Páginas

Tööhuumorit ka...

Boss helistab alla korrusele Müügijuhile.
"Kuule, kas saaliplaani mustandid jäid sinu juurde?"
"Jah, siin on."
"On jah?! Aga viitsid sa kõndida veits ja mulle ära tuua. Liikumine on tervise ja *ILU* pant, nagu öeldakse!" ütleb Boss, rõhutades eriliselt sõna "ilu".
Ja tõigi proua Müügijuht paberid ära.
Hea juht oskab inimesed liikuma panna...


Sattusin ka alla korrusele ja kassapidaja nokitses ühe exceli tabeli kallal.
Mind nähes ütleb: "Oh, väga hea, et sa siin oled! Kuule tule vaata, kus mul siin see summa nupp on. Kohe mitte ei leia üles praegu, noh..."
Vaatan ekraanile, leian õige nupu kohe üles ja näitan.
Kassapidajal tuleb naer peale, et kuidas ta ise ei näinud ja ütleb: "No näed, sind ongi vaja! Sa hingad korra peale ja ongi kohe korras!"
Vot selline mäster olen...



XOXX

Kuidas Rattahull arvutab...

Juhtusime Võrus olema ja käisime söömas mingis täitsa normaalses kohas. Teenindamine oli küll lauast aga tahtsime ruttu vehkat teha ja mehed läksid leti äärde maksma. Mu vend maksis esimesena. Rattahullule teatati ka summa ja mina eemalt kuulen "15.40". Rattahull paneb kahekümbise letile ja hakkab sente otsima. Otsib ja otsib ja küsib veel mu venna käest ka juurde. Mina mõtlen, et mida ta jamab, las teenindaja otsib vahetusraha tagasi. Aga no ei hakka asjasse sekkuma. Rattahull saab sendid kokku ja marsime kõik minema.
Küsin väljas: "Palju arve oli?"
Rattahull: "15.40. Väga normaalne kahe peale."
"Sa andsid 20?"
"Jah"
"Tagasi ka said?"
Rattahull jääb korra seisma, võtab rahakoti välja ja vaatab: "Ei saanud..."
Ja hele naer.
Noh, jäi siis jotsiks...

XOXX

Kui viirusevikat on teinud oma tööd, siis aitab vaid...

Boss räägib telefoniga:
"Mhmh, jah, okei. Aga olgu siis, saa siis ilusti terveks. Viinasokid jalga ja küüslaugud kõrva ja..."
Teisel pool toru segatakse vahele, mille peale boss vastab:
"Ah sul ei ole viina?! Siis sa pead Lätis käima!"
Ja hele naer...


XOXX

Kuidas minust laulja sai...

Aeg-ajalt käin kodulähedases Taaskasutuskeskuses, kust tihtipeale leiab lastele ilusaid riideid ja teine kord on endalegi häid leide saadud. Seal on müügil ka palju mänguasju ja ükskord ma tegin selle vea, et lubasin lastel endile ühe mänguasja valida, sest ega need suurt seal ei maksa. Nüüd on aga nii, et iga kord, kui ma sinna lähen ja laps(ed) on kaasas, siis nuiatakse mu käest üks mänguasi välja. Eile siis samamoodi. Liisu valis endale ühe printsessi võlukepi, mis tegi hääli ja vilkus ja õele samasuguse, kuid Saara omal olid patareid tühjaks saanud. Ütlesin Liisule, et issi vahetab kodus patareid ära, siis töötab Saara oma ka. Vantsisime siis kassa juurde ja Liisu ronis kotitoetamise riiuli peale, et kogu protsessist ülevaadet omada. Seni kuni kassatädi toimetas, hakkas Liisu jutustama:
"Minu issi oskab selle ära parandada!" viidates hetkel mitte töötavale mänguasjale.
"Ohhoo, tore, "vastab kassatädi.
"Minu issi on elektrik," jätkab Liisu, arvates, et on vaja täpsemalt selgitada.
"Oo, äge," kiidab kassatädi viisakalt.
"Ta käib tööl," laseb Liisu mutkui edasi.
Kassatädi teab meie nägusid seal hästi ja on alati väga sõbralik ja pakub teinekord lastele kommigi. Nähes Liisu soovi vestlust arendada, pani ta ka puid juurde.
"Kas sina hakkad ka tööl käima, kui sa suureks saad?"
"Kui ma suureks kasvan, siis ma hakkan kontserdimajas tööl käima nagu emme!" teatab Liisu.
"Oo, kontserdimajas," elavneb kassatädi silmnähtavalt. Noogutan kaasa.
"Kas su emme on siis laulja?" küsib kassatädi huviga.

XOXX

Kuidas ma jätkuvalt neiu olen...

Töö juures käib ikka aeg-ajalt prominentseid inimesi. Ühel päeval astus sisse üks tunnustatud Ilukirurg, kes on Bossi sõber. Bossil oli toa uks küll lahti aga IT Mees tegeles parasjagu mingi programmi paigaldamisega seal, seega palus Boss Ilukirurgil hetke oodata. Ilukirurg võttis tugitoolis istet ja ütles: "Ei ole midagi! Ma istun siin ja vaatan ilusat neiut!".


