Páginas

Kuidas mu aju mind vahepeal alt veab...

Ma ei tea, kas see on sellest, et koguaeg peab mingeid asju meeles pidama seoses lastega või sellest, et ammu pole tööl käinud ja ajuga tööd teinud või lihtsalt vanadusest aga aeg-ajalt tekib mul täielik ajuerror, kus mu aju paneb mind uskuma uskumatuid asju või pühib mingid asjad sealt lihtsalt minema. Noh, sellest ma olen juba kirjutanud, kuidas ma rasedana paar korda rahakoti kuskile unustasin, kuid viimase aja näited on markantsemad.
Näiteks vajas meil maal köögis pliit parandamist ja natuke uuesti vooderdamist ja ma olin emale kunagi kevadel lubanud, et ma maksan selle eest ise. Eelmisel nädalal otsis ema töömehe ja kutsus vaatama ja leppis kokku mis vaja ja käis ostis uue pliidiraua ja rääkis mulle, mis siis kõik maksma läheb. Ma nagu naljatades küsisin, et noh, kes siis maksab. Ema oli üsna imestunud ja ütles, et ma pidin ju maksma, et ma ise rääkisin. Mulle tuli see täieliku üllatusena! Mitte, et mul midagi selle vastu olnud oleks aga mulle absoluutselt ei meenunud selline jutuajamine. Absoluutselt! Lõpuks vist midagi veidi hakkas koitma, et vist tõesti rääkisin midagi sellist, kuid esialgu mõtlesin küll, et misasja see ema ajab.
Möödunud laupäeval tuli töömees siis pliiti parandama. Nädala sees tekkis arutelu, et nädalavahetusel on vaja vennalapsi hoida ja mu ema ütles, et ta on maal, et äkki saan mina. Mina olin mõttes plaaninud, et lähme terve oma perega maale (jah, ma teadsin, et töömees ka tuleb). Ema siis jälle imestunult räägib, et ta ju rääkis, et töömees tuleb ja, et ma ilmselt ei saaks lastega tulla, sest süüa ei saa hästi teha ja lapsi ei saa magama panna, kui töömees mässab seal. Mulle jälle üldse ei koitnud, et mu ema oleks sellist juttu mulle rääkinud. Me rääkisime küll töömehe tulekust, kuid seda muud juttu ei oleks mu aju nagu üldse registreerinud.
Nüüd tulevad ekstreemsemad näited. Väljasõit meil siiski nädalavahetusel oli ja pakkisin ühel hommikul igasugu asju. Toimetasin nii elutoas, kui magamistoas ja kui Saara ei tahtnud üksi olla, siis võtsin ta sinna tuppa põrandale, kus isegi olin. Pakkisin magamistoas riideid koos Saaraga ja pärast jooksin veel tube mööda ringi ja Saara panin vahepeal elutuppa. Toimetasin ja mõtlesin, et vaatan, mis lapsed teevad ja ega Liisu mingit pahandust ei tee. Liisu ja Saara olid elutoas ja mõtlesin endamisi, et ahah kaks last on siin ja kolmas on magamistoas. Läks mööda julgelt kolm sekundit enne, kui ma mõtlesin, et...

