Páginas

Kuidas Liisu kaheseks sai...

Kuidas see nii kiirelt juhtunud on, seda ma ausalt ei tea. Aga jah, juba kuu aega on Liisu kaheste klubis olnud.
Kui kõik kiruvad, et jõulud on kiire aeg ja palju raha kulub, siis meie peres algab jõulude aegne kiire ja kulukas aeg juba kuu aega varem, kui tähistada on Rattahullu sünna, alates sellest aastast ka Saara sünna, siis kohe mu ema sünna, siis tulevad jõulud ja siis kohe mu enda sünna ja siis aastavahetus. Sama keiss on ka Jaanide ajal. Paari päevaste vahedega on vennatütre sünna, sugulase sünna ja Liisu sünna ja seal vahel veel Jaanilaupäev nii, et vahepeal läheb täitsa kuupäevade rabamiseks, et kes millise nädalavahetuse või päeva saab.
Kui me Jaanilaupäeva saime mõnusalt veeta ja vabalt võtta, siis järgmised päevad olid küll ainult üks suur trall ja tagaajamine. Kui Jaanipäeval koju saabusime, tuli peagi minu ema, et Liisu sünna puhul kooki süüa, sest sellel päeval, kui pidu toimus, pidi ta tööl olema. Elamine oli sassis ja peale koogi söömist asus ema mulle appi hoopis kartulisalatit lõikuma, sest ma ise olin kuidagi niiiii laip väsinud. Koristasin ja käisin veel poes ka.

Järgmine hommik möödus samuti koristades ja peale laste lõunaund saabusid meile sõbrannad ja sõbrad külla, kes lastega, kes ilma. Mitmed jäid ka tegelikult tulemata, sest pühade järgsel nädalavahetusel olid paljud linnast ära. Liisu sai palju kingitusi ja trallis lastega ringi. Suured said siis juttu puhuda. Ilmad olid nendel päevadel rekordiliselt kuumad ja meie väike korter oli väga palav, sest rahvast oli palju ja väike ventilaator suutis vaevalt õhku ringi ajada. Iga liigutus ajas higistama. Teadsin, et söökidega ma väga mässata ei jõua ja nii oli tavaline kartulisalati ja vinku pidu ja näksimist ka üht-teist. Õhtu nael oli see, et unustasin Liisut vahepeal potile panna ja lastetoas mängides tegi ta pissi põrandale. Läksin ruttu Liisut pesema ja ümber riietama ja saatsin Rattahullu põrandat pesema. Enne kui Rattahull jõudis lapi haarata, läks sõbranna tütar, kes on Liisust kuu aega vanem, ja istus pissi sisse. Saime kõhutäie naerda, et kui endal pissi püksi ei tule, siis tuleb minna teise lapse pissi sisse istuma. Küünlad said puhutud ja tort söödud ja külalised koju saadetud. Mina kimasin jälle poodi ja Rattahull hakkas koristama.







Järgmisel päeval oli järgmine pidu. Selle tarbeks olin juba heaga varem võileivatordi tellinud (mis lõpuks oli pea kuus kilo raske tänu ohtrale sisule ja suurtele saiaruutudele), sest eelmisel päeval oli ju ka pidu ja millal ma mingit süüa oleks jõudnud teha. Hommiku poolikul veel koristasin ja tegin mõningaid snäkke ahjus ja varsti olid külalised kohal. Seekord siis sugulased. Taaskord õnnitlused ja kingitused. Lapsed sõid mõned ampsud ja kadusid teistesse tubadesse. Suurte õhtu möödus pläkutades ja süües. Kui külalised lõpuks lahkusid, pesin veel ruttu nõud ja siis lihtsalt kukkusin diivanile.



