Páginas

Musterema lood: osa 4...


Kui telekast tuleb mingi huvitav reklaam või näidatakse loomi, siis Liisu on kohe ninapidi teleka juures. Ükskord oli Liisu issiga kodus ja nad sõid kohupiima. Ma ei tea, kas Liisu ei olnud oma söögitoolis või mismoodi asjad olid, kuid üks hetk oli Liisu oma kohupiimase käega teleka juures, umbes nii nagu üleval pildil näha võib. Sellest tekkis sinna kapi küljele üks kohupiima latakas. Rattahull seda ära pühkida ei märganud ja kui mina koju jõudsin, oli kohupiim juba ilusti kõvaks kuivanud. Ma ei mäletagi, miks ma too hetk kohe ei saanud seda ära puhastada ja nii see sinna jäigi. Läks umbes paar päeva mööda ja emme ei olnud IKKA VEEL seda kohupiima sealt ära pühkinud. Muidu ma seda vist ei märganud ka, kui ainult siis, kui diivanile istusin. Aga kui ma oma suure kõhuga diivanile ära istun, siis viimane asi, mis ma teha tahan, on ennast sealt püsti ajada. Ilmselt ka seepärast, ei olnud ma ennast eriti usinasti kööki lapi järgi ajanud.
Liisu käis ikka aeg-ajalt ninapidi teleka juures ja nii ka eile õhtul, kui ETV2-lt näitas lastekaid. Rattahull oli arvutis ja mina korjasin mänguasju põrandalt kokku ja üks hetk, kui Liisu teleka juurest ära tuli, siis kapil enam kohupiima ei olnud ja Liisu suunurgad olid veidi valged. No vot, tegi vist endale väikse õhtuoote. Kapp puhas ja lapsel hea olla. Oh, jah... milline musterema...

XOXX

Küll jõuab...

Ma ei tea, kas asi on rasedusaegsetes meeleolumuutustes või milleski muus, kuid kui ma eelmises postituses kirjutasin, et mu kuklas vasardavad pidevalt mingid asjad, mis on kindlasti enne uue lapse sündi vaja ära teha, siis nüüd on mind tabanud täiesti vastupidine suhtumine. Võib-olla oli asi paaris tagasiside kommentaaris, mis ütlesid, et "lase vabaks" ja puhka veel enne. Kuigi peas keerlevad veel endiselt asjad, mis tuleb ära teha ENNE lapse sündi, siis pigem on mu suhtumine, et "ah, küll jõuab".

* Ühe uue imetamisrinnahoidja peab ostma. Küll jõuab... (Mul on ju eelmised alles ja saab nendega ka hakkama).

* Uuel beebil pole ju kojutoomiskomplekti! Ja Liisule ma küll ostsin komplekti, ma ei saa ju nüüd ostmata jätta! Ah, küll jõuab... (Kui ei jõua, siis võtan olemasolevatest riietest midagi...).

* Maalt toodud magustoidukausid ja veel mõned nõud, mis kastiga rõdul seisavad, tuleb ära pesta ja kapis neile ruumi leida, sest muidu on nad terve talve seal rõdu peal. Ahh, küll jõuab... (Noh, ja mis siis, kui nad ongi terve talve seal?).

* Uue beebi jaoks oleks ikkagi vaja üht väiksemat talvekombet, sest Liisu 62 suurus kombesse upub ta alguses ikka tükk aega ära. (Kerin internetis vastavaid müügilehekülgi üles ja alla, panen need lõpuks kinni ja mõtlen) ahh, küll jõuab veel... (No ja kui ei jõua, siis panen ta ikka sellesse 62 kombesse).

* Ema juurest on vaja ära tuua Liisu vankrikorv ja turvahäll ja katted ära pesta. Aega on, küll jõuab... (Kui ei jõua katteid ära pesta, ega siis sellest kohe midagi ei juhtu).

* Haiglakotti oleks paar nipet-näpet asja vaja osta. Oot-oot, haiglakoti võiks ju ka kokku juba panna. No küll jõuab... (Ja kui ei jõua, siis sünnitades kohe nagunii midagi nii väga vaja ei ole ja muu saab Rattahull mulle pärast tuua).

