Páginas

Kuidas võita sõpru...

Ma ei tea, kas see on rohkem seotud vanusega või eluperioodiga, kuid mingist hetkest alates ei teki enam nii kergelt uusi tutvusi ja sõpru. Teismelisena tuli uusi tutvusi uksest ja aknast, kas siis koolist, trennidest, huviringidest, suhtlusportaalidest, sünnipäevadelt, pidudelt, esimestest töökohtadest jne. Aja möödudes jäävad mingid kindlad sõbrad, kellega tihedamini suhtled ja kokku saad ja ülejäänud on niisama facebooki sõbrad, kes seal sõbralistis seisavad. Kui tekib stabiilne töökoht, siis aeg-ajalt tuleb mõni uus töökaaslane aga muidu on üsna samad näod. Klubidesse ei satu enam ammu ja trennideks ja hobideks jääb ka järjest vähem aega, eriti kui tulevad lapsed. Nii jääbki selline kindel sõprade ring ja ega ma endale palju sõpru juurde ei igatsegi, sest isegi neid, kes on, näen harvemini, kui võiks. Lastega kodune olles on muidugi võimalik liituda erinevate beebigruppidega ja saada tuttavaks teiste emmedega aga minu puhul on nad jäänudki sellisteks küber-emmedeks, kes eksisteerivad ainult seal facebooki grupis ja igasugused beebijutud saab seal aetud. Võib-olla mingil hetkel elus see muutub ja tekivad jälle teistsugused tegemised ja tutvused, kuid üldiselt praegu on nii.
Kui me oma uude koju kolisime, siis ma lootsin, et ehk on meie majas veel mõni noor pere väikeste lastega, et meie lastel oleks kellega koos õues käia ja kellega emme saab mõnikord kohvitada. Üsna pea peale kolimist sai selgeks, et enamus elanikke siin majas on ikkagi keskealised või pigem vanemad ja selliseid väikeseid lapsi ei ole. Meie trepikojas elab üks pere, kelle poeg käib teises klassis ja vastas majas oleme ka märganud selliseid algkooli ealisi lapsi ja Liisu ilmselt hea meelega jookseks nendega kaasa aga ega nendest meie lastele mängukaaslasi nii või naa ei ole. Üks lastega pere on meie majas veel. Seal on vist kaks või kolm last ja üks nendest ka vankrilaps nii, et võiks täitsa olla Liisu vanuses, kuid nendega me üldse kokku ei trehva. Alles paar päeva tagasi, juhtusime nendega maja ees esimest korda kokku ja Liisu läks kohe selle väikse poisi juurde ja saime teada, et ta on umbes 3 kuud Liisust noorem. Ei tea, kas ta käib juba lasteaias aga igatahes muidu me nendega kokku ei satu. Aga noh, väga kurb ma ka polnud, sest üldiselt asjaolud muutuvad ruttu ja mine tea, äkki mõni noor pere kunagi kolib siia. Ja ümberringi on maju palju ja kui kuskil on lapsi, siis küll nad ka välja ilmuvad.
Pealegi on mänguväljakutel alati teisi lapsi. See on uskumatu, kui seltsivad on üldiselt lapsed mänguväljakutel. Väiksemad tunnevad ikka huvi omasuguste vastu ja kui suurematel mängukaaslasi pole, siis nad tulevad väiksemaid uudistama. Näiteks on olnud juhuseid, kus selline eelkooliealine laps on üksi väljas mängimas ja ta tuleb räägib mulle ära terve oma eluloo ja üksikasjad oma perest ja absoluutselt kõigest. Selliseid juhuseid on olnud mitu. Lastel puuduvad igasugused filtrid ja mõnikord mõtled, et kui minu asemel oleks mõni kurjade kavatsustega inimene, oleks tal lihtne teada saada lapse elukoht ja kus välisukse võtit hoitakse. Aga see selleks, loodetavasti selliseid kurje inimesi laste juurde ei satu. Kui väiksemad üksteist uudistavad, siis on emad ka juures. Üldiselt tuleb Liisu vanuse lapse puhul alati talle öelda, et see kühvel on teise tita oma ja ära võta. Sellega on aeg-ajalt ühtlasi ka emaga jutuots lahti tehtud ja vahetad nendega mõned laused sellistel teemadel nagu, et kui vana laps on jms.