...wait? what? Mul on ju kaks last mitte kolm. Ja siis vaatasin veel üle, et ahah, nad mõlemad on ikka elutoas ja magamistoas ei ole kedagi. Kuid korraks pani mu aju mind uskuma, et mul on kolm last ja see tundus mulle täiesti normaalne.
Täna käisin lastega õues ja Liisu hakkas lõpuks pulgakommi manguma. Kuna mul nagunii oli vaja piimaosta, siis otsusasin kohalikus väikses poes käia. (Jah, me oleme ikka veel ema juures, sest Rattahullul on nii palju tööd, et isegi kolimiseks pole aega). Kuna oleme seal ennegi jäätist ja pulgakommi ja kõrrejooki käinud ostmas, siis on Liisu poetädile hästi teada. Liisu hõikab alati üle poe "Terrrreeeee!" ja tädi tervitab rõõmsalt vastu ja laseb pulgakommi valida ja on alati lahke ja abivalmis. Tavaliselt on magav Saara poe ees vankris, kuni me Liisuga 1-2 asja ostame. Täna oli jube palav ilm ja Saara ei maganud õues eriti pikalt ja vankris ka enam lõpuks olla ei tahtnud ja võtsin ta sülle ja poodi kaasa. Võtsin paar asja ja maksmise ajal küsis poetädi, et "Kui vana tema on?". Olin veits segaduses ja mõtlesin, et ta on Liisu vanust juba varem küsinud ja teab, et Liisu saab kaheseks, kas ta küsib jälle Liisu vanust? Siis vaatasin sinna poole, kuhu poetädi vaatas, ehk siis enda süles olevale Saarale otsa ja siis nagu meenus, et aaaa, mul on täna Saara ka ju poes kaasas!!! See lapse süles tassimine on nii loomulik ja automaatne, et mul oli vahepeal lihtsalt meelest läinud, et mul on laps süles. Vastasin siis poetädile ja sooritasin oma ostud ja pärast poest väljudes mõtlesin, et no täitsa lõpp ikka, kuidas selline asi võimalik on??? Ei, ma ei unustanud Saarat selles mõttes ära, et oleksin kasutanud oma mõlemat kätt ja ta maha pillanud või midagi sellist, vaid lihtsalt nagu ei pannud enam tähele teda enda süles. Uskumatu lihtsalt...
Pean vist hakkama mingeid neid mälu parandavaid toidulisandeid sööma või äkki on see kõik ikka mööduv...?

XOXX

Viiruste hooaeg 2015/2016...