* Apteegis peaks käima, et füsioloogilist lahust, tsinksalvi ja muud pudi-padi veits osta. Eile ju käisin apteegis, miks ma ei ostnud? No siis jõuab veel, kui kuskile toidukasse lähen... (Ja haiglast saab esmavajaliku kaasa).

* Mul pole Rattahullule, kelle sünnipäev on mõned päevad enne uue beebi eeldatavat sünnipäeva, veel kingitust ostetud ja tegelikult pole isegi aimugi, mida talle kinkida võiks. No küll jõuab veel... (Ja kui jääbki ostmata, siis ta ilmselt ei pahanda, sest viimane kord, kui küsisin, mida ta sünnipäevaks tahaks, siis ütles ta, et on eelmise aasta kingitusega endiselt väga rahul ja ärgu ma väga pabistagu).

Nagu näha, on iga pakilise toimetuse vastus, et küll jõuab seda teha ning lisaks veel vabandus või varuvariant, kui isegi ei jõua. Üldse olen ma praegu kuidagi väga easy going. Aga ma tõesti tahan nautida veel neid lõunapause, kui Liisu magab. Teen süüa, söön, joon tassikese kohvi või teed, vaatan/loen arvutist mingeid asju või viskan niisama pikali. Nagunii ei saa ma seda endale isegi praegu iga päev lubada ja mõni päev on ikka toimetusi täis. Samuti ei taha ma õhtu poole, kui Rattahull koju jõuab, kohe mõtlema hakata, et "nii, kuhu poodi ma nüüd kappan neid asju ostma" või "kuhu ma need nõud ikka panen". Istun parem abikaasaga maha, kuulan kuidas päev läks, räägin kuidas enda päev läks, käime kuskil kõik koos või oleme niisama.
Sünnitust ma ka ei karda. Ma ei kartnud seda ka eelmine kord ning ei saanud siis ka mingit eluaegset traumat. Sain enda arvates üsna hästi hakkama ja teisel korral peaks üldjuhul minema kiiremini ja kergemini. Vahel küll mõtlen, et ehk võtangi sünnitamist ka liiga vabalt ja võib-olla ikkagi ei lähe nii lihtsalt. Sünnitama mineku korralduslikku poolt ma küll veidi kardan. Eelmisel korral mõtlesin koguaeg, et esmasünnitajana läheb ikka aega ja pole hullu, kui esimeste valude ajal on Rattahull parasjagu tööl või me oleme 100 km kaugusel maakodus. Selleks ajaks, kui asjaks läheb, jõuame kõik haiglasse kohale. Seekord küll veidi muretsen, et asjad lähevad kiiremini ja võib-olla ei jõua Rattahull kohale, sest viimasel ajal on tal tööülesanded koguaeg Valgas, Võrus, Põlvas või muudes x-kohtades. Okei, need kohad pole tegelikult nii kaugel ka nüüd ja küll ta jõuab... Kui sünnitegevus algab öösel või siis, kui mu emal on vaba päev, siis pole ka hullu. Ta saab kohe meile tulla ja tööandjat teavitada, et ta tööle ei tule. Aga kui ta on tööl ja näiteks haiguste perioodil on too hetk nagunii mõni töökäsi juba vähem, siis milline tööandja rõõmustaks, kui ta kohe laseks pastakal kukkuda ja uksest välja tormaks? Ehk siis kardangi, et Rattahull peab siis Liisuga kodus olema (sest teistega, peale Vanaema ja issi ta väga ei lepi). Ja selle asja juures ei karda ma üldse seda, et pean üksi sünnitama. Vahepeal mõtlesingi, et lähen seekord üksi. Pigem ma lihtsalt soovin, et mu mees oleks minuga, näeks oma lapse ilma tulekut ja saaks tal nabanööri läbi lõigata. Need on ikkagi kordumatud ja erilised hetked ja mind teeb kurvaks mõte, et kui Liisu puhul sai ta nendel hetkedel juures olla, siis uue beebi puhul äkki ei saa. See on ainuke asi, mille puhul ma ei ole üldse easy going ja ei mõtle, et "ah, pole hullu, kui ei saa".
Aga muidu võtan küll vist eriti vabalt. Arvestades, et tähtajani on kolm nädalat, siis ilmselt mingid asjad sealt nimekirjast jäävadki tegemata ja küll saab siis ka muud moodi hakkama. Aga näiteks eelmises postituses mainitud tandemkäru sai meil ära ostetud, nii et midagi ikka olen jõudnud ka! Ja kui uus beebi võtab eeskuju oma vanemast õest, kes mõnules peaaegu kaks nädalat ettenähtust kauem mu kõhus, siis on meil veel aega küll...