Suvel olime tihti siin meie kandi mänguväljakul ja juhtusin ikka ja jälle nägema ühte emmet kahe lapsega. Muidugi trehvab tegelikult paljusid emasid aga enamasti mitte kedagi rohkem, kui korra. Aga selle emmega kärutasime tihti üskteisele vastu või silmasin teda mõnel kõrvaltänaval või juhtusime mänguväljakule samal ajal. Lõpuks oli juba imelik mitte teretada, sest nägime nii tihti. Mänguväljakul sattusime ikka rääkima ka, sest ka temal tundusid väikse vanusevahega lapsed olevat ning siis veel rasedana uurisin ikka, et kuidas ja mis ja mis see kõige raskem oli. Sügisel käisime me kolm korda nädalas beebikoolis ja siin kandis nii palju ei jalutanud, seega vahepeal seda emmet eriti ei näinud. Peale Saara sündi me enam beebikooli minna ei saanud ja niimoodi hakkasime iga päev väljas käima ja juhtusime selle emmega jälle kokku ja võtsime kärutamisel ühise suuna. Peagi siis juba vahetasime telefoninumbreid, sest tundus mõistlikum üksteisele helistada, kui lastega väljas olime selle asemele, et pool tundi ringi kärutada ja mõelda, et kas nad on välja ja kus nad siis olla võiks parasjagu.
Kuna nemad käivad igapäevaselt väljas ja meie ka ikka üldiselt ning õues käimise kellaaeg on mõlemil sama, siis kohtumegi praktiliselt iga päev. Liisu ja tema vanem laps, kes on ka tüdruk, saavad koos ringi tuiata, kelgutada, lume sees istuda, mänguväljakul "laevasõitu" mängida jne. Saara ja tema väiksem laps, kes on poiss, magavad vankris ja meie siis saame jutustada lastest ja kõigest muust. Tuleb välja, et meil on üsnagi palju ühist. Minu laste vanusevahe on 1 aasta ja 5 kuud, tema lastel 1 aasta ja 9 kuud. Meie mõlema nooremad lapsed on sündinud novembris, kuid aastase vahega. Nad elavad meist kaks tänavat edasi, täpselt samasuguse planeeringuga väikses kortermajas, täpselt samasuguses korteris, nagu meie ning kolisid siia veidi rohkem, kui pool aastat enne meid. Tema vanemad elavad Räpina kandis ja meie maakodu ning minu vanaema pole ka sealt väga kaugel, seega veedame mõlemad palju aega Setomaal. Tema mees ja minu mees on pärit samast kandist ning nende vanemad elavad üksteisest 30 km kaugusel. No ja igasugu pisiasju on veel nagu, et tema sünnipäev on 10 päeva enne mind ja et me mõlemad olime rasedana enneaegse lapse ohu tõttu haiglas jne. Kõik teemad pole veel jutuks tulnud, mine tea, äkki on veel kokkulangevusi. See muidugi ei tähenda nüüd, et me oleme suurimad bestikad, ammu otsitud hingesugulased ja nägemist kõik mu teised sõbrannad aga tore on, kui on õues käies ka kellegagi väheke vahelduseks juttu ajada. Lisaks on ka Liisul lõbusam, sest nagu ma ütlesin, on tal teise tüdruku näol nüüd mängukaaslane olemas. Muidugi olen ka nii kärutamas käinud, et lastega autoga mõne sõbrantsi juurde sõitnud, sest ükski neist jalutuskäigu kaugusel ei ela ja siis seal kandis kärutanud koos või on mõni sõbrants meie kanti tulnud. Sellised kokkusaamised on toredaks vahelduseks aga paraku iga kord ei viitsi autoga seigelda ja mõelda, et pärast laste uneajaks ikka koju tagasi jõuaks.
No vot, nii et vahel ikka mõni uus tutvus tekib ja nüüd on mul lisaks üks kohalik sõbranna.

