If you wake up at a different time, in a different place, could you wake up as a different person?

Kerge unetus on mul viimastel päevadel olnud. Isegi kui töö juures tunned, et oled jube väsinud ja tahaks kohe magama, siis koju jõudes on uni läinud. Varem mul seda probleemi polnud. Kui ma lõpuks magama jään, siis magan terve päeva maha. Või võib-olla olen ma lihtsalt nii üle puhanud, et võiks terve öö üleval olla?
Olin kolm päeva setomaal. Väga mõnus oli. Tegin rasket tööd. Niitsin muru (vikatiga!), koristasin väga põhjalikult maja ja parandasin isegi katust. Asja ei teinud lihtsamaks ka see kestev Aafrika kliima. Aga tsillitud, grillitud ja puhatud said ka. Õppisin isegi malet mängima. Kolmapäeval tulin tagasi, sest ees ootasid töö-ööd. Töö-ööd on lahedad. Kui rahvast väga palju ei käi, siis saab niisama tsillida ja poistega nalja teha. Huumorit peab saama! Lisaks on viimastel päevadel klubis inimesi, kes paistavad mind tundvat ja naeratavad ja tsautavad aga mina neid ei tunne. Ja siis ma nuputan, et kust nad mind teada võiks ja kas ma peaks neid tundma. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et ma olen peaaegu iga õhtu tööl ja tihedamad külalised on isehakanud sõbrad mul nüüd enda arust. Pole õrna aimugi. Täna kõju sõites mängis taksojuht sõidu ajal pokkerit. Läpakas oli kõrvalistmel ja vaatas vaheldumisi siis teed ja arvutit. Sellisest ebaturvalisest sõidustiilist hoolimata jõudsin siiski õnnelikult koju. Und ei ole ja panin teleka käima. Vaatasin natuke seda ajuvaba night chati, kus tibi istub tuimalt diivanil ja ekraanil jooksevad sõnumid, kus geid otsivad endale mehi ja naised endale "sponsoreid". Panin teleka kohe kinni. Koristasin veits ja panin pesu pesema. Siiani pole alumised naabrid koputama tulnud.
Aga tuleb vist ikka voodisse ära minna ja loota, et uni kunagi tuleb. Homme (ehk siis täna juba) on Lilli sünna. Can't wait :)

Tänane hitisoovitus: HU? - Linnasuve laul http://www.youtube.com/watch?v=8sOgXss5PTI . Hommikuti päikesetõusu ajal tuleb mul alati see lugu meelde. Lihtsalt tsill :)

XOXO

Välk ja pauk

Ema asjatab köögis, teeb kala söögiks, tuleb mureliku näoga suurde tuppa ja küsib: "Ei tea, kas kalas on fosforit?"
Mina: "Miks? Helendad juba?"

Taustainfoks nii palju, et oleme paar päeva kala söönud ja ema soojendas jälle endale ühte tükki soojaks mikrouunis. Meil vist on mikrokaga mingi jama, sest kui seal viimasel ajal midagi soojendada, siis hakkab särtsuma ja paukuma (ei, asi ei ole kuldservaga nõudes) ja siis ema arvas, et äkki kalas sisalduva fosfori pärast hakkas mikrokas välkuma. Ema mul siiski veel ei helenda õnneks aga kala me nüüd vist mingi aeg ei söö.

Huumorit peab saama!

P.S. Tegin ka just ühe pikema sissekande, mille kirjutamist olin alustanud esmaspäeval ja seetõttu on see ka veits allpool, enne viimast Hiiumaa postitust. Nii, et kerige alla ja head lugemist!

Driven to distraction

Hommikul kell viis tulevad alati head mõtted. (Mis väsimuses ja unetuses tunduvad vaid head aga tegelikult on täitsa tavalised). Ühesõnaga kujundasin blogi nunnuks. Klõpsige ja toitke mu kalasid ka siis. Konstruktiivne kriitika ja parandusettepanekud on oodatud kommentaaride lahtrisse.

Tänane hitisoovitus ja lihtsalt väga hea lugu, mida võib iga kell kuulata: Coldplay - X & Y

http://www.youtube.com/watch?v=d2Hm4-BEoI4

Mõeldes teile,
Merka

Vol 4.

No nüüd ta lõpuks tuleb :)

4. päev - Au revoir, Hiiumaa

Viimane päev algas varase ärkamise ja koristamisega. Kibedamad pokkerikäed, kes hiljem magama said, said umbes 4,5-5 tundi magada ainult. Mina ajasin end veel ekstra vara üles, et saaks enne teisi dušši all ära käia, sest muidu oleks ma ilmselt duššijärjekorras viimane olnud. Koristamine läks meil sujuvalt: kes tegi köögi korda, kes sauna, kes millise toa jne. Siim näitas veel oma oskusi torumehena ja sauna vee äravool töötas paremini, kui siis kui me saabusime. Saime üsna ruttu valmis ja saime veel tsillidagi majas. Vaatasime eelmsitel päevadel tehtud pilte ning elasime telepildi vahendusel kaasa Tallinnas toimunud kergejõustiku võistlustele. Kell 12 pidi plats puhas olema ja väikse hilinemisega jõudis majatädi jälle kohale. Vaatas möödaminnes kõik üle, andsime võtmed üle ja asusime oma killavooriga teele jälle. Praam väljus meil alles õhtu poolikul umbes nelja paiku vist (vana pea enam ei mäletagi näed) ja kuna eelmine päev sai avastatud saare põhjapoolseid alasid, siis otsustasime täna seigelda lõuna pool. Pool kogemata jõudsime Orjaku sadamasse, kus pidu käis täie hooga. Sattusime peale Hiiumaa laulu- ja tantsupeole "Jäätee" (ei tea miks suvel selline nimi pandi). Ilm oli väga ilus ja kuna meil kindlaid plaane ei olnud, siis jäimegi sinna tsillima. Leila, kes oli unedefitsiidi tõttu veidi väsinud, sõitis veits eemale ja tukastas autos ja pärast käis ka ujumas. Orjakus oli aga rahvast palju. Vaatasime veits ringi ja sättisime end muru peale istuma. Ümberringi sagisid triibulistes rahvariietes onud ja tädid, poisid ja tüdrukud ja ka niisama pealtvaatajad. Üritust juhtis see Reporteri liba-horoskoobi- ja ilmaennustaja Küla Karla. Aga seal ta tundus isegi normaalsem mees, kui Reporteris. Tädid ja onud tantsisid ja laulsid ja isegi mingi pasunakoor oli kohal. Mõned laulud olid tuntumate seast nii, et saime isegi veits kaasa ümiseda. Täitsa mõnus oli. Kell oli selleks ajaks juba päris palju ja otsustasime lõunatada seal. Kuigi meil oli päris palju liha ja muud kraami eelmisest õhtust alles, siis langes valik ikkagi kohaliku seljanka kasuks. Mina ja Liisa läksime hoopis Orjaku kõrtsi menüüd uudistama ja saime endale väga head pelmeenid hoopis. Istusime ja sõime väljas ja nautisime kultuuri. Kõhud täis, otsustasime veel veidi saarel ringi vaadata. Sõitsime Sääre Tirpi (Tirpu?) vaatama. Leila ja Priiduga läksid siin meie teed lahku, sest nemad olid seal käinud ja ei tulnud meiega. Meie asusime seda pikka Sääre Tirpu vallutama. Kõndisime ja kõndisime aga kohale ei jõudnudki, sest aega hakkas nappima ja see Tirp oli ikka väga pikk. Tegime poole peal kohustuslikud pildid jälle ära ja hakkasime kadakate vahel tagasi astuma. Varsti vantsisid meile vastu Leila ja Priit. Nad olid ikkagi kiirelt ümber otsustanud ning tulid meile järgi. Sinna samma kadakate vahele jäi ka üks üsna madal vaatetorn. Tegelt pole kadakad ka eriti kõrged ning saime merevaadet nautida, jälle pilte klõpsida ja fotoshootingut teha. Kuna Siimul toimusid peale söömist veres suhkrutaseme muudatused ja tal tuli jäätiseisu, siis asusime sadama pool teele ja tegime peatuse esimese poe juures (selle väikse koha nime minu vana pea jälle ei salvestanud vist). Pisikeses poes tegi igaüks oma jäätisevaliku ja Siim nõudis, et ta saaks kõigile välja teha. No kui ta ikka tahtis, ega me siis vastu ka ei olnud. Tsillisime poe ees ja limpsisime jäätist. Peale suhkru leveli normaliseerumist läksid meie teed Priidust ja Leilast päriselt lahku seekord. Tegime enne veel suure kalli- ja energiaringi ning nemad läksid Sõru sadama poole, et Saaremaale minna ja meie asusime Heltermaa poole teele. Sadamasse saime täpselt õigel ajal ja põhimõtteliselt kohe hakati ka praami peale laskma. Seekord Liisa mingeid nalju ei teinud ja kõik said õnnelikult peale. Rahvast oli praami peal sel korral palju rohkem. Praam oli üsna täis ja meie auto läks alumisele korrusele. Sööstsime Lilliga ruttu üles, et istekohad meile rabada. Saime täpselt kuuese laua meile ja enne kui praam sai välja sõita, mängisime meie juba pokkerit. Seekord väga suuri summasid mängus ei olnud ja peale pokkeri jõudsime isegi Ussisõnu mängida. Mina langesin üsna ruttu ühegi punktita mängust välja ja lasin silma veitsaks kinni. Peale väikest uinakut olimegi juba mandril ja võtsime pika autosõidu Tartu poole ette. Et mitte saada tagumiku kangreeni, sirutasime Türil jalgu ja tegime väikse pikniku ja ühtlasi tarbisime ära meie viimased šašlõki varud. Käisime Türil ka mingis kaubanduskeskuses ja kasutasime sealse WC hüvesid. Peale Türit tegime ühe teeotsa juures veel kalli- ja energiaringi, sest siis keeras Siim Vändra poole. Ja nii jäigi ainult meie Volkswagen Tartu poole sõitma. Tee peal arutasime ka juba järgmise aasta tripi plaane. Võib-olla läheks kruiisima Rootsi või hoopis kuskile kirde-Eestisse või teeks Setomaa tuuri või midagi sellist. Natuke on veel aega otsustamiseks ja kõik parandusettepanekud on oodatud. Tee peal tegime veel metsapeatuse, mille tagajärjel sain endale puugi käe peale. Avastasin seda alles tükk aega peale peatust. Õnneks polnud ta veel hammustanud ja kuigi ma sattusin üsna paanikasse, siis Martin säilitas külma närvi ja tegutses operatiivselt: võttis puugi näppude vahele ja viskas aknast välja. Elupäästja mul. Peale seda vedasid närvid alt ja koguaeg tundus, et kuskil keegi kõnnib. Aga õnneks olid need ainult närvid. Järgmine peatus oli Tõrvandi Ringtee 15 maja ees. Järjekordne energiaring ja jalka ajaks olingi kodus. Kuuldavasti jõudsid ka teised õnnelikult koju.

Vot nii meie ilus trip kulgeski. Kõik oli supermõnus. Siinkohal tänan veel kõiki korraldajaid ja muidu tublisid ja kõiki toredaid reisikaaslasi, kes need päevad nii ilusaks tegid:) Järgmine aasta jälle!

The End!

Markkooooo, missä sa oled? ehk reportaaž raja äärest

Täna on pühapäev ja kirjutan veits eelmise nädalavahetuse, selle nädala ja selle nädalavahetuse sündmustest. Täitsa kiire on olnd vahepeal ja samasugune tuleb ka järgmine nädal.


