Kuidas minu mees on... minu mees...

Kuna lapsed on nohused, siis Liisu eelmine nädal lasteaias ei käinud. Sellel nädalal on olukord parem aga nohu päris ära läinud ei ole. Mõtlesin, et kui närvid enam vastu ei pea, siis nädala lõpus panen päevaks või paariks lasteaeda aga üldiselt oli plaan laps kodus hoida. Seega palusin pühapäeva õhtul, et järgmisel hommikul Rattahull lasteaeda helistaks ja ütleks, et Liisu veel mõned päevad kindlasti ei tule.
Esmaspäeva õhtul küsisin Rattahullult, et kas ta lasteaeda helistas.
R: Jah. Õpetaja ütles, et neljapäeval on pildistamine.
M: Ja mis sa talle ütlesid selle peale?
R: Et me katsume siis Liisu selleks päevaks elule turgutada.
M: Nii täpselt ütlesidki talle?
R: Jah.
M endast väljas ja ärritunult: Miks sa talle nii ütlesid?!!! See kõlab, nagu meil oleks laps surmasuus ja siis neljapäeval viime mingi täiesti haige lapse a la tilgutite otsas lasteaeda!!!!!

Nagu päriselt ütleski õpetajale niimoodi! Mina lootsin, et ta vastas, et ahah, et Liisul pole väga hullu enam midagi ja, et siis neljapäeval ilmselt tuleb lasteaeda. Aga ei, see oleks liiga tavaline olnud. Rattahull ütles, et õpetaja oli selle peale naerma hakanud ja et juu siis ta sai naljast aru. Aga ikkagi! Mulle on ammu mõned Rattahullu naljad veidrad tundunud ja vahel ta räägib imelikult. Ma alati narrin teda, et jälle mingi põhja-eesti värk. Aga noh, selline ta mul on... Wouldn't change for anything :)

XOXX

Pildipost... (jälle)

Kirjutama ma eriti agar ei ole olnud. Pilte ka tegelikult eriti tihti ei tee aga vahest ikka klõpsin telefoniga. Nii, et otsustasin siia portsi pilte lajatada talvest ja muust.

Esimene kord juuksuris

Täitsa ise tegi

Lihtsalt nii kaval nägu

Ükskord käisime ilma lasteta väljasõidul

Liisu joonistus emmes ja issist

Esimene suusatamine

Siis, kui me kõik haiged olime

Esimene rongisõit

Liisu tegi muffineid ja jagas Saarale ka

Nõod

Liisu loeb õele (kes juba ammu magab) unejuttu

Ronis ise nii kõrgele

Leia kümme erinevust

Plastiliinist ei saa kunagi küll

XOXX

Kuidas me Elistveres käisime...

Suurel Reedel ei olnud meil mingit plaani kuskile külla minna, sest mune reedel veel ei värvita ja mis sa siis niisama lähed. Ja üldse on siis nagu "vaikne aeg". Kuna Rattahullul oli töö, kooli ja muu töö kõrvalt üks väheseid vabu päevi, otsustasime ühe väljasõidu teha. Kaalusime Tartumaa Tervisespordikeskust Elvas, et seal jalutada ja olen kuulnud, et seal pidi lastele ka mingi mänguplats olema. Samas mõtlesime, et jaheda ilmaga ei naudi sellist niisama matkamist ei meie ega lapsed ilmselt. Kaalusime veel mõnda siseruumi atraktsiooni ka, kuid lapsed on meil nohused (jälle!) ja seega ei tahtnud teisi nakatama minna. Ja siis turgatas meile pähe Elistvere loomapark. Värske õhk, mitte väga kaugel ning loomad! 

Käisin viimati seal vist ülikooli ajal, kuid väga palju muutunud ei olnud. Nägime oravakesi, karu, kitsesid, põtru, ilvest, rebast, piisoneid ja närilisi. Metsjänes, mäger ja mõned loomad olid kuskil puuris peidus. Metssigade puur oli sigade katku tõttu tühi. Ka näiteks rebane ja ilves peitsid ennast nii hästi, et meie Rattahulluga küll nägime neid, kuid lapsed küll mitte. Nende lemmikuks sai näriliste maja, sest seal olid ilusti kõik hiired, rotid, merisead, deegud ja tšintsiljad silmade kõrgusel klaasi taga. Lisaks jooksid nad mööda puuri ringi, vedasid toitu ringi ja jooksid jooksuratta peal. Näriliste majas lapsed lausa kilkasid. 

Aga koju tulles ja veel mitu päev hiljemgi ei rääkinud Liisu suurest karust või hiigelsuurtest piisonitest või sarvedega kitsedest ega ka närilistest vaid hoopis surnud linnust. Karu puuri juures olid maas ühed linnutiivad, keha me ei näinud. Liisu tahtis väga teada, mis need on. Seletasin siis, et lind on maha kukkunud ja surma saanud. Ja nii ta räägib siiani vahepeal kuidas lind oli surma saanud.

Jäime väljasõiduga väga rahule ja soojade ilmadega võiks ühe käigu sinna veel teha ja ka piknikukorvi kaasa võtta, sest seal olid väga mõnusad lauad pikniku pidamiseks.

XOXX

Üks aasta ja peaaegu viis kuud...

Saara on praegu umbes täpselt sama vana, kui oli Liisu siis, kui Saara sündis - 1 aasta, 4 kuud, 3 nädalat ja päev-paar peale. Ja nii naljakas on mõelda, et mul oli juba nii pisikese tita kõrvalt uus tita. Pitlide pealt tundub ka Liisu siis veel nii titakas. Ma hetkel oma dropboxile ligi ei pääse ja pildikaustad on vanas arvutis ning google photodes ka nii vanu pilte ei ole, seega panen siis ühe pildi, mis siin blogis juba olnud on.

Samas tundus mulle Liisu ikkagi siis juba üsna suur ja asjalik. Sõnu kasutas ta ka natuke rohkem, kui Saara praegu, nii et võib-olla sellepärast ka. Ja öeldakse ka, et kui perre sünnib uus laps, siis esimene laps peab suureks kasvama ära või, et siis esimene tundub juba nii suur laps.
Saara tundub mulle praegu ikkagi pisike veel. Eks ta meie pesamuna ka ole. Tegelikkuses on ta ka juba suur ja tubli. Sööb ise lusikaga sööki ja üldjuhul teda söötma ei pea, on loobunud igasugusest pudelipiimast, magab terved ööd õega ühes toas, saab ilusti aru käskudest ja keeldudest ja üldse kõigest jutust ja oma 5-6 sõna kasutab ise ka. Aga ikkagi, praegu ei kujutaks hästi ette, et mul näiteks praegu veel üks beebi oleks. Ilmselt kui oleks, siis see tunduks jällegi täiesti okei. Igal juhul olen ma üli õnnelik, et need kaks printsessi mul olemas on ja raske on kirjeldada seda õnnetunnet, kui pühapäeva hommikul äsja ärganuna kõik neljakesi voodis kaisus vedeleme.
Ja lõppu mõned hiljutised klõpsud telefonist Saarast ja Liisust.

XOXX