Páginas

Midä kuulu Marja-Leena...

Ja nüüd tuleb täiesti parandamata postitus mis ma üks päev kirjutasin ja nüüd üles panen. Pole eriti vaimukas aga lihtsalt annab natuke aimu.

Moi moi hyvät ystävät!
Week 1.
No nii, olen meie põhjanaabrite juurde ilusti kohale jõudnud ja juba saab esimene nädalgi läbi. Tunne on nagu oleks selle aja jooksul nii palju toimunud juba aga samas nagu ei ole ka. Sõit oli pikk ja väsitav. Laeval istusime neljakesi laua taga ja magasime kõik pea käte peal. Rohkem ma terve tee ei maganud. Eniveis jõudsime ilusti kohale. Esimese asjana tabas küll veits kultuurishokk meid. Me elame praktiliselt üksikul saarel. Koht ise on megailus. Aga tuleb harjuda mõningate asjaga nagu väga huvitav kuivkäimla, magamine suures toas koos veel 5 inimesega, olematu soe vesi, ehk siis kui pesta tahad pead sauna kütma, mustmiljon kärbest toas jne. Ma olen juba täitsa ära harjunud. Ja tegelikult on siin megamõnus. Preili Udukesega ka siin arutasime, et pole üldse tunnet nagu Soomes oleks, vaid oleks nagu maal vanaema juures. Esimene õhtu korraldati kohe saabumisparty. Raunts tõi välja kohaliku koduse maasikaveini. Kõik hoiatasid meid, et kui seda juua, siis pärast kindlasti oksendad. Me siis võtsime asja maru rahulikult ja üldse ei julgenud palju juua. Kui peale esimesi topsitäisi midagi ei juhtunud ja kõik täitsa korras veel olid, siis lasime seda mutkui julgelt edasi. Arvata võib, et õhtu lõppes sellega, et me olime kõik päris svipsis. Hommikul pidi juba 5.30 põllul olema. Arvake ära, kes esimesel hommikul sisse magas. Mina! Õnneks mitte väga palju ja põllule sain koos teistega aga lihtsalt jube sahmimine oli kohe esimene hommik. Ja nii need päevad siin põldudel mööduvad. Korjata on tüütu aga enamasti läheb üsna lõbusalt, sest kõik ajame põllul lolli möla ajaviiteks. Õnneks on enamasti umbes kella 12-13ks tööpäev läbi ja saab lebosse. Saab ujuma, saab sauna, saab magada, saab niisama lihtsalt olla. Peale tööpäeva tundub nagu oleks juuube igav, sest raamatuid mul kaasas pole, netti ei saa, telekas on aga digiboksi pole. Aga tegelikult on siiani õhtud olnu väga sisukad. Oleme näiteks mänginud väääga palju unot ja muid kaardimänge. Üks õhtu käisime mootorpaadiga järvel sõitmas. See oli nagu megatsill. Järv on niiiii suur ja otsatu ja saari täis. Võtsime väike Sinebrychoffi ja tsillisime ja nautisime loodust ja õhtupäikest. Raunts tõi meie tuppa Playstationi ja saame filme vaadata, nii et juba paar filmiõhtut on ka olnud. Linnas oleme ka saanud käia, mis on 18 km kaugusel. Sain isegi roolis olla. Teed on siin lahedad, saab rallida. Ühesõnaga meie kamp on õhtuti üsna hilja magama saanud ja seepärast on hommikud suht rasked olnud. Aga magada pole tarviski. Ööpimedust siin üldse ei eksisteeri. Täiesti valge on koguaeg. Mingi kella ühe ajal öösel läheb natuke hämaramaks aga aint natuke ja üldse mitte pimedaks. Umbes nagu lihtsalt oleks päike pilve taha läinud. Ööd on siin stabiilselt valgemad kui meie kõige pikem öö ja see on lihtsalt megamõnus. Ilm on ka siin megapalav koguaeg. Käed on päevitunud juba süsimustaks. Aga ujumine vähemalt veits jahutab. Seda me teeme küll siin umbes kolm korda päevas. Täna müristas ja välgutas ja sadas ka päris korralikult, aga see sai läbi ja nüüd läheb jälle megapalavaks. Küünealused on stabiilselt mustad, esimese nädala lõpuks enam lihased ei valuta.
Pühapäev on puhkepäev, mis tähendab, et laupäeviti on pidu. Ja no see laupäev oli ikka päris korralik pidu. Jõime Preili Udukesega kahe peale ära terve liitri Vana Tallinnat. Terve liitri!!!!!!!!! Peale seda veel maasikaveini ja nagu mulle öeldi, siis olevat ma veel kuskilt mingit jäägermeistrit ka joonud. Eniveis, võite arvata, et õhtu oli väga meeleolukas nii palju kui ma sellest mäletan. Hüppasime batuudil, mängisime Bailat, käisime öösel ujumas (ma tean ma tean, kui jood, ära uju), klatsisime ja ajasime lolli juttu ja veel kõike, mida sai teha. Magama sain kella viie paiku hommikul. Ärkasime 12 paiku ja esimese asjana läksime kohe ujuma. Ja pohmakat näiteks üldse ei olnud, missest et ma olinm nagu Koomas Toomas. Täna on see puhkepäev ja homsest hakkavad jälle pihta varased hommikud ja küürutamine põllul. Ja nii see elu käib siin. Kuna koju tulen, seda ma praegu ei tea. Blogin praegu wordis. Kuna selle postitada saan, seda ka ei tea. Võib-olla alles kodus. Aga loodetavasti ikka varem, siis saate natuke aimu, mis elu siin käib. Eks näis, eks näis. Igatahes on praegu kõik väga tsill ja elu on mõnus.

XOXX 

0 arvamust: