Páginas

Teadaanne...

Annan teada, et ma ei ole enam rase! Juba nädal ja mõni päev peale. Meie uus beebi otsustas tähtajal endast agaralt märku anda ja järgmise päeva esimestel tundidel ta siia ilma sündis. Kuna enne mingisuguseid märke lähenevast sünnitusest polnud, olin juba valmistunud, et kannan jälle kaks nädalat üle. Kui õigel päeval valud peale hakkasid, olin ma väga üllatunud, et kas tõesti nii kohusetundlik tüdruk, et tuleb täpselt tähtajal. Igal juhul on väga hea meel, et seekord rasedus pikemaks ei veninud.
Veel õnnelikum olen ma selle üle, et meie pisitütrega on kõik hästi, et ta sündis siia ilma loomulikul teel ning nüüd saame teda iga päev imetleda (ja tema paljusid kakaseid mähkmeid vahetada). Sünnituse muljetest kirjutan ehk mõni teine päev paar sõna aga ütlen nii palju, et kuigi seekord läks kiiremini küll, siis ma ei ütleks, et oleks palju kergem olnud nagu paljudel naistel enamasti teisel korral on.
Nüüd kohaneme kõik kodus uute oludega. Mõni päev tundub, et on ikka täitsa hullumaja, ei jõua süüa või pesemas käia ja Liisu jaurab nagu kiuste koguaeg ja teine päev vaatad, et ah, täiega hästi saab kõigega hakkama. Eks nendest muredest ja rõõmudest on ka omajagu kirjutada.
Aga selline see meie uus beebi on.
Haiglas esimestel päevadel tundus mulle, et ta on hoopis teistsugune beebi, kui Liisu oli. Vist suuresti sellepärast, et Liisu oli väheste heledate juustega ja heleda nahaga, kuid sellel beebil on palju rohkem juukseid, mis on hoopis tumedad (meie Rattahulluga oleme mõlemad heledamat sorti peaga) ja nahk on tal ka palju jumekam (kuigi beebid vist pididki jumekamad olema, lihtsalt Liisu oli heledake). Kodus vaatan meie beebit ja Liisu esimesi pilte ja tegelikult on nad näost siiski üsna sarnased. Kuid eks aeg näitab ja tegelikkuses on ju igaüks oma nägu.
Ühesõnaga kõik on täitsa hästi ja piiritut ning tingimusteta armastust on nüüd meie kodus veel poole rohkem. Jõudu mööda annan siin ka oma muredest ja rõõmudest ikka teada.

XOXX

Mis sellest beebikoolist sai...?

Kirjutasin siin, kuidas me Liisuga esimest korda beebikoolis käisime ja kuidas see vastupidiselt ootustele oli minu jaoks poolenisti traumeeriv kogemus. Traumeeriv sellepärast, et Liisuga ei saanud praktiliselt midagi kaasa teha, ta jooksis koguaeg ringist minema ja tegi mis ta ise tahtis, kiskus teistelt asju ära ja ise ei olnud üldse nõus jagama ja kui teda keelasin või veenda püüdsin, siis viskas ta end kisades vibusse. Mõtlesin tõsiselt, et ei tea, kas meil tasub sinna üldse enam minna, kui Liisu niimoodi käitub, sest teised lapsed paistsid palju mõistlikumad olevat. Aga kogenumad emmed soovitasid ikka minna ja lohutasid, et see kõik muutub. Ja neil oli õigus...

Peale seda esimest korda läksime siis veel. Ka järgmisel korral Liisu päris kõike kaasa tegema ei soostunud, kuid juba huvitas teda asi rohkem ja emme ei pidanudki ainult enda jaoks vehkima. Peale tantsuringi mängumaal mängides oli aga kisa rohkem, sest endiselt oli vaja tal just neid asju, mis teiste käes olid ja näiteks peale-istutavad autod olid alati suureks tüliõunaks nii, et vibusse viskamisest ja kisamisest me ei pääsenud. Nagu ma siin varem ka maininud olen, siis püüan ikka Liisuga käia igal pool, et me kodus ei passiks terve päev. Kuna sügisilmad olid heitlikud, siis tunduski beebikool sellisel puhul kõige parem variant. Ja juba kolmandal korral oli asi veelgi parem. Liisuga sai laulu- ja tantsuringis ikka päris palju juba kaasa teha ja näha oli, et talle endale ka see meeldis. Küll ta nõksutas rõõmsalt põlvi, keerutas ja plaksutas, oli nõus vahetama kõristid rütmipulkade vastu ja mõmmid pallide vastu ja seda ilma igasuguse kisata. Samuti ei olnud tal tarvis teistelt asju ära kiskuda, vaid sai aru, et mänguasju ja tegevust on mujalgi.


