Páginas

See suur, et...

Olen maal. Interneti pole. Telefonist ei viitsi postitada. Ilusat suve! Tsau tsau!

XOXX

Elust kõhubeebiga siiani...

Arvestades seda, kuidas ma Liisut oodates siin pidevalt rääkisin, et mis isu mul nüüd on, kui raske ma nüüd olen ja millal ma viimati oksendasin, siis on uus kõhubeebi häbematult vähe tähelepanu siin saanud. Aga lisaks kõhubeebi kasvatamisele, kasvatan ma ka aastast last ning lisaks veel kolisin ja remondin oma uut kodu. Igast teemast võiks vabalt pidada eraldi blogi. Seetõttu mul keerlebki peas koguaeg mitu mitu teemat, millest tahaks kirjutada ja mustandina oli vahepeal kolm postitust pooleli. Aga elu on põnev ja tahab elamist ja alati ei ole seda kirjutamise aeg. Püüan siiski väikse ülevaate teha, kuidas teisel ringil rasedus kulgeb.
Tänaseks on pool rasedust juba täis kantud ning mõned nädalad veel pealegi. Ütlen ausalt, et kui ma Liisut oodates teadsin iga päev täpselt mitu nädalat ja päeva ma parasjagu rase olin olnud, siis sellel korral, kui keegi näiteks küsib mitu nädalat, siis pean korraks järgi mõtlema. Ma ei ütleks, et mul on suva või, et ei pane tähelegi aga lihtsalt kõik ei ole enam NIIIII uus, nagu esimesel korral. Ja lisaks on mul nüüd Liisu, kellele läheb suurem osa mu tähelepanust. Aga ei saa unustada, et rasedused ei ole sugugi ühesugused.
Seekordne esimene kolmandik oli mõnes mõttes raskem, kui eelmine kord. Oksendasin igal hommikul, see polnud minu jaoks midagi uut. Kuid seekord iiveldas suht terve päev. Niipea kui eelmisest söögikorrast oli paar tundi juba möödas, tundsin, kuidas hakkab jälle paha. Eelmisel korral küll seda ei olnud. Mäletan, et kui tööl lõunasöögi liiga hiliseks jätsin, siis hakkas iiveldama ja õhtul enne koju tulekut pidin ka midagi veits näksima, sest kõht oli juba tühjavõitu, aga sellist iga paari tunni tagant iiveldamist mul küll ei olnud. Selles suhtes on hea, et ma kodune olen. Sain igal hetkel endale midagi hamba alla haarata. Samas jälle kõik ei läinud sugugi alla. Mul võis olla eelmisest päevast järgi frikadellisuppi või makarone ja pastakastet aga ma ei suutnud neid süüa, mis sest, et iivelduse tapmiseks sööma pidi. Ja juhtus sedagi, et valmistasin söögiks miskit, mida muidu alati sõin ja kui see valmis sai, siis lõhn ja maitse hakkasid nii vastu, et ei saanudki seda süüa. Sellel perioodil oli külmikus alati sügavkülmutatud pitsasid, sest miskipärast need läksid alati mulle peale, sai kiirelt soojaks lasta ja täitsid ikkagi kõhtu ka. Ainult, et eriti tervislikud need ei ole. Teine asi, mis hästi peale läks, oli tomati-kurgi-hapukoore salat. Vahel toitusin terve päev praktiliselt ainult sellest, sest kõik muu, mis parajasti kodus oli, ajas südame pahaks ja ei läinud alla. Päris kindlasti pidin sööma alati enne kodust lahkumist, sest muidu võis lihtsalt poes, linnas või kärutamas suht halb hakata, kui juhtusin kauemaks jääma. Kuna toitusin sellest, millest juhtus (loe: mis parasjagu sobis ja maitses) ja söögilõhnad olid vastumeelsed, siis pidi Rattahull oma ninaesise eest enamasti ise hoolitsema. Aga ta ei kurtnud kunagi ja hoolitses ka minu eest.
