Vihjasin eelmine nädal mingis postituses, et meil on huvitavad päevad. Pidasin silmas seda, et meil oli käsil Liisu lutivõõrutus.
See asi tahtis juba ammu kätte võtmist. Kõige pealt magasin ma maha selle õige hetke umbes siis, kui Liisu oli aastane ja kasutas lutti vaid uinumiseks ja muidu sellest kuidagi puudust ei tundnud. Hiljem hakkas ta seda ise ka nõudma, kuid üldjuhul püüdsin mitte niisama anda talle seda. Enne Saara sündi ei suutnud ma ka võõrutust ette võtta, sest olin niigi rasedusest üliväsinud ja mõte sellest, et Liisu ei uinugi koheselt ja ma pean temaga mässama ja kuulama ta jonnimist, kui ta lutti nõuab, tundus veel ülimalt väsitav ja pigem lasin tal lutitada ja kiirelt uinuda, et oleks ka enda vaikuse hetked ning saaksin ise ka lõunauinaku teha. Peale Saara sündi ei tahtnud ma ka seda ette võtta, sest õekese sünd oli ka Liisule elumuutus ning ma ei tahtnud lapsele veel rohkem stressi tekitada. Ka Saara sai 12-päevaselt luti suhu. Olin küll plaaninud talle üldse mitte lutti anda, aga see oli ikkagi heaks abimeheks tema une pikendamisel, kui me Liisuga parasjagu sõime või ta öösel mähkme vahetamise ajal kisas või oli mõni muu hädaolukord. Ja kui Saaral oli juba lutt, siis käis Liisu seda temalt ära varastamas nii, et lutivõõrutus näis võimatu. Samas teadsin, et kuidagi tuleb see ühel päeval ikkagi ette võtta, sest kuigi Liisul ei olnud lutt 24/7 suus ja kui tal oli tegevust, siis ei tulnud see talle meeldegi, siis ilmselt ikkagi see hambumusele head ei tee.
Sellest ajast alates, kui Liisu sai jalad alla, tahab ta õues hästi palju ise kõndida. Häda on ainult selles, et ta ei lähe alati selles suunas, kuhu vaja või unustab end mänguväljakule aga alati saabub ju hetk, kui on vaja lõpuks koju minna ja siis oli ainuke lahendus ta kärusse panna. Et asi leebemalt läheks, andsin talle kärus siis luti ka. Kui ta sealt valla päästsin, siis võtsin selle alati ära. Mingi hetk hakkas ta ise lutti nõudma kohe, kui ta kärusse panin ning ulatas mulle vabatahtlikult luti, andes nii märku, et ta tahaks nüüd kärust kõndima pääseda. Teinekord aga mängis minuga niisama, visates luti maha. Kui ma seda tähele ei pannud, siis ta hakkas "tutu, tutu" ütlema, nagu ta lutti nimetab ja siis vaatasin selja taha ja paari sammu kaugusel oli lutt, mille talle siis tagasi tõin. Kui ta niimoodi uuesti tegi, siis ütlesin Liisule, et lutti ei saa, sest ta viskas selle maha. Siis saabus mingi aja pärast kõva kisa ja ma andsin talle luti ja hoiatasin veel, et kui ta maha viskab, siis enam seda ei saa. Ning siis jäid sellised mängud väga harvaks.
Eelmisel esmaspäeval, veebruari kuu viimasel päeval, olime Kohaliku Sõbrannaga lastega väljas. Lõpuks kodu poole kärutades pillas Liisu luti maha nii, et ma seda tähele ei pannud. Ühel hetkel andis Liisu märku, et ta tahab lutti. Jooksin siis veel tagasi päris pika maa, et lutti leida, kuid ei näinud seda kuskil ja mõtlesin, et kodus on veel paar lutti. Ütlesin Liisule, et lutti ei ole, viskasid luti maha ja enam ei ole seda. Enne olime just Kohaliku Sõbrannaga rääkinud lutivõõrutusest ning ta ütles, et näed, saatus mängis sulle kaardid kätte praegu. Koju jõudes ei küsinud Liisu kordagi lutti ja mõtlesin, et oleks tõesti hea võimalus see võõrutus ette võtta, saagu mis saab.
