Páginas

Kuidas Liisu lasteaeda läks...

Ärkas hommikul üles ja läks. See kauaoodatud päev oli eelmisel esmaspäeval. Terve suvi sai Liisule ikka räägitud, mis lasteaias tehakse ja iga kord, kui temalt küsisime, et kus ta sügisel läheb, vastas ta ilusti "Lasteaeda!".
Mida lähemale august jõudis, sest rohkem hakkasin ma aeg-ajalt kõhklema ja kahtlema, et äkki ikka ei paneks teda veel lasteaeda. Või paneks hiljem, septembris. See mõte siiski kadus, sest esiteks tunnen ma juba ammu ja koguaeg, et ma ei saa jagada Saarale nii palju tähelepanu nagu ma tahaksin. Liisuga lihtsalt on koguaeg sada korda rohkem mässamist. Muidugi ma nunnutan ja tegelen Saaraga igal võimalusel aga tihti segab seda Liisu pissimise vajadus või mingi liiga geniaalne mäng või mingi jonnihoog, kus ta tahab mingit lambikat asja, mida ei saa. Olen ammu tahtnud, et ma saaksin Saaraga käia beebikoolis, ujumas või võimlemas ja lihtsalt niisama olla kodus. Mitte, et ma nüüd lükkaks Liisu kuskile lasteaeda eest ära. Ilmselt hakkab ta seal käima 3-4 päeva nädalas, mis siis jäävadki meile Saaraga toimetamiseks.
Teiseks, pean ma halvimal juhul järgmisel sügisel tööle minema ning ma ei kujuta ette, et hakkaksin siis kaht last korraga harjutama lasteaeda. Siis on nad mõlemad haiged. Nüüd äkki on Liisu vahest haige ja Saara ka siis aga vähemalt ma saan ise nendega kodus olla ja neid tohterdada. (Jah, ma tean, et eks see paras hullumaja on, kui nad vaheldumis või korraga koguaeg haiged on aga no see on paratamatus ja ükskord saabub see aeg nagunii).
Kolmandaks, on Liisu väga seltsiv laps ja kolm-neli korda nädalas kuskil mängimas käia võiks talle täitsa paras olla. Kui ta lasteaias ei käiks, siis ilmselt prooviksin ise orgunnida mõnel päeval mingis mänguringis käimise temaga.
Ja miks ma otsustasin ta ikkagi juba augustis lasteaeda viia ja mitte septembris, on see, et augustis on vähem lapsi. Paljud vanemad toovad oma lapsed septembris lasteaeda ja siis on rühmas 16 last ja õpetajatel peab kõigi jaoks tähelepanu ja aega ja lohutust ja ergutust olema. Kui on vähem lapsi, saab laps esialgu väiksemas kollektiivis harjuda ja õpetajal on võimalik talle rohkem tähelepanu osutada.
Eelmisel nädalal sai siis Rattahullul mõned vabad päevad orgunnitud, et saaks Saaraga kodus olla, kui me Liisuga lasteaeda lähme.
Esmaspäev. Läksime peale hommikusööki kohale. Liisu läks kohe rühma uudistama (nagu ikka mängukatel või külas, kus on uued asjad). Rühmas oli koos Liisuga kuus last. Mina rääkisin õpetajaga ja võtsin ühe laua ääres koha sisse. Liisu toimetas teistega. Vahepeal oli veidi jagelemist kellegiga mõne asja pärast aga ei midagi hullu. Kõik oli uus ja põnev. Uued mänguasjad, raamatud, kastitäis kuivatatud ube, mida sai topsidesse kühvliga panna, tammetõrud, makaroonid, madalad kraanikausid, palju pissipotte, oma käterätik jne jne. Tunni aja pärast läksime õue. Seal oli veidi tegemist, et teda rühma juures hoida, sest lasteaias on ju nii palju liumägesid ja kiikusid ja liivakaste, aga üsna hästi sai pihta ikka, et oma rühma juures tuleb püsida. Poole tunni pärast rääkisin ühe õpetajaga, et homme võiksin Liisu mõneks ajaks üksi jätta. Tema arvas, et Liisu on nii tubli, et võiksin isegi juba täna korraks ära käia. Ütlesin Liisule, et käin poes ja tulen tagasi ja lehvitasin. Ta lehvitas mulle rõõmsalt vastu. Pooleteise tunni pärast läksin tagasi ja õpetaja ütles, et Liisu oli väga tubli ja kõik oli hästi.
