Páginas

Kuidas paigutada sada eurot...?

Täna oli ilus ilm eksole ja nii väga tahtsin Liisuga välja minna. Vaatasin ja arutlesin, et kas minna enne und või pärast und või enne und ja siis veel uni ka õues jalutada. Mõtlesin, et käime siis ikka kohe ära ja vaatab kaua oleme. Jõudsime mänguväljakule ja lasin Liisu vudama. Kraapis muru ja uudistas oksakesi maas. Siis vabanes kiik ja vaatasin, et kasutan juhust, äkki muidu tuleb mingi beebide hord, kes kõik kiikuda tahavad. Kiigutasin Liisut siis rõõmsalt. Siis tuli nurga tagant lastekamp, kellel oli pisike koerake ja muidugi läks Liisu nii ekstaasi, et kiigus enam olla ei tahtnud. Lapsed läksid koeraga suht ruttu edasi ja mõtlesin, et lähme siis sinna turnimismaja juurde tagasi. Vaatasin, et üks hea nurgake on seal kuhu Liisu seisma panna nii, et ta saaks kinni ka hoida kuskilt. Hakkasin kummarduma, et last sülest maha panna ja kolaki! Mingi salapärane raudpost oli põiki pandud nii, et ma seda muidu ei näinud aga väheke kummardudes oli see täpselt silmade kõrgusel. Järgmisel hetkel nägin kuidas mu prillid juppidena maha kukkusid. Hakkasin neid siis sealt maast otsima, viimase hetkeni lootes, et äkki ma nägin valesti ja need ei läinud ikka katki. Noh, läksid ikka küll, kolmeks jupiks lausa. Vaatasin, et egas midagi, tuleb uued prillid siis osta ja olin ühteaegu kurb ja ka vihane enda peale. Siis hakkasin enda nägu ka katsuma ja kuidagi oli mul õnnestunud korralik muhk otsa ette saada ja põse pealt oli natuke verine ka. Pffff. Ja lisaks ei näinud ma eriti kaugemale kui oma nina ette. Kuna olime suht äsja tulnud ja Liisu oli väga ametis, siis ei tahtnud nagu kohe ära ka minna. Olin siis natuke aega ninapidi Liisul juures, et veidigi näha, et ta väga palju liiva ja kive ei sööks.
Aga niimoodi ikka olla ei saanud, sest ma olen suht pime. Helistasin Rattahullule, et äkki on too vahepeal koju tulnud. Minu õnneks sõitis ta kodu poole just ja tõi mulle kodust ühed mu vanad prillid. Aga no need on veits nõrgemad, raam väsinud ja veninud ja üldse oli naljaks nendega olla. Liisu oli saanud juba ukerdada ka parasjagu ja tulime siis ikka koju ära. Kodus panin läätsed ja oli jälle inimese tunne. Hakkasin siis oma kildudeks lennanud prille uurima ja tuli välja, et kuna mul on kruviraam, siis olid tükid nii, et oli parem prillisang, mille küljes oli klaasijupp, siis üks eraldi klaasijupp ja siis oli vasak prillisang, mille küljes terve vasak klaas ja ninakaar ja osa paremast klaasist. Ehk siis põhimõtteliselt oli katki ainult parem klaas. Ja seda tänu sellele, et mul oli kruviraam! Oleks tavaline raam olnud, siis oleks ilmselt raam ka pooleks või kõver olnud. Aga kuna raami osad olid mul terved, siis lippasin ruttu prillipoodi, sest loogika ütles, et peaks ju saama lihtsalt uued klaasid paigaldada. Saabki! Kaks klaasi läheb koos soodustusega maksma 96 eurot ja sendid veel peale. Ühte klaasi ei soovitanud müüja vahetada, sest pidavat eri varjundiga jääma, kuna vana on juba tuhmunud ja mis kõik veel. Korra hakkasin mõtlema, et selle raha eest saaks juba mingid uued soodsa raamiga prillid. Samas uute prillide puhul läheks klaasid ikkagi suht kalliks, kuna mul on suht suur miinus ja siis lasen alati topelt õhendatud klaasid panna, et ma pudelipõhjadega ringi ei käiks. Kui need praegused prillid said umbes poolteist aastat tagasi valitud, siis tööandja kompenseeris ja siis sai valitud huippu kallid raamid ja klaasid. Või noh, toona ei tahtnud ma väga silmapaistvaid raame ja tahtsin pigem selliseid, mis jääks märkamatumaks ja kruviraamiga prillid on selleks kõige paremad. Kruviraam aga iseenesest on juba üldjuhul kallim. Ja mulle tõesti meeldivad mu praegused prillid nii, et jäin ikka nende juurde. Uue nädala algul saab juba kätte.
Aga no ausalt, enda peale olen vihane küll. Nagu mul ei oleks praegu oma korteri remondi ja sisustamise ajal raha mitte kuskile mujale panna! Ainult miljon asja oskan mõelda, mille jaoks seda raha oleks vaja olnud. Aga ega ma ju ei oleks saanud seda kuidagi ette ka näha ja võin ju ainult mõelda, et ehk oleks pidanud peale Liisu und välja minema, nagu algul plaanisin. Aga kes teab, võib-olla oleksin siis kivi otsa koperdanud ja näoga asfaldile kukkunud ja prillid oleksid ikka katki läinud.