Eelmisel reedel läksid Lilli ja teised kamraadid Tallinnasse Õllesummerile. Arvestades hinna ja kvaliteedi suhet, otsustasin seekord ürituse vahele jätta. Kuigi seltskond oleks olnud väga kvaliteetne ja hindamatu aga siiski... Lilli, kuidas oli? Kas blogisissekanne ka tuleb? Igatahes, kui minu vend kuulis sellest, et mul on nädalavahetus vaba ja plaane pole, kutsus ta mind kaasa Otepääle Mad-Croc Rally Estoniale. Vanad rallifännid nagu me oleme, oligi reedel minek. Pakkisin päeval asju, mis kaasa võtta ja plaanisin umbes poolteist tundi enne väljasõitu dušši all ära käia, kui minu plaanid lõi sassi see, et kraanist ei tulnud tilkagi vett (kui välja arvata väheke mingit roostejama). Vaatasin juba, et tulebki rastapatside ja higisena rallile minna aga õnneks poole tunni pärast tuli vesi tagasi. Aga väga närvi ajas küll see asi: milline geenius otsustab majas vee kinni keerata, kui väljas on 30 kraadi sooja ja kõik tahavad juua ja pesta!!! Aga see selleks. Kuna tavalised inimesed (mitte nagu mina) töötavad päeval ja esmaspäevast reedeni (nagu mu vend), siis jõudsime Otepääle viimaseks kiiruskatseks. Otsisime rajal kõige parema koha: trapliin, kus autod ikka hüppavad ka. Kuna Markko oli jälle stardis, siis ootasid kõik seda ühte autot. Aga enne tuli veel mitu null-autot, siis historic rallikad, mis olid tegelikult päris huvitavad, siis veel mitu vilkuritega null-autot, et teha kindlaks, et rada ikka ohutu on ja siis lõpuks Markko! Tuli, nägi ja hüppas. Hüppas ikka hea mitu-mitu meetrit, mille peale rahvas plaksutas ja hõiskas. Mitte küll selline hüpe nagu Soome rallil Ouninpohja kiiruskatsel, aga siiski päris hea. Nüüd tuleb vahele natuke rallifänni juttu. Kes veel ei tea, siis kunagi kui WRC oli veel lahe ja pingeline (mitte nagu praegu, kui on ainult üks hea sõitja järel, kes kõik katsed võidab), siis käisin ka mina paar aastat kuulsal Soome rallil. Ja kes veel ei tea, siis Markko rokkis ikka seal.
Ouninpohja is one of the most famous stages in the WRC, well-known for its high speed, sweeping corners, blind crests and big jumps. At one famous jump located 6 kilometres (3.7 mi) from the start line, close to a landmark yellow house, spectators measure the length of the jumps and mark the distance by the roadside. In 2003, Markko Märtin set the record for the longest jump, travelling 57 meters (187 ft) in the air at a speed of 171 kilometres per hour (106 mph).[3] In 2005, Gigi Galli did even better with 58 metres, jumping flat-out with a Mitsubishi Lancer WRC.[4] Allikas: Wikipedia. Mina olen ka seal raja ääres olnud. Tänaseks on see kiiruskatse rallilt välja jäetud, sest on liiga kiire ja ohtlik. Väike video ka: http://www.youtube.com/watch?v=QvkYof5Uu4w . Väike video ka eelmise aasta Lõuna-Eesti rallilt, vaadake kindlasti: http://www.youtube.com/watch?v=dejIqj3H4NI . Ühesõnaga ralli on lahe.
Aga tagasi siis selle ralli juurde. Markko oli ka ainuke, kes seal hüppel rattad maast lahti sai. Vaatasime päris palju autosid ära ja hakkasime läbi metsa auto juurde tagasi kõndima. Olin juba unustanud vahepeal, mida tähendab rallifänni elu: palju kõmpimist raja äärde, sest autoga lähemale ei lasta, siis veel mööda rada läbi metsade ja üle heinamaade kõmpimist, et jõuda parima kohani rajal, palju ootamist, kivide ja tolmuga pihta saamist, samas ka telgis ööbimist, jões pesemist, priiusel söögi tegemist jne, aga selle kõik korvab väga hea seltskond, rajaäärne melu ja need hetked, kui kõva häälega rallikas sust mööda kihutab. Igatahes, peale katset saime kokku mu venna sõpradega, kes ka rallil olid ja läksime Oti pubisse sööma. Rahvast oli seal palju ja toit uskumatult kallis. Minu meelest pole isegi Tartus enamustes kohtades toidud nii kallid. Aga nälg oli kallal ja kuna kell oli kümme läbi juba, siis olid poed ka kinni. Kalli hinna eest ostetud praad oli üsna keskpärane. Venna sõbrad Mosse, Laivi, Kaimar ja Pulla olid juba päeval kohale jõudnud ja vaatasid viimast katset teisest kohast. Sealt tuli ka päeva nali. Jaak Mae jälgis ka rallit ja oli juhtumisi nende selja taga raja ääres. Kui Kaimar teda nägi, juhtus järgmine stseen:
Kaimar: Näe Jaak ka siin!
Teised pöörasid ümber. Laivi oli veits segaduses ja ei saanud aru kes see Jaak on, arvates, et see on mõni nende sõber, keda ta näinud pole.
Laivi: Kesse Jaak on?
Mosse naljatas: Tee Jaagust pilti ka.
Ja nii tegi Laivi Jaagust pilti ja kuulis alles pärast, et kes see on. No arusaadav, et muidu näeb Jaaku ainult liibukates prillid ja müts peas. Ega ei pruugi ära tunda ju. Igatahes Jaak ka muheles selle peale.
Kõhud täis, suundusime ööbimiskohta järgmise päeva esimese katse lähedal, et hommikul oleks hea rajale minna. Tsekkisime raja veel läbi ja leidsime hea koha, kuhu järgmine päev minna. Panime telgid püsti, kuulasime mussi ja tundsime end hästi. Mossel oli läpakas ja netipulk kaasas nii, et saime keset põldu vaadata youtubeist rallivideosid, nii et särtsus. Magama saime umbes kolme ajal ja kell kaheksa oli äratus, sest pool kümme algas esimene katse juba. Hommikul saime isegi värsket kohvi ja pudeliveega hambaid ja nägu pesta ja oligi raja äärde minek. Kaasa võtsime ainult hädavajaliku: külmakoti värskendava keelekastega, rallitoolid, suure päevavarju ja foto- ja filmimisvarustuse. Kõmpisime raja äärde ühe mäe otsa, kust oli päris hea vaade. Siis aga avastasid poisid, et see polegi see koht, mis õhtul valmis vaadati ja otsustasime otse üle põllu edasi minna. Hein oli kohati puusadeni (mina mõtlesin koguaeg, et mitu puuki ma siit üles korjan. Mitte ühtegi siiski õnneks). Samuti tulid ette mõned elektriaiad. Esimesed neist polnud elektri all ja nii olime üsna julged. Järjekordse elektriaia juures sai aga Mosse särtsu ja siis oli nendest üle saamine juba päris naljakas. Üle kivide, kändude, elektriaedade ja okastraatide jõudsime lõpuks ka õige kohani. Ja asi oli seda väärt, sest Markko lendas jälle. Väga kaua ei saanudki seal olla, sest siis tuli juba järgmisele katsele sõita. Jällegi palju kõmpimist rajani. Nagu viimased kuu aega, siis oli ka tollel päeval sooja üle kolmekümne kraadi ja päike lõõskas. Kuna olin unustanud mingi mütsi kaasa võtta, siis sain selle aja peale juba kerge päiksepiste ja olemine kiskus väga uimaseks ära. Istusin veits varju all ja tarbisin ohtralt vett (hoolimata sellest, et vetsus polnud eriti kuskil käia) ja läks paremaks juba. Peale seda katset sõitsime Otepääle Service Parki, kus autosid hooldatakse, et autosid lähemalt näha. Service parkis elu käis. Nägime autosid, nägime Markkot väga lähedalt, muid tegelasi ja isegi Jaaku jälle. Samuti nägin ka päris palju lambikaid sõpru, kellest pole ammu midagi kuulnud. Sõime seal ka lõunat ja oligi jälle minek järgmisele katsele. Saime jälle maru hea koha, kus nägi kahte kurvi korraga. Selleks ajaks oli küll päiksepiste möödas, kuid asemele oli tulnud päiksepõletus. Õlad olid veits ära põlenud ja suht valusad. Pole midagi imestada ka, kui terve päev ainult väljas päikse käes olla. Kuna mu vend pidi õhtul sünnipäevale minema, siis sellega meie jaoks ralli lõppes. Teised jäid veel afterpartydele ja ka järgmise päeva katsetele. Igatahes oli mõnus jälle üle pika aja rallile kaasa elada. Muidugi oli Markko klass omaette. Hoolimata sellest, et ta pole neli aastat võistelnud, võitis ta kõik kiiruskatsed ja ka terve ralli. Tuli, nägi ja võitis. Hea nädalavahetus oli.
Nädal aga oli tegus. Teisipäeval ajasin linnas palju hädavajalikke asju ära ja käisime Tabiveres sünnipäeval. See hõlmas endas palju šašlõkki ja liha, jäätist ja igasuguseid torte. Kolmapäeval käisin politseis oma avarii pärast jälle. See asi ka mutkui venib. Õhtul olin tööl. Neljapäeval ja reedel tegin ka midagi ja käisin kuskil aga ei mäletagi kus. Igatahes olin mõlemad õhtud jälle tööl. Laupäeval hoidsin päeval lapsi ja õhtu möödus jälle töötähe all. Nii, et tegus nädal on olnud.
Homme sõidan maale. Seega olen vähemalt kolmapäevani Setomaal ja tsivilisatsioonist eemal. Kolmapäeval on jälle asjaajamisi, siis jälle mitu tööpäeva ja Lilli sünna, siis kunagi Tätte kontsert ja veel mitu kohustust, mida mul hetkel meeles ei ole. Kiired ajad, kiired ajad. Katsun teid ikka kursis hoida.

XOXO
Merka

Kulturist/turvamees ja baltikumi ilusaimad tüdrukud

Nüüd ma olen veits valelik, sest praegu ei tulegi Hiiumaa vol 4. Andke mulle andeks, kallid fännid, aga lohutan teid jällegi tasuta CT pääsmetega;) (NB! Kehtivad juuli lõpuni). Tänases päevas oli muid sündmusi.