Vahepeal oli nohude ja antibiotside aeg ja teinekord oli emmel raua-aneemia tõttu väsimus peal või käisime hoopis õues ja beebikooli väga ei jõudnud. Kui need mööda läksid ja väljas oli hommikuti külm, siis seadsime sammud jälle tuttavat teed pidi beebikooli ja oleme seal käinud pikka aega juba 2-3 korda nädalas. Kui esimestel kordadel tundus see väsitav ettevõtmine, sest koguaeg oli vaja Liisu järgi joosta ja vaadata, et ta kelleltki midagi ära kiskuma ei läheks ja endal oli piinlik, kui sinu laps üle mängumaa jonnakalt kisas, siis nüüd on beebikoolis käimine oodatud ja nauditav tegevus meie mõlema jaoks. Lapsel on hommikupoolik sisustatud ja emme saab ajada paar sõna juttu mõne teise emmega. Üldiselt ma ei ole väga selline, kes võõrastega kohe tutvust sobitama läheks, kuid kui lapsed teevad midagi koos toredat, siis ikka kommenteerib üks või teine ja jutt läheb edasi. Seni kuni üks lastest otsustab jooksu panna ja emmel on vaja järgi vudida. Need emmed, kes seal regulaarselt käivad on väga toredad ja enamikega on meil täpselt sama vanad lapsed nii, et ühiseid teemasid ikka on. Ja no minu suur kõht on ka alati see, mis on heaks jutuotsa lahti tegijaks, sest ikka tullakse küsima, et kuna ja kuidas jne. Nagu öeldud, siis eriti naudib beebikooli Liisu. Muidugi tuleb endiselt ette kordi, kui ta läheb lauluringi ajal hoopis korraks liumäest alla laskma või otsustab, et just nüüd võiks aedikust välja minna. Aga nüüd on teda hoopis lihtsam tegevuste juurde tagasi meelitada ja paljuski asjades on ta lausa eeskujuks. Ka pärast ühistegevusi mängib Liisu teiste lastega ilusti ja mingit asjade kiskumist pole ma ammu näinud. Koos teiste lastega istutakse kööginurgas laua ümber ja mängitakse teepidu ja peale-istutavate autodega mängitakse hoopis nii, et üks istub peal ja teine lükkab. Kui keegi tuleb Liisult midagi käest ära võtma, siis enne, kui teine emme jõuab oma last keelama tulla, on Liisu juba vabatahtlikult asja ära andnud. Enamasti saab Liisu kurjaks vaid siis, kui emme võtab ta kelgurajalt ära, kust ta on juba miljon korda alla lasknud. Muidu ma ei võtakski teda sealt ära aga alla võib lasta vaid kelgu peal ja emme ei saa Liisuga üles ronida, et teda kelgu peale panna. Nõnda ronib Liisu ise üles ja tuleb pepu peal alla, kuid siis on see oht, et sõrmed võivad hoo pealt rullikute vahele jääda. Õnneks seda veel juhtunud pole, kuid Liisu läheb seal üha julgemaks ja nii kardan, et üks hetk juhtub. Teinekord on mõni teine emme abiks ja siis saab Liisu kelguga ka alla lasta ja siis on tal nägu eriti naerul.

Aa, siis on ka Liisu pahane, kui ma teda ronimisdžunglisse ei lase, sest sinna on sellised sissepääsud, et ma ise ei saa järgi minna talle oma suure kõhuga. Korra pani Liisu nii märkamatult plehku, et ta oligi seal ronimas juba. Ja muidu on see täitsa eakohane ja ohutu, kuid ühes kohas, kust saab liumäelt pallimerre lasta, ei saanud Liisu aru, kust üles saab. Püüdsin talle näidata ja suunata, olles ise teisel pool võrku, kuid ta ei saanud aru ja üritas mööda liumäge üles tagasi saada, mis muidugi ei õnnestunud. Siis hakkas Liisu mulle ütlema, et "opa opa", kuid mina olin ju väljaspool ja ei saanud seda teha. Liisu ei saanud aru, et miks emme ei tule ja hakkas "emmetama" ja lõpuks haledalt nutma ja nii pidingi paluma ühel teisel emmel oma laps ära tuua. Nii, et sellest on kahju, et Liisut sinna turnima ei saa lasta, kuna igasugune ronimine talle väga meeldib.