Teine asi, mis kimbutas, oli väsimus. Täiesti tavaline oli see, et Liisu läks kell kaheksa õhtul magama, siis viskasin ise diivanile, et veits niisama olla ja telekat vaadata ja umbes üheksa ajal ma juba magasin seal diivanil. Mõnikord virgusin paari tunni pärast ise ja läksin voodisse edasi magama või ajas Rattahull mu üles, et ma ööd diivanil ei veedaks. Oli päevi, kus ka Liisu lõunaunede ajal magasin ise samuti. Mingi periood oli Liisu siis veel haige ka ja oli hästi sülekas ja viril, siis tundsin koguaeg, et olen nii väsinud ja ei jõua midagi. Nii väsimus, kui ka päev läbi iiveldamine kestsid umbes paar nädalat. Hommikune oksendamine lõppes sellel korral 16-17 nädala paiku, ehk siis isegi paar nädalat varem, kui eelmisel korral.
Peale seda läkski olemine normaalseks. Olin ise aktiivsem ja jõudsin kõike nii nagu tavaliselt. Kärutasin endiselt pikki ringe. Veidi andis tunda see, et füüsiline tegevus väsitas rohkem ära, kui muidu. Näiteks mingi aeg ei jõudnud ma enam Liisut ema juures elades viiendale korrusele tassida ja ise ta ju ei kõndinud. Oli mul süles ja kuskil kolmandal korrusel muutus samm väga aeglaseks ja no lihtsalt ei jõudnud üles minna. Liisu oli siis juba 9 kg kanti. Üldse veidi muretsesin tõstmise pärast, sest Liisu tõstmisest ma ju ei pääsenud kuidagi. Teda oli vaja ju tõsta söögitooli ja voodisse, mähet vahetada ja peput pesta ja kuigi ta liikus siis hoogsalt käpuli ringi, siis ega ta ju ei tulnud alati sinna, kus mul vaja oli. Ämmaemand ja arst ütlesid, et elu läheb edasi ja tõsta tuleb aga ennast püüda ikka säästa ja võimalikult palju tuleks meest rakendada. Noh ja ega siiani elu ongi läinud edasi, Liisut tõstan nii nagu vaja ja endale mitte liiga tehes.
Üks asi, mis seekord on veel teisiti, on igasugused valud kõhus. On täiesti loomulik, et raseduse algul on kõhus tunda pisteid ja torkeid ja valusid, mis peagi mööduvad. Neid tundsin ma ka sellel korral. Kuid lisaks oli mõni õhtu selline, kus kõht lihtsalt valutaski sellist "päevade" moodi valu. Kuigi seda eelmisel korral mul ei olnud, ma siiski ei muretsenud, sest ka see on normaalne. Lisaks lõi aeg-ajalt ka siis kõhtu valu, kui näiteks Liisut võrevoodist välja tõstsin. Ju siis sai liiga äkiline liigutus tehtud ja siis pani see küll mind iga kord muretsema veidi, et kas kõik on endiselt hästi. Mingi aeg ilmnesid ka mingisugused kõhukrambid öösiti. Näiteks öösel külge keerates läks kõht nagu valulikult krampi ja sellest üle saada aitas vaid sügav hingamine ja püüda võimalikult lõdvaks ennast lasta. Esimesel trimestril oli seda tihemini, nüüd on umbes paaril-kolmel korral kuus öösel. Toonused