Eile tööl tuli turvamees Siim välja ideega, et võiks täna grillida. Baaridaam Liis oli kahtleval seisukohal ja midagi otseselt kokku ei leppinud ja jutt jäi lahtiseks. Hommikul panin endale kümneks äratuse, sest otsustasin, et ükskord võiks päevitada ka natuke. Suutsin pargis isegi poolteist tundi vastu pidada, kui mulle Liis helistas ja jõustas meie plaani. Lippasin koju dušši alla, et maha pesta päevitusõli ja sinna kinni jäänud surnud sipelgate sodi. Sellega koos läks maha ka minu värske päevitus. Linna jõudes oli aga nii palav, et polnud vahet kas käisin dušši all või mitte. Võtsime Liisiga tänava pealt mingid hirmkallid jäätisekokteilid, mis ei olnudki eriti head ja jalutasime Siimu juurde. Siim võttis meid vastu palja ülakeha ja külmade õlledega. Peale väikest värskendust tegime 10 minutilise jalutuskäigu selverisse. Varusime kanašašlõkki ja sütt, salatimaterjali ja jahutavat sinebrychoffi ja muud keelekastet. Astusime välja ja selle ajaga oli ilm täiesti muutunud: lagipähe paistev päike oli varjutatud vihmapilvedega, müristas, välkus ja sadas juba üsna korralikult. Kuna kõik päevad on olnud nii räme palavad, siis vaatasime, et on täitsa hea isegi vihmas tagasi jalutada. Aga me ei olnud endale aru andnud, et padukas oli ikka väga hull ja mingi kahe minutiga olime täiesti märjad, aluspesu sealhulgas kaasa arvatud. Isegi paberist söekott vettis läbi ja hakkas veits rebenema kohati. Kui Siimu maja tänavanurgani jõudsime, sõitis vastu Siimu ema, et meid vihmast päästa. Too little, too late. Tagasi jõudes väänasime riided kuivaks, Siim otsis meile ajutised riided ja kuivasime niisama kuni vihm järgi jäi. Peale vihma oli õues aga eriti mõnus: mõnusalt soe ja mitte rämepalav ja hea värske õhk. Tegime salati ja grillisime gruusia marinaadis kanašašlõkki. Õhtusöök missugune. Magustoiduks olid Siimu aiast kirsid, vaarikad, tikrid ja sõstrad. Peale seda lõbustasime end kaardimänguga ja episoodidega sarjast "1000 ways to die", mis põhines tõesti sündinud juhtumitel. Uskuge mind, suremiseks on väga palju uskumatuna tunduvaid võimalusi. Järgmine kord seksides vaadake ette, sest ka siis võib juhtuda väga palju asju, mille tagajärjel võib hoopis surra. Või kui te olete terrorist ja panete pommile kella, et see tunni aja pärast plahvataks, siis arvestage ka sellega, et parajasti poleks olnud see päev, kui kella keerati talve ajale ja pomm plahvatab kohe. Peale seda jäid teised veel tsillima ja mina jalutasin tööle. Taevas oli roosa ja välkus aga vihma ei sadanud. Väga ilus oli. Ja nüüd ma siin töö juures istun ja blogin, sest rahvast on üsna vähe. Turvamehed Bakler ja Lauri uurisid just, et kellele ma nii pikka kirja kirjutan. Kui ma vastasin, et blogin ja naljatasin, et nendest kirjutan, siis muutusid nad kohe jube uudishimulikeks ja üritavad nüüd igatpidi teada saada, mis ma kirjutan. Et mitte nende uudishimu rahuldada, siis praegu lõpetan. Kui õhtu jooksul veel vaikne on, siis kirjutan Hiiumaast ka.

Aa... meenus ka väike seik eilsest töö ööst. Keegi oli pannud kontoris seifi valesti lukku ja nüüd ei piisanud avamiseks koodist, vaid oli vaja võtit. Juhata oli selle aga nii hoolikalt ära peitnud, et ei leidnud nüüd seda üles. Esimene tund kulus meil kahekesi kontori põhjalikule läbiotsimisele, mis tulemusi ei toonud. Samal ajal muukisid turvamehed mingite trellide ja viilide ja metallisaagidega seifi lahti. Võtit ei leitutki aga muukijad olid edukad ja nüüd on seifis suur auk. Loo moraal: alati on võimalik seifi lahti muukida!

Tähed säravad veel klubi Tallinnaaaaaaas :) (Tegelt on pilves praegu:)).


XOXO
Merka

Maasikas seene all ja tellingutega kirsi all

Niinii... kiire raport jälle minu vahepealsetest tegemistest.
Laupäeval oli siis see päev kui me Maarjaga Maasikas käisime. Kõigepealt läksin Manni juurde ja tegime ühise meikimis-sessiooni koos väikse sinebrychoffiga. Kuna meil oli säästupidu, siis hiljem võtsime mu vanu jäänukeid, istusime lahtiste akende all ja kuulasime mussi (sealhulgas ka megahitte Mari-Liis Aasmäe repertuaarist:)). Umbes 23.30 paiku hakkasime juba Maasikasse minema, sest sealne list kehtib ainult kaheteistkümneni. Meeleolud olid juba ülevad. Aga eelkõige oli kõige mõnusam minu meelest see, et nii hilja öösel sai lühikeste varukatega välja minna ja õhk oli nii mõnus. Maasika juures erlist järjekorda ei olnud ja läksime naeratasime kassatädidele, et me oleme listis. Leiti meie nimed sealt üles ja öeldi, et kaks pileti teeb siis 100 krooni. Tegemist oli mingi 50%ale listiga ehk siis muidu oli pilet 100 ja meile siis 50. Aga no parem ikka kui 100 ja maksime ära. Turvamees küsis veel Manni dokumenti (minult isegi mitte, mis tähendab ilmeslt, et ma olen vanaks jäänud) ja astusime sisse. Rahvast oli üsna vähe. Paheline Mann tahtis suitsu teha ja läksime istusime suitsuruumi suurte seente alla. Kaua ei saanudki istuda, kui mingid poissmeeste õhtulised meie seene alla tulid. Ajasid mingit juttu ja uurisid, kas me oleme Tartust ja mingit sellist. Tegime paar tantsu ka nendega. Muusika oli küll Maasikas niiiiii retro, et ma ei osanud nagu tantsidagi (kuigi mulle muidu retro meeldib). Rahvast oli vahepeal päris palju tulnud aga kõik tundusid perverdid ja imelikud nii, et otsustasime ikka CT-sse minna. Kuna Mann oli jalga pannud mingid killer-heelsid, siis läbis tema selle tee paljajalu. Rahvast oli linna peal palju ja Raekoja platsis hüppasid meile uued poissmeeste õhtulised juurde. Tuli välja, et sellel õhtul oli 4 poissmeesteõhtu seltskonda linna peal. See seltskond otsustas meid CT-sse saata, kuna olid ise ka sinna minemas. Umbes kella üheks jõudsimegi kohale. Sees ootasid meid veel ühed poissmehed (või siis oli see selle sama seltskonna teine pool?) ja pidime kohe paar ülesannet tegema. Võtsime peigmehega napsu ja tegime põsemusi, kirjutasime midagi ta kõhule ja seljale ja hiljem sai ka tants kahe neiuga linnukese kirja. Mingi aeg tuli poissmeeste kambast üks tüüp muga rääkima väga sõbralikult (täpselt ei mäleta millest). Ja mul võttis üsna kaua aega, enne kui ma ära tabasin, et see on Eveli sõber Reims, keda ma olen Eveli juures korduvalt näinud. Aga siis ei saanud ma algul ikka üldse aru, kes ta on. Pärast ikka taipasin ja rääkisime veel Hawaiist ja blogist vist ja millestki veel. Kuna sees oli nii palav, läksime välja ja rääkisime ukse peal oma turvadega. Mann oli küll kluppi minnes kingad jalga jälle pannud aga kuna ta enam nendega vastu ei pidanud, siis tahtis muga vahetust teha, sest mul olid madalad kingad. (Ja juhtumisi on meil ka sama jalanumber). Mõeldud-tehtud ja siis käisin mina nende killer-kontsadega ringi ja olin ilmselt pooltest meestest pikem. CT-s oli odavate shottide pidu ja otsustasime ka mõnda maitsta. "Bitchi Pitsid" olid suht okeid aga eriti maitsvad olid "Liksi Laksid". Tegime veel tantsu Manniga ja mingite tüüpidega aga enamus ajast jutustasime töökaaslastega. Vahepeal käisime Yamyamis kanavräppi söömas ja peale seda otsustasime koju ära minna. Esimese pargipingi juures oli meil juba peatus, sest siis ei suutnud mina enam kõndida nende kingadega. Tegime jälle vahetust, istusime veidi ja siis kõndisime üksteise najal edasi. Vaesed Manni jalad ei pidanud ikka vastu ja ta otsustas palja jalu koju minna ikkagi. Järgmine peatus oli meil raekoja platsis Kapriisis (nii hea, et seal ööseks pinke kokku ei pandud) ja tegime väikse puhkepausi ja nautisime päiksetõusu. Üle kivide ja kändude jõudsime lõpuks koju ja mingi neli läbi läksime magama ära. Hommikul äratas mind see, et tänaval sõitsid mööda mingid eriti kõvasti põrisevad mootorrattad ja kolisevad kastiautod ja ka mitte väga meeldiv peavalu. Õnneks see möödus peagi. Õhtu möödus koduselt.
Teisipäeval läksime emaga venna juurde kirsse korjama. Kuna kirsse niisama kätte ei saanud, siis panime puude alla vanad enda tehtud tellingud, mis veel ehitusest kuuris seisid ja nii me vennaga seal maa ja taeva vahel turnisime ja kinni oli hoida vaid väga nõrkadest kirsiokstest. Aga saak oli hea ja täna peaks mu ema moosi keetma hakkama. Peale kirsside korjamist sõitsime emaga Põlvasse sugulastele külla. Bussi peale jõudsime nibin nabin. Vot see bussisõit oli tõeliselt jube. Väljas oli 32 kraadi sooja ja bussis ilmselt sama palju aint selle vahega, et seal polnud üldse õhku. Mingit konditsioneeri ilmselt polnud. Buss oli väga täis ka veel pealekauba. Mingi aeg õnnestus isegi magama jääda ja siis tundus, et jõudsime üsna ruttu kohale. Põlvas tsillisime väljas ja õnneks umbes 12 ajal õhtul läks õhk ka jahedamaks. Hommikul sõitsime Kiidjärve äärde randa. Päevitasime natuke aga kõige mõnusam oli ujumine. Vesi oli väga mõnus soe ja olekski tahtnud aint seal olla. Peale veest välja tulemist hakkasid kohe parmud ründama. Vehkisin küll kätega igatpidi aga kaks parmu hammsutasid must ikka parajad tükid välja nii, et pool jalga läks punaseks enamvähem. Peale lõunat tulime koju ära (juba palju mõnusama bussiga, kus nägin isegi ühte hästi vana tuttavat lambist). Ja nüüd sätin tööle minema.
Pidage kõik selles kuumuses vastu:)

XOXO
Merka

P.S. Homme tuleb Hiiumaa vol 4.

Aktiivne nädalavahetus

Laupäeval läksime emaga Võrru folgi päevadele. Päev oli päikseline, pilvitu ja megakuum. Kohale jõudes oli kere juba natukene hele ja otsustasime kohalikku Katariina kohvikut külastada. Võtsime sealt paar maitsvat saiakest ja limonaadi. Siis suundusime laadale, kus müüdi nii käsitööd kui ka kõike muud pudi-padi. Meie saagiks jäi ainult üks raamat ja ideevargus, kuidas ühte kotti heegeldada. Õnneks astusime sisse ühte riietepoodi, mida meil Tartus pole. Sealt leidsin endale ühe sinise suvekleidi. Seega oli minu jaoks see käik juba edukas olnud. Selleks ajaks oli kuumus juba oma töö teinud ja me läksime Tamula järve mõnusid nautima. Sealne rand on ikka väga ilusaks tehtud. Lisaks toimus seal rannajalgpalliturniir ja liivaehitiste ehitamine. Rahvast oli palju ja melu oli vinge. Pärast ujumist otsustasime veel Kagu keskusesse minna. Sealt sai minu edukas käik veel lisa - sain teise suvise kleidi. Kinnitasime veel keha Kagu keskuse kohvikus ja asusime kodu poole teele. Samal õhtul läksin veel Tallinnasse. Sellest käigust kirjutan ka kohe.
Sõiduks valisin Täistunni Ekspressi - see buss oli kõige jahedam koht, kus ma päeva jooksul olnud olin. Väga mõnus. Tallinna teel helistas mulle Mikk. Oi ma olin jälle nii õnnelik. Ta rääkis mulle kiiresti oma viimaste päeva tegemistest ja siis pidi ta jälle kõne lõpetama. Tallinnasse jõudes lippasin Liisa & Martini juurde. Nad ei olnud kahjuks aga koju veel jõudnud. Ootasin umbes 5 minutit ja nad tulidki. Väidetavalt oli Rimis pikk järjekord olnud. Õhtu möödus jalgpalli vaadates. Muidugi ei puudunud menüüst ka siider ja krõpsud. Nii et tegemist oli väga mõnusa õhtuga.