XOXX

Pildipost vahelduseks...

Lapsed magavad ja teen praegu ühepajatoitu. Kuna see liha hautamine võtab omajagu aega, tõin arvuti ka kööki ja sattusin pilte vaatama. Panen siia ka mõne.
Tõsine Saara.

Pilt sellest, kuidas Liisu veel akna laua alla mahub.

Kui emme söödab titat ja Liisul igav hakkab,
siis ta muutub loominguliseks.

Pilt on küll udune aga siin ma olen ära tabanud tema
kavala "ma-kohe-teen-pahandust" näo.

Liisu niisama teed keetmas ja emmele poseerimas.

Liisu oma onutütrega. Parimad sõbrad, ausalt.

See siiras pilk. Ja see jube suur lutt.

Kuidas me sööme.

Kuidas me pissime.
Liisu lõunauni.

Kuidas Liisule õeke meeldib.
Nüüd vaatasin kraanikausi poole ja mõtlen, et hoopis nõusid peaks pesema.

XOXX

Tänane öö...

Ükskord avastas Liisu, et ta jõuab oma võrevoodit liigutada. Viimasel ajal on tema lemmik mäng selline, et ta lükkab voodi seinast eemale ja siis jookseb ümber voodi. Emme või issi peab ka jooksma ja veel parem kui mõlemad jooksevad. Sealjuures pole oluline tema jaoks see, et keegi teda kätte ei saaks või tema kedagi kätte saaks, vaid talle lihtsalt meeldib joosta ümber voodi.
Eile õhtul ümber voodi joostes mõtlesime, et äkki võtaks Liisu voodilt need kolm pulka ära, mis ongi mõeldud soovi korral eemaldamiseks. Plaanime Liisule nagunii varsti "suure tüdruku voodi" osta, sest võrevoodit läheks Saarale vaja, kui ta hällist välja kasvab. Mõeldud, tehtud. Mul illustreerivat pilti pole aga ma arvan, et kõik teavad, kuidas see asi välja näeb. Liisu oli ülimalt vaimustuses. Käis voodist sisse ja välja ja mängis "tuttusse" minekut, nagu tema seda nimetab.
Kui tuli päriselt tuttusse mineku aeg, viis Rattahull Liisu voodisse. Istusime teleka ees ja mõtlesin, et nonii, mitu korda ta voodist välja tuleb. Ei tulnud mitte kordagi ja uinus vaikselt ise, nii nagu alati. Rattahull kahtlustas, et äkki ta suutis õhtu jooksul juba ära unustada selle "augu" ja pimedas toas seda ei näinud, ja kuna varem voodist välja tulemise võimalust pole olnud, siis ei osanud ta ka selle peale tulla. Enne, kui ise pärast magama läksime, piilusin veel Liisut ja panin talle ilusti tekid peale. Kõik hästi, nii nagu alati.
Kella ühe paiku öösel kuulsin Liisu toast sellist natuke nutust häält. Ma ei teinud sellest välja, sest Liisu teeb vahel läbi une häält, ka sellist nutust häält vahel. Paari sekundi pärast kuulsin jälle Liisut. Endiselt ei teinud ma välja. Siis tegi ta jälle häält ja korraga meenus mulle, et voodis on ju auk ja võib-olla on ta sinna kuidagi pahasti jäänud. Läksin tema tuppa ja leidsin Liisu tema voodi eest põrandalt. Ilmselt polnud ta väga valusasti kukkunud, sest mütsu ma ei kuulnud ja ta oli end põrandal sättinud juba nii, et ta oleks seal edasi maganud. Tõstsin ta voodisse. Läksin ise ka tagasi voodisse ja mõtlesin, et kuidas ta niimoodi siis välja sealt pudenes.
Poole tunni pärast ärkasin jälle Liisu nutuhääle peale. Seekord kõlas see juba õnnetumalt ja läksin kohe vaatama. Liisu oli selili põrandal. Vist oli ta ikkagi unesegane, sest võtsin ta korraks sülle ja panin voodisse ja ta magas ilusti edasi. Vaatasin, et nüüd aitab ja panin kohe pulgad ette tagasi ja Liisu magas ilusti hommikuni.
Mulle on täiesti aursaamatu, et kuidas ta sellest 30-40 cm laiusest august, mis on keset voodit, nii täpselt välja pudenes. Mulle on jäänud alati mulje, et Liisu magab suhteliselt rahulikult. Muidugi keerab ta külge aga hommikuti on tal alati kõik tekid ilusti peal olnud ja sellest on jäänud mulje, et juu siis ta öösel väga rahmeldanud ja sipelnud ei ole. Mõnikord, kui Liisul on õhtul uinumine kauem aega võtnud ja ta on veel voodis jutustanud enda ette, siis ta on 180 kraadise pöörde teinud ja pea teises otsas maganud aga siis olen ta õhtul veel õiget pidi tõstnud ja hommikul on ta ka ikka õiget pidi voodis. Nii, et nagu öeldud, ma ei saa aru, kuidas ta niimoodi sealt voodist välja pudenes. Ta pidi ikka täitsa istuli siis vahepeal olema, sest pikali olles ei ole sealt võimalik lihtsalt välja kukkuda.
Tundub, et me olime eriti optimistlikud arvates, et selles vanuses saab Liisu juba tavalisse lastevoodisse magama panna ja võrekas saab Saarale. Ma ei tea, kuna Liisu saaks üldse tavalises voodis magamisega hakkama? Oeh... Ja kuidas ta sealt august ikkagi välja kukkus???

