Meie Saara...

Meie praeguseks juba kahekuuse pesamuna Saara tegemised on siin üsna vähe kajastamist saanud. Ütlen ausalt ära, et tõenäoliselt ei hakka ma siin igakuiseid kokkuvõtteid tema arengust tegema. Kui tema esimene elukuu täitus, siis mõtlesin, et Liisust ma ju kirjutasin iga kuu. Kui üritasin mõelda, et mida ma Saara esimese kuu kohta kirjutaks, tuli mul mõttesse umbes selline lause: "Saara esimene kuu on möödunud magades". Ja rohkem nagu polekski midagi lisada. See harjumine ja kahe lapsega kohanemine ja asjade paika saamine võttis omajagu energiat ja mulle tõesti tundus, et Saara ongi ainult maganud. Algul magas ja ärkas vaid söömiseks, paari-kolme nädalasena oli peale söömist tunnikese üleval ka ja siis jälle magas. Ja kui ta magas, siis tegelesime Liisuga nii, et ei olnud nagu sellist aega, et vaatasid ajaviiteks magavat titat ja mõtlesid, et kui armas ta ikka on. Muidugi ma mõtlen koguaeg, et kui armas ta meil ikka on aga jah Liisuga oli seda aega rohkem ja selliseid hetki, et "oi ta naeratas nüüd läbi une!". Beebiraamatusse teen nagunii igakuiseid sissekandeid ja siia panen ilmselt jooksvalt kirja, mis meil uut on.
Isegi pilte pole mul Saarast eriti palju. Liisust sai titana algul ikka kümneid pilte päevas tehtud. "Oi ta pani magades käe näo ette, teeme pilti!", "Oi kui nunnu riietus tal on, teeme pilti!" jne. Liisust sai igas asendis ja iga riietusega koguaeg pilte klõpsitud. Nüüd on nii, et kui ongi mingi nunnu hetk, siis ma ei saa minna teise tuppa fotoka järgi, sest Liisut Saaraga kahekesi jätta on veel riskantne. Ja nii need nunnud hetked läinud ongi. Liisule Saara väga meeldib aga ta tahab väga hands-on olla. Algul oli eriti seda, et paid ja kallistused olid väga kõvad. Tita juures läheb Liisu vahel väga ähmi täis ja hakkab rabelema või hüppama ja siis võib ta kogemata titat jalaga lüüa või ise talle peale keerata. Nii, et tihti lihtsalt ei saa fotoka järgi minna. Enamik pildid Saarast ongi Liisuga koos, sest nii kui pildistamiseks läheb, on Liisu ka kohe platsis ja tahab aktsioonis osaleda.
Kui nüüd natuke Saarast rääkida, siis tal läheb hästi. Kosunud ja kasvanud on ilusti ja perearst liigitas ta pikkade tüdrukute hulka. Pead hakkas ta juba kuu vanuselt süles püsti upitama ja teise elukuu kontrollis ütles perearst, et oma vanuse kohta hoiab ta väga hästi pead. Muidugi see tal veel jõnksatab vahepeal siia ja sinna ja päris "valveta" pead ikka jätta ei saa aga igal juhul on ta tubli selles osas.