XOXX

Enne, kui...

Selliste sõnadega hakkavad viimasel ajal mitmed laused minu peas. "Enne, kui uus tita sünnib..." on alati algus ja lause lõpp moodustub siis vastavalt olukorrale. Järjest rohkem on asju, mis on vaja ära teha enne, kui uus tita sünnib. Vähemalt mulle tundub nii, et appi appi, sest pärast ei saa ma äkki midagi tehtud. Ja kuna neid asju tundub olevat järjest rohkem ja aega uue tita sünnini jääb järjest vähemaks, siis kõik need "enne, kuid..." hakkavad mind juba frustreerima.
Näiteks oli mul kindel plaan, et enne, kui uus tita sünnib, tuleb Liisu saada mähkmevabaks. Noh, on endal ka ju lihtsam, kui ei pea kahte last mähkima. Kui Liisu oli 9-kuune, kirjutasin siin postituses, et mähkmed on juba täitsa kuivad ja Liisu teeb ilusti potti häda ja täitsa reaalne tundub suvel mähkmevabaks saada. Tegelikult olid Liisul siis mähkmed kuivad ka sellepärast, et ma olin rasedaks jäänud ja mul oli piim otsa saanud ja ma ise sellest aru ei saanud. Ja üldse, siis kui Liisu veel ei kõndinud ja eriti edukalt isegi ei roomanud, oli teda palju lihtsam poti peale panna. Kuna ta sealt eriti lihtsalt minema ei saanud vudida, siis ta istus seal kuulekalt ja tõenäosus midagi potti saada oli üsna suur. Mida liikuvamaks ta muutus, seda vähem pissit me potti saime, sest ta lihtsalt pani potilt jooksu (ja vahel pani jooksu ja läks tegi toas palja tagumikuga kohe pissi kuskile). Mingi hetk hakkas ta ka veits protestima ja viskas end pulka ja kisas, kui üritasin potile panna. Siis ma ei surunud ka teda sinna, muidu muutub pott äkki vastumeelseks. Nii, et jah, suveks mähkmevabaks reaalsuseks ei saanud. Aga kaka me oleme küll päris edukalt saanud potti enamasti. Üldiselt on tal kakamise ajad üsna samal ajal ja kui ma näen, et ta punnitama hakkab, siis viin potile ja asi korras. Vahepeal õppis Liisu ka sõna "kaka" ära. On olnud mõned juhused, kus ta ütleb "kaka", viin ta potile ja teebki kaka potti. Enamasti korrutab ta seda sõna siiski suht lambist või siis näitab peale kakamist potile ja korrutab "kaka". Pissimine sai meil ka vahepeal järje peale. Mingi aeg oli nii, et alati, kui ise vetsu läksin, tuli Liisu sinna järgi ja istus/kükitas lihtsalt mu juurde maha ja ootas. Vaatasin siis, et ohoh, paneks siis juba poti ka alla talle. Ja voilaaa, Liisu tegigi pissi potti siis, kui minagi vetsus käisin. Aga see vaimustus läks tal jälle üle ning mingi hetk pisitis siis jälle punuma mu juurest. Kahjuks ei olnud ma suvel nii usin ka, et oleks lasknud lapsel palja tagumikuga või trussikute väel ringi joosta lootuses, et kui ta püksi või maha teeb, siis on tal paha olla ja ta hakkab ise potile küsima. Ma lihtsalt ei näinud endas seda jõudu, et suure kõhuga koguaeg käpuli põrandaid pesta. Ja pealegi kardan, et see poleks nii hästi toiminud ka, sest need mõned korrad, kui Liisu oli mähkmeta ja tegi põrandale pissi nii, et ma ei näinud, siis läks ta alati sinna loigu sisse plätserdama ja oli pigem rõõmus, et piss oli maas. Hetkel on nii, et kaka saame suht edukalt potti aga pissi nii, nagu