Kuni lõunauneni oli kõik hästi aga kui hakkasin Liisut voodisse viima, hakkas ta kohe "tutu, tutu" nõudma. Rääkisin siis talle, et lutt jäi õue, Liisu viskas luti maha ja nüüd ei ole enam lutti ja lutti ei olegi vaja. Ta nagu kuulas mind aga küsis ikkagi lutti ka. Muu tegime kõik nii nagu alati ja panin ta voodisse. Esialgu jutustas Liisu niisama. Umbes kümne minuti pärast hakati all korteris puurima niimoodi, et terve korter värises. Liisu on miskipärast puurimist kartma hakanud ja see muidugi asjale head ei teinud. Liisu hakkas päris kõvasti nutma ja lutti nõudma. Läksin ta juurde, kallistasin ilma voodist välja võtmata ja rääkisin talle uuesti, mis lutist sai ja et Liisu on suur tüdruk ja lutti pole vaja ja pane pea padjale ja jänku kaissu ja jää ilusti magama. Lisaks loetlesin talle ette kõik tema sõbrannad ja enda vennalapsed ja vanaemad ja nimetasin ennast ja issit, et neil kellelgi ei ole lutti. Liisu kuulas ja sai väga hästi aru, et neil kellelgi tõesti ei ole lutti. Panin teki peale ja tulin ära. Puurimine aga mutkui kestis ja kestis ja Liisu jauras edasi. Käisin teda veel paar korda lohutamas. Muidu uinub Liisu alati ise ja ma sellist sisse-välja käimist ei poolda aga teadsin, et see puurimine teda häirib tõsiselt ning ta ei olnud ka oma lutiga nö saanud hüvasti jätta, seega paar korda ikka käisin talle asja selgitamas ja teda lohutamas.
Kui poolteist tundi oli niimoodi möödunud, helistasin Rattahullule, et mis ma teen. Tema ütles, et ära anna lutti, muidu on see poolteist tundi kõik asjata. Või kui väga häda käes, siis lõikaksin teise luti katki ja annaksin katkise luti. Mõtlesin, et see ärritab äkki teda veel rohkem ja seda teed ei läinud. Üsna peale seda jäi Liisu magama, vist suurest väsimusest ja stressist. Vahepeal jõudis Rattahull koju ja ise pidin Saaraga arsti juurde minema. Saime kiirelt käidud ja tagasi jõudes, oli Liisu veidi aega tagasi ärganud ja hakanud emmet ja lutti otsima. Muidu ei ole ta üldiselt minu puudumisest traumeeritud, kuid eks see luti puudumine andis tal tunda. Rattahull oli otsinud teise luti ja selle katki lõiganud ja Liisule andnud. Liisu sai kohe aru, et see ei kõlba. Sellel hetkel jõudsin mina ka koju ja rääkisin jälle Liisule, et lutt jäi õue ja teine lutt on katki ja Liisu on suur tüdruk ja lutti pole vaja ja loetlesin jälle terve rida inimesi üles, kellel lutti pole. Siis jälle Liisu rahunes. Õhtupoolik möödus tal siiski üsna virilalt ja ta kippus ennast ära lööma või kukkuma ja siis tahtis kohe lutti. Siiski leppis ta emme või issi kaisutamisega ja haava peale puhumisega. Kartsin juba ette õhtut, et mis saama hakkab, kuid kuna Rattahull oli ka kodus, siis teadsin, et küll kahekesi hakkama saame. Kui Rattahull Liisu voodisse pani ja ära tuli tema toast, ei tulnud sealt piuksugi ja Liisu uinus vist koheselt. Ilmselt oli päev nii väsitav olnud. Kartsin ka ööd, sest arvasin, et Liisu võib öösel hakata lutti taga otsima, kuid Liisu magas ilusti hommikuni ja ei teinud ka öösel häält.
Ka järgnevad õhtud ja ööd möödusid ilusti. Liisu uinus õhtul hästi ja magas sama hästi, kui enne lutiga, ilusti õhtust hommikuni. Esimestel päevadel tuli talle ikka lutt meelde ja ta küsis seda. Minu strateegia oli, et ma ei tee sellest üldse välja ja rohkem mingit seletamist pole, et miks lutti enam pole. Selle asemel suunasin ta tähelepanu hoopis millelegi muule ja ei teinud lutist üldse juttugi ja nii lahenesid need olukorrad väga hästi. Ka Saara lutti ta ei näinud, sest vankris Liisu Saarat ei näe ja toas magades voodis ka mitte ning muul ajal Saaral lutti ei ole, nii, et miski talle seda meelde ei tuletanud.