Pildid on kehvad ja udused, sest ega ta paigal ei püsi ju.

Ja nüüd mul ongi jube kahju mõelda, et varsti me enam Liisuga ei saa seal käia. Kui rääkisin Rattahullule, et vahel on mõni issi ka oma lapsega seal, siis lubas ta isapuhkuse ajal ise Liisuga sinna minna, kuid see isapuhkus on üsna lühike ja nii jääb meil beebikooli ilmselt väga pikk paus. Kujutan juba ette, kuidas Liisu siis hommikuti käib välisukse juures ja korrutab "õue õue" või võtab oma papud ja üritab neid jalga panna, sest täpselt nii ta teeb nendel hommikutel, kui me kuskil ei käi või kui ta lihtsalt juba väga õue tahab. Ilmselt hakkame siis palju õues jalutamas käima, kui talv väga käre ei ole või tuleb toas midagi huvitavat välja mõelda. Igal juhul on mul väga hea meel, et selline ringis käimine ja ühistegevused on Liisule õpetanud jagamist ja kannatlikust ning ta saab ilusti aru, kui emme seletab, et "oota, teine tita mängib sellega praegu". Sellest viimasest tundub tal eriti puudus olevat, sest mulle tundub, et ta on enamasti koguaeg nii kärsitu ja tahab kõike saada nüüd ja kohe. Loodan, et ta seda sheerimist nüüd päris ära ei unusta, sest seltsiv on ta nagunii ja tahab teiste lastega olla, kuid sellisel juhul on see jagamise ja oma korra ootamise oskus hästi oluline. Ja oma peas mõtlen, et järgmine sügis on meie uus beebi juba nii suur, et saan mõlema lapsega käia 1-2,5 aastaste ringis, kus me praegu Liisuga käime nii, et Liisu beebikooli päevad pole veel vast loetud. Praegu käime aga nii kaua kui võimalik, et Liisul oleks vahva ja ise loodan, et ehk saab juba sünnitama minna, kui seal hoogsalt lapsega koos kükitada ja tema järgi joosta.

XOXX

She's a genius!

Ma ei tea, kuidas seda nüüd tagasihoidlikult öelda aga meie laps on geenius!
Ostsin Liisule mõnda aega tagasi ühed topsid, mis on eri suuruses ja värvis ja käivad üksteise sisse või üksteise peale torniks. Näitasin Liisule kuidas saab torni laduda ja kuidas topse üksteise sisse panna aga tema leidis, et need tuleks hoopis käega laiali lüüa. Hiljuti hakkas Liisu neid hoopis üksteise kõrvale sättima ja vahel jõi kujuteldavat vett nendest.

Täna hommikul sättis Rattahull tööle ja emme ka toimetas ringi ja Liisu tegeles oma topsidega. Läksime tegime issile "dadaa" ja läksin suurde tuppa ja mis mina näen:

Liisu oli topsid paigutanud värvide järgi. Geenius ju! Ma ei ole talle sellist sorteerimist kordagi õpetanud. Muidugi ei välista ma pimedat õnne ja puhast juhust aga no uhke emasüda tahab ikka arvata, et minu laps on see maailma kõige targem ja tublim...

XOXX

Elust uues kodus...

Oleme oma enda kodus elanud neli kuud, varsti viis ja enne kui aastaring ei ole täis, ei saa veel öelda, et mis on hästi ja mis on halvasti. Aga ka selle ajaga on juba huvitavaid tähelepanekuid.