XOXX

Üheteistkümnes kuu...

Veel ainult üks kuu ongi jäänud Liisul seda beebiks olemist. Loomulikult ei saa jaanipäeval Liisust kohe hops suur laps, kes kõnnib, räägib, sööb ja üldse elab ise oma elu, aga kui vanust saab lugeda juba täis aastates, siis on juba palju aega siin maamunal elatud.
Tuleb siiski öelda, et vähemalt meile tundub küll, et Liisu on juba nii suureks kasvanud. Iga päevaga on näha, kuidas väiksest abitust pambust on saamas mõtlev inimene. Tema tegevustel on mõte ja eesmärk, ta oskab väljendada rõõmu ja eriliselt hästi ka oma pahameelt, oskab avaldada oma soove ja nentida fakte oma beebijutuga. Oleme siin vahepeal käinud sünnipäevadel ja koosviibimistel ja oleme palju kuulnud, kuidas Liisu kohta öeldakse, et ta on väga jutukas beebi. Ise ma arvasin, et beebid ongi sellised aga tuleb välja, et meie omale lihtsalt meeldibki koguaeg seletada. Iga tegevuse juures tuleb mutkui juttu ka. Rattahulluga mõtleme, et kui ta kunagi rääkima hakkab, siis saab neid "miks"-küsimusi olema ilmselt väga palju, sest ka Liisu issi on vahepeal paras targutaja ja armastab palju rääkida. Päris sõnadest kasutab Liisu endiselt "aitäh" ja "anna". Vahepeal meile tundus, et ta ütles ka "tere", kuid peale paari korda ta rohkem pole seda kasutanud. Vereproovi võtmise ajal vereproovitädi mutkui seletas Liisule, et tädi teeb nüüd seda ja tädi toda ja siis Liisu vaatas talle otsa ja ütles "tädi". Naersime mõlemad, et nüüd on lapsel uus sõna ära õpitud. Samas jälle rohkem pole ta seda öelnud. Võib-olla sellepärast, et me pole rohkem vereproovi andmas käinud. Kuigi ma ütlen tegelikult iga naisolevuse kohta Liisule, et see on tädi. Suhtlemise koha pealt on Liisu hakanud pead raputama. Aga ma ei ole aru saanud, mis kontekstis ta seda kasutab, sest ainult eituse märgiks ta seda minu meelest ei tee. Noh, küll me välja nuputame.

Liisu oskab juba mõnda aega sõrmega osutada. Vahepeal oli tema lemmiktegevus söögitoolis istudes sõrmega igale poole köögis näidata ja öelda mutkui "aitäh" ja ma pidin siis aru saama, et mida ta tahtis. Ühel päeval tõusis Liisu lõunauinakust üles ja hakkas käsi plaksutama. Lihtsalt niisama. See tegevus talle ka väga meeldib vahepeal ja siis ta mutkui lööb käsi kokku.
Asju oskab ka Liisu juba eristada. Näiteks teab ta, mis on pall ja teab, et seda tuleb visata. Kui Liisult küsida "kus on mõmmi?", siis vaatab ta toas ringi, kuni leiab oma beeži mõmmikaru, läheb tema juurde, võtab kätte ja üritab midagi kallistuse laadset teha, sest emme ütleb koguaeg , et "kalli kalli mõmmile". Samuti teab ta hästi, mis on koer. Koer on see, keda me aknast näeme õues ringi kõndivat ja keda emme nimetab "kutsa aua"-ks. Ühel päeval käisime külas ja tegime sõbrannadega ja nende lastega playdate'i. Sõbrannal on selline üsna suurt kasvu koer. Liisu läks kohe hästi ekstaasi teda nähes ja läks kohe juurde ja hakkas katsuma ja karvu kiskuma. Kuna sõbrannal on kaks väikest last, siis on koer näppimisega harjunud ja kui talle see enam ei meeldi, siis ta läheb lihtsalt minema, mitte ei näksa ega haugata. Liisu aga käis (noh roomas ikka) mööda elamist koeral mutkui järel, kuni koer läks voodi peale, kuhu Liisu talle enam järgi ei saanud. Kiisusid Liisu veel ei tea, sest neid tavaliselt aknast ei näe ja ühtegi päriselt lähedalt ta ka näinud pole.