Järgmine suurem väljakutse oli järgmisel päeval õues käik. Olime jälle Kohaliku Sõbrannaga jalutamas. Liisul oli tore joosta teise lapsega ja probleemi polnud. Pagariäris käies nägi Liisu ühte võõrast last lutiga ja näitas näpuga "tutu, tutu", kuid ütlesin talle, et lähme edasi ja mingit kisa ei kaasnenud. Häda oli muidugi siis, kui oli vaja ta kärusse panna. Siis oli kisa ikka väga suur ja see ajas isegi Saara üles. Siis veel paar korda ütlesin talle, et näe, Madlil ka ei ole lutti ja lutti pole vaja. Eks ta oli seal kärus üsna rahutu ja vahepeal nõudis jälle lutti, kuid ilmselt leppis olukorraga. Järgmised õues käigud läksid juba lihtsamalt ja kärru meelitasin teda a la, et lähme vaatame, kas issi on kodus
Kõige suuremaks väljakutseks osutusid lõunauned. Teisel päeval Liisu jälle jauras voodis. Kord kõvemini, kord vaiksemalt, kuid mitte hüsteeriliselt õnneks. Paar korda käisin talle tekki peale panemas ja ütlesin, et Liisu magama. Jauramine kestis kaks tundi ja siis Liisu magas. Paraku oli kell siis juba nii palju, et oleksin ta juba pidanud üles võtma, kuid lasin ikkagi pool tunnikest tal magada. Kolmandal päeval olime me Vanaema juures, sest meil käis puurimine ja torude vahetus ja teadsin, et ilmselt siis Liisu lõunaunest asja ei saa. Vanaema juures Liisu algul voodisse pannes protesteeris, sest mulle tundus, et ta lihtsalt ei tahtnud magama minna, kuna Vanaema on ju lemmik ja tahaks temaga veel mängida. Kui toast välja tulin, jäi ta vaikseks ja jutustas enda ette. Kuna aga voodi ei olnud ka oma, siis ilmselt oli tal ikkagi raske uinuda ja Liisu jutustas rahulikult kaks tundi. Siis loobusin, sest siis oli Liisul juba aeg üles tulla ja mõtlesin, et hääküll, esimene kord, kui Liisu lõunaund ei maganudki. Tuli välja, et Liisu oli vahepeal ka kakanud mähkmesse ja ilmselt segas ka see uinumist. Neljandal päeval olime jälle Vanaema juures ja kartsin, et Liisu ei uinu, kuid Liisu jäi umbes viie minutiga lõuna ajal magama. Ja nii sai ka see lõunaune asi meil korda. Vahel küll jutustab 15 minutit rahulikult, kuid uinub ja magab siis ilusti.
Tänaseks, kui Liisu on üks aasta ja kaheksa kuud vana, on ta 10 päeva ilma lutita olnud ja see asi on meil unustatud. Mõnel korral on talle küll lutt meenunud ja ta on seda küsinud, kuid suunan ta tähelepanu millelegi muule ja ongi korras. Ka Saara lutti nähes ütleb Liisu lihtsalt "tutu" ja ei tee sellest rohkem välja. Mul on ülimalt hea meel! Enam ei ole mingit muretsemist, et lutid on kadunud või kas õue minnes ikka on lutt kaasas. Ja kohe hea vaadata, suur laps ja ei mingit lutti. Oleksime võinud selle asja ammu ära teha. Nii, et kõik kellel selline asi ees seisab ja hirmuga selle peale mõtlevad, siis julgustan teid. Kõige hullemad on esimesed kaks päeva. Aga kui juba 24 tundi täis saab, siis tuleb endal ka meelekindlus ja mõtled, et kui nii kaua on juba hakkama saadud, siis ei ole enam mingit luti andmist. Eks lapsi on muidugi erinevaid aga ega enne ei tea, kui ei proovi.
XOXX
