Vabandused ja Liisu killud...

Tere, tolmurullid ja uluv tuul siin blogis. Täiesti häbilugu, et siin selline vaikus on olnud. Ma võin teile öelda, mida ma olen teinud absoluutselt kõik oma vabad hetked. Ma olen raamatuid lugenud. Elisa Raamatu äpp pakkus mulle jälle kahte tasuta lugemisnädalat. Lugesin seal paar head raamatut ära ja siis sattusin viie-raamatulise seeria otsa, millest jõudsin ära lugeda kolm. Kuna pärast tasuta perioodi ma maksma hakata ei tahtnud, siis otsustasin sammud seada raamatukokku ja nii mu raamatuhullus edasi läks. Õhtul, kui lapsed magama läksid, võtsin raamatu kätte ja teinekord, kui väga põnev koht oli, siis ei pannud seda enne käest, kui umbes öösel kell kolm, kui mõistus hakkas ütlema, et vast ikka aitab küll nüüd. Igatahes lugesin ma ühe kuu ja paari päevaga ära seitse raamatut, mis olid 300-600 lk paksud. Kõik olid armastusromaanid. Neid on nagu tore lugeda - on rõõmu, pisaraid, põnevust ja alati on ikkagi õnnelik lõpp. Ja noh, ega ma nüüd ka pole peatunud, otsin põnevaid soovitusi ja loen mutkui uusi raamatuid, sest mulle on uuesti selgeks saanud, kui väga ma olen alati lugemist nautinud. Kooli ajal, kui teised püüdsid kohustuslikust kirjandusest viilida ja saada läbi mingite raamatukokkuvõtete lugemisega, siis mina lugesin alati raamatud läbi. Igatahes jah, eelistan ma praegu lugemist paljudele muudele tegemistele. Ja nagu Tätte ühes oma intervjuus ilusti ütles, siis raamatut lugedes läheb kujutlusvõime tööle ja mõistus hakkab looma pilti sinu peas aga telekat vaadates on see kõik ette söödetud ja aju ei tööta.
Mul tegelikult on küll draftis paar postitust, mida ma vahepeal olen kirjutanud aga viimane lihv on veel andmata ja seal nad praegu kössitavadki. Igatahes, kui keegi siia blogisse veel uusi postitusi otsima tuleb, siis nüüd tuleb üks. Panen kirja hoopis mõned Liisu killud. Ta on nii tark ja vaimukas, viimast tihti enese teadmata ja kuigi tahaks kõiki ilusaid ja naljakaid hetki mäletada, siis pika peale mälupildid ikkagi tuhmuvad.
Igatahes on mul paar sõrannat hetkel lapseootel ja Liisuga tuli jutuks nende suured kõhud ja, et seal on titad sees. Liisu siis innukalt seletas mulle, et varsti sünnib tädil kõhust tita ära. Mina rääksin, et jah ja siis on tädil pisikene armas tita. Liisu vastas selle peale, et võtame siis selle tita endale ja anname Saara ära tädile. Ma küsisin, et kas ta siis Saarat ei taha enam. Liisu vastas, et ei taha jah. Ma siis rääkisin, et pisikesed titad on armsad küll aga ei oska rääkida ja liikuda ja nutavad päris palju ja nendega ei saa mängida nii nagu Saaraga. Selle peale ta jäi korraks mõttesse ja arvas, et jah, ei ole vist ikka vaja Saarat ära vahetada.
Need hommikud, kui kuskile minema ei pea, magab Liisu nii kaua kui tahab või kuni Saara ta äratab ja üldiselt ta üleliia kaua ei magagi. Lasteaia hommikutel pean teda alati äratama minema. Toon ta tavaliselt voodist diivanile multikate saatel vaikselt virguma. Liisu on loonud endale seose, et kui ta äratatakse üles, siis on kuskile minek ja siis ta vahel diivanil lebades küsib mu käest "Kuhu ma täna lähen?" ja siis ma vastan talle innukalt, et täna ta saab lasteaeda mängima minna ja siis ta ütleb "jah". Mõnikord küsib Liisu aga hoopis, et "Kuhu ma täna ei lähe?". Ma vastan ikka, et täna lähed lasteaeda mängima ja siis ta vastab hoopis, et ei, ta ei taha minna. Siis ta vajab natuke veenmist, aga üldiselt rohkem vastu ei hakka. Ühesõnaga, kui ta küsib, et kuhu ma täna lähen, siis see tähendab, et ta tahab lasteaeda minna ja kui ta küsib, et kuhu ma täna ei lähe, siis on teada, et ta nii väga ei ole lasteaeda minemisest vaimustuses.
Lapsed on ikka targad...

XOXX