XOXX

Kuidas nad teavad...

Kas ma olen ikka öelnud, et meie Liisu on geenius? Ma tegelikult tean, et olen küll aga no ta lihtsalt jätkuvalt hämmastab mind. Või siis hämmastab mind see, kuidas lapsed ongi nagu käsnad ja imevad kõike endasse ja jäljendavad täiskasvanuid ja õpivad ilma, et me neid õpetaks.

Näiteks oskab Liisu juba ammu öelda sõna "sisse", sest ta paneb igasuguseid asju igale poole sisse, kuhu vähegi saab. Olgu see siis kilekoti sisse, oma mängukoti sisse, tassi sisse või kuhu iganes ja siis ta näitab mulle seda ja ma mutkui julgustan teda ja räägin, et "panid sisse jah!". Vahepeal hakkas talle meeldima uste kinni panemine. Pani vannitoa ukse kinni ise ja magamistoa jne. Mõnikord on ta ise esikus ja paneb kõikide tubade uksed kinni, kuhu esikust saab ja siis ise on seal kinnises esikus. Ükskord, kui ma siis tahtsin toast välja tulla, siis ma koputasin uksele. Liisu lükkas siis ukse lahti ja see tegi talle palju nalja. Vahepeal koputab ise teiselt poolt vastu ka. Ühel õhtul toimetasin midagi Saaraga magamistoas ja Liisu läks toast välja ja pani ukse kinni. Teadsin, et Liisu on teisel pool ust ja koputasin uksele. Koputuse peale ütles Liisu "Sisse!". Tegin imestusest suuri silmi ja ust avades oli Liisu nägu naerul. Rattahull oli sama imestunud. Küsisin temalt, et kas ta on seda õpetanud Liisule ja ta vastas eitavalt. Mina ei ole ka talle seda õpetanud. Ma ei teagi, kust ta selle õppinud on, sest me kodus Rattahulluga ei hoia uksi kinni ja ei koputa niimoodi ustele ega oota luba sisenemiseks. Võib-olla on ta midagi sellist telekas näinud või kui me kuskil arstil oleme käinud, ma ei tea. Ja nüüd, kui Liisu kuskil ukse kinni tõmbab ja uksele koputada, siis kutsub Liisu ilusti "Sisse!".

Meie kodus ei lenda postkasti tulnud reklaamlehed kohe otsejoones prügikasti. Liisule meeldib raamatuid vaadata ja ka neid reklaamlehti. Umbes aastaselt, kui Liisu vahepeal üldse süüa ei tahtnud, siis haarasin köögilaualt ühe lehe ja hakkasin talle lappama neid ja Liisu vaatas väikseid pildikesi ja nii tähelepanu hajutades sõi ta ilusti kõhu täis. Siis oskas ta väheseid sõnu öelda ja peamiselt osutas koeratoidu pakenditele, kus oli koer peal ja ütles "aua". Hiljem lisandusid ka "lilled" ja "tita" mähkmepakkide pealt. Vahepeal oli Liisu isu hea ja siis jäi reklaamide sirvimine sujuvalt ära. Hiljuti oli jälle mingi jant söömisega ja laua pealt jäi näppu Bauhofi leht ja hakkasin seda lehitsema ja küsima Liisult järjest, mis on mis. Muidugi tundis ta ära lilled ja papud ja kell. Trellidele osutades arvasin, et ta ütleb mulle "põrra", sest nii ütleb ta kõikide põrisevate asjade kohta, sealhulgas tolmuimeja, föön ja pesumasin. (Ja r-täht tuleb Liisul väga ilusti välja). Näitasin trelli peale ja Liisu ütles "issi!", mis on ju õige, sest issi teeb trelliga tööd. Hakkasin talle sealt veel igasuguseid asju näitama, mida ta ilmselt ära tunneb, kuid mida ma talle otseselt õpetanud ei ole. Näiteks näitasin valamu segisti peale ja Liisu ütles "vesiiii". Täiesti õige, kraanist tulebki vesi ju. WC-potile näidates ütles Liisu "kaka", noa peale näidates ütles Liisu "aiai", välisukse pilte näidates ütles Liisu "õue". Kas pole hämmastav, milliseid seoseid laps loob? Ta ei oska öelda selle asja nimetust, kuid ta teab, mis sellega teha saab. Sarnast seoste loomist olen täheldanud ka näiteks riiete puhul. Kui Liisu käib pesukorvi kallal või kapis ja mõni riideese jääb näppu, siis ta tuleb näitab mulle seda ja ütleb "issi" või "emme" või "tita", vastavalt sellele, kellele antud riideese kuulub.

