Hellõu hellõu... Kes teab, kuna keegi neid sõnu siia lugema tuleb, sest mis sa ikka käid blogi lugemas, kui midagi lugeda ei ole. Aga täna on see päev, kus mul tuli tahtmine kirjutada ja nii ma siia tulin.
Kirjutada oleks tegelikult miljonist asjast. Saara lasteaia saagast; ülilühikesest suvest, mis sellel aastal oma kehvade ilmadega jättis sügise saabudes sellise tunde, et suve ei olnudki; sellest igavesti kestvast vastikust vihmasest porisest sügisest, kus sa saadad esmaspäeva hommikul lapsed äsja pestud kombedega lasteaeda ja mõtled, et tood kombe koju alles reedel, kuid esmaspäeva õhtul järgi minnes, leiad eest üleni paksult porise kombe ja see juures jääb mõistmatuks, et kuidas on üldse võimalik olnud õlad poriseks teha? (ja seda ei ole juhtunud mitte ainult üks kord); Saara adenoidide eemaldamise operatsioonist (mis läks hästi ja õhtuks polnud arugi saada, et ta mingil opil oleks käinud, ainult et nohu kimbutab ikka teda vahelduva eduga); kuidas Ralet on ka adenoidide op ootamas; kuidas Saara sai kaheseks; minu töö otsingutest ja kindlasti veel sajas muust asjast.
 |
| Saara nautimas opi järgseid hüvesid |
Paari sõnaga ehk sellest minu töö otsimisest. Mul tiksus koguaeg kuklas, et ma vanasse kohta tagasi ei soovi minna. Teadsin, et ma seal elu aeg töötada ei soovi ja miks mitte alustada uuelt lehelt. Kuigi väikeste lastega oleks vanasse kohta naasmine kindlasti kergem. Viimase vanemahüvitise täies mahus sain mai kuus ja juunis tuli veel natuke mingeid jäänuseid, kuid sealt edasi oli minu igakuine sissetulek lasteraha näol 157 eurot kuus. Säästetud oli nii palju, et kodulaen saaks muretult makstud jõuludeni, kuid kõik muu pidi katma Rattahullu palk. Suvi ja sügis möödusid täiesti muretult, sest Rattahullul oli väga häid tööotsi ja nagu arvasimegi, siis umbes novembrist läks seis juba kitsamaks. Olin plaaninud novembris tööle asuda, seega hakkasin aktiivselt tööd otsima ja kandideerima suve lõpus kunagi. Algul oli õhin suur, kuid nähes, kui palju aega ja vaeva ma igasse motivatsioonikirja panin ning lõpuks ei tulnud kuskilt vastustki, et ma ei osutunud valituks, siis läks igasugune motivatsioon maha. Ma ei kandideerinud vist kolm nädalat ühelegi kohale. Ega ei olnud väga ahvatlevaid pakkumisi ka. Kandideerisin ikka edasi, kui vestlusele kutsuti vaid kahte kohta ja kummalgi juhul ma valituks ei osutunud põhjendusega, et valiti kandidaat, kellel oli rohkem kogemusi. Novembriks ma tööd leidnud ei olnud ja rääkisin Rattahullule nördimusega, et lähen siis teen vanas kohas avalduse tagasi naasmise sooviga ja eks jooksvalt otsin edasi. Mitte, et mulle vana koht üldse ei meeldiks, kuigi ma teadsin, et seal on vahepeal mitmed ebasoodsad muudatused olnud töökorralduses, aga ma lihtsalt nii väga tahtsin alustada uute tuultega ja uute väljakutsetega. Üllataval kombel ütles Rattahull, et otsi veel uue aastani tööd, küll seni kuidagi hakkama saame ja kui selle aja jooksul midagi ei leia, siis tuleb jaanuaris vanasse kohta tagasi minna. Nii, et vorpisin hoolega oma motivatsioonikirju edasi.
Tänaseks päevaks ongi mul uus töö! Ja te ei tea kui õnnelik ma olen! Kuidas ma selle leidsin, sellest ehk teinekord, kuid vaatamata arvukatele töökuulutustele vastamisele, sain ma töö ikkagi teisi kanaleid pidi. (Ei, ma ei tööta kellegi tuttava firmas või midagi sellist). Igal juhul, justkui nende õnnetute kandideerimiste kompensatsiooniks, sain ma sellise töö, mida tahtsin, väga heas asutuses ja sellise palgaga nagu tahtsin. Tööl olen praegu paar päeva käinud ja kõik tundub uus ja keeruline ja infot tulvab igalt poolt peale ja kuigi töö on sisu poolest tuttav, on valdkond uus. Aga ma olen nii põnevil ja motiveeritud ja täis tahtmist.
Ja nüüd kutsuti mind veel ühele vestlusele ettevõttesse, kus töö on veel huvitavam ja keerulisem ja palk veel parem ja kõrgemat palka mul ilmselt Tartus ei õnnestuks kuskil teenida. Kuna aga ma olin arvanud, et see rong on läinud, siis ma olin juba nii häälestatud sellele tööle, mis ma just sain ja nüüd on nii vastakad tunded minus. Aga noh, ega see teine varblane mul veel peos ei ole, nii et tegeleme nende tunnetega siis, kui asi nii kaugel on. Aga nagu ikka, kui ei ole, siis ei ole midagi ja kui tuleb, siis tulevad kõik asjad korraga.
Igal juhul on, mis on, olen ma nüüd töö inimene. Ühest küljest ülimalt rõõmus ja põnevil, nagu ma juba mainisin, kuid samas mõtlemas hirmuga, kuidas igasugune logistika ja elukorraldus nüüd toimuma hakkab. Ja muidugi hoian pöidlaid kõvasti pihus, et sellel aastal saavad lapsed enam-vähem normaalselt lasteaias käia.
Ühesõnaga kirjutan siis varsti jälle, kes must nüüd "suureks saades" saanud on või saab ja kuidas meil see elu kõik välja näeb.
XOXX