juhtub. Ei ole ma ka eriti agar olnud teda iga natukese aja tagant potile panema, sest Liisu tõstmine on mulle järjest raskemaks muutunud aga potitamisele järgneb ju pepu pesu kraani all ja riietamine ja selleks tuleb teda palju tõsta ja vahel meeldib talle ka vastu võidelda sellele, nii et kohati on see päris raske. Nii, et tuleb vist ikkagi kahte last mul mähkida ja vaatan, kuidas või kuna mul see jõud ja tahtmine tuleb, et Liisule potitrenni teha.
Enne, kui uus tita sünnib, tuleb Liisu lutivabaks saada. Liisu muidu päeval ei ole lutibeebi aga magab ta ikkagi lutiga. Suvi oli selline liikuv ja oleme Liisuga igal pool käinud või ise ära käinud. Ja siis mõtled, et võõras koht magamiseks, annan luti. Pikk autosõit, hea oleks, kui ta oma une ikka täis magaks, annan luti. Kärus magamine, annan luti. Vanaema hoiab Liisut ja et tal lihtsam oleks ja laps ilusti magaks, las annab luti. Kolimine oli ja igasugu asju oli vaja pakkida ja teha ja et laps kiirelt uinuks, ah annan luti. Kõht on ilgelt tühi ja tahaks kohe süüa hakata tegema, ah annan luti, siis jääb Liisu koheselt lõunaunne. Ja nii on neid vabandusi iga päev, miks mitte alustada lutita magamist täna. Ja nii on see aeg läinud. Aga igal juhul kavatsen end nüüd kokku võtta, sest et pärast uue tita sündi ma küll ei taha öösel ärgata veel lisaks sellepärast ka, et Liisul on lutita magamise tõttu rahutum öö.
Enne, kui uus tita sünnib, peab Liisu ise sööma õppima. Näppudega hakkas Liisu igasugust sööki juba ammu sööma. Lusika andsin ma talle pihku suhteliselt hilja, peale aastaseks saamist ja tundus, et ta ei saa väga pihta, mis sellega tegema peab. Või noh, sai aru küll, et see suhu käib aga see kordinatsioon käe ja suu vahe ei õnnestunud üldse. Enamus söök läks lauale, põllele, näole, seinale ja põrandale. Tüüpiline oli see, et isegi kui söök püsis lusikal kuni suuni jõudmiseni, siis suu juures keeras ta alati selle lusika kuidagi pahupidi ja kõik läks sulle. Suhu jõudsid heal juhul palukesed ja võib-olla seetõttu ei olnud tal ka väga püsivust selle lusikaga jännata. Pigem hakkas ta lusikaga söögis sonkima või kätega plätserdama või kaussi tagurpidi keerama. Seda ma aga ei lubanud ja keelasin ja nii sai ta veel kurjemaks. Aga minu meelest pole okei lubada lapsel valimatult plätseradada toiduga ja loopida seda kuhu juhtub ja alati kui ta seda hakkas tegema, võtsin kausi ära. Vahepeal mulle tundus, et ta ei hakkagi ise sööma ja jääbki lollitama. Aga õnneks on ta viimane kuu juba palju palju tublim olnud. Sai vist aru, et pole mõtet plätserdada ja hakkas lusikaga ikka püüdlikumalt sööma. See muidugi ei tähenda, et ta ikkagi aeg-ajalt mäkerdama ei kuku aga üldiselt jõuab söök ilusti suhu ja olenevalt tujust või söögist täitsa palju. Ise pean ka ikka lusikaga juurde söötma teda aga asi on väga palju paranenud. Nii, et selle asjaga on küll lootust, et nüüd umbes selle kuu ajaga saab tal see asi veel paremini selgeks ja iseseisev söömine on täitsa reaalne.