need minu meelest ka ei ole, sest need ei tohiks valulikud olla. Liisut oodates ei olnud mul isegi toonuseid, võib-olla viimasel kuul mõnda üksikut tundsin, kui olin päeval palju kõndinud. Ämmakale ja arstile muret kurtes, ütlesid nad, et see on täitsa loomulik korduva raseduse korral, et emakas mingile ärritajale niimoodi reageerib. Mina arvasin, et teisel korral emakas ei ehmata enam millegi peale, sest ühe korra on ta juba venimise ja kogu protsessi läbi teinud. Aga näed siis.
Sellel korral lõi ka mu raseda kõht oluliselt varem välja, nii nagu korduva raseduse puhul see üldiselt on. Ega ma ei olnud ju peale Liisut saanud korralikult trenni teha ja kõht ei olnud nagunii selline, nagu enne. Nüüd tundus endale, et üsna teisel kuul juba on väike punu ees ja kolmandal kohe kindlasti selline märgatav punu. Ka mõõtmised näitasid seda, et kolmanda kuu alguseks oli mu kõhu ümbermõõt sama suur, kui esimesel korral poole raseduse peal ehk neli ja pool kuud rasedana. Liisut oodates oligi nii, et poole raseduse peal oli liibuvate riietega näha küll, aga laiemate riietega ei saanud veel midagi aru ja suurema kõhu lõi ette  ikka viimastel kuudel. Sellel korral lõi kõhu ette küll vara, kuid see ei suurenenud eriti kiiresti. Kui käisin Liisuga ringi, siis ilmselt paljud arvasidki, et mul veel sünnitusjärgne kõht ees. Ka perearst, keda külastame igakuiselt ja mõnel juhul tihedaminigi, hakkas kahtlustama alles 23. nädalal, kui talle ka ise uudist teatasin. Kõhubeebi kaalub alles 600-700 grammi, kui ma õigesti mäletan, nii et see kõht alles hakkab ette tulema. Ise tunnen küll end juba suure ja ümmargusena.
Senini on õnneks kõik olnud kõhubeebiga hästi. Kõik näitajad on olnud head ja uuringute tulemused ilusti korras. Liigutusi hakkasin õrnalt tundma 16. nädalal ja päris kindlalt 17. nädalal ehk siis paar nädalat varem kui Liisut oodates. Ja nendele, kes jõudsid selle pika postituse lõpuni lugeda, väikene boonus ka. Ultrahelis nähtu põhjal ennustatakse, et Liisu saab endale väikese õe! Sisetunne ütles mulle rohkem nagu poiss aga võib-olla seda sellepärast, et ma ise mõtlesin, et üks poiss võiks ka olla ja ka Rattahull lootis ehk veidi rohkem poissi. Milline isa ei tahaks endale poega... Aga ega me ühe pisikese preili pärast sugugi õnnetumad ole, vaid vastupidi, oleme endiselt väga õnnelikud tema üle. Saab meil olema siis kaks pisikest preilit, kellel vanuse vahe 1 aasta ja 5 kuud. Saame näha, kas neist saavad suurimad kaklejad või parimad sõbrannad. Eks see olene ka parasjagu vanusest, kuid usume, et üldiselt on neil tore koos kasvada. Samuti ei pea me niipea muretsema hakkama, et ehk oleks lastele eraldi tube vaja. Saavad õed endale ühise toa ja eks siis puberteedi eas vaatame, kui suur see privaatsuse vajadus on. Või noh, ega tegelikult ei tea, mis mured võivad kerkida, kuid arvan, et rõõme saab olema palju rohkem...