Igasugune emme-issi jäljendamine on ka teemaks. Näiteks, kui Liisu saab telekapuldi kätte, siis suunab ta selle teleka poole ja klõpsib nuppe. Kui ta juhtub parajasti ka diivanil olema, siis viskab ta veel kuidagi lösakile ka ennast. Oleme vist head eeskujud.
Kui umbes poolteist kuud tagasi Liisu sai kätte mõne raamatu või ajakirja, siis hakkas ta sealt kohe lehti välja rebima ja neid suhu pistma. Nii sai meil päris mitu raamatut kahjustada. Nüüd aga hakkab ta hoopis lehti keerama. Raamatud meeldivad talle väga ja siis ta mutkui lappab neid edasi-tagasi. Lemmikud on "Bioloogia gümnaasiumile: I osa", millest võib täitsa aru saada, sest seal on värvilisi pilte lindudest ja mitokondritest ja siis veel "Sähkömiehen käsikirja 2", kus pole ühtegi pilti, vaid hästi palju teksti ja jooniseid ja valemeid.

Füüsilise arengu koha pealt on Liisu selgeks saanud igasuguse ronimise. Kus vähegi kõrgus lubab, sinna peale ta ronib, olgu selleks voodi, diivan, aknalaud või voodi kõrval olev kummut. Ka pikast trepist oskab Liisu täitsa üles välja minna. Ja siis alles üleval ta avastab, et appi kui kõrgel ta on. Kui kuskile väga kiiret pole, siis oskab ta ka voodi pealt ilusti pepu ees alla tulla. Siiski tuleb veel ette olukordi, kui Liisul on hästi kiire kuskile ja siis ta paneks küll pea ees voodilt alla, nii et päris üksi teda turnima jätta ei saa.
Seista oskab Liisu juba imehästi. Kui ta seisab millegi toel ja tal on vaja kahte kätt, siis ta lihtsalt laseb mõlemad käed lahti ja seisab. Vahel on ta niimoodi seisnud oma 15 sekundit küll ma arvan, kuni lõpuks pepule potsatab või kuskilt kinni haarab. Oma minisünnipäeval tegi ta veel sellist nalja, et istus keset põrandat ja ajas end kahele jalale püsti ilma ühegi toe abita, täitsa ise. Seda juhtus paar korda. Nii, et tasakaalu harjutab ta hoolega. Toe najal tuleb kõndimine juba ammu ilusti välja aga eks see täitsa ise kõndimine vajabki väga head tasakaalu, mille kallal Liisu praegu töötab.
Liisu viimasel minisünnipäeval käisime suvist ilma nautimas mänguväljakul, kus Liisu käis mängimas täitsa esimest korda. Talle meeldis kiikuda ja roomata mööda turnimismaja ja emme pidi siis ümber maja jooksma, et Liisu kuskilt alla ei potsataks. Väga meeldis talle ka lihtsalt liiva peal istuda ja sõrmedega liivas mängida ja eriti meeldis talle väikseid kive suhu panna. Ja üldse nii palju nagu ta on soojade ilmadega maapinnaga tutvust teinud, on talle meeldinud liiva, muru, lehti, oksi, puukoort ja muud sellist maitsta. Kui aeg oli mänguväljakult koju minna ja emme Liisu liivalt ära võttis, järgnes sellele suur kisa, nagu oleks ta sõrmed sahtli vahele jäänud ja näos oli selline ilme, nagu oleks talle maailma suurimat ülekohut tehtud. Sama reaktsioon on ka siis, kui ta vannist välja tõsta. Ei teagi nüüd, kuidas mänguväljakult võimalikult valutult ära tulla või kas sinna üldse minna saab. Aga noh, ega ju minemata ka ei saa jätta.
Ega, mis siin ikka. Oma laps on ikka maailma toredaim, armsaim, osavaim ja parim. Nagu näha, armastan ma palju pilte ka panna ja veel kollaaže teha, et neid ikka rohkem mahuks. Aga lõppu siis veel mõni lihtsalt tore pilt Liisust.