Kui siit vasakult teemade pilvest valida "pisikud kallal", siis leiab mitu mitu postitust sellest, kuidas Liisu terve eelmise kevade ja pool talvest haige oli. Peamiselt vaevas teda nohu, mis on talvel suhteliselt tavaline, kuid mis alati tekitas tal mõne tüsistuse: pidevalt oli selleks kõrvapõletik aga ka korra näiteks lümfipõletik. Seetõttu on mul eelmise aasta esimene pool peamiselt meeles kui pidev võitlus haigustega. Suvel olid õnneks pisikud surnud ja Liisu ka terve. Mida lähemale tuli sügis, seda rohkem hakkasin kartma, et kuidas meil see talv kahe (haige?) lapsega läheb.
Mäletan, et septembris oli Liisul hooaja esimene nohu, mis päädiski vist lümfipõletiku ja antibiootikumi kuuriga. Käisime paari kurgu-nina-kõrva arsti juures ning nii nemad, kui ka perearst soovitasid meil lasta Liisule teha pneumokokk vaktsiin streptokokkide vastu (või oli see vastupidi?), mis põhjustavad keskkõrvapõletikku, kopsupõletikku, põskkoopapõletikku ja meningiiti. Kuna tõesti iga nohu mõne tüsistuse tekitas, siis lasin Liisu sügisel vaktsineerida.
Järgmine episood meenub mulle novembrist, kui Saara sündis. Päev peale sünnitamist tekkis mul haiglas nohu ja pidev peavalu ning silmad jooksid vett. Vist oli organism nõrgestatud ja mingi pingelangus ja seal haiglas nelja seina vahel kuskilt see nohu tuli. Tänus sellele olen kõikidel haiglas tehtud piltidel silmad punased ja vesised ja üldse näen välja nagu räsitud kass. Koju saades kestis see veel paar päeva. Ei mäleta kas palavik ka oli. Lastest põdes ka Liisu siis kergemat nohu, kuid tõesti väga kergelt. Vist kaks päeva õrnalt nina jooksis ja tema olemine sellest eriti häiritud ei olnud.
Kõige selle valguses lasin katsikulistel Saarale kinkida inhalaatori, sest väikestel beebidel peale nina loputamise ja auru hingamise suurt midagi teha ei saa nohu raviks. Jaanuaris tunduski, et Saaral on kerge nohu. Paksu tatti pidevalt ninast ei tulnud aga magamise ajal läks nina kolle täis ja ka päeval oli hingamisest kuulda, et midagi ninas on. Aurutamine pani hästi nina jooksma ja saime sellest väiksest nohust ilusti lahti. Samal ajal oli Liisul mingi köha tekkinud. Päeval ta ei köhinud aga öösel ja eriti vastu hommikut paukus ta läbi une päris korralikult. Võib-olla oli see kõik kuidagi kesküttega ja õhu kvaliteediga üldse seotud, sest siis olid ka hästi külmad ilmad. Tahtsin ka Liisule auru teha, kuid aurutaja põrinat ta kartis ja mingit auravat lähenevat maski veel rohkem ning aurutamisest ei tulnud midagi välja. Perearsti soovitusel andsin siis üldse Prospan siirupit nädalakese ja Liisu köha oli samuti läinud.
Varsti olin ise nohus ja kurguvalus. Esimesi sümptomeid tundes krabasin apteegist kohe looduslikud imemistabletid (nime ei mäleta) kurgule ja nohu jaoks Sinupret tabletid. See Sinupret on üks imerohi. On samuti looduslik ning võtab alati ülikiiresti nohu ära ja kiirelt jaole saades ei lase nohul üldse tekkidagi. Vähemalt minu puhul toimib see küll alati. Ka Rattahull kaebas paaril korral kurguvalu ja paar korda talve jooksul nuuskas nina, kuid temal läksid kõik asjad paari päevaga iseenesest üle. Sellistel juhtudel kartsin alati, et emb-kumb laps ka nohusse jääb. Õnneks olid nemad tugevad ja meie käest midagi ei korjanud.
Ja nüüd on paari päeva pärast juuni kuu, ehk siis viiruste kõrghooaeg läbi. Nii, et meie lastel läks ülikergelt see talv ja ma olen ütlemata õnnelik, et ei olnud mingisugust pidevat arstide juures käimist, rohtude ostmist, laste tohterdamist, toas passimist ja muretsemist. Meie uue elukorraldusega ja kahelapse majandamisega oli jändamist nii ehk naa ja kui oleks lapsed pidevalt haiged ka olnud, siis ma oleks küll vist väheke hulluks läinud.
Mõni ema küsis, et mis ma tegin, et lapsed terved olid ja kas andsin neile ka mingeid toidulisandeid või vitamiine. Lastele manustasin igapäevaselt D-vitamiini nii, nagu see nagunii on pisikestele ette nähtud ja soovitatav. Ka ise sõin D-vitamiini, mõni päev kindlasti unustasin võtta ning Rattahull võttis paaril korral terve talve jooksul, kui ta seda purgikest märkas kohvipaki kõrval. Muud me midagi lisaks ei manustanud. Usun, et Liisu puhul on kindlasti aidanud ka see pneumokokk või streptokokk vaktsiin ja Saara puhul minult saadud antikehad, mis vastsündinut esimesed kuus kuud enam-vähem kaitsevad haiguste eest. Küsisin perearstilt, et kas peaks ka Saarale laskma sama vaktsiini teha, mis Liisule sai, kuid ta arvas, et vaatame, kuidas teine poolaasta möödub ning seda saab teha iga kell. Viimaks usun, et kõige rohkem aitas immuunsust tugevana hoida igapäevane värske õhk. Käisin ja käin praegugi lastega iga päev vähemalt paar tundi väljas. Talvel kõige külmemate ilmadega Saara pärast ikkagi ei julgenud minna ja mõnel paduvihmasel päeval sai ka kodus oldud, kuid muidu alati. Sobiv riietus selga ja välja. Väljas käimise eesmärk oli üldiselt muidugi lihtsalt toast välja pääsemine ja Liisule tegevuse pakkumine, mille positiivne kõrvalmõju oli lihtsalt hea tervis. Kui ennetamisest veel rääkida, siis ei hoidunud me ka avalikest kohtadest. Kui vaja, siis sai Liisu ikka toidupoodi kaasa võetud, kus ta ostukärus istus ja selle sangast kinni hoidis, mida sajad inimesed on puutunud. Muidugi ei tormanud ma last pisikute pessa viima aga teinekord lihtsalt muud moodi ei saanud ja üks lastest oli vaja poodi kaasa võtta. Nii poeringilt, kui õuest tulles oli/on toas esimene kohustuslik toiming kätepesu, mis on ilmselt kõigile täiesti loomulik ja tavaline.
Ei tea, kui palju sai teadlikult ise ära tehtud või oli see lihtsalt juhus, et meie ja lapsed sellel talvel ja kevadel terved olime, kuid nii ta läks. Ja nagu öeldud, siis tõesti õnn, et see nii läks, sest tegemist oli niigi. Äkki meie lastel see immuunsus, mis eelmine talv vähemal Liisul küll kehvake näis olevat, ikkagi töötab ja mõni talv tuleb veel selline...


XOXX

Pildipost: Me Vanaema juures õues...