XOXX

Kuidas Liisul hambad tulid...

Liisu on üks nendest lastest, kellel veel aastasena polnud ühtegi hammast suus. Kuigi, kui Liisu oli veel kolme kuune, siis ma juba arvasin, et oi vist hambad tulevad, sest laps ilastas ja näris rusikaid. Ilmselgelt oli asi milleski muus. Kui Liisu oli juba 9-10 kuune, siis ma enam väga ei mõelnudki nende hammaste peale. Arvasin, et juu siis neid ei tule veel ja küll nad kunagi ikka tulevad. Aastasel tehnoülevaatusel perearsti juures vaatas arst veel igemed üle ja ütles, et hambad ikka igemete all olemas on nii, et muretsemiseks pole põhjust. Hiljuti kuulsin ka juttu, et ühel lapsel olevat hambad koguni alles kolme aastaselt tulnud ning need alles kümne aastaselt jäävhammaste vastu vahetunud. Rattahull ikka aeg-ajalt katsus suud, et kas sinna ei ole midagi tekkinud aga ei midagi. Ühesõnaga 1-aastaseks saades polnud Liisul veel ühtegi hammast ja ega ma selle teema üle väga pead ka ei murdnud.
Täna juhtus üks õnnetu lugu. Liisu toimetas päeval, nagu ikka ja ma ise ka siis toimetasin. Liisu tegeles parasjagu ühe tühja väiksema ämbriga, mis me eile ostsime ja mina sättisin arvutit aknalauale, et Liisu seda susima ei läheks. Kuigi olime samas toas, olin ma Liisu poole seljaga ja ei tea, mis ta täpselt toimetas. Ühel hetkel kostus suur kisa ja Liisu oli kõhuli maas. Vaatasin, et Liisu on lihtsalt libisenud kuidagi ämbriga toimetades ja läksin teda lohutuseks sülle võtma. Kui lapse nägu nägin, oli ta suu üleni verine. Oh õudust, mis juhtus??? Laps kisas ja suust tuli verd aga ega ma täpsemalt rohkem midagi ei näinud. Pesin külma veega suu ära ja ootasin, et kas Liisu rahuneb süles. Ise mõtlesin samal ajal, et ei tea kas asi on hull ja peaks emosse minema. Liisu rahunes üsna ruttu ja ka verd ei paistnud enam nii tulevat. Kui proovisin suhu vaadata, siis hakkas Liisu jälle kisama nii, et ma rohkem seda ei üritanud. Olin kuulnud, et lapsed on niimoodi huule kida katki kukkunud ja arvasin, et ehk siis juhtus meil ka sama asi. Helistasin hoopis perearstile, et vaadata, mis tema arvab. Lõppkokkuvõttes arvas ta, et kui verejooks jääb kinni, siis ei ole hullu ja kuskile näitama ei pea minema. Uuris veel, et ega lapse pea põrutada ei saanud ja soovitas suul külma peal hoida. See mul kuidagi ei õnnestunud, sest Liisu ei lasknud üldse külmakotti suule panna. Ta oli täitsa juba maha ka rahunenud ja tahtis pigem asjatama minna nii, et süles ta ka ei püsinud. Varsti õnnestus mul veidi Liisu huult kergitada ja nägin, et kida kõrvalt igeme pealt on katki. Selle kõrval nägin veel igemel mingit valget täppi. Esiteks arvasin, et Liisu kukkus endal nüüd hamba igemest välja. Ehk siis käis kuidagi igemega vastu maad või ämbri serva, nii et hammas lõikus läbi igeme. Kuna aga Liisu rohkem vaadata ei lubanud, siis arvasin, et see võis ka mingi sodi olla, sest vahepeal leiab Liisu kuskilt paberitükikesi ja siis avastan ma neid tema suust. Rattahull tuli koju parajasti ja vaatas ka Liisu suud nii palju kui sai. Ütles, et ige on ülevalt katki ja kida ka veits ja see täpp on paberitükike suus. Päev läks edasi üsna tavaliselt.
Õhtul enne magama minekut Liisut pestes ja riietades oli ta mul pikali ja mõtlesin, et vaatan nüüd veel talle suhu. See valge täpike oli ikka sama koha peal ja nüüd sain lähemalt vaadata ja näed, hammas mis hammas! Kutsusin veel Rattahullu ka enda kahtlusi kinnitama ja ta vaatas ja katsus ja tõesti hammas. Mina siis õudusega mõtlesin, et appi nüüd Liisu kukkuski nii kõvasti, et kukkus hamba igemest läbi. Rattahull ütles, et hamba ümbrus pole üldse punane ja Liisu lasi seda ilusti katsuda, seega tal see valus ei olnud ja ta ei saanud seda igemest välja kukkuda. Tundus küll loogiline aga ikkagi jääb minu hinge nüüd igavesti kahtlus, et kas Liisu esimene hammas tuli ise ja märkamatult või lõikus see välja ühe õnnetu kukkumise tagajärjel. Üks, mis veel toetab viimast teooriat, on see, et see pole üldse see hammas, mis esimesena peaks lõikuma. Esimestena peaks tulema alumised eesmised hambad ja siis ülemised eesmised. Okei, tean juhuseid, kui lõikuvad ülemised eesmised esimestena. Aga see Liisu hammas pole mitte ees vaid nende kõrval järgmine. Samas tundus ka Rattahullu jutt mõistlik ja ega ma tal sinna suhu ei vaata koguaeg ja võib-olla oli hammas tulnud nii, et me lihtsalt ei pannud seda tähele.
Egas midagi. On, kuidas on. Igal juhul on meie Liisul nüüd üks hammas ja hambutute rivist on ta lahkunud. Loodetavasti on nende hammaste ja igemetega kõik hästi...