Peale esimest elukuud hakkas ta ka teadlikult naeratama. Tänaseks on ta juba suur naerusuu ja emmele otsa vaadates tuleb enamasti naeratus näole kohe. Vahepeal jätab isegi söömise pooleli, sest vaatab mulle otsa ja naeratab. Issile ja arstitädidele ei ole ka kitsi naeratusi jagama. Oleme isegi kindlaks teinud mõned viisijupid mille peale tal alati naeratus näole tuleb. Need pisitita naerusuud on ikka väga armsad. Ja juba tuleb sealt suukesest erinevaid häälitsusi ka, küll veel tagasihoidlikud aga siiski.
Mis peamine, siis Saara on olnud superhea magaja. Tegelikult oli ka Liisu täitsa okei magaja kuni kahe kuuseks saamiseni, kus ööd magas väga hästi aga päeval tegi väga lühikesi uinakuid. Arvasin, et ka Saaral ilmselt mingi aeg need uned kehvemaks lähevad ja võtsin sõbrannalt laenuks selle une ja päevakava raamatu, mis Liisu puhul väga häid tulemusi andsid. Olin koguaeg valmis, et nii, kui mingid uneprobleemid hakkavad tekkima, hakkame kohe päevakava rakendama. Samas oskasin juba sünnist saadik mõndasid pisikesi asju teha ja olin ise teadlikum selles osas, mis aitab tital paremini magada. Aga Saara on kujundanud ise endale ja meile sobiva graafiku väga ilusti. Juba kolme nädalaselt magas Saara öösel ilma söömata umbes 6-8 tundi järjest ja päeval olid söögivahed umbes 3-4 tundi ja nende vahepeal passis ta tunnikese üleval ja siis ülejäänud aja magas. Vahepeal vaatasin huvipärast ka, et mis raamat ütleb selles vanuses beebi kohta ja oma üllatuseks avastasin, et Saara magas ja sõigi enamvähem nendel aegadel nagu seal on soovitatud. Mida aeg edasi, seda pikemaks läksid öised söögivahed. Olin vahepeal juba isegi veidi mures, sest ööpäevas tuli söögikordi kokku 5-6 kuid üldine soovitus on umbes 8 ja kartsin, et mul endal piimatootlus äkki kannatab selle all. Aga leidus palju lohutajaid, kes ütlesid, et keha ikka toodab vastavalt vajadusele ja ka perearst ütles, et laps võtab ilusti juurde ja muretsemiseks pole põhjust. Mida aeg edasi, seda pikemaks läks öine uni. Praegu magab Saara öösel 10-11,5 tundi järjest ilma söömata ja ärkamata. Nii, et õhtul kell kaheksa läheb ta magama ja ärkab siis 6-7 ajal hommikul, sööb ja magab kella üheksani. Selles suhtes olen ma küll õnnistatud, et öösel saab ilusti magada. Kui ma viitsiks õhtul, enne kui ise magama lähen, veel Saarat läbi une sööta, siis ilmselt ärkakski ta hommikul üheksa paiku alles. Liisu ärkab umbes 8-8.30 paiku ja saan temaga enne tita ärkamist rahulikult pesta ja riietuda ja süüa. Siis käime kõik õues ja Saara samal ajal magab jälle umbes tunnikese, lõuna ajal magavad lapsed samal ajal, Liisu kaks tundi ja Saara kolm tundi ja endal on õnnis vaikuse ja rahu aeg. Õhtul teeb Saara veel ühe 40 minutilise uinaku. Kell kaheksa lähevad mõlemad lapsed magama ja meie Rattahulluga saame jalad seinale visata. Nii, et praegu klapib meil niimoodi hästi. Praegu tundub, et ootan ära kuni Saara saab kolme kuuseks ning siis panen tema ka päevakava peale, mis jääb kuni tahke toidu söömiseni. See tähendab nelja tunniseid söögivahesid ja kõik on kindlalt paigas, mis annab endale võimaluse paremini asju planeerida ja vajadusel kuskile käia.

Liisust erineb Saara veel selle poolest, et ta ei aja üldse piima välja. Liisu ikka viskas korralikult piima tagasi. Ajaga küll järjest vähem aga mäletan ikkagi, kuidas algul pidi endal ikka mitu korda päevas särke vahetama, sest last sülle võttes tuli tal piima ikka omajagu tagasi. Arvasin, et kõik lapsed ajavad vähem või rohkem piima välja aga Saara ei aja absoluutselt. Umbes paaril korral on tal suunurgast veits piima välja tulnud aga muidu ei midagi. Võib-olla on asi selles, et ma Saarat algusest peale krooksutan söömise ajal korralikumalt ja tihedamalt ja nii ei jää õhk vahele. Saaraga on krooksutamine ka lihtsam ja need tulevad ruttu välja. Või siis olen ise lihtsalt nii proff krooksutaja juba.
Ärkvel oleku ajal tundub Saara juba tähelepanelik jälgija olevat. Vaatab, mis ümberringi toimub, mida emme, issi ja Liisu teevad. Samuti on ta suures vaimustuses lampidest. Täpselt nagu Liisu, vaatab temagi neid suurte silmadega. Muidugi meeldib talle, kui emme toimetades teda tube mööda kaasa tassib. Samuti on peeglist väga huvitav iseennast vaadata. Käekesed on ka Saaral juba lahti ning kui mängutekil rippuvad asjad käe juurde jäävad, haarab ta neist kinni. Ise teadlikult ta nende järgi veel ei siruta.