Kuna oleme Vanaema juures olnud juba kuu aega, siis on vahepeal kevadest saanud suvi. (Remont on tegelikult nüüd valmis aga käib ehitusjärgne koristamine veel. Katsun ühe remondi postituse ka teha varsti.) Maitsekust ei tasu riietest otsida, sest kaasas on meil siin piiratud valik riideid ja tihti olid kokkusobivad komplektid alati toas juba ära määritud. 








Ka siit leidis Liisu ühe kohaliku sõbranna, kellega sai pea iga päev koos mängitud ja kes on temast kuu aega noorem. Juhtumisi lähevad nad sügisel samasse lasteaeda ja samasse rühma.




Saarast paraku pilte pole, sest tema lihtsalt magab alati vankris. Temast on üks pilt Vanaemaga maal. 


XOXX

Kuidas Liisu koolis käib...

Mänguka lähedal on staadion, kus toimuvad algkooli kehalise kasvatuse tunnid. Veidi edasi, majade taga on metsatukk, kus on discgolfi rada ja jooksurajad ning mõnikord toimub keka tund hoopis seal. Lapsed tulid metsast ja kogunesid staadionil, kus ka Liisu parasjagu ringi tuias. Veidi aja pärast saabus õpetaja metsast ja teatas lastele:

"Kolm last on veel metsas: Abigail, Patricia ja Emma!"

Muigasin endamisi ja mõtlesin, et tundub, et ühtegi eestlast ei olegi. Võib-olla ainult Emma.

Eks see on igaühe enda otsustada, mis nime ta lapsele paneb ja see ei olegi kerge otsus. Ega ma olen ise ka Liisule sellise vähem tuntud nime pannud. Aga neid eel pool mainitud nimesid kuuldes pani see mind lihtsalt mõtlema, et millised trendid vahepeal valitsevad ja kuidas tahetakse lastele eriti läänelikke ja rahvusvahelisi nimesid panna, milles kuidagi Eesti hõngu pole. Aga nagu öeldud, see on igaühe enda asi. Palju neid täiesti Eesti nimesid üldse on... paljud on ikka mujalt laenatud või mingite mõjutustega. Ja kümne aasta pärast võivad need nimed ilutseda nimede statistika edetabeli tipus, kust on ära kadunud Rasmus ja Mart ja Liis. Selline on elu...


Rääkides veel sellest staadionist ja keka tunnist, siis saan Rattahullule iga päev naljaga rääkida, kuidas Liisu käis jälle koolis. Tunniplaanis on ainult kehaline kasvatus. Staadion on mängukalt näha ja muidugi on enne lõunat seal tunnid. Liisut tõmbab nagu magnetiga laste ja jooksmise ja hüppamise ja pallide poole, nii et kui ta seal esimest korda lapsi märkas, vudis ta kohe kiiresti sinna poole. Seni, kuni ma jõudsin Saara käru haarata ja Liisule järgi kärutada, hüppas tema juba hoojooksuga teiste eeskujul kaugushüppe kasti. Noh, tegelikult segas keka tundi. Võtsin tal käest kinni ja meelitasin ta kasti kõrvale vaatama. Õnneks ei olnud õpetaja kuri, vaid kiitis takka ja ütles naljaga, et Liisu on suurematele eeskujuks.
Nüüd on Liisul staadionile tee selge ja oleme seal igapäevased külalised. Küll käib ta jälle kaugushüppajatele kaasa elamas või soojendust kokku-lahku hüpates kaasa tegemas või suurt soojendusringi läbi pargi kaasa jooksmas või niisama huviga pealt vaatamas, mis need suuremad lapsed teevad. Ka lapsed on väga sõbralikud ja ütlevad talle tsau ja teevad pai ja ühel korral aitas üks poiss talle crocsid jalga, kui need jooksmise pealt ära tulid ja ma ise veidi kaugemal olin. Keka õps viskab ka esimesest korrast peale alati rõõmsalt käppa ja ma alati mõtlen, et kas sellepärast, et Liisu seal koguaeg tolkneb või äkki tunneb isegi mindki ära, sest ka meie klassi poistele oli ta kunagi kehalise kasvatuse õpetaja ja teine kord asendas meie õpetajat ka.
Kui vaja, siis ikka meelitan Liisu staadionilt ära või viin ta vähemalt veidi eemale kõrvalt vaatama, sest ninapidi juures ja ees olles ta ikkagi segaks tundi. Nii kaua, kui ei sega, las olla. Tore kui mingi spordigeen on sees ja lapsele hüpata ja joosta meeldib.