Kui rääkida asukohast, siis see meile väga meeldib. Tegemist on eramajade piirkonnaga, kus on mõned väiksemad kortermajad. Kant on väga rahulik, mingit autode voorimist pole. Meie enda maja ja trepikoda asub tupiktänavas nii, et saan Liisuga välja minnes ta maha panna toimetama ja näiteks ise autost käru kokku panna ning samal ajal ei pea ma kartma, et kohe auto kuskilt tuleb. Samuti on ümberringi olevad tänavad sellised pisikesed ja käänulised ja risti-rästi, nii et mingit "põhitänavat" lähedalt mööda ei jookse. Ainuke kõvem hääl, mis väljast kostub, on kõrval tänaval korra tunnis sõitev buss. Elame muidu ka kahe raudtee vahelisel alal ja võiks arvata, et pidevalt kostub rööbaste ja rongi kolinat. Tegelikkuses on uued reisirongid nii vaiksed, et neid ei kuule üldse ja kaubaronge liigub väheneva transiidi tõttu tänasel päeval suhteliselt vähe. Kui meil aknad on kinni, siis ei kuule ühtegi rongi ja ka muidu ei kuule ma neid või ei ole nad kuidagi häirivad. Nii, et kokkuvõttes on siin vaiksem, kui mu ema juures linna äärses asulas. Mainisin ees pool, et eramajade kant. Sügisel oli tore, kui majade vahel jalutades olid mõne õunapuu oksad, vaarika- või arooniavarred üle aia tänavale ulatumas ja Liisu läks alati saaki korjama. Enamasti ma ei keelanud ka aia taha kukkunud õuna võtta ja ükski peremees või perenaine lapse peale pahaseks ka ei saanud. Kohati nagu tundubki, et me elaks kuskil Võru või Põlva linnas, kus ongi väiksed tänavad ja eramajad aga kõik vajalik on siinsamas.

Eluks vajalik on kõik parajal kaugusel. Koolini on 10 minutit jalutada ja sügisel, kui aken oli lahti, oli isegi kuulda kehalise kasvatuse tundides laste hõikeid. Lasteaed on sama kaugel, kuid praktiseerib Waldorf-pedagoogikat ja seetõttu minu esimene eelistus ei ole. Järgmised variandid on 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel, mis on ka täiesti okei. Selver, Säästukas ja Konsum ning kaks apteeki on kõik 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Kui ma Liisut rohkem ja pikemalt kärutada jõudsin, siis oli täitsa tavaline, et käisin jala poes. Lisaks on sama kaugel või lähemalgi kiirtoidukohti, lillepood, pizzakoht, söögikoht, mõni kaltsukas, mitu bensukat jms. Kesklinna sõidab autoga äkki viis minutit? Pole aega võtnud. Kesklinnas käin suhteliselt harva ja kui vaja shoppama minna, siis käime hoopis enamasti Lõunakas, kuhu autoga saab veel kiiremini (pole aega võtnud). Lähim mänguväljak on kooli juures ja lapsega kärutab sinna umbes 15-minutit. Tegemist on suhteliselt väikse mängukaga aga põhilised asjad on olemas ja seal käisime Liisuga palju. Huvitavamad ja suuremad mängukad jäävad juba 20-25 minuti kaugusele ja mõnikord võtsime need retked ette aga kui arvestada edasi-tagasi kärutamise aeg ja muidugi veel mänguväljakul veedetud aega, kust laps enamasti ei taha ära tulla, siis kujunesid need retked suhteliselt pikaks ja pidi hästi planeerima ja enamasti muutus tagasiteel Liisu ikkagi juba tiba kärsituks või näljaseks vms. Ainukesena tunnengi puudust sellest, et siin maja juures ei ole ühtegi lihtsalt liivakasti ja pingikest, kuhu saaks Liisuga "kahe sammuga" minna. Kuna enamus on eramajad, siis on kõigil oma aiad ja oma liivakastid ja ilmselt ei nähta vajadust siia mingit pisikestki liivakasti või liumäge panna. Tegelikult üks väike liivakast on meie maja teises otsas kellegi akna all aga see on kellegi enda pandud ja ei tundu ühiskasutatav olevat. Mulle tundub, et see on ühistu esimehe oma, sest see on tema akna all ja neil on ka väiksemad lapsed. Mõtlesin järgmisel kevadel uurida, et kas meie võiksime ka seal vahel mängimas käia või võime siia maja otsa enda akna alla ka liivakasti panna. Praegu on nii, et kuna ma kaugele ja pikalt nagunii kärutada ei jõua hästi, siis käime siin majade ümber Liisuga niisama kõndimas ja siis Liisu uudistab põõsaid või käib teiste trepikodade uste taga või vaatab aedades olevaid koeri vms ja sellest talle praegu täiesti piisab väikseks vahelduseks aga hiljem oleks küll hea, kui õues leiduks tegevust ka siinsamas. Selles suhtes oli mu ema juures hea, et viiekordsete majade vahel oli iga maja taga liivakast ja liumägi või turnikas ja seda tõesti iga maja juures.