Teisipäev. Hommikul oli Liisu veidi tusane, sest ta ei ole harjunud üles äratamisega ja sellega, et kodus uimata ei saa. Aga lõpuks kõik sujus ja läksime lasteaeda juba hommikusöögiks. Istusin söögiajal jälle ühe laua taga. Peale söömist hakkas õpetaja lastega mingit mängu tegema ja mina andsin õpetajale märku, et võin vist lahkuda ja tema oli sama meelt. Lehvitasin veel Liisule ja ütlesin, et tulen tagasi aga tal ei olnud väga mahti mulle lehvitadagi. Kolme tunni pärast, enne lõunaund, tulin talle järgi. Jällegi olevat ta tubli tüdruk olnud ja emme kohta oli küsinud ühe korra, kui nad õuest tuppa tulid. Õhtul küsisin, et kas sa lasteaeda tahad homme minna ja kas sulle lasteaias meeldis ja muud sellised küsimused ja kõigele sain jaatavad vastused.
Kolmapäev. Rattahull viis ta hommikul aeda. Ütlesin, et ole ikka veidike seal ja vaata, kuna ära tuled. Tagasi tuli ta üsna ruttu, sest kui lastele hakati hommikusööki ette tõstma, oli õpetaja öelnud, et "issi läheb nüüd ära, dadaaa" ja põhimõtteliselt kupatati ta minema. Heas mõttes. Enne lõunaund läksin Liisule järgi ja kõik oli jälle hästi, emmet-issit ta igatsenud ei olnud.
Neljapäev. Rattahull viis ta aeda ja läks ise tööle. Helistasin talle, et kuidas läks. Ütles, et lehvitas ja jooksis rühma ära. Lõuna ajal läksin järgi jälle. Sain õpetajaga veidi pikemalt rääkida ja ta rääkis mulle, mida toredat Liisu oli teinud. Üks kord oli nutnud ka, sest nad mängisid kaladega vees ja kui vesi ära lasti, siis Liisu oli kurb, et kalad jäid kuivale. Õpetaja veel kiitis, et Liisu otsib ilusti teiste lastega kontakti ja huvitub sellest, mida teised teevad, kuid samas leiab ka ise endale ilusti tegevust.
Reede. Rattahull viis ta hommikul rühma ja kõik oli nagu alati. Lõuna ajal läksin Liisule järgi. Täna olevat Liisul kehva tuju olnud ning ta olevat jonnine olnud ja emmet tahtnud ning lisaks oli tal nohu tulnud. Õpetaja arvaski, et kehva tuju oligi vast nohu ja pika nädala süü. Eks ta ilmselt nii oligi.
Tegelikult usun, et esimene nädal õnnestus väga hästi. Muidugi,võib-olla Liisu ei saa veel aru, et ta hakkabki nüüd seal käima ja võib-olla tekib mingi hetk mingi protest aga üldkokkuvõttes läks esimene nädal väga hästi.
Nohu ei olnud tal hull ja selle ta võis saada ka Saaralt, kellel oli mõned päevad varem nohu. Laupäeval oli veel Liisul nina tatina, kuid pühapäeval tundus, et nohu on läinud. Esmaspäeval jätsin ta ikkagi veel koju igaks juhuks. Täna, teisipäeval, läksime siis hommikul jälle lasteaeda. Kartsin, et peale kolme päevast pausi äkki Liisu enam nii väga ei taha sinna minna ja ehk pean temaga jälle veidi seal olema. Liisu läks teistega sööma ja õpetaja ütles, et emme läheb nüüd ära ja nii Liisu lehvitaski mulle ja korras oligi. Ilmselt arvas õpetaja ka, et parem on, kui ma sinna ei jää väga nina alla Liisule. Päeval ikka veel muretsesin veidi, sest täna jäi ta ka lõunaunne lasteaeda. Kella nelja ajal järgi minnes oli Liisu rõõmus laps nagu alati. Õpetaja rääkis, et emmet ta igatsenud ei olnud, sõi ja magas ilusti ja kõik oli hästi olnud. Juhhuuuu! Homme jälle lasteaeda.
Esimese nädalaga lisandusid Liisu igapäevasesse sõnavarasse sellised sõnad ja laused nagu kordamööda, kokatädi anna kooki, vabandust, Katariina nuttis, auto on garaazis (ma ei tea mis auto, vist mingi mänguasi neil rühmas), õpetaja Kaija ja õpetaja Karin.
Nii, et õnneks on siiani kõik hästi läinud ja loodetavasti läheb ka edasi.