Said vist tähtsamad asjad kirja pandud. Oma kaht last vaadates mõtlen ma tihti, et milline õnn ikka, et meil on kaks terve last, kes kohati küll tekitavad peavalu, kuid kes ikkagi nii palju rõõmu teevad oma toimetustega. Ja tundub, et teise lapsega kipub aeg veel kiiremini minema, sest Saara tundub juba nii suur, kuigi alles see oli, kui ma seal sünnitusmajas jälle ohkimas ja puhkimas käisin. Vist ongi siinkohal paslik öelda, et carpe diem! :)

Ühekuune Saara

Kahekuune Saara

XOXX

Kuidas ma ei ole määratud miljonäriks saama...

Üks päev käisin poes, sest kuidagi erakordselt palju aega oli viimasest poes käigust möödas ja külmkapp oli täitsa tühi. Ise ka imestasime ja mõtlesime, et kapp oli vist viimati nii tühi siis, kui see ostetud sai. Imekombel oli mul poodi minnes meeles ka kaasa võtta kõik lotopiletid, mis meile jõuludeks ja sünnaks olid kingitud, et need lõpuks lasta ära kontrollida. Kahjuks teatas masin kurval häälel, et ükski number täppi ei läinud ja Aasta Loosiga Volvot ka ei võitnud. Hääküll. Kui juba seal masina juures olin, mõtlesin, et ostaks ise ka vahelduseks ühe pileti, sest viimasel ajal on koguaeg uudiste veerud täis lugusid inimestest, kes jälle võitsid miljon-biljon dollars.

Teenindaja: "Palun dokumenti!"

Olin korraks üllatunud aga siis meenus, et vist mingi uus seadus võeti vastu. Sobran siis rahakotis, kus ID-kaartist pole haisugi ja meenub, et see jäi kodus ID-kaarti lugejasse, millest ka siis teenindajat teavitasin.

Teenindaja ei andnud alla: "Ükskõik milline dokument sobib."

Juhiload on mul aga kadunud juba umbes pool aastat, kui Liisu ükskord autos mu rahakotti sorteeris ja load kukkusid kuskile istme vahele või kes teab kuhu. Igatahes pole ma neid veel sealt üles otsinud.

Laiutasin teenindajale käsi, et paraku neid mul ka ei ole.

Teenindaja ütles siis kahetsevalt: "Siis ei saa ma kahjuks kuidagi teid aidata."

Ja mina tõdesin: "Ju siis pidi nii minema... "

Ja naersime mõlemad.

Kui ei mängi, ei võida nagunii ja kui tahad mängida, siis on saatus su vastu. Juu siis pole määratud mulle kiiret ja kerget rikastumist.

XOXX

Head ja halvad emad...?

Sarnaseid postitusi on ilmselt olnud paljudes blogides aga mind ajendas kirjutama isiklik kogemus ja ilmselt tunneb selliseid tundeid mingil hetkel iga ema.

Mul on tekkinud ja püsima jäänud sellised kindlad sõprade grupid, kellega tihedamini suhtlen. Kes on põhikoolist, kes on gümnaasiumist, kes on ühest töökohast ja teisest töökohast, kes trennist jne. Nad on paljud omavahel kohtunud aga nö üheks sulanud nad ei ole ja ma ei ole seda kunagi üritanudki. Hea on saada kokku erinevate inimestega ja arutada erinevaid teemasid, teha erinevaid asju. Mitmed sõbrannadest on saanud varem või hiljem või on peagi saamas emaks ja siis tulevad lapsed alati jututeemaks.