XOXX

Kuidas minust sai nominent...

Juba pea nädal aega olen tahtnud kirjutada blogiauhindade jagamisest aga vahepeal on elu üsna kiire olnud. Käisime teatris, sünnipäeval, pidasime emadepäeva, külastasime vabadel hetkedel kõikvõimalikke ehituspoode ning elasin üle oma elu kõige kohutavama hambaarsti kogemuse. Viimane on suuresti mu enda süü, sest raseduste ja imetamistega on kehal aineid vajaka jäänud, laste kõrvalt on enda söömisharjumused mitte eriti regulaarsed ja valikud mitte nii head, kui võiks ning ka suuhügieen on lohakamaks muutunud. Selle tulemusena on üks osa hammastest päris kehvas seisus, üks auk ajab teist taga ja paaril hambal on pooleli juureravi. Nii, et olen saanud mõnusalt hambaarsti juures käia ja enda raha sinna tassida. Antud külastuse tegi ka hullemaks näiteks see, et üks närv, mis pidi surnud olema, seda ei olnud ning kolm korda otse hambasse närvi sisse süstitud tuimestus ei toiminud. Ma pole kunagi hambaarsti paaniliselt kartnud, pole kunagi hambaarstil nutnud ega karjunud ja kõik ebamugavused on olnud talutavad, sealhulgas ka nelja tarkusehamba välja opereerimised. Kuid seekord karjatasin ikka korralikult üle terve korruse ja terve visiidi aja tahtsin lihtsalt nutta. Korraks nutsingi ja siis nutsin veel pärast autos ja natuke kodus ka, sest kogu see kogemus oli nii emotsionaalne ja kurnav. Ma võiks vabalt veel kolm last sünnitada selle asemel, et sellist visiiti jälle üle elada. Ja asi ei olnud ka kindlasti hambaarstis, sest tema tegi kõik, et seda kõike minu jaoks vähegi kergemaks muuta. Nii, et soe soovitus kõigile, hoolitsege oma hammaste eest!
Nüüd olen pool postitust juba täiesti teemavälistest asjadest kirjutanud. Igatahes, olen blogiauhindade jagamisega sel ja eelmisel aastal nii palju kursis olnud, kui Mallukas sellest kirjutanud on. Mingi ajani sai nominente esitada ning eelmisest nädalast läks hääletamine lahti, millest sain jällegi Malluka blogist teada. Mõtlesin ka pilgu peale visata, sest loen päris mitmeid blogisid ning miks mitte enda lemmikute poolt hääletada. Kerisin järjest kategooriaid läbi ja hääletasin seal, kus oli, kelle poolt hääletada ning kus ei olnud, jätsin vahele. Pere- ja beebiblogide kategooriani jõudes panin kohe Isa Blogile oma hääle ära ja kerisin edasi ja mis mina näen... Samas kategoorias on ka minu blogi ilusti üles seatud.