Kõige kiiremini kulunud eurod...

Suvel olid Tartus Hansapäevad ja me oma perega külastasime ka seda üritust. Juba üsna alguses nägi Liisu heeliumiga õhupalle tuules õõtsumas ja ta on õhupallide hull (nagu iga laps vist). Meelitasime edasi teda, et pärast ostame. Siis jõudsime lastealani ja Liisu tahtis tormata koha batuutidele. Ega meil kahju ka ei olnud, sest olimegi tulnud selle mõttega, et Liisul ka midagi uut ja vahvat oleks. Maksime kolm euri ja batuuditrall (15 min) võis alata. Liisu valis neljast batuudist kõige igavama ja tavalisema, kus sa lihtsalt hüpata. Teistel sai ikka liugu lasta ja igast pulli aga no küll jõuab, eksole. Märkasime, et batuudiraha kasseerija müüb ka heeliumiga õhupalle ja Rattahull ütles, et ma ostaks siit palli ära. Et siis on olemas, kui Liisu batuudilt maha tuleb. Kaks euri ja pall oli olemas. Hakkasin seda vankri külge siduma, kui Liisu mind märkas. Kohe ronis ta batuudilt maha ja jooksis minu juurde, et palli saada. Püüdsin Liisule seletada, et "Oota, mine hüppa, pärast saad palli.". Muidugi ei aidanud see ja Liisu nuttis südantlõhestavalt "Palli palli palli!!!". Vaatasime, et mis last piinata, anname siis kätte. Küsisin veel, et kas ta batuudile hüppama veel tahab ja sain vastuseks, et ei taha. Nii, et need olid hästi kulutatud kolm eurot, mille eest Liisu hüppas umbes ühe minuti.
Niisiis, kuna batuudist enam asja ei saanud, hakkasin Liisule õhupalli käe ümber siduma, et see minema ei lendaks. Liisu arvas vist, et talt võetakse pall ära ja hakkas kisama. Ma siis mutkui seletan, et paneme käe ümber, muidu lendab ära. "Ise! Ise! Ise!" nõudis Liisu, et tema tahab ise pallinööri hoida. Seletasime, mis me seletasime aga Liisu kisas hüsteeriliselt ja viskas ennast maha ja mis kõik veel. Hea küll siis! Ütlesime Liisule, et hästi, hoiad ise aga kui palli lahti lased, siis pall lendab ära ja et nöörist ei tohi lahti lasta. Jalutasime batuutide juurest ära. Saime vist isegi tubli paarsada meetrit kõndida, kui Liisu lasi palli lahti ja suur punane süda taevasse lendas. Kaks euri vastu taevast. Liisu hakkas kohe kisama "Pall pall pall!". Kisavale Liisule püüdsime siis seletada, et näed, lasid lahti ja pall lendas ära kõrgele ja enam ei näe palli. Siis muidugi taheti veel palli ja uuesti batuutidele ja mis kõik aga ei enam miskit...
(Olgu öeldud, et see kooliraha läks siiski asja ette, sest järgmisel korral oli Liisul selgesti meeles, kuidas pall ära lendas ja lasi palli ilusti käe ümber siduda. Ühtlasi oli maal selle abil väga lihtne teda suure hoovi pealt üles leida.)