Kui korterist endast rääkida, siis kõige suurem selline mitte nii hea üllatus on see, et wc ja vannituba on külmemal ajal täitsa jahedad. Mingid õhutustorud avanevad praktiliselt otse välja või noh auku vetsu seinas ei ole aga toru läheb ülesse ja sealt kuidagi otse välja (ma täpselt aru ei saanud Rattahullu jutust). Eelmised omanikud olid vist tahtnud mingit remonti ka alustada ja vetsul puudus tagasein, kõik torud olid näha ja välissein samuti. Rattahull on sinna küll nüüd uue kipsseina ehitanud, kuid jahedam on wc-s ikkagi. Ka vannituba on külmema ilmaga jahedam, kuid õnneks on seal radikas. Aga noh selle kütmisega on ka siin naljakad lood. Kütma hakati 1. oktoobrist. Septembri lõpus olid ilmad üsna jahedad ja septembri viimaseks päevaks langes temperatuur toas 18 kraadini ja elamine oli suhteliselt jahe meie jaoks. Järgmisel päeval lükati küte sisse. Põhiline kütmine käis öösiti sest hommikuks oli alati temperatuur toas tõusnud, kuid päeva jooksul see tavaliselt ei tõusnud. Nädalaga küteti korter 25 kraadini ja mõtlesin, et kas nad on hulluks läinud ja kütavad koguaeg nii üle, sest 25 oli meie jaoks jälle palju ja öösel ei saanud enam magada aga akent ka ei saanud terveks ööks lahti jätta. Siis aga keerati küte kinni ja nende 4 nädalaga on lihtsalt temperatuuril lastud langeda 19 kraadini, vahel 18-koma-midagi. Hetkel saab toas ikka lühikese varrukaga käia aga hommikuti teki alt tulles tundub küll elamine jahe, nii et nõks võiks soojem olla. Mingi õrn sussutamine küll käib vahepeal ja radikad jääkülmad pole aga soojad nad ka pole. Võib-olla on see mingi nende kokkuhoiu taktika praegusel ajal, kui väljas veel nii külm pole ja temperatuur õues kõigub päris palju. Eks saab näha, mis talvel olema hakkab. Eelmised omanikud väitsid, et tegemist on sooja korteriga...
Ja teine asi selle korteri puhul on see, et ma ei ole mitte kuskil näinud niiiii suuri ämblikke! Olen siin selle aja jooksul näinud kolme ämblikku ja ühte koibikut. Kõik ämblikud olid suured ja paksud nagu suure maasika rohelised otsad. Koibikul olid niiiii pikad jalad, et tema läbimõõt oli juba minu peopesa suurune. Minu jaoks, kes ma ämblikke paaniliselt kardan, on see väga hirmus ja selliseid siin nähes vaata, et ära ei minesta. Iga kord on õnneks Rattahull kodus olnud ja need hiigelämblikud ära likvideerinud aga kui teda ei peaks olema, pean vist Liisu saatma neid kõrvaldama.