XOXX

Veel üks uus algus...

On Liisu 9-kuuseks saamise hommik. Kuna Rattahull peab täna tööle minema varem, siis ärkame Liisuga alles siis, kui jõuan Rattahullule veel vaid ukse peal head-aega-musi teha. Ütleb veel mulle, et kohvi on laual aga putru ta ei jõudnud täna teha ja et ta ise sõi eilset frikadellisuppi. Potitan, pesen, riietan, söödan Liisu. Sööma peaks. Kuidagi paha on olla. Mõtlen eilsele frikadellisupile ja veel rohkem hakkab halb. Putru ei viitsi ka hakata ainult enda jaoks tegema ja nii tunduvad võikud okei. Paha olemine on ka üle läinud. Kes teab, mis see oli, võib-olla kohvist miskipärast. Läheb nii tunnike mööda ja jälle tunnen, et on paha paha. Püüan sellest mitte välja teha ja läheb jälle üle ära. Saadan Rattahullule tsäti, et täna hommikul on kuidagi kahtlane olla, mille peale ta saadab mulle mõtliku näokese.

***

Järgmine päev. Täiesti tavaline. Käin toidupoes ja apteegis ja ostan igaks juhuks ka ühe testi, et kinnitada või ümber lükata kahtlus, et hommikuse iivelduse põhjuseks on naisi tabav üheksa kuu pikkune "haigus". Rattahull võtab mu kahtlused teatavaks ja ei paista ei hirmu ega rõõmu tundvat.

***

Hommikul kell viis ärkan pissihäda peale. Liisu ja Rattahull magavad. Mõtlen, et teen selle asja ära, kuigi tean, et ükskõik, milline on tulemus, ma ilmselt pärast uinuda ei saa. Vetsus käidud, vajalikud protseduurid tehtud, istun hommikul kell viis köögis laua taga, joon vett ja jälgin kellalt minutite möödumist. Lähen vannituppa, kus näen pulgakest, kuhu on tekkinud kaks triipu. Rõõmupisar tuleb silmanurka, sest kaks päeva olin juba mõelnud, et mida muud see hommikune iiveldus ikka tähendab ja olin jõudnud juba mõttega harjuda. Aga triipe nähes tunnen kuidagi eriliselt rõõmsana end.
Lähen voodisse tagasi. Nagu arvata oli, miljon mõtet on mu peas. Hoolimata püüdlustest, ei õnnestu neid minema ajada. Keeran ühele küljele ja teisele. Rattahull virgub, võtab mu kaissu ja küsib silmi lahti tegemata vaikselt, et kas mul ei tule und. Vastan talle sama vaikselt, et ma olen rase. Rattahull avab silmad ja pöörab näo minu poole: "Päriselt?". Kuid tema hääles pole grammigi hirmu või paanikat. Noogutan ja ta kallistab mind kõvasti, teeb musi ja hakkab tasakesi naerma ja ma ise hakkan ka vaikselt itsitama. Räägime natuke veel, kuidas nad saavad koos kasvada ja mängida ja kuidas ikka mõnda aega on ilmselt kohati päris raske. Niimoodi tulevikule mõeldes isegi veidiks veel uinume, kuni Rattahull peab ärkama, et tööle minna...

XOXX

Liisu lemmikpüksid...