Eelmisel nädalal oli Rattahullu viimane puhkuse päev ja tahtsime kõik perega linna peale minna, kui lapsed lõunaunest ärkavad. Saime kõik söödud ja riidesse ja hakkas mega padukat tulema. Kuna kõik olid riides siis läksime ikkagi ja läksime hoopis Lõunakasse. Nagu igale lapsele, nii ka Liisule meeldivad hullult need mündiautod. No teate küll, mis keskustes on, need autod või lennukid või rongid või mis iganes, kuhu saab mõned mündid sisse panna ja siis see natuke vaikselt õõtsub edasi tagasi. Liisu ronib alati nendesse sisse ja keerab rooli ja lustib seal. Mõnel korral oleme isegi mündi ka auku pannud ja Liisu on sõita saanud. Seekord märkas Liisu ka juba kaugelt autosid ja jooksis juurde. Ühte istus sisse ka ja toimetas seal. Rattahull pani ühe eurose mündi ka sisse ja masin hakkas õrnalt liikuma ja laulma ja lisaks ilmus ekraanile pilt. Liisu ütlesis siis "Ei taha! Ma ei taha!" ja ronis autost välja. Me siis veel üritasime meelitada, et vaata kui äge, sõidab jne ja tema ikka raputas pead ja kui veel sisse üritasime tõsta, siis tuli veel kõvem "Ei tahaaaa". Mis seal ikka, läksime siis edasi ja mingid Läti lapsed said autoga sõita ja ekraanil mängu mängida...

XOXX

Musterema lood: osa 5...

Kui võimalik, siis ma käin poes ilma lasteta. Ükskord oli mul vaja Liisu Prismasse kaasa võtta, et talle ühtesid sandaale proovida. Sisenesime poodi ja kohe sissepääsu juures olid igasugused liivakasti mänguasjad: kärud, kühvlid, ämbrid, vormid. Kõik järjest suurtes hunnikutes. Ja siis veel üks suurem majakene, mis on mõeldud aeda panemiseks ja lastele mängimiseks. Liisu nägi seda kohe ja hakkas agaralt selle peale viitama ja ütlema "Sinna! Sinna!", ise ronis samal ajal kärust välja. Haarasin ta sülle ja marssisin otsustaval ja kiirel sammul pool poodi läbi, kuni jõudsin jalatsiteni. Vahepeal Liisu viskles ja hakkas kisama "Papu jalast! Papu jalast! Papu! Papu! Papu!". Ignoreerisin seda täiesti, sest arvasin, et ta tahab papud jalast võtta ja sinna majja mängima minna, sest enamikes mängukohtades tuleb papud jalast võtta.
Jalatsiriiulini jõudes panin Liisu toolile istuma ja märkasin, et Liisul on üks jalg paljas. Ehmusin ja hakkasin ringi keerama, et tagasi minna koos lapsega ja papu üles leida aga juba jõudis üks naine minuni, ulatas mulle Liisu sandaal ja ütles veidi etteheitvalt: "Teie laps karjub "Papu papu".
Tänasin kohmetult ja podisesin midagi moka otsast, et arvasin, et ta tahab papusid jalast võtta aga naisterahvast ei paistnud see väga huvitavat ja nii me niisama lahku läksimegi. Panin Liisule papu jalga ja rääkisin talle, et näed, kui sa sipled süles, siis papud kukuvad jalast ära.
Nii et jah, nüüd arvab terve Prisma, et ma olen üks selline ema, kes marsib karmi näoga edasi ja last üldse ei kuula, kui too üritab selgeks teha, et papu kadus ära. Lisaks ei pane ma tähele, kuidas võõrad mulle järgi jooksevad, et laps papu tagasi saaks.

Aga Liisu räägib siiani aeg ajalt, et kui sipled, siis kukub papu jalast ära.

XOXX