Pühapäeva hommikul äratas meid kõne Mikult. Rääkisime umbes pool tundi ja siis läks ta oma tegemisi jälle tegema. Tema jutu järgi pidi pühapäev võrdlemisi kerge päev olema. See oli hea uudis, et neil ka ikka puhata lastakse. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas seal sellise kuumusega olla on. Lõpuks kui kõik hommikused toimingud tehtud said, asusime vanalinna poole teele. Seal toimusid keskaja päevad ja Liisa tahtis seal ühte kinkekaarti realiseerida. Valisime talle ühed hästi ilusad klaasist kõrvarõngad ja kaelaehte. Lisaks ostisime Seppäläst Liisale suvekleidi. Umbes 2-3 möödudes jõudsime koju. Peale kiiret lõunapausi läksime randa. Valituks osutus Valkla rand, mis oli väga ilus. Kahjuks ei olnud seal riietevahetuskabiine ega WC-d. Sellele vaatamata oli seal väga palju rahvast. Vesi oli väga soe ja olemine mõnus. See oli minu esimene selle aasta rannaskäik. Kuna Valkla asub Jägala joale võrdlemisi lähedal ja ma ei olnud seal varem käinud, siis hüppasime sealt ka läbi. Seal juhtus meil väikene õnnetus. Nimelt oleks meid kaua-teeninud Liisa fotokas peaaegu sealt ääre pealt alla kukkunud. Hakkasin fotokat Martinile andma, aga ime kombel kukkus fotokas hoopis maha ja põrkas ääre poole. Õnneks jäi fotokas napilt enne äärt pidama ja pääses kõrgest õhulennust ning vesisest suplusest. Esialgsel ülevaatusel jäi fotokas terveks, ainult nurgal oli kaks kriipsukest. Tallinnasse jõudes käisime hiinakas söömas. Päev ei saanud mööduda ka ilma spordita, seega käisime õhtul Liisaga Pirital ratastega sõitmas. Pärast seda "koju" jõudes olime me täitsa väsinud. Siiski oli veel õhtunael tulemas - jalgpalli MM finaal. Vaatasime selle koos vastavate lisanditega ära ja läksime magama, sest mõned meist pidid esmaspäeval tööle minema.

Mina käisin esmaspäeval Tervishoiu Kõrgkoolis vestlusel. See vestlus oli võrldemisi mõttetu, nagu oleks mingite semudega lihtsalt natukene oma elust rääkinud. Samas oli selline vaba õhkkond hea ja mulle anti mõista, et suure tõenäosusega saan ma sinna kooli sisse. Pärast seda läksin Liisa töö juurde oma koti järele ja käisime väikesel lõunal. Kell 1 hakkasin tagasi koju sõitma. Jalutasin koju, higimull otsa ees ja ootasin, et natukenegi jahedam hakkaks, sest külma dušši ei ole meil võimalik siin võtta.

Priit tahtis, et tema tegemistest ka veel kirjutaks. Ta käis nädalavahetusel Pärnus Warmdusheril. Lisaks käis ta Siimul külas. Neil oli seal töökaaslastega mingi tsill ja pokkeriõhtu toimunud. Leila oli töökaaslastega Vilsandil käinud. Seega oli kõigil väga tegus nädalavahetus.

Lilian

Hommikul kell viis... a mis siis... aajõuuu:)

Jõudsin töölt aga und ei tule. Tsillisin farmis veits ja vaatasin, et panen paar rida ka kirja. Nii palju jaksu praegu siiski ei ole, et Hiiumaa grand finale ära kirjutada, aga ükskord ta tuleb niikuinii.
Vahepeal on jälle veits tegemist olnud. Kolmapäeval käisin Ketlini lõpetamisel. Esiteks tuleb kohe ära mainida, et tal oli nii ilus kleit. Kaltsukast sai Mexxi kleidi mingi 175 eeguga ja nii ilus kleit oli kohe, et mul jäi suu ka lahti, kui kuulsin et see kaltsust oli. Aktus oli õnneks lühike ja pärast istusime veel tema juures ja sõime võileiva torti ja kooki ja jõime shampust ja rääkisime üle pika aja maast ja ilmast. Mõnus oli. Aa ja tema käest kuulsin shokeerivat uudist ka. Nimelt eelmine nädal oli Raatuse keskuse ees parklas Lexuses üks mees lasknud maha oma naise ja siis enda. Täitsa ulme. Selliseid asju juhtub meie väikses Tartus ja veel täpselt sellel ajal kui mina olin paar maja edasi töö juures. Võite postimehe leheküljelt otsida märgusõna lexus järgi, kui te veel seda uudist kuulnud pole. Õhtul oli töö-öö.
Neljapäeval käisin empsiga Elle juures mõõtmas oma rasva ja lihast ja vett jne. Ma veits põdesin, sest vahepeal on ju igast üritused olnud, kus pole saanud oma söömist jälgida nii palju ja olen söönud shoksi ja krõpsu ja tarbinud alkoholi. Aga kõik näitajad olid läinud paremuse poole ja ikka üsna korralikult. See tegi küll tuju kohe nii heaks ja nüüd on uut motivatsiooni. Peale seda läksime korra kaubamajja. Meil küll otseselt ei olnud midagi plaanis osta aga mõtlesime, et vaatame, et äkki leiab mulle mingi ilusa suve jaki. Lõpuks tulime me sealt välja uue paari põlvpükstega. Õhtul sain kohe uute pükstega tööle minna.
Siis täna (või siis tegelt juba eile, reedel) tsillisime Maarjaga (töökaaslasega) linna peal. Käisime natuke poodides ja siis sõime Ristiisas jube head ja suurt ceasari salatit 50 eegu eest ja kõrvale võtsime Sinebrychoff'i, mis 29 kraadises palavuses maitses imehästi. Kõndisime veel linna peal ringi ja sõime jäätist ja kuna aega veel oli tööle minemisega, siis ostsime poest veel Sinebrychoffi ja läksime Pirogovile. Seal polnd ma küll sada aastat käinud. Pirogov oli paksult igasugust rahvast täis. Saime hea koha pingi peale ja ma ei pidanudki oma valgete pükstega muru peale istuma, kuigi see pink kleepus ka veits kahtlaselt. Kõrval pingil istusid CT püsikad, kes on iga õhtu klubis. Nagu neid veel vähe näha saaks. Jõime oma jahutavat jooki ja rääkisime ilmaelust jälle. Kõige selle tulemusena olin ma ära joonud terve liitri Sinebrychoffi aga mõjunud ei olnud see kuskile. Ilmselt higistasin kuumaga selle sama ruttu välja. Jalutasime veits ringi veel ja isegi õnnestus Video Planetisse oma CT pileteid sokutada lambist ja siis oligi tööle mineku aeg.
Tööl käia on selliste ilmadega täielik piin. Sees on lihtsalt räme palav. Läksin korra baarist endale vett võtma ja kohe võttis naha märjaks. Praegu on isegi hea, et ma seal ukse juures töötan, sest siis ikka natuke õhku liigub. Talvel jälle kirusin, et sõrmed külmuvad kangeks seal ukseaugus istudes. Täna oli Meestekas ja seega viskas korraliku trammi üle pika aja. Muidu poleks midagi olnud aga just täna pidi arvutisüsteem ka jukerdama ja uimama. Tegin külma näo pähe ja lasin kõigil passida kui arvuti uimas. Kontingent oli enamasti mingid venelased ja maakad. Räuskasid seal ja norisid tüli. Mingi aeg läkski rusikate vehkimiseks. Kaklejad visati välja ja natukese aja pärast kaklesid nad väljas edasi. Politsei klaaris seal päris kaua neid asju ja paari politseiautoga viidi inimesi minema. Pärast lõbustasin end selliste lehekülgedega nagu fmylife.com ja failbook.com. Teiste fail on alati hea meelelahutus. Kui minu tööpäev läbi sai 3.30, siis nagu ikka pidin mingi tunnikese passima, et teised ka lõpetaks. Kommenteerisime turvamees Siimuga niikaua inimesi tantsupõrandal. Taksojuht oli seekord jälle jutumees. Rääkis kuidas tema lasteaias käis ja mingeid asju veel, mis mul kõrvust mööda läks sujuvalt, sest mulle tundus, et ma olen jube väsinud. Koju jõudes aga oli uni läinud. Nii ma siis tsillin siin netiavarustes nüüd.
Homme on aga üks neist vähestest kordadest, kui mul on vaba päev. Mingi õnneliku juhuse tõttu on ka Maarjal homme vaba päev töö juurest. Sellist asja juhtub muidu umbes never ja otsustasime härjal sarvist haarata. Lähme homme Maasika-süütust kaotama. Me pole kumbki Maasikas käinud. Kuidagi peaks vist listi ka saama ja viin on ka mul olemas nii, et loodetavast tuleb äge säästupidu. Kavatseme otsida Maasikast kõige jämedamate kuldkettidega mehed :D CT-s on shotipidu ja shotid 6-8 krooni. Vaatasin täna, et üks shott tundus eriti hea: Bithci Pits - bacardi razz, millegi, millegagi ja kohvikoorega. Nii, et ilmselt tuleb CT-st ka läbi hüpata. Mul pole midagi selga panna!

Aga poen nüüd ikka teki alla, loen natuke raamatut ja siis tuleb vast uni ka. Loen praegu "Mees, kes teadis ussisõnu". Jube hea raamat on.

Good night and good luck!
Merka

5.juuli - 7.juuli

Kirjutada on jäänud kolmest päevast.

5.juulil läks Mikk kaitseväkke. Ta pidi kohal olema kell 10.00. Jõudsime kohale umbes 9.40 ja siis pidime lihtsalt ootama. Õhus oli tunda pinget. Täitsa kurb oli kõiki neid noori mehi seal vaadata, kuid mis teha. Vähemalt olid seal tublid mehed, mitte mingid nihverdised, kes omale igasuguseid vigastusi külge üritavad pookida. Mõned minutid peale 10t kutsuti kõik ühte majja ja räägiti nendega seal midagi. Seejärel suundus ta bussi poole ja pani oma kompsud bussi peale. Saabus kõige raskem osa - tuli endale väga kallile inimesele nägemist öelda. Te ei kujuta ette kui raske see oli. Siis lasti kõik ükshaaval bussi peale, bussiuksed sulgusid ja ta sõitiski ära. Oeh..mul lähevad seda kirjutadeski silmad märjaks..

See päev ei olnudki tahtmist midagi eriti teha. Õhtul hakkasin blogisse esimest sissekannet tegema, siis vaatasin telekast uudiseid kaitseväe kohta. Kusjuures ETV oli Toomasega intervjuu teinud, nii et sai ikka kedagi tuttavat ka nähtud. Positiivne selle päeva juures oli 1 kaart, mis tuli kaugelt-kaugelt maalt. Väga vinge!

6.juulil hakkas meil kauaoodatud vannitoa remont. Esimene remondipäev oli väga edukas – kõik sai välja lõhutud, rämps minema viidud ja praktiliselt kõik uued esemed ja vajalikud materjalid ostetud. Nii tore, et väljas praegu nii kuum on, sest pesemisvõimaluseks on meil vaid köögis olev kraanikauss. Ega ma muud midagi eriti ei teinudki too päev, sest olen hetkel kohustustest prii. Randa ei saa ma endiselt veel minna, nii et tuli kodus passida.
Õhtul helistas mulle Mikk. Oi kui hea meel mul oli. Ta sai vabal ajal helistada ja rääkida üle kümne minuti. Siis hakkas lähenema AK aeg ja ta pidi lõpetama. Ta on tagala kompaniis. Esimene päev oli sisseelamiseks olnud. Teisel päeval pidi ta juba 5.55 ärkama ja päeval harjutas ta voodi tegemist ning aja peale riidesse panemist. Ilmselt tegi ta midagi veel, aga see on lühike kokkuvõte.

