Páginas

Roosiaias ringi kuninganna käib...

Lubasin endale, et järgmises postituses tuleb rohkem juttu ka. Aga käisime täna spontaanselt botaanikaaias ja no eks seal sai neid pilte siis klõpsitud. Enamik pilte said sellised kus Rattahull (endine metsamajanduse tudeng, dendroloogiaga kõvasti maadelnud) määras puid ja põõsaid hoolega, Liisu jooksis niisama kuskil ringi ja ütles mutkui "lilled lilled" ja emme vaatas, et Liisu lilli ei lõhuks või mesilasi ei prooviks katsuda.
Liisu määrab ka puid (või vaatab parte hoopis)


Emme lemmiklilled, floksid, suures koguses

No nii ilusad

Issi jälle määrab midagi

Koguaeg sinna kuhu issigi

Proovime poseerida ka


Üks hetk otsustas Liisu lihtsalt aknalauale istuda

Proovime veel poseerida

Ikka tahaks seda fotokat enda kätte
XOXX

Mitte, et sõnadest jääks väheks...

See postitamine jääb mul alati kuidagi õhtusse ja siis ei viitsi enam pikka juttu ajada... Aga oleme muidu terved ja tublid ja tegutseme, nii et sellest siis mõni pilt. Tegelikult käime hästi palju väljas aga no ma ei tea, kuidas mul ei tule üldse meelde siis pilte teha, kasvõi telefoniga.
Siis, kui kapist asjade välja võtmine pole enam huvitav

Esimesed katsetused ise süüa

Rõõmu isale ja tütrele



"Kas me lähme Prismasse või Maximasse?"

Kui emme vaatab vapraid ja ilusaid, peab ise tegevust leidma

Lipuuuuud!
XOXX

Magusad ahvatlused...

Ka selle ootuse ajal maadlen ma selle kaaluteemaga. Käimas on kuues kuu (27. nädal neljakümnest) ja lisandunud on 6 kg raseduseelsele kaalule.Tegelikkuses läks algul isegi veidi kaalu maha ja esimestel kuudel lisandus kaalu üsna aeglaselt. Kahe viimase kuuga on nüüd enamik sellest kuuest kilost tulnud. Ja kui arvestada seda, et imetamise ajal ma intensiivsemat trenni ei teinud ja jäin juba imetamise ajal rasedaks, nii et turjal oli 8-9 soovimatut lisakilo Liisu kandmisest alles, siis olen ma nüüd niiiiiii suur, et öööööäääääüüüüüüü. Ja lõpp, kui laps hakkab veel kasvama, on alles ees.
Enamasti liigun ja toimetan ma üsna aktiivselt ja aktiivsusmonitor näitab ilusaid numbreid, kus päevased eesmärgid on tihti täidetud. Aga ma tean küll kust need kilod ikkagi tulevad. Suvi on ja palju palju on saanud maasikaid ja muid marju süüa. Maasikaid vitsutasin ikka korralikult iga päev. Ainuke hea asi selle juures on see, et hemoglobiin, mis rasedatel kipub kolinaga alla kukkuma, on mul superhea. Siis on näiteks virsikud jube head. Neid on meil alati kodus. Siis Liisuga kärutamas käies meeldib ikka haarata kuskilt jäätis. Siis poes käies kisub mind kahjuks sinna saiakese leti juurde. Näiteks käin poes tavaliselt umbes üheksa ajal õhtul ja siis on saiakesed poole odavamad ja siis nad ahvatlevad kuidagi eriti. No kuidas saab jätta mõne võtmata, kui saab poole odavamalt ja võib-olla on kõht ka tühjema poolne. Lisaks on see suvi eriti silma paistnud ülimalt paljude koosviibimiste poolest. No tõesti, ma ei jõua sünnipäevi kokku lugeda, sest nüüd kui meil on Liisu, on sõprade-sõbrannade-pere sünnipäevadele lisandunud laste sünnipäevad. Lisaks küla kokkutulek, päätnits, grillimised, pulmad, väljasõidud ja kõik muu selline, kus toit on imehea ja sa lihtsalt ei saa võtmata jätta. Samuti lähen ka kodus tihti lihtsama vastupanu teed ja valmistan lõunasöögiks seda, mis kiiremini ja lihtsamini valmib. Nii on menüüs tihti pasta, kartul ja kaste ja muu selline. Tihti mõtlen, et pean püüdma tervislikumaid lahendusi leida aga kuna ma pole eriline kokkaja ka, siis poes käies ei oska lihtsalt mõelda välja, mida sealt võtta ja mida tervislikku siis valmistada. Peaksin mingeid retseptilehti lehitsema aga tihtilugu pole mul päeval aega retseptist näpuga järge ajades kokata.
Kõige selle eelneva jutu mõte oli see, et avastasin nüüd kodu juurest veel ühe ahvatluse. Nimelt, kutsume siin meie uut kodukanti naljatades oma väikseks rahulikuks Morna linnaks. Keegi küsis selle peale, et kas meil siin siis ikka kohvik ka on nagu Mornas ja üks pagariäri on täitsa olemas. Juulikuus oli pagariäri puhkusel ja varem ma selles käinud ka polnud, nii et mul polnud aimugi, kas tegemist on hea või halva kohaga. Nüüd on koht jälle avatud ja eile hüppasin Liisu hommikuse kärutamise/jalutamise ajal sinna sisse. Ja no need saia-koogi riiulid ajasid kohe suu vett jooksma. Värsked, pehmed saiakesed. Lubasin endale ühe tavalise lihapiruka ja ühe vaarikamoosi saia ning võtsin Rattahullule ühe vaarika-valgešokolaadi muffini lõunaks magustoiduks. Etteruttavalt võin öelda, et sõin kõik kolm ise ära (Liisu sai ka natuke saia) ja no tõesti olid head. Täna käisime jälle Liisuga hommikul väljas ja ma ei saanud sealt pagariärist lihtsalt niisama mööda minna. Jalutame tavaliselt 10 paiku hommikul ja just hommikul valmivad seal jooksvalt koguaeg saiad. Nii ma sealt mõne jälle võtsin ja seekord õnneks ise kõiki ära ei söönud. Riiulil märkasin veel mandli-tatra küpsiseid, mis tundusid väga huvitavad ja võtsin neid ka paarsada grammi. Ja no OMG, kui ma ühe võtsin, siis tahtsin teist ja kolmandat jne. Maitsesid jällegi imeliselt. Ei ole nagu magusad, kuid maitsevad nii hästi. Meenusid kohe hiljuti proovitud ühe tuttava tehtud kõrvitsaküpsised ja majoneesi küpsised ja ka need olid imehead.
No vot. Ja katsu sa siis niimoodi kaalu jälgida või selle tõusmises kedagi teist süüdistada. Pean nüüd Liisuga teises suunas jalutamas käima hakkama, sest muidu ma vastu ei pea. Aga Saialille pagariäri kiidan küll selle kahe külastuse põhjal. Teenindus on väga meeldiv, toodang, nagu korduvalt mainitud, on imehea, hinnad on sellised keskmised, aga väike koht ei saagi endale ilmselt odavat hinda lubada ja hea on teada, et kui peaksid ootamatud külalised saabuma, siis on kiviviske kaugusel koht, kust värske kringel või koogike haarata.