Ja viimaks avastas ta mõni aeg tagasi veel ühe seose. Nimelt selle, et kui asjad on kõrgel ja neid kätte ei saa, siis saab lükata sinna tooli või oma vannitoa puki või ümberpööratud pesukausi, sinna peale ronida ja saabki ihaldatud esemed kätte. Me Rattahulluga tükk aega mõtlesime, et millal ta selle ära tabab ja seni kuni ta veel seda ei teinud, oli meil hea meel, sest nüüd on see asjade eest panemine veelgi keerulisem ja veel rohkem tuleb seletada, et seda või teist ei tohi võtta. Ja kui muidu käidi enamasti köögi tasapindadelt asju otsimas, siis nüüd on avastatud ka riidekapp.


Lisaks püüab Liisu jäljendada igasuguseid tegevusi, mida emme ja issi teevad. Näiteks, kui Rattahull on jätnud noa köögis kuskile tööpinnale laokile ja Liisu on selle toolile ronides avastanud, siis võtab Liisu ka kurgi (meil on puu- ja juurviljad ühes kausis köögikapi peal) ja torkab noa sinna sisse. Lõigata ta veel ei oska aga ta teab, et nuga sinna kurgi sisse kuidagi niimoodi käib. Või kui köögikapile on jäänud nuga ja näiteks kinnine küpsisepakk, siis ta torkab noa sinna sisse, sest ta on näinud, kuidas emme avab noaga näiteks hakkliha pakendit. Rääkimata muudest igapäevastest asjadest nagu riiete pesumasinasse panemine või mingite suvaliste riiete pesukaussi panemine, nii nagu emme puhaste riietega teeb, püüd panna võtmeid lukuauku, oma nukutita teki alla tuttu panemine ja head ööd musi tegemine, põranda pühkimine, vatitikuga kõrvade puhastamine, mandariinide koorimine jne jne, neid näiteid võib tuua palju.

Nii on, et lapsed peegeldavad meie enda käitumist ja nii nad õpivadki. Teinekord võib-olla meie endi tahtmata, seega alati peab ennast jälgima, mida teed, kuidas astud ja mida ütled, sest järgmisel hetkel võib laps samamoodi teha.

XOXX

Tänane päev...