7.juuli oli ka mõnus lebopäev. Päeval läksime emaga linna ja kuna kuumus tahtis meid tappa, siis tahtsin väga ujuma minna. Alguses tahtis ema ujumisest kõrvale hiilida, kuid ta ei pääsenud sellest. Helistasin Priidule, kes meie ujumisasjad kodust võttis, korjas meid auto peale ja siis läksime Emajõkke ujuma. See oli nii mõnus, eriti arvestades asjaolu, et kodus me pesemas käia ei saa.

Viimased päevad ja ilmselt ka mõned järgnevad päevad ei ole just eriti sisutihedad. Kuid sellele vaatamata hoian ma teid asjadega kursis :)

Lilian

28.juuni - 4.juuli

Neljas nädal: 28.juuni - 4.juuli

28.juunil tulime Mikuga ta maalt tagasi. Käisime veel Roiult ka läbi ja tõime ta ema linna. Pool 3 pidin arsti juurde minema vereanalüüsi tegema. Seejärel läksime linnas sööma ja siis tõttasime Tartu Ülikooli pabereid viima. Ja siis tuli päevanael - läksime Mikuga juuksurisse, et juuksed ära lõigata või no pigem maha ajada. Alguses olid umbes 3-4 mm pikkused juuksed harjumatud, aga mõne aja pärast oli juba täitsa äge :D

29. juunil sõitsin kella 10se bussiga Tallinnasse, et Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli eesti keele testi minna tegema. Test hakkas kell 2 ja ma jõudsin Tallinnasse juba pool 1. Käisin siis poes ja asusin seda kooli otsima. Õnneks sain bussijaamast otsebussiga sinna. Jõudsin umbes 45 minutit enne sinna. Pidasin maha väikese lõuna ja hakkasin siis ootama, millal testile lastakse. Testi tegemiseks kulus umbes 15 minutit ja suht nõme oli ainult selleks ekstra Tallinnasse sõita. Test oli nii lihtne, et ma ei uskunud oma silmi. Arvasin, et ehk on kuskil mingi konks vms. Sain 80-st punktist 77. Tegelikult oleks pidanud rohkem saama ja ei kujutagi ette, kus ma võssa panin. See selleks, vähemalt sain 10 punkti skaalas omale juurde 9,625 punkti ja see võrdlemisi hästi saadud. Nüüd on veel jäänud vestlus, mis toimub 12.juulil ja siis on selgunud, kas saan farmaatsiat õppima või mitte. Test tehtud, asusin tagasi Tartu poole teele. Jõudsin kella kolmesele bussile ja Tartusse jõudes oli Liisa mul juba vastas, et jalgsi koos koju kõndida.

30.juunil oli mul ninaoperatsioon. Kohal pidin olema kell 8 hommikul ja operatsioonisaalist väljusin umbes 10 ajal. Eelnevad protseduurid ja niisama ootamine võtsid suurema osa ajast. Operatsioon ise kestis vast 15-20 minutit. Kogu protseduur oli võrdlemisi ebamugav, aga õnneks ei tundnud ma midagi peale kärsalõhna (operatsioon tehti laseriga). Palatis pidin lebama külili ja ninas olid vatitropid, mida ise lekkimise korral vahetama pidin. Hommikust saati oli minuga kaasas ema, et üksida seal passima ei peaks ja hiljem tulid mind vaatama ka Liisa, Mikk ja isa. Mikk istuski minuga seal tükk aeg ja siis läks ka tema teistega koju. Vahepeal sain söögiks mingit körti, muidu oleks kõht ikka väga tühjaks läinud. Kella 4 ajal vaatas arst mind üle ja lubas kodusele ravile. Vedas, et ööseks sinna ei pidanud jääma, seal oleks ikka maru igav olnud. Õhtu otsa vedelesin voodis tropid ninas. Aa..ja enne jäi mainimata, et nina oli ikka kaks korda suurem kui muidu. Nina meenutas kergelt kartulit :D

1. - 2. juuli olin ma peamiselt voodirežiimil. Nuuskasin nina ja vedelesin voodis. Korra käisime Mikuga poes. Sellel ajal olid siin supersoojad ilmad ka muidugi, aga kahjuks ei tohi ma 2 nädalat peale operatsiooni päevitada, saunas käia, füüsilisi pingutusi teha ega juua/süüa midagi kuuma. Nii et ma pole see suvi veel randa jõudnudki.

3.juulil oli Miku kaitseväkke saatmise pidu, millest Merka ka juba natukene kirjutas. Päev mööduski ettevalmistusi tehes. Mina ja Mikk läksime peopaika kella 6ks, et teha vastavad ettevalmistused. Külalised pidid saabuma kell 7, kuid õigeks ajaks olid kohal ainult Lees, Toomas ja Merka. Tasapisi hakkasid kõik laekuma ja kogu seltskond oli koos umbes kella 9ks. Pidu oli nagu pidu ikka. Sai söödud, joodud, mänge mängitud ja mõned käisid isegi saunas. Pidu kestis umbes 3ni ja ma sain magama pool 5. Olin selle õhtu kainekas :)

4.juulil läksime (mina, ema ja isa) Roiule Mikku veel kord ära saatma, seekord Miku sugulaste seltskonnaga. Minu õde ja vend koos oma kaaslastega otsustasid selle asemel hoopis Võrru päevitama minna. No mis seal siis ikka. Ka seal sai söödud ja joodud ning niisama juttu puhutud. Miku vend grillis liha ja vortsikesi, see oli nagu väike grillpidu. Mikk demonstreeris teistele ka eelmisel päeval saadud kingitusi. Koosviibimine oli väga mõnus, kuid meid ootas ees juba järgmine üritus. Nimelt läksime vanatädi sünnipäevale. Ta sai 87-aastaseks, uskumatu või mis? Ka seal sai jälle söödud ja joodud ning sugulaste seltkonnas juttu puhutud. Koju jõudsime umbes kella 8 ajal. Siis läksime Mikuga veel linna kõndima ja siis juba tema juurde asju pakkima.

Vaid mõnest päevast on veel kirjutada jäänud :)

Lilian

21.juuni - 27.juuni

Kolmas nädal: 21.juuni - 27.juuni

21.juuni hommikul käisin tööl nagu tavaliselt. Kell 2 hakkas Ave lõpetamine. Oli teada, et ka tema aktus kestab sama kaua kui minu oma. Seega vaatasime (mina, Liisa ja Mikk) diplomi kättesaamist Internetist ja läksime (mina, Liisa, Mikk, Merka ja Rax) kohale alles õnnitlemiseks. Õhtul pidin veel korteriühistu koosolekule minema. See oli täitsa õudne. Uskumatu kui tainad mõned inimesed ikka olla võivad, raiuvad mingit jama ja isegi ei kuula, mida neile räägitakse. Koju jõudes pidin täitsa närve puhkama hakkama.

22.juuni oli tavaline tööpäev ja suurt midagi ei teinudki päeval. Siiski oli see mu viimane tööpäev enne puhkust. Nüüd pean tööle minema alles 26.juuli. Super! Õhtul läksime Suudlevatesse Tundengitesse Ave lõpetamist tähistama. Pidime seal olema kell 8 õhtul, aga nagu arvata võis, jäime me sinna hiljaks. Kohal olid Liisa, Martin, mina, Mikk, Liina, Rax, Kaarel ja muidugi Ave. Kui kell pool 10 hakkas saama, kolisime üle Sõprade Juurde, et jalgpalli taustaks vaadata. Sõime friikartuleid, naised jõid rummikokteile ning mehed jõid õltsi. Oli väga meeldiv õhtupoolik. Kui jalgpall läbi sai, lahkusime pubist ja kõndisime jalgsi koju.

23.juuni - 26.juuni olin Hiiumaal. Sellest reisist teeb pika ja huvitava kokkuvõtte Merka, nii et ma ei hakka sellest kirjutama. Ütlen vaid seda, et reis oli viimase peal!

27.juunil läksime Mikuga tema vanavanemate juurde. Nad elavad seal Mehikoorma kandis. Tahtsime neid veel enne Miku kaitseväkke minekut külastada.

Ja ongi kolmas nädal läbi :)


Lilian

Oh, the joy...:)

Täna oli see õnnelik päev, mil postiljon emps tõi postkastist kirja. Kohe päris kirja, mitte mingi arve või reklaami. Seda juhtub niigi harva, et seal on päris kiri aga veel harvem juhtub seda, et see on mulle. Ja kellelt muult see ikka olla sai, kui minu headelt Ameerika sõpradelt Evelilt, Mannult ja Sirlilt. Nad olid minu plaanist ette jõudnud, sest minu mõtetes mõlkus ka koguaeg "päris kirja" saatmine neile. Algul vaatasin siis tükk aega lihtsalt ümbrikku: üle ookeani lendamisega ja ilmselt sadu kordi ühest postikotist teise loopimisega oli ümbrik veits määrdunud, peal oli mingi USA rahvuspargi mark ja palju erinevaid templeid. Kui ma õigesti välja lugesin, siis oli kiri posti pandud 22.06 ja minu postkasti jõudis see 06.07. Hüppasin sellega natuke toas ringi ja lõikasin ümbriku lahti. Seest tuli välja ilus roosakates toonides kaart merre loojuva päikesega ning hõbedaste tähtedega Hawaii peale trükitud. Kaarti teisel küljel oli palmide taustale kirja pandud paar rida ja tervitused Hawaiilt töötutelt Evelilt, Mannult ja Sirlilt. Ja nüüd see kaart seisab siin mu laua peal ja teeb mulle rõõmu. Nagu öeldakse: õnneks on nii vähe vaja:)
Teen ka kiire üle vaate sellest, mis viimastel päevadel on toimunud. Olen välja puhanud lastehoidmisest ja tööst. Kuna nendel päevadel ma eriti magada ei saanud, siis reede ööseks olin tööl täitsa väsinud. Algul vaatasime turvadega etv kodulehelt minu putkas jalkat. Väga pingeline mäng oli ja jube kahju, et Ghana ei võitnud. See tegi väheke erksaks aga kui peale kella ühte suurem tramm läbi sai, siis oli küll nii, et kui korraks silmad sulgesin, olin kohe mingis une ja ärkveloleku vahepealses olekus. Lasin poistel tuua endale ühe kange kohvi. Mingi aeg see vist aitas ja mängisin töö-öö lõpuni facebookis pokkerit. Siis vegeteerisin nii kaua turvaruumis kuni teised lõpetasid, et taksoga koos koju minna. Hea, et ma too päev autoga ei olnud, sest tunne oli küll nii sant ja imelik juba, et poleks suutnud autoga sõita. Õnneks said teised ka ruttu valmis ja koju minek. Taksos oli mingi uskumatult ergas vanem härra, kellega olin vist ka varem sõitnud. Kuulas muidu Jörbergi aga kui meie autosse istusime, siis pani Power Hit Radio peale (nagu ma poleks niigi juba terve õhtu mingeid disko megamikse kuulanud). Viimased umbes nädal aega on meil jube head ilmad olnud: päeval 29-30 kraadi ja öösel 20 kraadi. See tähendab, et öösel tööl on väga palav olla. Aga taksoonu keeras puhurid kõik sooja peale veel ja kuna ma istusin taga keskel, siis puhkus kõik soe õhk mulle näkku. Tõrvandisse oli sõit üsna pikk, sest vahepeal tuli pika reisirongi taga passida. Kuna ma taksoga sõidan iga nädal mitu korda, siis minu tähelepanekute järgi on taksojuhte peamiselt kahte sorti: need, kes viivad su vaikuses kohale ja need, kes tahavad terve tee jutustada ja uurivad kuidas klubis ikka on või siis räägivad, kuidas üks teine taksojuht suri ära või, et tegelt on taksojuhi töö jama ja räägivad oma bisnesplaanidest. Seekord sattus see viimane variant. Minul aga olid silmad juba krõllis ja ei viitsinud seekord küll eriti seltskondlik olla ja vastasin igale asjale "mhmh, jah". Lõpuks jõudsin koju ja sõbralik taksojuht tänas mind ja soovis ilusat hommikut ja päeva ja veel vist midagi. Kui voodisse pugesin, siis hakkas vist ära joodud kohvitassi uus kofeiinilaine kuskile mõjuma, sest und ei tulnud tükk aega hoolimata suurest väsimusest...
Järgmine päev ka väga kaua magada ei saanud, sest soojade ilmadega kasvab muru hoogsalt ja muruniitmises on meie asula küll väga hoolas, mistõttu ärkasin jälle murutraktori valju põrisemise peale. Aga no seda varem sain minna pesema ja sättida Miku ärasaatmispeoks. Pidu ise oli väga mõnus. Nägi inimesi, kellega sai Hiiumaal käidud, inimesi, keda ammu polnud näinud ja inimesi, keda üldse polnud kunagi näinud. Mikk sai igasuguseid huvitavaid kingitusi kõigilt ja terve õhtu oli sõjaväe teema läbivaks. Õige peotuju tuli minul alles umbes kella kolme paiku öösel. Aga selleks ajaks olid osad juba ära läinud ja ülejäänud pakkisid ka oma asju kokku. Nii, et jõudsin oma suures peotujus neli läbi koju ja keerasin magama.
Päevad peale seda ongi olnud puhkamiseks ja ilma nautimiseks. Homme tuleb vähe tegusam päev, sest tuleb käia Ketlini lõpetamisel ja ajada veel hulganisti pisiasju, mis seni on kogunenud.