XOXX

Jälle see raseda mõistus...

Kuna elame nüüd linnas!, siis olen käinud umbes üle päeviti Liisuga turul. Kahjuks ei ela me turule nii lähedal, et saaks sinna kärutada, muidu saaks ühendada meeldiva kasulikuga. Aga ikkagi on see palju väiksem ettevõtmine, kui enne, kui elasime paar km linnast väljas. Koguaeg arvasin, et see paar km linna sõita on umbes 5 minutit ja üldse vahet pole autoga. Kuid tegelikkuses annab see ikka tunda küll.
Eniveis, kui maasikahooaeg lõpuks pihta hakkas, hakkasin turul käima. Esialgu ostsin kilo või maksimum kaks. Teen igapäev smuutisid endale ja Liisule ja nii ei tahtnud korraga palju osta, sest värsketest marjadest on ikka parem teha. Lisaks meeldib ka Liisule turu sagimise sees ringi kärutada ja eriti tore on, kui emme annab veel pooliku värske kurgi ka kätte. Lisa boonusena langeb maasika hind ju iga päev ning nii sai järjest odavamalt. Ja ma üldse ei hakka praegu rääkima, kuidas ma olen avastanud turu võlud. Värske kraam, odavam hind, sealhulgas ka liha- ja piimatoodetel ja kõik muu selline. Nii, et vahepeal olin siin turul käimisest täiesti vaimustuses.
Eile otsustasin lõpuks sügavkülma ka moosi teha. Ostsin 5 kg maasikaid, sest rohkem käru korvi ei saanud panna ja poleks jõudnud tassida ka ja nagunii oli plaan järgmisel päeval jälle minna ja sama palju veel osta. Kuna päeval Liisuga marju puhastada ei saa, sest ta tahaks koguaeg neid süüa ja nendega mängida, siis nuputasin, et kuhu need panna, nii et laps ei näeks neid ja ei kisaks koguaeg "anna, anna, anna". Külmkappi ei tahtnud panna, ja muud kohta nagu polnudki. Siis vaatasin, et oh, rõdu. Geniaalne! Maasikad värskes õhus ja ei juhtu nendega midagi ja Liisu ka ei näe. Panin kastiga rahumeeli rõdule. Hiljem läksime Liisuga jälle linna peale. Koju jõudes oli Rattahull juba koju jõudnud. Rääkisin talle, kus maasikad on ja ta läks nosis rõdul paar tükki. Kui ta tagasi tuli, küsisin:
"Kuidas maitsesid?"
"Väga head on! Ainult, et ma imestan, et sa julgesid niimoodi lahtiselt rõdule panna. Linnud võivad ju ära süüa..."
Mu silmad läksid õudusest suureks. Kuidas, kuidas ma üldse selle peale ei tulnud, et lahtine marjakast meelitaks ju vabalt linde kohale??? Õnn oli, et ükski lind maasika lõhna polnud tundnud ja kõik oli nii nagu need rõdule pannes. Mind ennast ei olnud kodus ka, nii et ma poleks lindudele peale ka sattunud ja pärast oleks halvemal juhul leidnud vaid kummuli tühja kasti. 
Igal juhul ei suutnud ma jälle ära imestada, kui rumal ma sain olla ja sellise asja peale üldse ei tulnud. Egas midagi, jälle laks käega otsa ette ja järgmine kord luban parem olla.

On sünnipäev tore päev, tore päev...

Liisu õigel sünnipäeva päeval olime me tuttavate juures Võrtsjärve ääres, kuhu olime eelmisel päeval sõitnud, et jaanipäeva puhul tule ääres ja vihma käes istuda. Hommikul toodi Liisule värskeid metsalilli ja kingituseks kiik, lauldi sünnipäevalaulu, söödi meie toodud torti ja tehti veel ise üks uhke tort. Ise arvasin, et asi piirdub lihtsalt meie toodud tordi söömisega aga oli täitsa korralik sünnipäev koos kõige juurde kuuluvaga. Sünnipäeva lauast ei olnud meeles pilti teha. Teised tegid aga ma pole neid pilte veel saanud. Nii, et õigel päeval on meil paar metsa all jalutamise pilti.