Põhikoolist on mul jäänud kaks sõbrannat, kellega ikka aeg-ajalt kokku saame. Me oleme kõik kolm järjest lapsi saanud ja igal ühel on kaks last, kamba peale kokku kuus, kes kõik on suhteliselt väikeste vahedega. Niisiis teeme aeg-ajalt lastega playdate'e, kus lapsed saavad mängida ja kamba peale lapsi karjatades saame ise kohvitada, süüa ja rääkida elust ja ilmast ja kõige rohkem lastest.

Esmapilgul võiks nende kohta öelda hipsterid ja vabakasvatuse viljelejad. Tegelikult on mõlemad haritud inimesed, üks on füsioteraapia magister ja enne lapsi töötas lastekliinikus juhtival kohal, teine on hetkel (laste kõrvalt) loodusvarade (või millegi sarnase) doktorantuuris. Laste vabakasvatusest on ka asi kaugel. Mõlemad on "Save our Sleep" raamatu autori põhimõtete järgijad ja lapsed on kasvatatud väga kindla päevakava, korra ja põhimõtete järgi. See ei tähenda, et nad oleksid mingid karmid emad, kes lastele hellust ei jaga, vaid pigem vastupidi. Aga, kui laps teeb magama jäädes protestikisa, siis las ta teeb (enamik emasid ei suuda seda väga pikalt taluda). Nad on emad, kellel on justkui kõik paigas. Nad teavad, millal harjutada lapsed mähkmevabaks ja piimavabaks, nad ei ole kunagi lutti kasutanud, teavad kuna on õige aeg panna lapsed lasteaeda, varunud suvel/sügisel sügavkülma kodumaiseid saadusi täis, külla minnes on beebile korralik söök kaasas (mitte purgitoit või kohupiimakreem), oskavad säästa nii, et emapalga lõppedes ei pea kohe tööle tormama, oskavad lahendada lastevahelisi konflikte ja õpetada neile selgeks piirid, mida tohib ja mida mitte, oskavad teha ise lapsele suurepäraseid mängukööke ja mängida mõtestatud mänge jne jne.

Vot, ja iga kord nendega kohtudes, tunnen ma end halva emana. Või noh, tegelikult mitte halva emana aga emana, kes pole mõnes asjas nii hästi hakkama saanud, kui võiks. Mina tõstan kodus asju järjest kõrgematele riiulitele ja kappidele, ostan kapiustele lastelukke ja lasen lahtistest kappidest ikkagi aeg-ajalt lapsel asju välja kakkuda, selle asemel, et lapsele selgeks õpetada, et seda või toda ei tohi puutuda ja seda kappi ei tee lahti. Jah, ma seletan lapsele alati, et "ei, nuga on aiai, seda ei tohi võtta" ja hiljem on laps ikkagi jälle selle noa sealt köögisahtlist välja kookinud ja jalutab mulle sellega vastu ja mina räägin jälle sama juttu. Niisiis rändavad kööginoad sahtlist jälle kuskile kõrgemasse kohta. Mina juba tükimat aeg panen last potile ja loodan, et ta hakkab ükskord ise ka sinna küsima, selle asemel, et korralik potitreening ette võtta. Kuimu pooleteise aastane laps nõuab lutti, siis ma ikkagi annan talle selle ja mõtlen, et mul on pisike beebi ka, ei mina ega tema jõua seda kisamist taluda. Aga teistel on ka ju sama olukord. Kui mu laps nõuab juba pikemat aega köögikapi pealt viinamarja või küpsist või külmkapist juustu, siis ma annan talle selle, kuigi tean ise väga hästi, et söögikordade vahel näksimine ei ole hammastele hea ja niimoodi järgi andes ta käibki neid nõudmas. Ühesõnaga näiteid võib tuua mitmeid, kus ma mõtlen, et kuidas nemad sellega hakkama saavad ja mina ei saa.

Mingid psühholoogid ütleks vist, et sellised sõbrad, kes panevad sind ennast halvasti tundma, tuleks ära kaotada. Aga ei, ma ei mõtle kunagi niimoodi. Tean, et kuna ma "idealiseerin" neid, siis seetõttu tunnengi end kehvemana aga pigem leian, et nad on suurepärasteks eeskujudeks. Ma ei karda kunagi probleemi kurta või nõu küsida. Kui mu laps läheb nende lapselt mänguasja ära kiskuma, siis küsin, et kuidas nemad sellist olukorda lahendavad ilma, et keegi nutma jääks. Saan alati häid nõuandeid ja nippe ja kogemusi, kuidas nemad on samas olukorras käitunud. Ja nad kunagi ei kritiseeri mind, et minu lastel on lutid suus või ei suhtu kuidagi muud moodi millegi pärast halvustavalt. Väärtustangi neid, kui häid eeskujusid ja nõuandjaid ja püüan ka ise parem olla.

Samas on olukordi, kus teises seltskonnas saan tunda uhkust oma lapse üle ja pidada ennast heaks emaks, sest minu laps sööb juba iseseisvalt, kui sõbranna laps, kes on vanem, seda ei tee. Saan tunda ennast hea emana, et minu laps magab ilusti, kui teine sama vana laps ärkab endiselt mitmeid kordi öö jooksul. Pean tunnistama, et teinekord olen kohati isegi kiire hukkamõistja. Kui beebigrupis mõni ema kurdab jälle, et lapse magama panek on üks suur trall ja mitu tundi tuleb voodi kõrval istuda, siis vangutan pead ja mõtlen, et miks see ema midagi ette ei võta. Kui sõbranna sama vana laps joob vett endiselt lutipudelist, mitte tassist, siis jälle mõtlen endamisi, et miks ta seda ära ei harjuta. Kui teisel emal laps joob endiselt kolm korda päevas lutipudelist piima, siis jälle pööritan silmi ja mõtlen, et miks. Ja küll ja veel on neid näiteid, et minu laps küll teeb juba seda ja teist ja seda tegi juba selles vanuses või toda küll ei tee enam ammu.

Mis selle pika jutu mõte on, on see, et me kõik oleme milleski paremad ja osavamad ja milleski kehvemad ja järeleandlikumad. Ja tegelikkuses on ju kõik lapsed väga erinevad ja väga palju sõltub just nendest. Niisiis, iga kord, kui kipun jälle mõne lapse käitumise või harjumuse peale pead vangutama, siis tuletan endale ruttu meelde, et ega ma ise ei ole kaugeltki täiuslik ja tegelikult ka mitte need minu kaks sõbrannat, kellel tundub kõik paigas olevat. Iga ema tahab ju lapsele parimat ja püüab olla ise parim. Tihti ongi meie enda ootused väga kõrged ja seetõttu ka pettumus ebaõnnestumise korral suurem. Jah, peaasi, et laps on armastatud ja hoitud ning hoolitsetud ja küll kõik tuleb omal ajal. Ise tean, et püüan olla parem ja ei arvusta kergekäeliselt neid, kes ei tee nii nagu mina.

XOXX

Talverõõmud...

Nagu teada, siis see aasta algas talv alles paar nädalat tagasi. Seni oli porine sügis. Tuli väheke lund ja siis tulid suured külmad ja veel palju lund. Täitsa külmade ilmadega ma lastega väljas kärutamas ei käinud. Liisu käis issiga veidi õues maja ees toimetamas, kui issi autosid lumest puhastas ja niisama käima pani ja Saara magas tuulevaikses nurgas rõdu peal polsterdatud vankris. Enne külmasid sellist hästi paksu lund ka ei olnud ja Liisu ei osanud sellest väga palju midagi arvata, et maa valge on. Ütles lihtsalt "umi, umi". Täna oli lõpuks esimene ideaalne päev õue minekuks, kus ka Saara jaoks ei olnud liiga külm, rääkimata Liisust.
Panin lapsed kärusse ja hakkasime liikuma. Terve hommik oli lund juurde sadanud ning korralik paks lumi oli maas ja mõned kõnniteed veel puhastamata. Meie tandem ei ole väikeste ratastega aga kohati andis ikka kahte last edasi lükata. Eelmine talv, kui sai ainult Liisuga jalutamas käia, tuli ka ette, et mõnes kohas tuli lükkamisel ikka jõudu rakendada, aga kui käru peal on kaks last, siis on ikka teine asi. Nii, et minul hakkas isegi palav kohe. Kui ma Liisu mänguväljaku lähedal kärust lahti päästsin, läks ta kohe teeraja kõrval olevasse lumehange. Ma ei olnud veel nii suurt huvi lume vastu tema puhul näinud. Küll ta oli seal hanges istuli ja kõhuli ja selili ja näoli. Tema ei olekski tahtnud edasi liikuda. Mina ikka üritasin teda mänguväljaku poole meelitada. Little did I know, et mänguväljak on ju ka paksu lume all ja sealt keegi lund ära ei lükka. Niisiis oli pilt lõpuks selline, et Liisu rühkis oma lühikeste jalakestega läbi paksu lume mänguväljaku poole, ja mina vaatasin kõnniteelt seda pealt ja nuputasin, et kuidas ma oma pika vankriga sinna järgi suman.

Nii, et jalutuskäik nõudis seekord vähe rohkem pingutamist, sest ka tänavad olid kohati lumesodised. Aga väike lisapingutus ei tee kindlasti paha. Ja mis peamine, lapsed saavad lõpuks talve nautida.

XOXX

Õdede asi...

Üldiselt saavad nad täitsa hästi läbi...

XOXX

Jõule ja veel pidusid...

Alustuseks hoopis ilusat uut aastat!

Alates jõuludest kuni aastavahetuseni oli meil selline trall ja tagaajamine, et lõpuks oli hea meel, kui kõik üritused läbi olid ja oli jälle üks tavaline rutiinne õhtu, kus kõik toimus nii nagu ikka õhtust õhtusse. Ausalt, sellel aastal oli see jõulude programm eriti tihe kuidagi.

Algas kõik juba enne jõule, kui oli vaja ju kingitusi mööda linna otsida. Kuna Rattahull tegi detsembris iga päev tööd koguaeg, siis jäi meil see kingituste ostmine kõige viimasele nädalavahetusele enne jõule. Isegi lehed hoiatasid, et tuleb hullumaja nädalavahetus ja ärge te poodi küll minge. Meil õnnestus isegi kogu perega poes ära käia ja ellu jääda. Õnneks neid kingitusi ei olnud üle mõistuse palju. Rattahulluga leppisime kokku, et omavahel kingitusi ei tee. Ei näinud nagu mõtet. Pealegi oli Rattahullul alles novembris sünnipäev ja minu sünnipäev oli vahetult peale jõule tulemas nii, et kingituste tegemist oli nagunii. Jõule tähistame alati perekonnaringis, kus on koos 5 leibkonda ja õnneks oleme seal viimased aastad otsustanud teha loosipakid. Üks pakk ja korras. Lastele teadsin ka, mida osta tahan ja olin varasemalt juba silmanud, millisest poest soovitud asjad leiab. Nii, et kokkuvõttes väga stressirohkeks see kingishoping õnneks ei kujunenudki.