Tänane hitisoovitus (mis pealkirja poolest sobiks küll rohkem talveks, kuid on siiski minu hetke lemmik):
http://www.youtube.com/watch?v=q_LwddmwaPk

XOXO
Merka

14.juuni - 20.juuni

Teine nädal: 14.juuni – 20.juuni

Nädala alguses ei olnud suurt midagi plaanis. 14.juunil sai Miku maal käidud, 15.juunil viisin auto remonti ja käisin kosmeetiku juures. 16.juuni käisid juba ettevalmistused minu lõpetamiseks.

Nädala teine pool oli jälle tegemist täis. 17.juunil oli mul lõpetamine. Hommikul jõudsid külla sugulased Tallinnast. Aktus hakkas kell 12.00 ja kohale jõudsin umbes 20 minutit enne seda. Minuga koos tulid sinna Liisa ja Priit. Teised külalised tulid hiljem järele. Aktus kestis umbes 2 tundi, lõpetajaid oli 223. Saali mahtusid põhimõtteliselt ainult lõpetajad, aga minu külalistest olid end sisse nihverdanud ka Liisa ja Priit (pole midagi imestada onju). Lõpetaja seisukohalt läks aeg isegi võrdlemisi kiiresti. Aktusele järgnes õnnitlemine ja fotosessioon. Tahtsime kursusega ka ühispilti teha, aga nagu arvata võis, ei tulnud sellest midagi välja. Saime grupipildile umbes 15 inimest 40-st. Koju jõudes ootasid ees külalised, kes olid juba varem meie poole liikuma hakanud. Tähtsamatest külalistest jäi hiljaks vaid Merka, kes ei jõudnudki aktusele ja saabus meie juurde siis kui avati juba kolmas šampus. Kaugemad külalised lahkusid umbes 6-7 ajal. Lõpetamise õhtu kestis umbes poole 11ni. Vahepeal jõudsime veel jungle speedi mängida ja kõvasti pläkutada. Teoreetiliselt toimus samal õhtul ka kursapidu, aga järgneva päeva toimetuste tõttu ei saanud ma sellest osa võtta. Äärmiselt veider oleks ka oma külalised koju üksi jätta ja ise kuskile Võrtsu äärde peole sõita.

Nüüd siis lähemalt nendest järgmise päeva toimetustest. Hommikul pidin veel tööle minema ja õnneks lasi juhataja mind varem töölt ära, sest muidu oleks ma järgmisele üritusele lootusetult hiljaks jäänud. 10.30 hakkas Pille-Riini lõpetamine Toomemäel. Aktus kestis napilt üle poole tunni ja saigi värske kraadiomanik õnnitletud. Sai ka üks pilt tehtud ja lahkutud. Siiski helistati tiba hiljem ja kutsuti meid (mind, Liisat ja ema) Shakespeare´i istuma. Kutsutud, mindud. Kahjuks hakkas kell mind jälle tagant sundima ja me pidime lahkuma. Ajanappuse tõttu ei jõudnudki ma Kairi lõpetmisele, mis algas kell 3.

18.juuni naelaks oli Olesja ja Toomase pulm, mis hakkas juba kell pool 4. Seega pidin koju ennast sättima minema. Mikk tuli mulle kell 3 järele ja siis asusimegi teele. Registreerimine oli Õnne Palees või perekonnaseisuametis Tiigi tänaval. Ma ei teagi kumb nimi õige on. Tseremoonia oli nii ilus, et raske oli pisaraid tagasi hoida. Uskumatu, et keegi on minu tutvusringkonnast juba abielu sadamasse jõudnud. Peale abielu sõlmimist läksid külalised välja ja pruutpaar jäi sisse veel vajalikke asjatoimetusi tegema. Külalisi oli kokku vast 50 ringis ja esindatud oli kaks rahvust – venelased ja eestlased. Väljas hakkasidki venelased kohe šampust kummutama, mis oli minu jaoks uus asi. Ma arvasin, et šampus jagati selleks, et pruutpaar ära oodata ja siis nendega kokku lüüa. Aga võta näpust, nii see ei olnud. Selleks ajaks kui pruutpaar välja jõudis, olid mitmed pudel juba tühjad. Siis tuli õnnitlemine ja pilditamine. Peale suurt fotosessiooni asuti teele, et teha väike pulmarong Tartu linnas. See oli ka super äge, sai kõvasti tuututada ja rahvale lehvitada. Peopaika jõudsime umbes pool 6 ja kogu seltskonda ootas ees pulmavana/pulmaisa/pulmaema või ma ei tea kuidas teda kutsutakse. Igatahes ees ootas üks vene naisterahvas, kes hakkas vägesid peamiselt vene keeles juhatama. See oli võrdlemisi huvitav, sest minu teada ei saa Toomas suurt midagi vene keelest aru. Alguses olid mõned kõned ja siis tuli hulk mänge. Sai ka nendest osa võetud ja lõbusalt aega veedetud. Kahjuks anti ainult kahele inimesele ametid – kibetaja/kibehüüdja ja pruudivalvur. Mu meelest oleks võinud neid rohkem olla. Aga nii oli neil planeeritud ja ma ei teagi kas vene traditsioonide kohaselt peabki ameteid olema. Õhtu möödus päris kiiresti. Kaks korda varastati pruut ära, kuigi ma ei tea, kas traditsioonide kohaselt võib seda mitu korda teha. Teisel korral röövisid pruudi niinimetatud meie poisid (Mikk, Rax, Taavi ja Lees). Nad varjusid villa Margarethasse ja peigmees ning valur ei leidnud neid ülesse. Olesja oli kadunud juba pea 20 minutit ja Olesja vanaema hakkas juba paanikasse minema. Siis otustasin sekkuda! Helistasin Mikule ja käskisin pruudi tagasi tuua. Nüüd tekibki mul juba väikene mälulünk, sest ma ei mäleta kas enne oli tordi söömine ja kimbu viskamine või nime taevasse lennutamine. Igatahes tort oli väga ilus ja maitsev. Nad lõikasid selle koos tükkideks nagu peab, see oli jällegi väga liigutav hetk. Pruudikimbu ja sukapaela vms loovutamine käis mu meelest hoopis ameerika moodi või äkki on selline traditsioon ka venelastel. Igatahes kutsuti pruudikimpu püüdma kõik vallalised naised ja sukapaela kõik vallalised mehed. Suurem hulk naistest oli venelased, seega otsustasin ma tagasihoidlikuks jääda, sest mine sa tea nende vallaliste naiste temperamenti. Kui kimp oleks täpselt kätte kukkunud, siis oleks küll vahva olnud. Nii see siiski ei läinud ja kimbu sai üks venelanna. Sukapaela pidi Toomas enne Olesja jalalt suud kasutades eemaldama ja siis alles meestele viskama. Ka sukapaela sai venelane. Õnneks jäid kõik terveks ja nii suurt rabamist nagu ameerika naljakamates koduvideodes ei olnud. Mõni minut peale südaööd tuli veel Olesja endine perekonnanimi taeva poole lennutada. Selleks oli Raxil 4 raketti, iga raketi jaoks 2 tähte Olesja perekonnanimest (Tr-eu-mo-va). Need olid sellised pulga otsas olevad raketid, mille pidi otsapidi pudelisse panema. Mikk ja Rax arvasid, et need võiks ka maa sisse pista, kuid ilmselt vajutasid nad need liiga kõvasti maa sisse, sest kui Mikk tikuga esimese ja teise põlema pani, tegid need maa peal suure käraka/paugu. Vedas, et keegi liiga lähedal ei olnud. Siis mõisteti, et need peaks ikka pudelisse panema ja 2 viimast raketti lendasid ilusa kaarega taevasse, viies endaga kaasa Olesja endise perekonnanime viimased tähed. See oli ka ilus hetk! Umbes tunnike või pool peale südaööd lahuks pruutpaar oma pulmaööd veetma. Siis mõtlesimegi Mikuga, et mis me ikka seal ilma pruutpaarita pidutseme ja hakkasime ka koju sättima. Mõned noored läksid veel klubisse edasi pidutsema, meie Mikuga pidime aga järgmiseks päevaks veel jaksu jätma.

Oeh nüüd läheb see postitus ikka maru pikaks, kuid kirjutan veel 2 viimast päeva ära.

19.juunil läksime (mina, Liisa, Mikk, ema ja isa) Saaremaale Leilat sünnipäeva puhul õnnitlema. Õige sünnipäev on tal 16.juunil. Sadamasse jõudsime enne poolt kahte. Seega õnnestus meil jõuda poole 2-le laevale. Meie õnneks oli selleks uus laev „Saaremaa“. Vot see on ikka luksuslik laev, võimas. Kuressaares käisime korra sealses korteris ja siis viidi meid vanaema suvilasse, kus toimus sünnipäevapidu ja mis oli ühtlasi ka meie ööbimispaigaks. Suvila oli väga ilus ja korralik, seal võiks vabalt aastaringselt sees elada. Maja ümbrus oli väga korras ja kõik oli nii ilus. Lisaks meile olid Leilat õnnitlema tulnud ta vanaema, ema, kasuisa, tädi ja ta mees, vend Tõnis ja tema tütar. Tõnise tütar oli väga särtsakas ja elav. Ma vanust täpselt ei tea, aga ehk oli 4-aastane või nii. Igatahes oli väga äge Leila sugulastega kohtuda. Koosviibimine kestis hilisõhtuni välja ja lõpuks magama minnes oli korralik väsimus. Järgmine päev (20.juuni) otsustasime käia Kuressaare lossihoovis. Meiega liitus ka Leila vanaema. Lisaks tiirutasime natuke ka Kuressaare linna peal, et ümbrust näha. Pärast väikest lõunapausi suvilas, käisime Roomassaare sadamas jäätiskokteili söömas ja siis asusime Kuivastu sadama poole teele. Enne hüppasime veel läbi Kaali meteoriidikraatri juurest ja jaanalinnufarmist. Priit, Leila ja ta vanaema saatsid meid sadamasse. Laev väljus vist kell 4. Koju jõudsime me alles mingi 10-11, sest käsime veel Siimu juurest ka läbi, et talle Hiiumaa reisi tarbeks autokülmik viia. Muideks Siimul väga vahva koer Cliff, kes hirmsasti mängida tahtis.