Tuleme hommikuselt jalutuskäigult ja kõik on ilus ja tore. Liisu ei jooksegi korteriuksest sisse saades kohe poriste saabastega elutuppa ning kuni ma teda lahti riietan, ei hakka isegi Saara viuguma, et tal on palav. Nagu öeldud kõik on ilus ja tore.
Vahetan Saara mähkme ja hakkan teda söötma. Liisu istub diivanil minu kõrval ja vaatab raamatut. Ühel hetkel hakkab ta sellel papist raamatul lihtsalt kihte vähemaks rebima. Siis kuulen, kuidas Saara plöristab äsja pandud mähkme täis. Tean, et pean kiirelt reageerima, sest muidu tuleb see ülivedel värk kohe mähkme äärtest välja ja kuna Saaral on peale rota vaktsiini saamist kõht suht lahti, siis on enamik tema riideid kakasena pesukorvis, mis sest, et üleeile alles pesin pesu.
Kiire spurt vannituppa tasus end ära, sest kaka pole veel mähkmest välja pääsenud. Liisu tuleb kaasa ja tahab kraanikausis voolava veega, mille ma olen voolama lasknud, et parajalt soe vesi saaks, solistada ja saab pahaseks, et ma ühel hetkel palun tal lõpetada, sest tita tagumik on vaja ära pesta. Saara jälle mähitud, lähen teda edasi söötma.
Kui Saaral kõht täis, siis on Liisu kord. Panen eilse hakklihaga risotto pannile soojenema. Liisu ripub juba oma söögitooli küljes. Panen ta sinna istuma ja annan kätte ühe viilu paprika-juustu stritslist, mis kohalikust pagariärist üks päev toodud sai. Risotto saab soojaks, õigemini kuumaks ja üritan lahtise akna all seda veidi maha jahutada. Kui see juba okei tundub, annan selle Liisule ette. Liisule tundub see aga endiselt liiga kuum või siis maitseb sai lihtsalt paremini. Jahutan veel risottot ja saan talle ühe lusikatäi suhu pista. Nüüd on lapsel suu saia ja riisi täis ja miski alla ei lähe. Annan talle tema tassiga piima juua. Paar ampsu õnnestub veel talle sisse sööta.
Tunnen mingit vänget lõhna ja kahtlustan, et Saara on jälle kakanud. Nii on. Võtan ta lamamistoolist ja lähen vannituppa lootes, et Liisu sööb samal ajal edasi. Vannitoas avastan, et olen reageerimisega hiljaks jäänud ja lapse body ja sipukad on helepruuni ollusega koos. Kõik riided tuleb seljast kakkuda. Lähen otsin kapist viimased puhtad riided Saarale ja tsekin Liisut vahepeal. Liisu on kallanud kõik piima, mis tal tassis oli, söögitooli lauale ja plätserdab seal sees. Ütlen talle umbes saja miljondat korda, et nii ei tohi teha, sest täpselt niipalju kordi enne on ta seda ka juba teinud. Õnneks käib laua kandik pealt ära ja viskan selle vannituppa vanni. Enne veel torkan paar lusikat risottot Liisule suhu. Mähin ja riietan Saarat ja lähen tsekin Liisut jälle. Liisu üritab mulle eriti selgelt selgeks teha, et talle risotto täna ei maitse, küünitab üle söögitooli ääre ja laseb kõigel sellel, mis suus oli, põrandale kukkuda. Riis põrkab nii ilusti igas suunas laiali. Ütlen talle ärritunult ja juba kõrgendatud toonil, et nii ei tohi teha ja veelkord, et sööki ei tohi maha sülitada ja lähen kiirelt lõpetan Saara riietamise.
Saabun kööki. Liisu hakkab toolist välja nihelema ja hoian teda lihtsalt jalgadest kinni, et ta püsti ei saaks tõusta. Püüan talle seletada, et teeme nämm ära, siis saab oppa. Üritan talle veel paar ampsu risottot ikka anda, et tema lõunasöök ainult saiast ei koosneks. Muidugi ajab Liisu selle ka välja ja hakkab vahelduseks kiledal häälel kisama. Vahepeal on kätte jõudmas Saara uneaeg ja ta muutub lamamistoolis aina seda sama kõrinat vahtides juba virilaks. Tundub, et Liisu täna süüa nagunii ei taha ja tõstan ta toolist välja. Samal ajal jõuab ta pudipõlle sisse kogunenud riisi ka põrandale kallutada. Enne kui Liisu jooksu paneb, jõuan ta suu puhtaks pühkida ning kui ta minema kepsutab, näen kuidas ta varrukatelt ja sukapükstelt riisi terakesi igale poole põrandale kukub. Ohkan, võtan viuguva Saara ühte kätte ja lapi teise kätte ja püüan põrandalt riisi ja hakkliha ja brokkolit kokku pühkida.
Saara jääb üsna koheselt mu sülle magama ja panen ta voodisse. Vahetan Liisul piimased ja riisised riided, istun temaga natuke diivanil ja rahuneme mõlemad. Lähme lastetuppa ja loen talle ühe viie lauselise unejutu, mida iga kord enne magama minekut talle loen. Ta kallistab mind kõvasti ja panen ta voodisse. Tekid peale, pai ja dadaaa, uks kinni ja Liisu uinub piuksugi tegemata.
Teen endale teed ja otsin kommivarudest välja lemmik kommid ja lihtsalt istun diivanil. Miks ma niimoodi ärritusin? Milles Saara süüdi on, et ta rota elusvaktsiini läbi põeb? Ega Liisu ei teegi ju koostööd, kui teda tagant kiirustada... Oeh jah... Joon oma teed ja luban endale, et püüan parem ema olla...

XOXX