Vaatasin veel mitu korda, et kas see ikka on minu blogi ja veerisin tähti kokku ja tõesti tõesti ongi minu blogi ka seal uhkelt rivis. Nii palju, kui ma teadsin, siis tuli blogijatel enda kandidatuur ise üles seada. Mina seda teinud ei olnud. Minu blogi on selline pisike ja vähetähtis Eesti blogihiidude hulgas ning täidab peamiselt päeviku eesmärki, et saaks ka hiljem meenutada toredaid seiku lastega ja ilma. Samuti saavad blogi kaudu ka kaugemal elavad sugulased ja tuttavad end meie pere tegemistega kursis hoida. Kui on teisigi, kes siit midagi kasulikku leiavad, siis on see ainult tervitatav. Samas postitan ma suhteliselt harva nii, et kui ongi mõni uus "võõras" lugeja, siis ilmselt mõne pikema pausi järel kaovad nad ära. Vähemalt ma ise arvan nii. Külastatavuse statistikat vaadates loeb ühte postitust keskmiselt kümme inimest. On ka postitusi, mis otsingutes ette viskavad seoses beebindusega ning paaril postitusel on pea 300 klikki olnud. Kuid üldiselt on numbrid tagasihoidlikud ja oma kümmet püsivat lugejat oskan tõenäoliselt nime pidi nimetada. Seda suurem oli minu üllatus, et keegi on siiski sinna nominentide hulka (vist siis minu nime all) mind esitanud. Kuid üllatus oli siiski meeldiv, sest see keegi on minu blogi piisavalt heaks pidanud, et see seal kandideerida võiks. Seega, suured tänud, juba see on tunnustus minu jaoks! :) Suure tõenäosusega ma oma kategoorias ei võida, sest seal on mitmeid sõnaosavaid ja tuntud kirjutajaid, kelle blogisid ma isegi loen.
Muidu on see tore ettevõtmine, sest ilmselt soovib iga avalikult blogija mingitki tunnustust või tähelepanu saada ning on inimesi, kes oskavad väga hästi kirjutada ja arutleda, naerma ja nutma panna, kelle pilte on ilus vaadata ja kelle eludele tahaks kaasa elada. Seega, miks mitte! Kellel asja vastu huvi tekkis, siis hääletada saab siia klikates. Kindlasti võib sealt leida ka hoopis uusi ja huvitavaid blogisid lugemiseks.
Ja nagu siit postitusest selgus, siis seda, kuidas minust sai üks nominent, ma tegelikult ei teagi...

XOXX

Kuidas Liisu minus õudu tekitab...

