras. Aga ilma selleta ei saa kuidagi. Ja nii ka sinuga!"
Ei tea kas asi oli naistepäevas või hästi õnnestunud hommikukohvis aga arvestades seda, kui väga armastab mu abikaasa kohvi ning et ta joob seda päevas tasside kaupa, siis võin ma end üpris meelitatuna tunda...
Ning lisaks üllatati mind ka kaunite lilledega.
Can't complain...

XOXX

Do's and don'ts...

Ma olen ilmselt kaotanud kõik oma ustavad lugejad, sest no mida sa ikka siia lugema tuled, kui iga päev on ees üks sama postitus. Kõik see aeg, mis jääb lapse kõrvalt üle, kõik need hetked, mil ta magab, kõik need hetked, kui peaksin koristama, süüa tegema, ise sööma või magama või oma abikaasaga kvaliteetaega veetma, tegelen mina lugemisega. Ja oh ei, ma ei loe teaduslikku kirjandust, kuidas paremini lapsi kasvatada või mingit muud kasulikku, vaid hoopis ilukirjandust. Nädalaga on triloogia rohkem kui 500-leheküljelistest raamatutest ära loetud kaks ja üks on veel jäänud. Tahan lihtsalt selle asjaga võimalikult kiiresti ühele poole saada ning siis saan jälle normaalne ema, abikaasa ja perenaine olla. Eks siis annan teile ka teada, kas oli väärt lugemine.
Aga sellel ajal, kui ma ei loe, on minu päev sisustatud Liisu valvamisega. Seda sõna otseses mõttes. Kui Liisu veel ei roomanud, siis oli elu täitsa lill. Sain ta üksi mängumatile toimetama jätta ja ise süüa teha, koristada või ükskõik mida teha. Kui ta roomamise selgeks sai, ei olnud ka veel väga hullu, sest põrandalt sai ära korjatud kõik, mida Liisu kätte saada ei tohtinud. Kuid nüüd, kui Liisu roomab ja käputab hoogsalt ning ajab end igal pool püsti, et absoluutselt KÕIKE kätte saada või niisama jalgade peal end õõtsuda, on üsna keeruline midagi ise tehtud saada. Terve päev koosneb Liisu järel käimisest ning pidevast keelamisest.
Ei, Liisu, ära tõmba end teleka juurde püsti ja vahi seda 10 cm kauguselt!
Ei tohi lillepotti kakkuda!
Ei tohi kohvilaua alumisele klaasile ronida ja enda pead ära taguda!
Ei, ära tõmba laua pealt juhtmeid ja muid asju alla!
Ei roni sinna sahtlisse!
Ei näri kingaviksi svammi!
Ei söö seda kilekotti!
Ei, ära laku issi saapaid!
Ei, ära kaku sealt praost betooni!
Ei tohi betooni süüa!
Ei tohi seda kipsinuga sealt kastist võtta!
Ei tohi köögikapist kaerahelbeid või suhkrupakki välja tõmmata!
Ei tohi süüa neid kaerahelbeid, mis sa laiali tõmbasid!
Ei tohi end tabureti najal püsti ajada, sest kivipõrand on libe ja taburet liiga kerge!
Ei, ära söö seda raamatut/reklaamlehte/mis iganes paberi lipakat, mis sa jälle kuskilt kätte oled saanud!
Ei, ära mine pissipotti oma pissiga solberdama, mida ma veel ei ole jõudnud ära kallata!

Ära tee! Ei tohi! Tule ära! Ei lähe! Ei! Ei! Ei! Ilmselt on see sõna kaotanud igasuguse tähenduse tema jaoks. Ja kuidagi ta suudab koguaeg kuskilt midagi keelatut ikkagi üles leida või alla kangutada või ronida sinna, kust on hea võimalus pea katki kukkuda. Seega alati, kui ma lähen korraks midagi teise tuppa viima või tegema, on üsna tõenäoline, et poolel teel mulle järgi roomates, on Liisu kuskilt midagi kätte saanud, mis tema seedimisele head ei tee või millega on oht silm peast torgata. Ja no ma ei saa kõike ära panna. Näiteks tänu remondile, mis võtab järjest suuremaid mõõtmeid, pole meil köögiust ja betoonseina küljest on nii tore purukesi kakkuda. Siis mõtlen, et võtan ta kööki enda juurde mängima, kui näiteks kartuleid koorin. Aga Liisu mõtleb ikka, et tühja neist mänguasjadest, lähen lakun hoopis prügikasti või püüan neid kartulikoori kätte saada. No ja muidugi, kui temalt see miski keelatu ära võtta, järgneb kõva protestikisa ja Liisul on selline nägu, nagu oleks talle just maailma kõige suuremat ülekohut tehtud.

No tõesti. Ja kui ta veel käimist hakkab harjutama, siis läheb ilmselt asi veel hullemaks. Nii, et tegevusetuse üle ma kindlasti kurta ei saa.

XOXX