Pörast lõunat tulime linna, pakkisime kodus asju lahti ja enam mingit suuremat tähistamist ei teinud. Pealegi olin ma ise eelmisel päeval külmetuse saanud ja vaevlesin kurguvalu ja nohu käes. Siis hoidsimegi hinge kinni, et ei tea kas nüüd jääb Liisu ka haigeks või mitte. Mitu päeva polnud Liisul häda midagi ja lootsin, et ehk ta pääseb. Kuid kolm päeva hiljem, täpselt sellel päeval, kui oli plaanitud Liisu sünnipäeva tähistamine sugulaste ja sõpradega, ärkas Liisu hommikul nina tatine. Olin parasjagu nördinud. Mida siis teha? Sünnipäeva hommikul kõik ära jätta ja helistada külalised läbi, et pidu jääb ära? Ei tahtnud, et sünnipäevale tulevad lapsed nakatuks, sest Liisugi on saanud teiste laste käest varem nohu ja ega siis tagantjärgi mõtled, et oli siis vaja külla minna. Samas mängutuba oli broneeritud, söögid tellitud, kõik orgunnitud ja kaugemad külalised Tallinnast juba teel. Liisul muidu enesetunne oli hea, palavikku polnud, viril ta ka kuidagi polnud, ainult aeg-ajalt tuli ninast tatti. Mõtlesin, et mis seal ikka. Ega Liisu veel teiste lastega päris ei mängi ja ma ei lase teda ninapidi kokku teistega.
Rattahull asjatas hommikul, tõi söögid ja tordi ja läks mängutuba valmis sättima. Mina sättisin kodus Liisu valmis ja jõudsime ilusti veidi enne algust kohale. (Olen ise enda sünnipäevale hiljaks jäänud, nii et poleks midagi imestada olnud, kui oleksime Liisuga hiljaks jäänud). Kuigi on suvi, otsustasin mängutoas sünnipäeva pidada. Esiteks sellepärast, et koos lastega oli kutsutud külalisi päris palju, umbes 40. Oma jah-sõna andis 30 täiskasvanut-last. Kodus oleks sellise rahva võõrustamine üsna kitsas olnud ja kahtlustan, et ka lastel igav hakanud, sest nende jaoks laua ümber istumine eriti põnev pole. Ilmad on meil heitlikud ja enda aeda sellist meil siin linnas pole. Maal küll on, kuid 100 km kaugusele oleks ilmselt paljud külalised tulemata jätnud. Lisaks mõtlesin, et kui aias puuduvad liivakast või liumägi, siis pole nii pisikestel suurt midagi teha ja Liisu oleks mööda muru ringi roomanud ja rohtu ja putukaid söönud. Või siis oleks ta pidanud kellegi süles suurema osa ajast olema, kuid see talle pikalt ei meeldi. Viimaks mõtlesingi, et lapsi oli päris palju tulemas, vanuses paar kuud kuni 8 aastat ning neile on ju tegevust vaja. Kõige selle peale tunduski mängutuba kõige mõistlikum variant. Oleme päris mitmetel mängutoa sünnipäevadel käinud ja üks mängutuba jäi mull silma, kuna seal oli erinevaid tegevusi, ruum avar aga kompaktne, et lapsed oleks silma all, korralik laud ja kööginurk ning mis pealmine, terve mängutuba ainult enda peo tarvis kinni ehk siis ei ole karta, et terve trobikond lapsi veel mängutoas mängib. Jäin ise kohaga väga rahule. Kohapeal oli kõik vajalik olemas, lapsed jooksid ringi ja mängisid ja suuremad said istuda ja jutustada või ka mängida. Enamuse peost toimetas ka Liisu mööda mängutuba ringi ja vahepeal ma isegi ei teadnud, kus ta on. Aga muretsema ei pidanud. Küll sõidutasid teda suuremad lapsed autoga ringi, siis istus Vanaema või mõne tädi süles või toimetas Liisu kuskil mänguasjadega. Ei tulnud tal söömine meelde ega seganud lühikeseks jäänud lõunauni. Vahepeal käisin küll nina pühkimas, kuid õnneks suurt nohu tal polnud. Ja olgu öeldud, et ei tulnud ka. Paar päeva nina jooksis ja siis läks üle ära. Ise põdesin asja palju hullemalt, sest esimestel päevadel olin ikka suht rivist väljas. Nii palju kui uurisin, siis õnneks ükski külaline ka meilt pisikuid ei saanud.
Söögid tellisin Selveri köögist ja kotletid lasin emal teha. Selle kasuks otsustasin jällegi siis, kui nägin, kui palju kutsutuid oli ning ehmatasin ära, et kuna ma sellise rahva jaoks salatit jõuan lõikuda või muid suupisteid teha. Natuke jäi küll kripeldama, et ise ikkagi midagi ei teinud aga kuna olin peole eelnevatel päevadel ka haige, siis isegi tundsin veel kergendust, et ei pidanud tilkuva ninaga ja valutava peaga salatit lõikuma. Tordi tegijaid on ka siin kandis mitmeid. Võimalused on enamikel üsna sarnased ning ka hinnad on täitsa samad. Lõpuks valisin lihtsalt ühe odavamatest, kes tegi mulle sellise tordi nagu ma tahtsin.