Enne, kui uus tita sünnib, tuleb läbi lugeda veel paar raamatut. Enne Liisu sündi jõudsin ma Liivamägi "Loomulik e. aktiivsünnitus" raamatut lugeda vaid algusest ja viimased asjad lugesin veel siis, kui juba tuhud käisid. Et seekord kasutegur suurem oleks, tuleks ikka ilmselt enne asi kätte võtta ja raamat ära lugeda. Samuti tahan läbi lugeda "Save Our Sleep" mõne uuema trüki. Usun selle raamatu meetodisse ja Liisu peal on see edukalt rakendust leidnud. Olen läbi lugenud vaid kõige esimese trüki, kuid viimastes on tulnud palju täiendusi ja mõningaid muudatusi. Kuna pärast uue lapse sündi kuluvad vähesed vabad hetked nii või naa ära magamisele, söömisele, pesemisele jms, siis raamatud kätte ja lugema õhtuti, mitte telekat vaatama!
Enne, kui uus tita sünnib, oleks vaja talle veel mõningad asjad osta. Kuna mul on kõik titeasjad alles ja uus beebi on ka tütarlaps, siis mõtled koguaeg, et kõik asjad on olemas. Tegelikkuses ma tean küll, et oleks vaja mõned pika varrukaga bodyd ja talvekombe osta, sest Liisu sündis suvel ja hooaeg oli teine. Viimastel päevadel olen lõpuks nüüd nii palju end kokku võtnud, et olen ema juurest titeriided ära toonud ja läbi sorteerinud, et palju mul neid bodysid siis juurde on vaja osta. Lisaks on veel vaja talvemütsi, sest Liisul olid vastsündinuna ju õhukesed suvemütsid ja veel mõned nipet näpet asjad aga pole leidnud nagu sobivat aega shoppamiseks ka. Liisuga ei saa hästi, õhtuti ei viitsi enam ja nädalavahetustel kipub sada muud tegemist ja käimist olevat. Teine asi, mis osta on vaja, on tandemkäru. Tükk aega ei suutnud  ma üldse ära otsustada, et kas osta tandem või seisulaud või üldse mitte midagi. Nüüd olen jõudnud järeldusele, et kui midagi ei osta, siis majast väga kaugele ei saa kahe lapsega minna, sest kuigi Liisule meeldib väga ise kõndida väljas, siis ta mingi aja peale väsib ikkagi ära ja tahab kärusse. Korra mõtlesin, et ah, mine tea, palju ma üldse kahe lapsega välja saan või tahan minna talvel (arvestades seda laste riidesse pakkimist ja tita saab magada ju rõdul) ja siis tuleb juba kevad ja siis saab osta seisulaua. Kuid kahe väikse lapsega sõbranna teadis öelda, et veel hullem on enda jaoks see teadmine ja tunne, et ei olegi võimalust välja minna, isegi kui tahad. Seisulauaga on talvel aga keerulisem lumes ja jääl opereerida ja kardan, et Liisu on ikkagi nii väike, et tal on seal raske balanseerida ja ise kinni hoida. Tandemkärud on küll suured ja kohmakad, kuid tundub siiski kõige mõistlikum variant, et kahe pisikese lapsega väljas käia. Olen uurimustööd ka nüüd teinud, et millist ja miks osta aga ostmiseks ei ole ikkagi läinud. Ei teagi, mida ma ootan...
Ja lõpuks tahan ma veel mitu postitust teatud teemadel ära kirjutada enne, kui uus tita sünnib ja kuidagi ei saa ma sellega hakkama. Sedagi postitust olen siin kirjutanud umbes kaks nädalat. Alati ei viitsi või ei saa ja kui saab, siis jõuan kirjutada ühe lõigukese ja juba ootavad muud asjad tegemist.
Nii, et asju, mis siin kuu ajaga on veel vaja ära jõuda, on küll ja küll. Võta lihtsalt kätte ja tee ära lõpuks!

XOXX