Kirjutasin siin ühtedest mõnusatest pükstest, mida üks kodune ema enamasti taaskasutusmeetodil õmbleb. 68 suuruses pükse me väga pikalt kanda ei saanud, sest esialgu ei raatsinud ma neid kodus jalga panna väga. Ühed lillad mummulised 74 suurus püksid olid mul ka tellitud ja neid kannab nüüd Liisu juba pikemat aega ja koguaeg. Neid on näha päris mitmetel piltidel ka, mis ma Liisust postitanud olen ja seetõttu võib-olla paljud arvavad, et Liisul on koguaeg ühed riided seljas. Aga need püksid on mu absoluutsed lemmikud. Kui muidu mul enam vähem jätkub beebiriideid nii, et ei pea koguaeg pesumasin käima, siis nende pükstega on nii, et kui need mustaks saavad, siis panen küll kohe masina pesema.
Miks need püksid siis nii mõnusad on? Esiteks, on need mõnusast õhemast puuvillasest riidest, nii, et toas on neid lapsel paras kanda ja saan ta ka nendega magama panna päeval. Kuna Liisu magab magamiskoti sees nii öösel kui päeval, siis paksemate pükstega hakkaks tal seal palav aga need on sama paksud kui öösel tudukombe. Ja ma kujutan ette, et suvel soojaga on need ka täpselt mõnusad parajad kanda. Teiseks, on jalaotstes ja üleval ääres selline täpselt paras soonik, et püksid ei vaju roomates alla ja sääred ei tule üles. Liisul on mõnegi püksiga see probleem, et püksivärvel on lai või venib ära ja siis vajuvad püksid pepu peale ja ma pean koguaeg neid kergitama. Või siis last sülle võttes ja maha pannes tulevad alumised ääred mööda sääri üles. Lisaks hoiavad need alumised otsad ka hästi sokke jalas, mis muidu kipuvad jalast ära kaduma. Kolmandaks, tundub mulle, et Liisul endal on nendega hästi mugav. Need haaremistiilis püksid on sellised natuke laiemad nii, et on jalas mõnusad ja vabad aga samas ei ole kuidagi lohvakad, et takistaks beebil liikumist. Neljandaks, on need alati hästi kiftidest kangastest ja lahedat värvi ja sellised pükse poest ei leia. Kindlasti olen ma veel mingitel hetkedel mõelnud, et küll need püksid on head aga hetkel ei tulegi kõik põhjused meelde.
Igatahes jah, on need ühed lillad püksid mul juba veits värvist ka ära pestud aga endiselt kanname koguaeg. Hiljuti sai Lehtil jälle hunnik uusi pükse valmis ja siis tellisin kohe kaks uut paari. Tulevikule mõeldes võtsin veidi suuremad aga kuna soonikud jalaotstes ja üleval ääres on tagasi keeratavad, siis saab neid tegelikult juba kanda. Värvid on nii kiftid ja kangad ilusad jälle. Lisaks olen kunagi vahepeal tellinud ühed dressipüksid Lehti käest, mis olid ka suuremad ja mida Liisu pole veel kandnud, kuid nüüd vaatan, et saab juba jalga panna.

Igatahes on need meie lemmikpüksid ja Liisul jalas nii tihti kui võimalik! Kellel tekkis huvi, siis pükstega saab tutvuda Facebooki lehel.

XOXX

Märkusena lisan veel, et antud postitus pole kuidagi sponsoreeritud või midagi sellist. Mulle lihtsalt tõesti meeldivad need püksid.

Kaunist emadepäeva...

Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundnud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,
Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.


Leelo Tungal


XOXX

Igapäevatoimetustest...