Nii, et ühe ilukirurgi arvates olen ma 30-aasteselt veel ilus neiu :)


XOXX

Sellest, mis meist nüüd saanud on...

Hellõu hellõu... Kes teab, kuna keegi neid sõnu siia lugema tuleb, sest mis sa ikka käid blogi lugemas, kui midagi lugeda ei ole. Aga täna on see päev, kus mul tuli tahtmine kirjutada ja nii ma siia tulin.
Kirjutada oleks tegelikult miljonist asjast. Saara lasteaia saagast; ülilühikesest suvest, mis sellel aastal oma kehvade ilmadega jättis sügise saabudes sellise tunde, et suve ei olnudki; sellest igavesti kestvast vastikust vihmasest porisest sügisest, kus sa saadad esmaspäeva hommikul lapsed äsja pestud kombedega lasteaeda ja mõtled, et tood kombe koju alles reedel, kuid esmaspäeva õhtul järgi minnes, leiad eest üleni paksult porise kombe ja see juures jääb mõistmatuks, et kuidas on üldse võimalik olnud õlad poriseks teha? (ja seda ei ole juhtunud mitte ainult üks kord); Saara adenoidide eemaldamise operatsioonist (mis läks hästi ja õhtuks polnud arugi saada, et ta mingil opil oleks käinud, ainult et nohu kimbutab ikka teda vahelduva eduga); kuidas Ralet on ka adenoidide op ootamas; kuidas Saara sai kaheseks; minu töö otsingutest ja kindlasti veel sajas muust asjast.


Saara nautimas opi järgseid hüvesid
Paari sõnaga ehk sellest minu töö otsimisest. Mul tiksus koguaeg kuklas, et ma vanasse kohta tagasi ei soovi minna. Teadsin, et ma seal elu aeg töötada ei soovi ja miks mitte alustada uuelt lehelt. Kuigi väikeste lastega oleks vanasse kohta naasmine kindlasti kergem. Viimase vanemahüvitise täies mahus sain mai kuus ja juunis tuli veel natuke mingeid jäänuseid, kuid sealt edasi oli minu igakuine sissetulek lasteraha näol 157 eurot kuus. Säästetud oli nii palju, et kodulaen saaks muretult makstud jõuludeni, kuid kõik muu pidi katma Rattahullu palk. Suvi ja sügis möödusid täiesti muretult, sest Rattahullul oli väga häid tööotsi ja nagu arvasimegi, siis umbes novembrist läks seis juba kitsamaks. Olin plaaninud novembris tööle asuda, seega hakkasin aktiivselt tööd otsima ja kandideerima suve lõpus kunagi. Algul oli õhin suur, kuid nähes, kui palju aega ja vaeva ma igasse motivatsioonikirja panin ning lõpuks ei tulnud kuskilt vastustki, et ma ei osutunud valituks, siis läks igasugune motivatsioon maha. Ma ei kandideerinud vist kolm nädalat ühelegi kohale. Ega ei olnud väga ahvatlevaid pakkumisi ka. Kandideerisin ikka edasi, kui vestlusele kutsuti vaid kahte kohta ja kummalgi juhul ma valituks ei osutunud põhjendusega, et valiti kandidaat, kellel oli rohkem kogemusi. Novembriks ma tööd leidnud ei olnud ja rääkisin Rattahullule nördimusega, et lähen siis teen vanas kohas avalduse tagasi naasmise sooviga ja eks jooksvalt otsin edasi. Mitte, et mulle vana koht üldse ei meeldiks, kuigi ma teadsin, et seal on vahepeal mitmed ebasoodsad muudatused olnud töökorralduses, aga ma lihtsalt nii väga tahtsin alustada uute tuultega ja uute väljakutsetega. Üllataval kombel ütles Rattahull, et otsi veel uue aastani tööd, küll seni kuidagi hakkama saame ja kui selle aja jooksul midagi ei leia, siis tuleb jaanuaris vanasse kohta tagasi minna. Nii, et vorpisin hoolega oma motivatsioonikirju edasi.
Tänaseks päevaks ongi mul uus töö! Ja te ei tea kui õnnelik ma olen! Kuidas ma selle leidsin, sellest ehk teinekord, kuid vaatamata arvukatele töökuulutustele vastamisele, sain ma töö ikkagi teisi kanaleid pidi. (Ei, ma ei tööta kellegi tuttava firmas või midagi sellist). Igal juhul, justkui nende õnnetute kandideerimiste kompensatsiooniks, sain ma sellise töö, mida tahtsin, väga heas asutuses ja sellise palgaga nagu tahtsin. Tööl olen praegu paar päeva käinud ja kõik tundub uus ja keeruline ja infot tulvab igalt poolt peale ja kuigi töö on sisu poolest tuttav, on valdkond uus. Aga ma olen nii põnevil ja motiveeritud ja täis tahtmist.
Ja nüüd kutsuti mind veel ühele vestlusele ettevõttesse, kus töö on veel huvitavam ja keerulisem ja palk veel parem ja kõrgemat palka mul ilmselt Tartus ei õnnestuks kuskil teenida. Kuna aga ma olin arvanud, et see rong on läinud, siis ma olin juba nii häälestatud sellele tööle, mis ma just sain ja nüüd on nii vastakad tunded minus. Aga noh, ega see teine varblane mul veel peos ei ole, nii et tegeleme nende tunnetega siis, kui asi nii kaugel on. Aga nagu ikka, kui ei ole, siis ei ole midagi ja kui tuleb, siis tulevad kõik asjad korraga.
Igal juhul on, mis on, olen ma nüüd töö inimene. Ühest küljest ülimalt rõõmus ja põnevil, nagu ma juba mainisin, kuid samas mõtlemas hirmuga, kuidas igasugune logistika ja elukorraldus nüüd toimuma hakkab. Ja muidugi hoian pöidlaid kõvasti pihus, et sellel aastal saavad lapsed enam-vähem normaalselt lasteaias käia.
Ühesõnaga kirjutan siis varsti jälle, kes must nüüd "suureks saades" saanud on või saab ja kuidas meil see elu kõik välja näeb.