Igatahes võib kogu reisi ja nädalaga ülimalt rahule jääda.

Nüüd läks postitus ikka väga pikaks, aga pidage vastu. Kirjutada on veel jäänud kahest nädalast ja mõnest päevast.

Seniks aga edu ja olge tublid ;)

Lilian

Vol 3.

Kuna vahepeal on päevad ja ka ööd tegemist täis olnud, siis pole saanud aega kirjutada. Parandan selle vea kohe. Kuigi Hiiumaa tripist pole palju möödas, hakkavad ikkagi juba detailid ununema aga püüan pingsa mõttetööga kõik meelde tuletada.

3. päev - Päev, mil kõik tundus veidi sürreaalne...

Kolmas päev saime kõik üsna kaua magada ja end pingsast pokkeriööst välja puhata. Ainukesed, kes pidid vara ärkama, olid Leila ja Tõnis. Tõnis läks hommikul mingi kaheksase praamiga Saaremaale tagasi, sest tal oli mingi autojama olnud ning selle kallal oli vaja nokitseda. Aga ta oli varem Saaremaal seigelnud ka juba ja kiitis neid paari päeva, mis ta meiega oli. Leila käis teda ära viimas. Mina ei kuulnud sellest midagi ja magasin õndsat und kuni 11ni. Mina, Priit ja Leila olime vist kõige suuremad unimütsid, sest kui ma ärkasin, olid teised juba söönud ja asjatasid ringi.

Päevad pole aga vennad ja nii oli see hommik üsna pilves ja taevast tuli kord õrnemaid piisku ja siis jälle tugavamat sahmakat. Aga me ei lasknud end sellest segada, sest tänane päev oli meil planeeritud turistide mängimiseks (ehk vaatamisväärsustega tuvumiseks) ning peale hommikusi toimetusi asusime teele. Plaanis oli külastada ka Risitimäge, kuhu võib igaüks jätta enda tehtud risti. Meie seas olid mõned ettenägelikud inimesed, kes arvasid, et võiks risti enne minekut valmis teha. Meie lux metsamajal oli muidugi eraldi kuur puude ladustamiseks ja otsisime sealt paar siledamat lauda. Samuti leidsime sealt ka mingi põdra kolju ja hiigelsuure külmiku ning me kõik olime veendunud, et seal on mingi laip (või isegi mitu). Ei hakanud seda igaks juhuks kindlaks tegema. Kuna meie tüdrukud tööd ei karda ja on osavad igal alal, siis sai igaüks ühe naela kirvega kinni lüüa, et rist koos püsiks. Mina viilisin sellest osast kõrvale, sest kahtlustasin, et mu remondimehe oskused olid veits rooste läinud. Kolme naelaga rist kokku löödud, asusime teele marsruudil Metsamajake-Kõpu-Ristna-Kärdla-Tahkuna-Metsamajake. Kõigepealt siis vaatetorn nr 1 oli Kõpu. Seal samas oli ka väike suveniiride müügikoht ja nägin seal kursakaaslast Hedit, kes mind nähes teeskles ülevoolavat rõõmu ja kukkus mind kallistama kohe. Liikusime üsna ruttu edasi ja ostsime teise tädi käest kõik endale piletid torni minekuks. Leila ja Priit olid varem seal käinud ning otsustasid meid all oodata. Torni minnes keegi meie pileteid ei kontrollinud ning tegelikult oleks võinud sinna niisama sisse jalutada. Tagantjärele oleme kõik targad, eksole. Torni andis ka ikka ronida. Mõned astmed olid põlvekõrgused ja kohati läksid seinad ümber päris kitsaks. Ülevalt avanes vaade üle metsade, mis meid ümbritsesid. (Üleüldse tundus mulle, et Hiiumaal oli niiiii palju metsa igal pool). Tegime paar kohustuslikku pilti ja nägime paari päristuristi kuskilt väljamaalt ja hakkasime alla tagasi tulema. Poolel teel alla ootasid meid kaks Emori-sarnast küsitlejat, kes varitsesid meid, et uurida meilt, mis me arvame mingi loodus- või tehnikapargi kohta, millest meil polnud aimugi. Vastasime kamba peale kõik küsimused ära ja tänutäheks saime ühe tasuta pileti Ristna tuletorni. Kuna meid oli kaheksa siis õnnestus meil lõpuks välja pressida neilt 3 piletit. Kuna olin enne lubanud veel Hedile tsau öelda, siis lippasin alla jõudes tema juurest kiirelt läbi. Korra mõtlesin mingi suveniiri ka osta aga kuna seal midagi ilusat ei olnud, siis mõtlesin, et nagunii kuskil neid veel müüakse. (Sündmustest ette rutates märgin kiirelt, et ühtegi suveniiri putkat enam me ei kohanud ja nii avastasin alles tagasiteel praami peal, et ei saanudki ühtki jubinat mälestuseks osta). Järgmiseks oli tuletorn nr 2 - Ristna. Kuna minul oli Kõpu kitsaste seinte vahel üles ronides kerge klaustrofoobia välja löönud (Liisa ütles pärast, et ma olin vahepeal näost täitsa valge), siis otsustasin Ristna vahele jätta. See tuletorn tundus üsna madal ja tavaline nii, et lõpuks läksid ülesse vaid Lilli, Liisa, Priit ja Siim. Peale nende pilvedest alla tulekut suundusime Surfiparadiisi, mis oli seal samas lähedal. Rand oli täis igasuguseid putkasid ja värke ning surfilaudasid ja "banaane" ja muid veesõidu vahendeid aga ilmselgelt ei soosinud ilm mereleminekut ning ühtegi trikitavat surfarit me merel ei näinud. Kauges udus oli vaid mingi laev näha. Rannas oli ka selline kivine muulitaoline asi, millel otsustasime ka ära käia. Mina, Liisa, Priit ja Siim läksime ikka ranna äärt pidi, mille tulemusena turnisime vahepeal poolenisti haisvates vetikates ja siis jälle sügavamas rannaliivas. Teised lähenesid asjale veits eemalt ja pääsesid kuivema jalaga muulile. Kivide peal turnides sattusime mitme linnu laiba otsa ja linnusulgi oli igal pool. Aga samas oli seal ka väga palju ilusaid väikseid kivikesi - kihilisi ja augulisi ja mitmevärvilisi. Haarasime sealt mõne parema leiu ka kaasa (minu kivike kadus salapärasel kombel hiljem Lepistite automobiilis ära). Kohustuslikud pildid jälle tehtud, asusime Tahkuna poole teele. Sõidu ajal toimus aga kiire walkie-talkie nõupidamine ja otsustasime enne hoopis Kärdlasse sööma minna ja tagasitulles Ristimäel ja Tahkunas käia. Kuigi Kärdla on kohalik Tallinn, siis oli seal siiski üsna raske normaalset söögikohta leida. Kõik olid mingid kohvikud, kus olid kohvi ja koogid ning ühes normaalsemas kohas olid peied samal ajal. Siis tuli Siim välja oma ideega sõita suht linna äärde ühte kohta, kus ta oli varem käinud. Hüppasime autodesse ja saime veits sõita, kui meie auto hakkas kahtlaselt imelikku häält tegema. Keerasime ühte hoovi ja poisid püüdsid ise asjas selgusele jõuda. Otsustasime ikkagi kindluse mõttes kuskilt töökojast läbi käia ning minu targa kaarti abil jõudsime õigesse kohta. Mingid töömehed asjatasid väljas ja võtsime neil kohe sabast kinni: "Kas te olete remondimehed? Meil on väike probleem". Ja kuna Mikk parasjagu parkis autot ja auto tegi seda sama imelikku kriginat, siis saime kohe demonstreerida, mis probleem meil on. Järgnes väga operatiivne tegutsemine kohe. Remondi mehed ajasid mingi teise auto tõstukilt maha ja Mikk ajas meie oma peale. Tõsteti üles, esimene ratas võeti maha ja kuskilt ketta vahelt pudenes välja pisike, umbes hamba suurune kivike. Selle peale saime kõik kõvasti naerda. Sõbralikud remondimehed ütlesid, et see oleks lõpuks lihtsalt ise ära kulunud ja küsisid oma vaeva eest 25 krooni, millega meie igati nõus olime. Peale seda jõudsime siis lõpuks sinna söögikohta. Menüü tundus küll hea aga Kärdla kohta mitte kõige odavam. Kuna kõigil oli nälg juba silmanägemist ära võtmas, otsustasime ikkagi sinna jääda. Hõivasime viimased kaks vaba lauda ja järgnes pikk arutelu. Mida tellida? Liha või kala? Millise kartuliga? Kas poolt praadi saab? Kas lasteprae juures on ka salat? Mida juua? Vahepeal teatas teenindaja veel, et kuna rahvast on nii palju, siis on ooteaeg 45 minutit. Kuna endiselt segas meie kainet mõtlemist suur nälg, siis olime nõus 45 minutit ootama. Istusime oma laudade taga, häkkisime telefonidega (minu telefoni tegid Siim ja Priit nalja pärast täitsa maha) ja arutlesime tüdinud nägudega selle üle, kas kana mindi alles tapma ja kas piima järgi mindi veel üle tee selverisse. 45 minutist sai umbes tund ja 15 minutit ja siis ilmusid ka meie praed. Täitsa okeid olid kõigil, peale Siimu, kelle praad oli midagi muud, kui ta oodanud oli. Siim oli ka tellinud pannkoogi maasikatega ja ka seda tuli veel oodata, sest teenindajad olid selle hoopis ära unustanud. Õnneks sellega läks kiiremini kui praadidega. Lõpuks kulus meil seal söögikohas üle kahe tunni ja pärast tundis Siim veel pikalt muret, et kas me talle ikka andeks anname, et ta meid sellisesse kohta viis. Kuna me olime jällegi vahepeal olnud edukad taara tekitamises, siis läksime selle sama konsumi juurde, kus esimesel päeval olime taarat realiseerinud. Enne meid olid sinna jõudnud veel edukamad taara tekitajad, kellel oli umbes terve auto täis taarat, mis oli ilmselt jaanipäevaga tekkinud. Lisaks suurele ajakulule hoiatasid nad meid, et ilmselt läheb ka taara aparaat varsti umbe. Otsustasime siis selverisse tagasi jälle sõita, kus probleeme ei tekkinud ja nii oli meie ühiskassas kokku üle viiekümne krooni ja olime samas natuke jälle keskkonda säästnud. Selveris täiendasime veel oma söögi- ja joogivarusid. Kuna Kärdlas oli kulunud oodatust kauem aega, siis oli meil graafik täitsa sassis ja kellaaeg hakkas juba peale pressime, sest Tahkuna tuletorn oli ainult seitsmeni lahti. Asusime kiirelt teele ja tegime peatuse Ristimäel. Riste oli seal ikka hästi hästi palju. Enamik oli tehtud puuokstest ja muudest käepärastest vahenditest. Panime ka oma risti sinna. Kuna paljud ristid olid juba lagunenud ja moodustasid maas mingid risuhunnikud ning osad rippusid kuidagi imelikult puude otsas ja ilm oli ka üsna hämar, siis tundus terve ümbrus kuidagi väga creepy ja tulime sealt üsna ruttu ära. Tuletorni nr 3 - Tahkunasse - jõudsime 20 minutit enne torni sulgemist. Püüdsime vuntsidega piletionuga kaupa teha, et odavamalt saada ja lõpuks saime sellise diili, et meie "grupijuht" Siim sai torni tasuta. Keegi meist mingit piletit siin ei saanud, seega läks ilmselt nagunii see raha kõik piletionu enda taskusse. Torni sees oli mingi imelik näitus, kus rippusid nukud ja olid mingid imelikud kujud ja pildid. Vaateplatvorm ümber torni oli minule, kui kõrgusekartjale üsna jube: platvorm oli nagu mingi rest ja paistis ilusti läbi ning piire ei olnud ka eriti kõrge. Nii, et algul tundus seal niimoodi 42 meetri kõrgusel mingi aukudega resti peal üsna jube seista ning hoidsin pigem tuletorni seina lähedusse. Aga kui alla eriti ei vaadanud ja nautisid pigem vaadet merele, siis harjus üsna ruttu ära. Vihm oli järgi jäänud ja pilved hakkasid ka taanduma ning kõigist tuletornidest avanes siit kõige ilusam vaade. Seega tasus foobiate trotsimine ennast ära. Alla tulla oli hoopis lihtsam kui üles minna ning kui jalaga kindla maa peale sai, oli üsna hea tunne. Käisime veel Estonia mälestusmärgi juures, mis oli seal samas ning asusime tagasiteele. Sealsamas lähedal olid kaarti järgi ka mingid kaitserajatised ning läksime ka neid uudistama. Jõudsime parkimisplatsile, kus oli suurelt ja punaselt kirjas CCCP. Infotahvlil oli kirjas, et baaside lepinguga oli Hiiumaale tulnud umbes 2000 nõukogude sõdurit ja seal olid olnud igasugused radarid ja muud tähtsad asjad. Tänaseks olid alles jäänud paar punkrit ja mingid kaitsekraavid ja sellised asjad, mis olid täitsa huvitavad. Priit ja Siim olid aga eriti teemas ja ronisid igale poole sisse ja alla ja kuhu aint sai minna. Nemad koos Leilaga otsustasid ka maa-aluseid käike minna avastama. Kuna Hiiumaal elab ilmselgelt veel häid ja ausaid inimesi, kes olid käikude juurde jätnud kaks kaevuri pealampi, siis oli neil kohe minek. Kuna sääski ja muid mutukaid oli tapvalt palju, siis ülejäänud läksid autodesse tagasi. Mina ja Liisa jäime veel tsillima välja ja hoidsime walkie-talkiedega maa-aluste Indiana Jonesidega ühendust. Lõpuks olid nad vist nii sügaval/kaugel, et side katkes aga aeg-ajal kuulsime väljapääsu juures nende häälekõminat nii, et väga ei muretsenud ja tegelesime rohkem käte vehkimisega ja sääskede tapmisega. Ajataju kadus vahepeal ära aga igatahes seiklesid nad seal maa all täitsa kaua aga lõpuks tulid ikka päevavalgele. Emotsioonid olid ülevad. Käigud olid väga korralikud olnud ja mitmekordsed ja tükk aega jutustasid poisid veel mingitest genekaruumidest jne. Sellega olid meie turismiobjektid tänaseks päevaks linnukesed kirja saanud ja oma majakesse jõudsime umbes kümne ajal õhtul. Hoolimata juba hilisest kellaajast, hakkas jälle operatiivne tegutsemine pihta: toas tehti kaminasse tuli ja pandi šašlõkk tulele (väljas oli lihtsalt niiiii palju igasuguseid putukaid, kes meid ära tahtsid süüa ja tegime toas seda protseduuri). Agarad poisid kütsid sauna ja küpsetasid liha. Tüdrukud tegid jälle kiirelt salati. Seni, kuni maitsev liha valmis, mängisime Uno kaarte ja Jungle Speedi jälle. Tuleb välja, et Jungle Speed on üsna karm mäng, sest Siim vigastas Lilli niimoodi ära, et Lillil oli veri väljas. Haav oli siiski ainult pindmine ja kirurgilist sekkumist keegi ei vajanud. Sõime jällegi kõhud täis ning siis otsustati täis kõhtudega ka sauna minna. See, et kõhud täis olid, ei takstanud meid ikkagi saunas jälle krõpsu ja šokolaadi pugimist. Kuna eelmine õhtu oli kõigile hasartmängupisik sisse juba läinud, siis muidugi toimus ka täna õhtul järjekordne pingeline pokkeriturniir. Kui kõik said pestud, kolisime oma pokkeriga tuppa. Nagu sõltlaste puhul ikka, siis käisid zetoonid ühest käest teise ja aja möödumist ei pannud keegi tähele. Kangemad lõpetasid mängimise alles poole viie paiku. Kuigi väljas oli juba ammu valge, läksime meie alles magama. Lilli oli veits varem magama läinud ja suutis mulle enne uinumist veel midagi sonida ja kuutõbisena vetsus käia...