Meil oli igal juhul väga tore ja hea meel pärast, et lapse esimest sünnipäeva sai korralikult tähistatud. Said lapsed mängida ja hullata ning sai ise sünnipäeva nautida ja külalistega suhelda (kellega rohkem, kellega kahjuks vähem). Kingitusi saime ka väga toredaid ja praktilisi. Liisu sai igasuguseid lükatavaid ja järelveetavaid mänguasju, raamatuid, mida talle meeldib väga lehitseda, suuri lego klotse paar karpi, millest on hea torne teha, riideid, korraliku laua ja toolide komplekti, söömistarvikuid ja veel igasugu asju, mis mul kohe praegu meelde ei tulegi.

Pilte meil eriti palju ei saanudki, sest fotograafi me spetsiaalselt võtma ei hakanud, ühelegi külalisele konkreetselt seda ülesannet anda ei tahtnud ning Filmija/Pildistaja Onu ei saanud tulla ning Filmija/Pildistaja Tädi keskendus filmimisele ja lubas Liisule väikse video varsti teha. Ise lehvisime suurema ajast ringi ja mõned klõpsud siis said tehtud. Panen siia ka mõne pildikese.






Vaatan praegu, et piltidelt tundub nagu ainult suurte inimeste kohvitamise pidu oleks olnud, aga no lapsed sahmisid ringi lihtsalt koguaeg ja noh eks ikka lapsevanemad ka oma laste järgi, nii et kõiki piltidele ei saanudki.
Igatahes nii meie Liisu esimese eluaasta täitumine tähistatud saigi ja vähemalt meie jaoks oli see küll väga meeleolukas.

XOXX

Kuidas ma jälle rasedana jälle rahakoti kaotasin...