Jõululaupäev oli tore. Jõululõuna oli kella kolmest. Kui muidu läheb Liisu lõunaunne kell üks, siis otsustasin ta tollel päeval 15 minutit varem voodisse panna. Ei tea, kas asi oli selles või tunnetas tema ka mingit ootusärevust aga nagu kiuste, uinus Liisu alles veidi enne kella kahte. Kuna kolmeks pidime juba jõululauas istuma, sai ta magada veidi üle poole tunni. Jõuluseltskonnas oli ka teisi, veidi suuremaid, lapsi ja siis on alati Liisuga muretu, sest ta tahab alati nendega koos olla ja suurematele meeldib jällegi pisike. Peale söömist läksime kirikusse. Saime mõlema lapsega isegi veidi aega saalis istuda. Esimesena hakkas Liisu nihelema ja sülest maha tahtma. Rattahull läks siis temaga koridoridesse jooksma ja lastetuppa mängima. Saaraga saime veel täitsa edukalt istuda, kuni ta uneles aga varsti hakkas ka tema häält tegema ja tulin ära. Kirikus oli väga mugavalt olemas ka mähkimis- ja imetamistuba nii, et saime kõik asjad ilusti aetud. Peale kirikut suundusime tagasi ja tuli jõuluvana. Õigemini jättis ta sellel aastal kingikotid ukse taha. Kui päkapikk kingitusi jagas, oli Liisu juba emotsioonidest üle väsinud ja tuias ringi ja kiskus kõike ja mina või Rattahull lihtsalt tuiskasime tal järel. Isegi pakkide seest saadud uued asjad huvitasid teda vaid hetkeks. Ka Saara oli juba virilam, sest polnud korralikult magada saanud, sest teel kirikusse ta uinus, kuid siis seal ärkas ja tagasi tulles jälle uinus, kuid sagimise sees jälle ärkas jnejne nii, et see oli õhtu kõige raskem aeg. Peale seda saime isegi magustoidud ja koogid söödud ja kell üheksa tulime esimestena ära. Isegi hästi pidasime vastu. Paksuks ma ennast süüa ei saanud, sest alati kui oli laua taga istumine, oli Saaral söögiaeg ja nii sain lauas istuda suhteliselt vähe õnneks. Kuna õhtul said lapsed tavapärasest hiljem magama, siis põõnasime järgmine hommik kõik kella poole kümneni. Esimest korda pooleteise aasta jooksul.

Aga kauem poleks saanudki põõnata, sest samal päeval tuli meile külla Rattahullu ema, kes jäi meile ka ööseks ja järgmiseks päevaks. Kokkamine, kingitused, linna peal käimised jne. Vaevalt oli ämm bussi peale pandud, kui saabus suht lühikese etteteatamisega meile samal õhtul külla üks sõber Tallinnast. Siuh-säuh jälle vaja midagi laule otsida. Toodi jälle kingitusi ja ajasime juttu ja sõime-jõime.

Järgmisel päeval oli minu enda sünnipäev. Hommikul helistas mulle isa ja teatas, et tuleks mulle korraks külla. Kuna tema töögraafik on väga kaootiline, siis polnud ta veel Saarat näinud ja no kuidas ma siis talle ära ütlen, kuigi peale lõunat oli oodata mul sõbrannasid külla ja olin plaaninud hommikul koristada ja poes käia. Niisiis võõrustasime mu isa ja peale tema lahkumist hakkasin tuhinal koristama ja olidki uued külalised platsis. Kuna Saara katsik oli nagunii plaanitud mu sõbrannadele teha ja jõulude ajal oli sobivat kuupäeva keeruline leida, siis sai see minu sünnipäevale. Söögid, lapsed kasida, endale midagi selga leida jnejne. Noh, okei, söögid tellisin Selveri köögist, et garanteerida, et midagi oleks laual aga ikkagi tuleb laud ja söögid sättida. Tänu Liisule ei ole selline asi võimalik, et katad laua enne külaliste tulekut ilusti ära ja paned söögid juba valmis. Tema läheb kohe jaole või tõmbab kõik koos laudlinaga maha. Seega läheb jooksu pealt laua katmiseks siis, kui külalised on kohal ja ümber laua. See on ütlemata ebamugav ja tobe, sest viimane asi, mis sa tahad, on see, et külalised ümber laua ootavad, kuna siis midagi lauale tuuakse ja sa jooksed nagu segane köögi ja toa vahet. Aga noh, nii on. Muidugi suutis Liisu ikkagi võileivatordi põrandale tõmmata nii, et sellest suurt midagi järgi ei jäänud ja igale külalisele saigi üks tükk. Muidugi käis ta ka koguaeg ümber peolaua ja tahtis sealt kõike saada. Eks ta ikka sai ka. Kuna enamasti joob Liisu kodus muidu vett, siis peolaual olev mahl oli talle eriti ahvatlev. Ta käis ja nõudis, et talle seda mutkui juurde kallataks. Et ta ei undaks ja emme saaks külalistega juttu ka ajada, siis kallasingi talle tassi koguaeg seda juurde. Hiljem muutus Liisu peaaegu nagu pööraseks. Absoluutselt kõike oli vaja laualt kiskuda või lusikaga kopsida või toolidele ronida või diivanipatju lauale visata või kätt lihtsalt söögi sisse panna või emme sülle ronida ja jalaga üritada söögilauda tabada või emme sülest ära saada või mida iganes. Ise ka imestasin, et mis selle Liisuga lahti on. Ta on küll selline sagija ja aktiivne aga kunagi polnud ta veel nii pööraseks läinud. Kui külalised lahkusid, vedeles Liisu lihtsalt issi kaisus diivanil. Mõtlesin, et ei tea, kas ta oli sellepärast nii pöörane, et see mitu päeva külalisi oli Liisu lihtsalt nii ära väsitanud. Siis taipasin, et ilmselt oli oma osa ka sellel, et emme kallas lapsele mutkui mahla juurde ja üldse ei mõelnud, kui palju laps seda suhkruvett juba joonud oli. Aga muidu oli tore tüdrukuid üle pika aja näha ja naiste jutte ajada. Need õhtud võiksid alati pikemad olla.