XOXX

Suvi...

Lapsed magavad, mees on rattaga sõitmas ja mul on maasikad puhastatud. Tavaliselt loen sellel ajal raamatut aga mul sai üks paks raamat just läbi ja uut ei ole praegu tahtnud alustada, sest siis ei saa seda jälle enne käest, kui läbi on. Niisiis võtsin üle pika aja arvuti kätte. Ma tõesõna enam läpakat praktiliselt üldse ei kasuta. Igapäevased feiss-insta-gmail-blogid vaatad telefonis ära ja kõik. Vahel harva, kui midagi konkreetset on vaja, mida telefonist tundub olevat tüütu otsida, siis ehk teen arvuti lahti.
Mõned postitused on mul draftis pooleli, mida ma jällegi praegu ei viitsi ära lõpetada ja siis mõtlesin, et ajan siin niisama mula.
Suvi on möödunud ruttu. Ilmasid kahjuks ei ole ja vahest ajab ikka vanduma ka, et ka suvel on sama jama, mis talvel. Et ei olegi nii, et papud jalga ja õue, vaid ikka tuleb lastele, pusa, kilekas jne selga toppida, sest neid ilusaid ilmasid on tõesti vähe olnud. Rattahullul on praegu just algamas teine puhkus sellel suvel. Esimese puhkuse veetsime suures osas maal ja trehvasid isegi ilusad ilmad. Siis tuli jaanid ja Liisu sünna. Seda pidasime sugulastega ja kolm sünnipäeva korraga. Ringi trippimist on olnud omajagu ja sellises vanuses lastega on seda juba täitsa okei teha. Oleme käinud sõbrannade juures maal, Võrtsjärve ääres puhkamas ja Tallinnas näiteks ja isegi osalesime filmivõtetel.
Siis said lapsed tuulerõuged ja olime kodused. Millestki väga ilma ei jäänud, sest jälle sadas vihma koguaeg. Tuulerõuged läksid üsna lihtsalt. Liisu oli kolm päeva loium ja vahelduva eduga palavikus, Saaral oli vaid ühel õhtul palavik ja täppe ka üsna vähe. Loodan, et siiski immuunsus tekkis ka temal ja teist korda põdema ei pea. Noh ja siis ongi päevad möödunud lastega. Rattahull teeb jälle üsna palju tööd, sest minule lihtsalt niisama emaks olemise eest enam palka ei maksta ja seega on Rattahullul nüüd kolm ülalpeetavat. 
Rattahullu teise puhkuse veedame ka suuresti ilmselt maal, sest suur kirikupüha on tulemas ja siis sõidab jälle pool suguvõsa kokku ning näeb inimesi, keda sa näedki korra aastas selle ürituse raames. 
Edasi liiguvad mõtted juba sügisesse. Saara läheb ka nüüd lasteaeda ja mina peaks kunagi minema ka tööle. Ei tea, kuidas selle asjaga olema hakkab, sest eelmine sügis, talv ja kevad möödusid küll ainult haigeid lapsi kantseldades. Meil oli kõike: kõrvapõletikke, silmapõletikke, bronhiite, niisama viiruseid ja üldse mulle tundus, et kõik võimalikud haigused said läbi põetud. Allergoloog ühtegi allergiat ei tuvastanud ja ütles, et lastel on ülemiste hingamisteede ülitundlikkus. Igasuguste arstide juures sai käidud ja nüüd ootab Saarat septembri lõpus ees operaatsioon, et kõrvadesse šundid paigaldada ja võib-olla ka adenoidid eemaldada. Liisul on jaanuaris adenoidide eemaldamise operatsioon. Aga mis me nendest haigustest ikka, nüüd tundub see juba water under the bridge
Loodetavasti tuleb mõni ilus ilma ka ikka veel ja saab seda suve nautida.

XOXX