Seega oli Liisul seekord kaks ja pool pidu. Esialgu oli plaan teha sellel aastal ainult perega sünnipäev. Siis mõtlesime ikkagi, et seekord saab Liisu juba paremini asjadest aru ja tore oleks, kui ka lapsi tuleks, eriti kuna sõbrannade lapsed on ka üsna sama vanad ja me oleme mitmetel sünnipäevadel käinud ning lõpuks oleks Liisul ka enda sünnipäev. Nii perering kui ka väga heade sõprade ring on üsna suur ja seega ei saanud kõiki korraga koju külla kutsuda. Korraks mõtlesin jälle, et no siis võiks juba ikkagi kuskil mängumaal pidada, saaks ühe peoga piirduda aga otsustasin ikkagi, et ei, teeme kodus. Nagunii tuleb neid mängumaade pidusid, kui juba lasteaia kaaslasi on ka vaja kutsuda ja seekord teeme lihtsalt kodus peo... või lausa kaks. Nüüd on need tehtud ja peale pidusid mõtlesin, et no nüüd tükk aega ühtegi pidu ei tee. Järgmine vist alles Saara oma siis.
Järgmisel päeval püüdsin teha pitli "Liisu ja kingitused" aga pooled kingitused unustasin ikkagi ära. Liisu sai palju raamatuid ja paar puslet, riideid, kaks magnetilist joonistustahvlit, basseini, nukukäru, kaisuka, kaleidoskoobi ja meie käest jooksuratta, mis saabus juba pea kaks kuud tagasi ja tegelikul oli neid asju veel, mis mulle praegu ei meenugi, sest need on kappi ära peidetud. Nüüd on jälle mõneks ajaks uusi asju.

Milline aga on kahe-aastane Liisu, sellest räägin ma mõnes teises postituses. Kuigi suvel on selle kirjutamisega nagu ta on, aga ma püüan. Ausalt...

XOXX

Kuidas ma avastasin Instagrami...

Teadsin juba ammu, et selline asi, nagu Instagram, olemas on. Aga kuna oli Facebook, siis tundus minu jaoks Instagram mõtetu, sest ma saan ju pildid, mis ma tahan üles panna, feissi panna. Feissis viskaa ikka aeg-ajalt feedi teiste Insta pilte ja kui selle keskkonnaga lähemalt tutvusin, siis tegelikult tundus täitsa tore koht. Just sellepärast, et feissi tegelikult ei taha iga päev panna niisama pilte oma lastest või hommikusöögist või tänasest ilmast aga Instagram just selline koht ongi, kuhu sellised pildid käivad. Terve feed ongi pildid. Ja ainult nende omad, keda sa soovid nö jälgida ja kelle pilte näha.
Aaaga ma ei saanud ikkagi omale insta kontot teha, sest mu aastaid vana nutitelefon oli imeväikse mäluga ja viimasel ajal ei saanud ühtegi rakendust tõmmata, ühtegi pilti teha ja üldse hädavaevu sai seal asju teha, sest ta koguaeg teavitas mind, et "ruum on otsas". Jaanipäeva paiku sain nautida erinevate operaatorite võitlust minu pärast ning see on lausa uskumatu milliseid soodustusi järsku hakatakse tegema ainult selleks, et säilitada/saada üks täiesti tavaline klient. Lausa peakontorist helistatakse ja kullerid pannakse kiiresti käima jne jne. Sellest võiks täitsa eraldi postituse teha, milline vaheldumisi kemplemine käis. Isegi tasuta telefone pakuti. Kuna enda telefon oli juba nii otsakorral, siis olin juba mõnda aega uurinud ja võrrelnud erinevaid telefone aga neid, mida tasuta pakuti, ma siiski ei soovinud. Esitasin omad nõudmised ja voilaa, tehti kodulehel olevast hinnast hoopis pisem hind telefonile. Kõnede ja interneti eest maksan ma nüüd nii imevähe, et lausa loll tunne tuleb, et enne nii palju sai makstud.
Ühesõnaga on nüüd mul uus telefon, millel mälu küllalt ja kaameral sama palju terakesi, kui mu Pentax kompaktkaameral. Nii, et Insta jaoks olid nüüd uksed valla. Klõpsin lastest nagunii koguaeg pilte teha, sest nagu teada, möödub aeg ruttu ja ka lapsed kasvavad mühinal ning parim viis mälestusi jäädvustada, on need üles pildistada. Mõned pildid kukuvad täitsa toredad välja ja nii nad Instasse panengi. Samuti on hea mingist hetke emotsioonist pilt teha ja seda seal jagada. Sest Insta ongi ju piltide jaoks. Õhtuti kerin ise seal feedis ja vaatan, et kes on täna sporti käinud tegemas, kes on reisil või kelle laps jälle armsasti magab. Nii, et ma olen ka nüüd instagrammeeritud? instagrammeerunud?


XOXX

Kuidas me Jaanilaupäeva pidasime...