Pole vist kellelegi üllatuseks, et beebid ja väikelapsed uurivad maailma ja saavad sellest paremini aimu, kui nad kätte juhtuvaid asju suhu topivad. Suus on ju igasugused sensorid ja maitsemeeled jms. Näiteks paneb praegu Saara absoluutselt kõik asjad suhu, mis tema kätte satuvad. Kuna ta rullib end hoolega üle toa ja Liisu kipub asju jätma sinna, kuhu juhtub, siis satub Saara suhu ikka igasugu asju. Õnneks on need siiski suhteliselt ohutud ja kõige kehvem kätte sattuv variant on paber, mida Saara närida armastab.
Liisuga oli sama moodi. Kõik mänguasjad ja muud asjad läbisid vastupidavustesti tema suus. Kui ta oli beebi, siis ma kohe arvasin, et oo jee, kohe hakkavad hambad tulema. Hambaid ei olnud tal siiski terve esimene eluaasta. Eelmisel suvel, kui ta oli aastane ja veidi peale, käis hoogne liiva, kivide, muru, lehtede, puukoore, maas vedelevate õunte ja muu loodusliku kraami maitsmine. Ma ei mäleta, et ta oleks väga mingeid maas vedelevaid kommipabereid vms tahtnud süüa. Siis tuli talv ja lumi ja kuigi natuke lund vahepeal söödi, siis üldiselt see maast asjade korjamine jäi minu meelest üldse suht ära ning arvasin, et nüüd on see asjade suhu toppimise aeg läbi. Aga oh, kui rängalt ma eksisin. Vastu kevadet läks asi ikka päris hulluks. Toon teile mõningaid näiteid, kus Liisu on armsasti omaette toimetanud ja kui ta mulle ühel hetkel rõõmsalt otsa vaatab, siis lähevad mu silmad õudu täis ja automaatselt tulevad sõnad "Eiiiii, pähhhh, ei tohi, see ei ole nämm!!!!!". 
Näiteks on juhtunud, et Liisu leiab kuskilt mingi erilise kivi, pistab selle suhu ja mina avastan alles kodus, et Liisul on ma-ei-tea-kui-kaua mingi kivi suus olnud. Teinekord leian ta suust ka kastaneid ja tammetõrusid. Liivakastis mängides liivakooke tehes tahab Liisu ka päriselt neid kooke maitsta. Ükskord kevadel nokitses Liisu vaikselt ühe õunapuu all, kust me sügisel mööda minnes mõne ilusa õuna maast võtsime. Tuli välja, et lume sulades oli sealt mõni must ja krimpsus õun veel välja sulanud ja Liisu proovis, kas see maitses sama hästi. Vastik onju. Aga oodake vaid!
Veel hullem on, kui ta leiab maast tühja, vana, sadamiljonkorda auto ratta alla jäänud kõrrejoogipaki ja paneb selle rõõmsalt suhu, lootes sealt ehk veel mahla saada. Sellist pilti olen paaril korral näinud ja lihtsalt õudusega mõtlen, et appppiiiii, mis seal mahlapaki küljes kõik olla võib. Sama lugu on mõne kommipaberiga. Pulgajäätist ma ei julge tema nähes süüagi, sest neid pulki vedeleb ka tihti maas ja teadagi, mida Liisu siis üritab. Kodus on juhtunud ka, et Liisu läheb ilusti paberit prügikasti viskama ja avastab sealt tühja kohupiimakreemi topsi või lahtise pooliku umbes paar nädalat külmkapis seisnud riisipaki ja proovib, kuidas maitseb. Nagu näljas laps, kes peab prügikastist sööma. Lihtsalt vastik mõelda, ma tean.
Aga kõige hullem veel tuleb. Meie kodu lähedal on üks kutsekool, mille ümber asuvad suitsunurgad. Selle sama kutseka lähedal on ka meie mänguväljak ning kutseka ümbruses ja staadionil veedame tihti aega. Nendes suitsunurkades käib vilgas elu, mida muidugi näeb ka Liisu pealt. Kevadel mängis Liisu kutseka juures Kohaliku Sõbranna lapsega ühe lumehange otsas. Meie olime hange kõrval ja nagu ikka pläkutasime igapäeva elust. Ühel hetkel tegi sõbranna laps Liisule viidates hädakisa ja me ronisime kähku hange otsa. Liisu vaatas meile naeratades vastu, endal suitsukoni hambus. Võite ette kujutada mu ahastust ja õudu. Meie peres, lähiringkonnas ega sõprade seas ei suitseta mitte keegi ja minu ainuke seletus asjale on, et ta on pidevalt näinud neid kutseka noori suitsetajaid ja seega teadis mis selle suitsukoniga teha tuleb. Pidi ikka jube tahtmine olema seda suhu toppida, sest tal olid käes hästi paksud lambavillavoodriga talvekindad, millega ei ole lihtne lumehange seest pisikesi asju kätte saada, aga tema ikkagi sai. Paaril korral õnnestus tal selline trikk veel ja ma iga kord kurjalt seletasin talle, et neid ei tohi suhu panna. Aga Liisu vist mõtleb ainult, et teised ju panevad, miks tema siis ei tohi. Praegugi jooksevad külmad jutid üle selgroo, kui ma nende konide peale mõtlen. Õnneks pole sellist asja enam ammu juhtunud.
Neid näiteid on kindlasti veel, kus Liisu on mingeid vastikuid maast leitud asju suhu toppinud aga kõik mulle kindlasti ei meenu. Õnneks vist. Ja ärge arvake, et me käime õues nii, et ma istun kuskil pingil, lasen lapsel 500 meetri raadiuses vabalt ringi joosta ja ei vaata, mis ta teeb. Tema vanusel lapsel peab õues koguaeg ikka kullipilk peal olema, sest muidu võib ta lihtsalt auto ette joosta või ronida kuhugi, kust ta tõenäoliselt alla kukub. Aga lapsel ei saa ka koguaeg ninapidi juures olla, sest minu meelest on okei, et laps ka veidi ise liivakastis toimetab või ringi kõnnib ja ilma uurib. Kaks-kolm meetrit minust eemal ei tundu ju ilmatu pikk vahemaa. Aga ta lihtsalt on nii kiire ja tähelepanelik, et leiab kõik asjad üles ja kui ma seda näen, ja tema poole sööstan, et see miski talt ära võtta, siis ka tema näeb, et ma tulen ja seda kiiremini selle asja suhu paneb, enne kui see talt ära võetakse. Ja uskuge, ma reageerin kiiresti, teinekord jääb vaene Saara vankriga keset autoteed, kui ma torman Liisut takistama. Õnneks tänavad on meie kandis väga vähese liiklusega. Aga jah, päris õudne ja ohkama panev on see küll. Viimasel ajal on see asjade suhu panemise trend jälle vähenenud aga möödas küll veel ilmselt pole. Loodan lihtsalt, et minu järjepidev seletamine, et maast leitavaid asju ei tohi suhu panna, kannab ka kunagi vilja. Sest ilmselt on ainult õnn see, et Liisu mingeid jubedaid haigusi või pisikuid pole niimoodi endale külge korjanud. Egas midagi raudset närvi ja järjekindlust, ega muu vist ei aita...

XOXX