Liisuga on järjest vahvam toimetada. Õigemini ta ise on nii toimekas koguaeg. Vudib mööda tube, jutustab ja targutab ja toimetab kappide kallal. Ta leiab endale päris hästi ise tegevust ja vahel toimetab mingi asja kallal jupp aega. Noh, muidugi ei ole alati see tegevus emme poolt heaks kiidetud, kui ta läheb välisjalatseid inspekteerima või leiab kuskilt paberit ja otsustab seda hoolega degusteerida.
Kuna oleme nüüd mõnda aega antibiootikumi- ja kõrvapõletiku- ja palavikuvabad olnud, siis oleme saanud üle pika aja ka vannimõnusid jälle nautida. Vahepeal ei saanud last kolm nädalat vannitada. Muidugi pesen koguaeg tagumikku ja ikka pesin käega teda nii nagu sai aga pea oli küll pesemata kolm nädalat. Ausalt öeldes ei olnud arugi saada. Vann aga meeldib Liisule väga ja ta pladistab seal kätega vett koguaeg, mille tulemusena loksub vesi üle ääre ja emme pluus on sama märg nagu oleks ise riietega vannis käinud. Vahel tikub Liisu isegi riietega vanni.
Ükskord kui issi süüa tegi ja kooritud kartulite poti mõtlematult põrandale pani, oli Liisu muidugi kohe asja kallal. Vaatasime, et no las ta siis võtab sealt mõne kartuli aga tema oli hoopis rohkem huvitatud vees solberdamisest ja muidugi oli ta peagi nii märg, et emme pidi jälle täitsa uue outfiti lapsele selga panema.
Mõni päev lollitame niisama ja vahel püüab emme selfisid teha, et emmest ja Liisust ka pilte oleks.
Ühel päeval toimetas Liisu jälle ringi ja hiilis magamistuppa, kus jäi siis üsna vaikseks. Läksin vaatama, et mis toimub ja vutvut oli Liisu meie voodi alla roninud. Tavaliselt ta sinna ei lähe, piilub küll vahest, kuid sellega on asi piirdunud. Nüüd aga ei tulnud ta sealt enam välja ja ma pidin ta jalgupidi välja tõmbama. Häbi tunnistada aga välja tuli sealt Liisu paraja tolmurullina.
Potitamise seiklused jätkuvad meil ka endiselt. Viimasel ajal tuleb Liisul number kaks häda alati hommikuse söömise ajal. Enam-vähem olen saanud talle söögi sisse sööta kui näen, et ta hakkab söögitoolis nagu punnitama, endal nägu punane. Siis läheb alati ruttu äksioniks, päästan ta toolist välja, püksid maha, mähkmed jalast ja ruttu potile. Ja siis teeb Liisu ilusti kõik häda potti. Igakord käib tegutsemine turbo kiirusel, et kas nüüd jõuame potile. Mulle tundub, et Liisu on aru ka saanud, et ma ta kohe potile panen, sest mähkmesse ta midagi ei tee ja ootab kuni potile saab. Vahepeal mulle isegi tundus, et Liisu on hakanud minuga niimoodi manipuleerima, et kui enam süüa ei taha, siis hakkab häda stimuleerima, et toolist välja pääseda. Samas ta ikkagi teeb ka alati häda ja no seda ikka nii lihtsalt tahtmise peale ei genereeri. Noh, ja siis eile näiteks panin ta enne magamaminekut potile ja Liisu tuli sealt kohe püsti. Tavaliselt teeb ta nii, kui tal häda ei ole. Vaatasin, et mis siis ikka ja hakkasin kraanis vett parajaks timmima ja siis otsustas Liisu hoopis püsti jalal põrandale pissida. Noh jah, põrand tahtiski pesemist ehk.
Kui nüüd tõsisematest teemadest rääkida, siis ostsime vahepeal oma koju köögimööbli ja parkette. Mõtlesime ja käisime vaatamas, et kas lasta teha eritellimusel või osta valmis köögimööbel. Minu üllatuseks oli väga ilusat valmismööblit poodides olemas. Tuleb vaid vaadata kuidas mõõdud sobivad. Köögis on natuke jamasti kraanikausi koht ja aken ja uks ka ja seega ei olegi praktiliselt väga muud varianti, kui osa mööblit ühte seina ja osa teise. Nii, et mis seal ikka eritellimust teha ja valmismööbel on kohe käes. Leidsime päris mitu, mis meile meeldisid ja mõõtudelt sobisid ning nii me ühe ära ostsimegi. Rattahull käib nüüd õhtuti meie kodus tööd tegemas. Köögist on vana mööbel välja lõhutud ja suurem osa freesimist on ära tehtud. Pärast tuleb ta tavaliselt koju üleni hallina. Veidi olen saanud poodides vaatamas käia ka kööki plaate ja tapeete, kuid neid peab veel valima, sest valikut on ja otsustada on raske. Panime endale tähtaja ka, kunaseks tahame sisse kolida, et oleks endal väike tamp ka taga.
 Noh, ja nii me siis toimetame. Igavuse või tööpuuduse üle kurta ei saa.

XOXX

Beebimood...

Siis, kui issi mähkmeid vahetab, käib bodi hoopis pükste peale ehk nii luuakse beebimoodi!

XOXX

You are so beautiful to me...

Pühapäeviti näitab rahvustelevisioon vana sarja "Wikmani poisid". Mäletan, et vaatasin seda väiksena põgusalt, kuid erilist huvi see mulle ei pakkunud ja suurt midagi sellest meeles pole. Kuna muud ka vaadata pole, siis ta meil käib ja vaatame, millised nägid välja tuntud eesti näitlejad 20 aastat tagasi. Enne algust teatas ekraanil tekst ja taustal naishääl, et antud sari algab ja et tänases osas juhtub midagi, mis mõjutab terve kooli õpilasi.
Rattahull ütleb: "Vana Wikman sureb ära".
Olin täitsa imestunud, et ta nii hästi kõike mäletab. Ka varasemaid osi vaadates on tal palju detaile hästi meeles olnud.
Mina seepeale: "Sulle vist ikka väga meeldis see sari, kui kõik nii hästi meeles on..."
Rattahull vastab kavala ilmega: "Mulle meeldis sealt see Virve, olgem ausad!"
Ja hele naer...



Vot kuidas lapsepõlve iluideaalid mõjutavad...

XOXX