Liisut oodates tabas mind ikka aeg-ajalt hajameelsus, mis on raseduse üks kõrvalnähtudest mingitel juhtudel. Nii oleksin siis ka oma rahakotist ilma jäänud, nagu ma siin kirjutasin. Noh, tundub, et seegi kord on sada mõtet koguaeg peas ja vahest kipub see hajameelsus jälle kimbutama.
Veetsime jaanid tuttavate juures Võrtsjärve ääres. Jaanilaupäeval tsillisime järve ääres, mõni püüdis isegi kala, õhtul tegime tuld ja grilli ja hoolimata üsna lakkamatust vihmast olime enamuse aja väljas. Järgmine päev oli ilm parem. Käisime metsas jalutamas ja olime niisama. Sõime Liisu sünna puhul torti ja muud paremat. Peale lõunasööki hakkasime asju kokku pakkima, mida olime oma tuppa tassinud omajagu. Pakkisin ja pakkisin ja Rattahull vedas neid autosse. Muidugi vajas Liisu vahepeal üht, teist ja kolmandat ja nii jupiti see asi läks. Lõpuks oli meie tuba tühi. Läksin veel viimast pilku peale viskama ja miskipärast vaatasin veel hästi ebatõenäolistesse kohtadesse, kuhu teadsin, et nagunii midagi pannud polnud. Ja nii avastasin ma voodi ja laua vahelt sinna kukkunud rahakoti. Ise veel mõtlesin, et kae nalja, nüüd see olekski siia jäänud ja ma oleks otsinud ja paanitsenud pärast. Rääkisin veel võõrustajatele ka, et ikka vedukas, et igale poole vaatasin.
Panime viimased asjad peale, istusime autosse ja asusime linna poole teele. Kõige pealt oli üsna pikk tee metsa vahelt välja ja siis juba külavahe teed läbi Rannu ja maantee ja linn. Enne koju minemist viisime veel Vanaema koju. Rattahullul oli vaja ka Vanaema juures korra käia, et mingid sinna jäänud asjad veel võtta. Mina jäin tukkuva Liisuga autosse. Helises telefon ja helistajaks oli mingi tundmatu number, mis paistis Tallinna lauatelefoni numbrina. Mis raamatumüüja või ajakirja pakkuja helistab punasel kalendri päeval? Vastasin.
"Ja, M... kuuleb!?"
"M...? M.... S.... jah?" küsiti mu täisnime...
"Jah?"
"Helistan politseist. Midagi hullu juhtunud ei ole. Olete rahakoti ära kaotanud?"
"Eeee, mai teagi..." vaatan autos ringi ja ei näe rahakotti. Samas ei tea, kus sahtlis või kotis see üldse olemagi peaks. "Vist küll".
"Ma annan teile ühe numbri, saate ühendust võtta ja kätte selle".
Imekombel oli mul isegi pastakas käepärast ja sain numbri üles kirjutada. Küsisin veel, et kus mu rahakott siis on ja sain vastuseks, et kuskil Rannu vallas. Tänasin politseiametnikku ja saigi kõne läbi.
Hakkasin siis mõtlema, et kuidas see kuskil Rannu vallas saab olla, kui mul Võrtsjärve ääres enne tulekut oli rahakott olemas ja me kuskil tee peal vahepeal peatust ei teinud. Helistasin siis mulle antud numbrile ja sain teada, et üks rattaga sõitnud mees oli mu rahakotti tee ääres märganud ja arvanud, et nagunii on see tühjaks tehtud juba aga ikkagi kontrollis. Raha mul seal nagunii ei olnud peale sentide aga kõik dokumendid ja paberilipakad tähtsa infoga olid küll. Mees veel seletas mulle, et kust kurvi pealt ta selle leidis ja et ta elab Rannus ja saame sinna järgi minna.
Ja siis ma mõtlesin, et ega vist muud varianti ei olnud, kui et kompse autosse pannes, olin rahakoti korraks autokatusele pannud ja peale hüvastijätte ei olnud mul see enam meeles. Ja niimoodi see rahakott loksus katusel reelingu ääres paar kilomeetrit läbi metsa, kuni tuli kurv tee peale ja seal ta maha potsataski. Õnn oli, et see metsas maha ei kukkunud, sest muidu ei oleks seda ilmselt keegi nii pea leidnud. Õnn, et leidjaks oli selline inimene, kes vaevus politseisse helistama, et rahakoti omanik oma dokumendidki kätte saaks. Ja üldse langes palju häid asju kokku. Tagasi Rannu ma sõitma ei pidanudki õnneks, vaid mu vend, kes tuli hiljem õhtul ka Võrtsjärve äärest linna, käis sellel mööda minnes järel. Aus leidja küsis mu vennalt dokumenti ka, et teha kindlaks, et inimene on ikka see, kelle ma ütlesin, et järgi tuleb ja et mu rahakott jõuab ilusti minuni. Väga kohusetundlik kodanik paistis olevat. Tänutäheks lasin kommikarbi viia, ei osanud muud välja mõelda.
Eniveis, nii ma oma hajameelsuses rahakotist jälle ilma oleks jäänud. Ja jälle õnneks ei jäänud. On ikka häid inimesi. Ja endale tahaks lihtsalt käega vastu otsmikku lajatada...

XOXX