Jaanid tunduvad küll juba mägede taga olevat, kuid minul siin täiesti kajastamata. Üldse on maru pikk vahe jäänud, sest mida pikemaks see jäi, seda rohkem kogunes sündmusi ja seda rohkem ma lükkasin kirjutamist edasi, sest kõike tundus liiga palju, et kiirelt kirja panna.
Jaanid veetsime Tartu lähedal kuskil Kärevere ja Kärkna lähedal. Minu esimese pinginaabri ja siiani hea sõbranna pere ostis seal hiljuti maakoha. Maja ja õu on suur ja materjali, millest lõket teha, ka jagus, seega kutsusid nad kõiki külla. Lõpuks oligi meid seal kuus noort pere/paari ja pinginaabri ema ja tädi. Kuue noore pere peale oli kaheksa last vanuses 5 kuud kuni 3 aastat, ehk siis kõik olid üsna ühe ealised. Saara ja üks teine tita olid kõige pisemad ja jäid tsipa mängudest kõrvale aga ülejäänud jooksid ja trallisid ja leidsid endale suurepäraselt tegevust. Hoidjaid jagus emade ja isade näol ka piisavalt, seega sai vahepeal ise üsna vabalt võtta.

Kolm last otsustasid pildistamise ajaks kaussidesse hüpata ja ma siis oma photoshopioskustega proovisin pilti tsenseerida, sest iseenesest on pilt vahva. Siis on veel näiteks üks vahva pilt, kus ma parasjagu ise ohjan viite last aga kuna ka seal on pooled paljad, siis ei hakka siia üles panema. (Ärge nüüd valesti aru saage, lapsed ei lipanud terve aeg paljalt ringi aga kuna oli kuum päev, siis oli üks moment, kus lubati lastel natuke veega jahutada ennast).

Lastel tegevust jagus. Eriti vahva oli ka see, kuidas nad kuuekesi kõik korraga õhtusööki sõid. Liisu on sellise kehva söömisega aga seal oli tal vist kambavaim peal ja ma ei ole teda kunagi nii palju korraga söömas näinud.


Vahepeal tegid mehed valmis kilesauna, mis töötas imehästi ja mida ka rahvas aktiivselt kasutas.

Õhtu edenedes läksid lapsed riburada pidi magama. Maja oli suur ja kõigile tube jätkus. Isegi Liisu ja Saara oleksid saanud eraldi tubades magada aga kuna oleme ennegi terve perega ühes toas maganud, siis arvasin, et pole vaja. Saara uinus ilusti ja hiljem läksin Liisut magama viima. Ütlesin talle veel meie toa ukse taga, et tasa peab olema, sest Saara magab. Tuppa jõudes lasi Liisu kuuldavale kileda kisa, mille peale Saara muidugi ärkas. Hiljem sain aru, et tegin ise vea, sest see oli sama mis öelda, et ära mõtle kaelkirjaku peale. Pimedas toas poleks Liisu vist Saarat märganudki. Nii, et siis oli natuke jantimist. Other than that, magasid lapsed väga hästi. Seega saime kõik täiskasvanud mõnusasti väljas istuda, ohtralt süüa, lõket nautida, vahukomme kärsatada, kes oskas, sai kitarri ja trummi põristada ja üldse oli väga mõnus õhtu.



Pärast mõtlesime, et see oligi üks väga hea variant Jaani pidada, sest kõigil olid lapsed, kõigil oli ringi sagimist, kuid samas said kõik kõiki abistada nii, et kõik said nautida. Ja lisaks oli koguaeg söök nagu täitsa iseenesest valmis ja nõud pestud, sest virkasid perenaisi ja grillmeistreid ka jagus. Boonuseks veel mõnus seltskond.


XOXX

Kuidas me Rattahulluga jalkat vaatasime...

Sõime krõpsu ja Rattahull jõi õlut, vaatasime jalkat ja vedelesime niisama. Peale Portugali teist väravat, mis oli umbes vist kella üheteist paiku, vaatasin, et kerge unekas on ja lasen silma korraks kinni, küll veitsa aja pärast ärkan. Tegin silmad lahti ja kell oli 00:40. Rattahull magas diivani teises otsas, jalad kuidagi üle minu jalgade. Telekast käis mingi saksa keelne sari. Pesime siis hambad ja tulime voodisse ära...

XOXX