Nii,arvuti on käes (ja mulle nii meeldib uus arvuti!!!) ja nüüd tuleb siis lõpuks jõulupostitus. Parem hilja, kui... Liisul on need tegelikult juba kolmandad jõulud. Eelmisel aastal meie peres käis üks kiire ja tumm jõuluvana, kes tõi kotid ja pidi kiiresti ära minema. Üle-eelmisel aastal käis meil väga lahe jõuluvana, kuid siis oli Liisu poole aastane ja asjast suurt miskit aru ei saanud, nii et sellist jõuluvana ees seismist ja paki lunastamist pole tal olnud. Seega ei osanud me aimata, kuidas Liisu jõuluvana nähes reageerib.
Lasteaia rühma jõulupidu oli tore. Jõuluvana tuli kohe alguses kohale ja istus diivanile. Nii said lapsed uue tegelase kohalolekuga harjuda. Koos hakkasime siis lumehelbeke-tasa-tasa paberist lumehelbeid õhku viskama ja laulsime mõmmi laulu. Õpetajad olid meid juba enne hoiatanud, et mida rohkem lapsevanemad kaasa teevad, seda julgemad on ka lapsed, vastasel juhul on meil jõulupidu, kus kõik lapsed istuvad emme-issi süles, sest mingit suurt eeskava ei saa nii väikestelt oodata. Nii on, et kui lasteaias, kus muidu emmesid ei ole, nad järsku on, siis tahavad lapsed muidugi nendega olla. Liisu FB beebigrupis rääkisid mitmed vanemad, kuidas nemad jäävad oma lapse esimesest jõulupeost ilma, sest pidu on ilma vanemateta, muidu lapsed ei esine. Pärast saavad vanemad vaadata pilte või paremal juhul näevad videot. Mõnedes lasteaedades istuvad vanemad saalis maskidega, et lapsed neid ära ei tunneks või istuvad lapsevanemad pimedas läbipaistva kardina taga, et lapsed neid esinemise ajal ei näeks ja ilusti kaasa teeks. See pani mind päris imestama. Miks peab üldse kahe-aastane laps perfektselt esinema ja kaasa tegema? Ma poleks üldse kurb olnud, kui Liisu ei oleks kaasa teinud, sest olukord on tema jaoks uus ja ta ei saa aru, miks üks suur punane tüüp istub ja räägib imelikku juttu. Ja veel kellele see esinemine on, kui lapsevanemaid kohal ei ole? Õpetajad näevad seda kava iga päev, mida enne pikalt harjutatakse ja usun, et jõuluvana ei vaata ka nii hoolega, et kellel nüüd välja tuleb või kas mõni laps istub arglikult nurgas ega tee kaasa. Ikka lapsevanemad on ju need, kes härdinult pisarakese poetavad, kui nende pisikesed püüdlikult tantsuliigutusi teevad või esimest korda jõuluvana habet paitavad. Seega olin mina väga rahul meie rühma õpetajate peokorraldusega. Lapsevanemad (enamasti ikka emad) aitasid pulkasid kokku lüüa ja kaasa laulda ja kõigil oli tore. Jah, mõni laps istuski terve aja emme süles või ei läinud jõuluvana käest pakki võtma, kuid sellest ju pole midagi.
Liisu ei kartnud jõuluvana ja oma nime kuuldes läks kohe juurde. Jõuluvana küsis, et kas talle lasteaias meeldib ja Liisu vastas peale väikest pausi noogutades "Mhmh". Jõuluvana küsis veel, et kas sa mulle patsu tahad lüüa ja Liisu tegi väike patsu ka jõuluvanale peopessa, sai oma paki kätte ja oli rõõmus.
Jõuluõhtu veetsime sellel aastal oma tavapärase seltskonnaga mu ema juures. Enne seda käisid kõik kirikus, kuhu meie olime ka plaaninud minna. Paraku tuli Liisul eelmisel õhtul palavik ja kirikusse me minna ei saanud, millest minul oli eriti kahju. Aga no mis sa teed. Kuna Liisu palavik polnud suur, siis ema juurde ikkagi läksime. Sõime-jõime ja tuli ka jõuluvana. Seekord paistis Liisu juba teadvat, mida see tähendab. Pakkidel käis ilusti järel ja emme abiga laulis jõuluvanale tasakesi põdra-maja-metsa-sees ja ühte mõmmi laulu paar rida. Pärast hoidis oma kõige suuremat pakki kõvasti käes ja korrutas, et see on minu oma.
Saara oli jõuluvana suhtes umbusaldav ja hakkas tema juures nutma aga jõuluvana oli mõistev ja andis Saarale pakid täitsa niisama. Küll tema ka kunagi asjale pihta saab, et see jõuluvana pole tegelikult nii hirmus.
Kingitused olid jälle väga toredad, sest päkapikud olid head luuretööd teinud. Lapsed said Lego Duplo komplekte, teisi ehitusklotse, vilkuvaid ja laulvaid mänguasju, nukusid ja magusat. Mina soovisin jõuluvanalt 50x70 mõõdus patju ja Rattahull sai ka korraliku püksirihma, mis ta soovinud oli ja veel nipet-näpet. Paremad pildid on fotograafilt saamata ja need on telefoniga klõpsutatud. Lastest tahtsime kodus enne ühe ilusa pildi aga kuna nad on püsimatud, siis parim variant tuli välja selline.
Pühadest veel nii palju, et lapsed olidki vaheldumisi haiged. Sünnipäeva ma ei pidanud, sest venna pere ja ema läksid samal päeval Soome sugulastele küll mitmeks päevaks ja siis tuli juba aastavahetus peale. Kurb ma sellest kuidagi ei olnud, sest peale pühade möllu ja haigete laste kõrvalt ei olnud mul erilist viitsimist jälle sööki osta ja vaaritada ja koristada. Lilli ja väikseid kingitusi toodi mulle ikka. Aastavahetus oli meil planeeritud sarnaselt Jaanipäevale, kus neli-viis lastega peret teevad koos süüa ja on niisama ja kui lapsed magavad, saavad täiskasvanud shampust juua ja rakette vaadata. Selleks otstarbeks oli ka täitsa suur maja, kus igal perel oma tuba ja üldse see lahendus mulle meeldis, sest ei pidanud hakkama lapsehoidjat otsima, saab seltskonda nautida ja lastel on mängukaaslased olemas. Meil jäi see üritus siiski ära, sest lapsed olid endiselt tatised ja köhased ja Liisu palavik oli alles paar päeva varem ära läinud. Lisaks jäi aasta viimasel päeval ka Rattahull haigeks. Nii, et meil oli üsna tavaline õhtu, ainult teleprogramm oli parem ja laud oli kaetud ning üks shampus oli ka. Ja täitsa mõnus oli kodus olla ka, ilma et kuskile kiirustama peaks või midagi orgunnima.
XOXX