Coming soon: grand finale...

8.juuni - 13.juuni

Nii..jõudsin ka lõpuks oma esimese postituseni. Aeg on nii kiirelt lennanud ja kogu aeg on nii palju tegemist olnud. Üritan nüüd tasapisi kõik oma tegevused Teieni tuua. Kahjuks pean Hiiumaa järjejuttude vahele kirjutama, aga vast pole hullu.

Hakkan nädalate kaupa teid oma tegemistega tagantjärgi kurssi viima. Vanu asju pole võib-olla küll nii huvitav lugeda, aga ma teen lühidalt :P

Esimene nädal: 8.juuni - 13.juuni

Alustan kohe täitsa algusest ehk päevast mil Eveli ja Mannu teisele poole maakera lendasid.
8. juuni oli äärmiselt emotsionaalne päev. Vähe sellest, et minu kaks ülihead sõbrannat minema lendasid, pidin hüvasti jätma oma kauaaegse lemmiku karvakera Tipikesega. Loomaarst tuli kell 3 koju ja ja tegi vastavad protseduurid. Päev ja õhtu möödusid võrdlemisi kurvalt ja kui Liisa ka veel uudist kuulis, siis jäi minu ülesandeks teda lohutada.
Järgmine päev millest pikemalt kirjutada on 12.juuni. Vahepealsed päevad möödusid niisama tsillides ja tööl käies. 11.juuni asusime (mina, ema ja Miku ema) Tallinna poole teele, et juba järgmisel päeval Helsingi poodidest mulle lõpukleiti otsida/osta. Sõit Tallinnasse oli väga pingeline, kuna vihma sadas nagu oavarrest ja olin juba peaaegu teepervel peatumas, et kellegi elu ohtu ei satuks. Siiski minu kogemuste juures sain oma kompanjoonid ilusti Tallinnasse toimetatud. Õhtul käisime veel tädil külas ja siis läksime magama. Ei saa ka Liisa "külalislahkust" mainimata jätta. Nimelt magasin ma Liisa kõrval ja järsku keset ööd hakkas ta mul patja pea alt ära kiskuma. Ärkasin ülesse ja küsisin: "Mida Sa teed?". Selle peale loobus ta mu padja kiskumisest, keeras teise külje ja kihistas naerda. No täitsa ulme ikka. Hommikul asja uurides väitis ta, et olevat unes mingit silti kakkunud kuskilt. Ei teagi kohe, kas uskuda seda juttu või mitte.
12.juunil kell 8 asusime (mina, Liisa, ema, tädi, Miku ema, Kairi ja Silvester) laevaga Helsingi poole seilama. Meri oli võrdlemisi rahulik ja laev ei kõikunud praktiliselt üldse. Laeval sai ka tegevusplaan paika pandud. Kahjuks ootas meid Helsingis halb üllatus - vihma tibutas ja tuul puhkus nii kõveasti, et kergemad meist e. Liisa oleks minema võinud lennata. Ent see ei takistanud meid ja me suundusime raudteejaama, et osta sõidupilet. Ostsime ühistranspordi päevapileti ja asusime metrooga Ida-keskuse poole teele. Minu lõpukleidi otsingu löögirühm asus usinalt kleiti otsima. Kui möödnud oli 3 tundi, olin ma proovinud umbes 5 kleiti, kuid ükski neist ei vastanud minu ootustele. Pärast väikest kehakinnitust, otsustasime otsinguid jätkata ja õnneks astusime sisse täpselt vajalikku poodi. Ma ei uskunud oma silmi kui ma sinna poodi olin jõudnud. See oli nagu kleitide paradiis. Niiiii palju ilusaid ja pidulikke kleite. Kohe läks actioniks ja kõik hakkasid ringi sahmima ja kleite otsima. Minu õnneks leidsime sealt ka sobiliku kleidi, nii et minu jaoks oli see reis oma eesmärgi täitnud. Ka teised ei jäänud tühjade kätega, sest H&M-st on raske ilma midagi ostmata välja tulla. Pärast 5-tunnist šopingutuuri otsustasime Linnamäe lõbustuspargi poole teele asuda. Külastasime seal meremaailma ja julgemad meist käisid ka mõnel aktraktsioonil. Siis oli kell juba nii kaugel, et pidime taas sadama poole teele asuma. Tagasiteel ei olnud meri enam nii rahulik ja laev kõikus ikka korralikult. Liisaga poodi minnes kõndisime nagu oleksime purjus olnud, kõndisime kergelt diagonaalis. Kell 12 öösel jõudsime ilusti Tallinnasse ja võisime Helsingi tuuri õnnelikult lõppenuks pidada.
13.juunil asusime (mina, Liisa ja ema) otse Tallinnast Rakvere poole teele, et kaasa elada meeste tantsupeole. Rakveres liitus meiega Mikk, kes oli eelmine päev Toomase poissmeeste õhtul käinud. Meeste tantsupidu oli ikka kogemus omaette. Nii äge oli ikka kõiki neid mehi seal tantsimas näha, niinii võimas oli!! Esindamata ei jäänud ka meie tutvusringkond. Mehiselt keerutas jalga Martin ja õnneks suutsime ta tantsupeo lõpuks ka sealt meeste seast ülesse leida. Ainuke asi, mis häiris oli see, et vahepalasid laulsid naised, kes kehastasid nagu mingeid jumalannasid vms, keda mehed kummardama peaksid. See oli võrdlemisi nõme.

Nüüd sain oma esimese nädalaga ühele poole. Järgmiste nädalate kirjeldused tulevad ka varsti. Loodetavasti viitsite ikka lugeda :D

P.S Rohkem pilte saate Liisa kodukalt näha.


Lilian

Kannatust, ainult kannatust :)

Teatan vahepeal, et viibin hetkel 3 päeva komandeeringus Tartus, Palsami 6 ja harjutan täiskohaga emaks olemist kahele pisipõnnile (loe: hoian lapsi). Seetõttu on piiratud minu aeg ja ka interneti kasutamise võimalused ning järjejutt Hiiumaa teemal saab jätkuda kõige varem ilmselt pühapäeval, sest päeval hoian lapsi (see tähendab tegelen mähkmete vahetamisega, köögiviljapüreedega, laste järel jooksmisega, käru lükkamisega, liivakastis mängimisega jms), öösel käin tööl ja laupäeval on Miku pidu ja pühapäeval katsun välja magada. Aga ma loodan, et minu püsikunded ei kaota lootust ja jäävad mulle truuks. Lohutuseks loosin kõigi kommenteerijate vahel välja ekslusiivseid Club Tallinna tasuta pääsmeid. Võitjatega võetakse ühendust!

XOXO