Veel järgminegi päev oli meil külalisi oodata. Ema ja venna pere tulid ka sünnipäeva puhul külla. Jällegi ei hakanud ma mõtlema, et jõuan midagi vaaritada selle pidude maratoni ajal, nii, et tellisin hoopis sushi ja oli mõnus sushipidu pärast kõiki neid verivorste ja seapraade.

29 ja 30 olid vahelduseks täitsa tavalised päevad. Käisin poes ja ostsin aastavahetuseks meile lõhefileed ja muud paremat ja mõtlesin, et tuleb Rattahulluga kahekesi kodus teleka vaatamise aastavahetus. 31. hommikul helistas Rattahullule tema kamp Tallinnast, et kas nad külla tohivad tulla aastavahetuseks. Kuna neid polnud ammu näinud ja nemad tahtsid Saarat ja Liisut ka näha, siis muidugi tohtisid. Koristasime jälle toad ja ostsin lõhet veel juurde ja jõudsin isegi korraliku prae teha tervele seltskonnale. Lapsed läksid kaheksast magama ja saime sõpradega rahulikult istuda ja telekat vaadata ja südaööl käisid teised isegi väljas. Ma igaks juhuks ei hakanud minema, sest arvasin, et äkki lapsed ärkavad paugutamise peale üles. Muidugi ei ärganud. Istusime ja jutustasime kella kolmeni, kui rahvas asus tagasi Tallinna poole teele. Koristasin veel nõud ka ära ja neljast saime magama. Nii, et kui sõpradele külla ei saanud minna aastavahetusel, tulid mõned neist hoopis ootamatult meile. Ühesõnaga oli mõnus.

Uue aasta esimene päev oli kodune. Kutsusime minu ema külla, et edukamalt ära tarbida kõike seda sööki, mis veel pidudest oli alles jäänud. Oleme Rattahulluga traditsiooni teinud, et 1. jaanuar peab olema veidigi sportlik. Aastate jooksul oleme käinud rattaga sõitmas, jooksmas, uisutamas, seikluspargis ja kärutamas. Kasutasime mu ema ära ja ta jäi Liisuga tuppa ning tegime Saaraga kiirema jalutamise-sörgi ringi.

Ja nüüd on kõik need üritused peetud. Tegelikult on külalised kõik toredad ja armsad aga seekord oli ürituste kontsentratsioon lühikese aja jooksul päris suur ja väikeste laste kõrvalt on see organiseerimine ja toimetamine veidi keerulisem ja kohati stressirohkem. Aga sai tehtud ja võib rahule jääda ning rõõmustada, et on nii palju armsaid inimesi, keda külla kutsuda. Mingeid pilte mul muidugi jälle pole. Tundub, et olin võõrustamisega nii ametis ja fotokas ei tulnud meeldegi. Lõppu siis hoopis pilt paigalpüsimatust Saarast ja tema kahest kingitusest.

XOXX