XOXX

Siis, kui me maakad olime...

Ronin nüüd veits koopast välja ja panen midagi kirja, et oleks näha, et blogis ikka elu käib. Õigemini ilmselt tuleb rohkem pilte, kui juttu. Aga endiselt on mu peas koguaeg mitu mitu teemat, millest ma tahaks kirjutada, et kasvõi enda mõtteidki korrastada aga no ei jõua. Selline trall käib koguaeg. Maa, koosviibimine, sünnipäev, tüdrukute õhtu, nädalavahetusel ootab ees pulm, siis jälle sünnipäev ja veel üks sünnipäev ja nii see suvi läheb. Ja näiteks peale maalt tulekut olime nii väsinud, et asjad said kodus oma koha peale alles kolmandal päeval.
Maal oli tore. Kuigi vihma tuli ka ikka mõnel päeval, saime ikkagi kõik palju väljas olla. Ausalt öeldes oligi see kõige mõnusam, et Liisu ärkas, sõi ja läks välja. Kõndis, roomas, istus, lamas, kaevas, kraapis, katsus lilli, sõi marju, jälgis issi-emme tegemisi ja lihtsalt avastas maailma hästi palju. Muidugi tuli ka seda ette, et Liisu toimetas mädanenud õunadega ja kaevas sipelgapesa üles aga üldiselt sai tal lasta üsna vabalt toimetada kinnises aias. Kuna olen ise eluaeg korteris elanud ja kodu otsides ma otseselt oma maja järgi ei õhanud, siis selline vabalt väljas käimine ja olemine panid veits mõtlema küll, et jaaa, nii hea ja mugav oleks. Küll aga ei tunne ma linna jõudnuna üldse puudust kanalisatsiooni puudumisest, puupliidist ja muust sellisest. Kõigega harjus muidugi ja sai veekeetjaga kiiresti sooja vett kui oli lapse kakapeput vaja pesta jne. Aga lihtsalt vahel tundus küll, et hommikul jõudis kõht ikka väga tühjaks minna enne kui sai tuli pliidi alla ja pudru valmis või, et tavaline nõude pesemine oli nii tüütu, kui pidi nõusid pesukausis loputama. Lihtsalt mõtlesid aeg-ajalt, et miks lihtsad asjad peavad ka nii keerulised olema...
Eniveis, jagan mõndasid pilte, mis maal said tehtud. Enamikel tähtsatel hetkedel muidugi fotokat käepärast polnud ja näiteks kui oli suur surnuaia püha, kus Liisu oli mega nunnusti riides, olid mul fotokas ja telefon üldse maha jäänud ja mitte ühtegi pilti ei saanud. Aga noh, midagi ikka.
Mänguasju pole vajagi kui on ratastega mänguasjakast

Õunu testimas

Vanaemaga mustsõstraid söömas



Issiga tikreid söömas

No marjad ikka tõesti maitsevad

Issi ratas on ka huvitav


Pepu pesemine maa moodi
Nagu näha, siis nende piltidega on nagu on. Aga igal juhul oli maal tore ja nüüd on ikka tunne, et suvi ja puhkus on olnud.

XOXX