Naabrid on siin ka huvitavad. Kuna tegemist on väikeste kortermajadega, kus trepikojas on vaid viis korterit, siis ka kõrvalmajade ja trepikodade elanikud on nagu naabrid, sest paratamatult on kõik näha ja teada, mitte nagu suurtes paneelikates, kus ühes trepikojas on nii palju kortereid nagu meil terves majas. Kes millise autoga sõidab on nagunii teada, kuid lisaks märkad ka inimeste muid harjumusi. Näiteks vastasmajas elab "kasukanaine" kes käib nii suvel kui talvel oma rõdul paksu karvase kasukaga suitsetamas. Siis tundub vastasmajas olevat üks üksikema kahe lapsega, kellel käib hästi tihti sõbranna külas ja algul arvasime, et nad elavadki seal koos. Siis tolle sama maja ühe korteri elanikud on "ööloomad", sest kui ma öösiti vetsus käin, siis peaaegu alati põlevad neil tuled ja seda nii kell 1, kell 3 kui ka kell 4 hommikul. Teisel pool maja olevas kortermajas elavad suuresti vist vanemad või autodeta inimesed, sest neil parkimiskohti väga palju ei ole ja needki on tühjad. Kõrval trepikojas elab perekond, kus perepea tundub eriti ülbe, ise praktiliselt kunagi ei tereta, pargib meie autole hästi lähedale, et võimalikult ebamugav oleks välja tagurdada ja oma koera tagant junne ei korista. Tööl ka ei käi ja hängib lihtsalt palju ringi, toimetab siis auto kallal või istub oma trepikoja ees pingil, loeb raamatut või suitsetab. Üldse tundus meile suvel, et meie maja inimesed ei käi üldse tööl, sest koguaeg olid autod maja ees ja tegemist ei paistnud olevat selliste inimestega, kes bussiga tööl käiks. Nüüd tundub, et ilmselt oli tegemist mingite pikemate puhkustega ja mõni naisterahvas on ka vist õpetaja, sest sügise saabudes on ikka enamus autod päeval ära. Meie trepikoja inimesed on suhteliselt normaalsed. Eks nende puhul on ka meil omad tähelepanekud aga meil kõigil on omad veidrused. Ühele naabrimehele suutsin ma esimestel päevadel sisse tagurdada. Õnneks põrkasid täpselt kokku kärukonksud ja kummalgi autol midagi viga ei olnud. Aga peale seda tundub mulle alati, et see naabrimees on koguaeg tõre või kuri. Ülemised naabrid tunduvad muidu korralikud inimesed aga on kohutavad kola kogujad. Nad elavad kõige ülemisel korrusel ja nendega samal korrusel pole ühtegi korterit ja keegi sinna rohkem ei käi praktiliselt. Selle tulemusena on nende korteri ukse tagune pidevalt mingit kraami täis. Okei, ma saan aru, et neil on seal üks kapike, kus hoiavad jalanõusid või kes teab mida. Aga lisaks seisab seal vahepeal tükk aega pesumasin või külmik. Siis näiteks hoiustavad nad seal mitu kasti oma talveõunu ja ka kartuleid ja mahlasid. Vahepeal tegid nad remonti, siis oli ukse taga parketti, siseuksi, liiste, tööriistu, värviämbreid jms. Ja nagu sellest veel vähe oleks. Nende korrusel asub siiski ühiskasutatav rõdu, mis on meil ja neil kahe peale. Oma magamistoa rõdul me pesu ei kuivata ja teeme seda seal poolenisti varjulisel ühisrõdul nii, et mina sinna korrusele ikka käin. Nende pesunöörid on seina poolsed ja terve seina äär on staffi täis. Kui kolisime siia, siis tehti üsna varsti suurpuhastus ja rõdule ei jäänud väga midagi. Nüüd, kui neil remont oli, on seal jälle mingid keraamilised plaadid, kontoritool, vana radikas ja kes teab, mida kõike veel. Isegi keldris koridoris oli vahepeal nende remondiasju igal pool. Ja kõik see kola mulle tõesti ei meeldi. Praegu loodame, et ehk nad koristavad ikka mingi aeg ära aga kui asi hullemaks peaks minema, siis tuleb ühistul midagi ette võtta, sest tegelikult on selline ladustamine tuletõrje ohutusnõuete rikkumine ja sellele me kavataseme siis ka rõhuda.

Siis on nii meie majas kui ka vastasmajades hulgaliselt selliseid naabreid, kes nii päeval kui ka öösel ei võta pakse kardinaid või ruloosid eest ära. Meil on niigi pimedat aega palju, miks nad tahavad ka päeval koopas elada? Kardinaid konkreetselt ei liigutatagi. Saan aru, et majad on vastastikku ja õhtul tule põledes on tõesti sisse näha aga päeval? Ma tõmban esimese asjana hommikul kardinad eest. Köögis pole meil siiani kardinaid ja mind ei häiri ka, kui keegi näeb, kuidas ma seal nõusid pesen või süüa teen. Samuti ei asu meie majad mingi liiklusrohke tänava ääres või kust jalakäiad pidevalt mööda voorivad, liikumist on üldse väljas vähe ja ma tõesti ei saa aru, mida need inimesed kardavad. Ma üldse ei liialda ja neid kortereid on päris palju, kellel on kõikides tubades kardinad ja rulood ees ja elatakse koguaeg koopas. Võib-olla käivad päevad läbi paljalt ringi...

Üldiselt on siin nii, nagu mõnes väikses kohas. Kuna kortereid on vähe, on kõik naabrite kohta teada. Kes, kuna, kus käib, kellel on parasjagu külalised, kes tõi uue teleka koju või kes on pikemaks ajaks ära sõitnud.

Eks igal pool on omad head ja vead ja veidrused. Meie oleme siiani aga väga rahul ja korduvalt oleme ikka leidnud uusi põhjuseid, miks meile siin väga meeldib. Loodan, et ajapikku tuleb neid veelgi ja ebameeldivaid üllatusi on vähe.

Nagu varemgi öeldud, meie oma Morna linn.

XOXX