Páginas

Kuidas Saara esimese ampsu sai...

Täna sai nelja ja poole kuune Saara teha esimese tutvuse tahkema lisatoiduga. Plaanisin alustada umbes viiekuuselt, nagu Liisugagi aga supermagaja Saara, kes magas juba enne kahekuuseks saamist öösel 11 tundi järjest, on hakanud nüüd rohkem ärkama ja uni on läinud kehvemaks ning ma olen enda arvates välistanud kõik muud segavad tegurid. Pealegi soovitab minu lemmik uneraamat ka alustada lisatoiduga nelja ja poole kuuselt ja põhjendab väga hästi ära miks. Piim jääb muidugi ikka põhiliseks toiduks aga natukese haaval saab muuga ka harjuda. Liisu puhul meenus mulle see, et ka temal läks umbes 4,5-kuuselt magamine kehvemaks ja kui lisatoiduga alustasin, paranes asi märgatavalt ja mõtlesin toona, et oleks ka võinud varem alustada. Saaral koguneb kaalu ilusti ja mugavuse mõttes võiks ma vabalt vist terve esimese eluaasta ainult imetada. Aga noh, ega varem või hiljem tuleb selle asjaga pihta hakata ja loodetavasti siis magab Saara jälle paremini.
Et kõik oleks aus ja võrdne, said ka Saara esimesed emme tehtud kõrvitsapüree ampsud ajaloo arhivaalide tarbeks dokumenteeritud.

Eks see video ole üks kolmeminutiline kahe lapse sööma ergutamine.
Kuidas Liisu esimesed ampsud mekkisid, saab lugeda ja vaadata siit postitusest.

XOXX

Õekeste pildipost...

Enam ei saagi nagu panna pilte kaustadesse "Liisu" ja "Saara", sest nüüd, kui Saara on järjest asjalikum, meeldib Liisule temaga koguaeg ninapidi koos olla.
Häid lambaid mahub palju ka ühele diivanile...

"Mis asi see on???" - "Rahu, õeke, emme teeb pilti"

"Muah muah"

Smile!

Emme püüab Saarast 4. elukuu pilti teha koos mõmmiga.

Mingi mõte jäi vist pooleli...

XOXX

Kuidas Liisust opositsionäär sai...

Nagu ma siin hiljuti mainisin, siis Liisu on hakanud kasutama kahesõnalisi väljendeid. Paar päeva tagasi lisandus nende hulka "ei taha". Ja nüüd ta ei taha mitte midagi.

Teeme näm! - Ei taha!
Paneme riidesse! - Ei taha!
Teeme pissi-kaka potti?! - Ei taha!
Mine issi juurde! - Ei taha!
Tahad emme sülle? - Ei taha!
Lähme õue! - Ei taha!
Anna tass/pliiats/papu emme kätte! - Ei taha!

Pea iga küsimuse või käsu vastus on "ei taha". Õnneks ei ole see sõjakas "ei taha", vaid kuidagi automaatne "ei taha" ja tegelikult ta alati ei pruugi isegi olla pakutud tegevuse vastu aga lihtsalt nii igaks juhuks võiks öelda, et "ei taha". Egas midagi, tuleb litsalt osavalt tagurpidi psühholoogiat kasutada.



XOXX

Liisu ja lill...

Liisu ronis akna peale ja ma võtsin fotoka ja klõpsisin veits ja nii sai üks väike pildiseeria.






XOXX

Kuidas ta nii suureks on saanud...

Appi! Mulle tuli eile õhtul teade, et meie laps on saanud kohapakkumise lasteaeda. Kohe, kui ma selle kirja läbi lugesin, tekkis mul tunne, et kas mu laps on tõesti juba nii suur??? Siin ei ole tegelikult midagi imestada, sest ma olingi kunagi kohataotlusse märkinud käesoleva aasta sügise aga nüüd, kui asi on reaalne, siis on nii veider tunne. Kui ta lasteaeda ära läheb, siis oleks nagu lapsepõlv läbi. Või kui mitte lapsepõlv siis see nunnu põnniaeg küll. Vähemalt selline tunne on. Aga kui ma nüüd oma venna laste peale tagasi mõtlen, siis ei kadunud need nunnud põnnid lasteaeda minnes mitte kuhugi.

Sügisest läheb Liisu lasteaeda nii või naa. Olen siis ise veel Saaraga kodune ja saame rahulikult harjutada ja ka põdeda, kui ta peaks kõik haigused endale külge saama. Lisaks on Liisu siiani tundunud hästi seltskondlik, ning teised lapsed talle väga meeldivad, nii suuremad kui väiksemad. Kui lisada siia veel tema aktiivsus, siis tundubki lasteaed talle paras koht. Kas ta just sellesse lasteaeda läheb, kuhu me praegu pakkumise saime, selles ma püüangi nüüd selgusele jõuda. Isegi lasteaia direktor helistas mulle juba täna ja ma ei osanud talle veel ei a-d ega o-d öelda, sest pole jõudnud seda asja veel seedida. Tegemist ei ole meie eelistatud lasteaiaga aga selle kohta lähemalt uurides selgus, et asukoha poolest sobiks ta meile küll. Tagasiside on üldiselt positiivne, paari erandiga, kus mõni õpetaja pole meeldinud. Tegelikult lõppkokkuvõttes olenebki kõik suuresti konkreetsetest õpetajatest, kes lapsele satuvad. Paljudes lasteaedades sõimerühma õpetajad ei lähe rühmaga edasi, vaid ongi ainult sõimerühma õpetajad nii, et Liisu esimene õpetaja ei pruugi talle sugugi jäädagi. Pakutud lasteaia juures pean pigem suuremaks miinuseks seda, et seal on 14 rühma. Meie eelistatud lasteaias on 8. Mida suurem lasteaed, seda rohkem lapsi ja seda rohkem pisikuid liigub ringi. Ja no lihtsalt, väiksem lasteaed tundub hubasem, mõnusam ja lapsesõbralikum. Teiseks, sai sõbranna laps, kes on Liisust 1,5 kuud vanem, koha sinna meie eelistatud lasteaeda ja oleks ju vahva, kui nad saaksid koos lasteaias ka käia. Kogenumad emmed on mulle öelnud, et kohast loobudes ei tasu karta, et laps antud õppeaastal lasteaeda ei saagi, sest neid kohtade jagamisi on kevadel veel mitu ringi. Samas võivad ka hilisemad pakkumised olla kes teab millistesse lasteaedadesse ning võib sattuda praegusest hoopis kehvem variant. Oeh, see lasteaiandus on praegu nii uus ja keeruline mu jaoks, sest jälle on vaja teha ju otsuseid, millest oleneb nii palju meie endi ja lapse jaoks.

Kui siin veel suureks saamisest rääkida, siis Liisu kõne on suuri arenguhüppeid teinud. Esimesi sõnu hakkas Liisu ammu-ammu ütlema. Tasapisi tuli neid lihtsaid sõnu mutkui juurde. Küll selliseid, mida me mängude käigus õppisime (pall, nuku, part, mõmmi) ja selliseid, mis on igapäevaelus pidevalt kasutuses (juua, kalli, tass, vesi). Sõnu teab Liisu ikka väga palju ja tänu sellele saab ta enda soovid ja mõtted meile ilusti selgeks teha. Viimase kuu aja jooksul on tal sõnad eriti lihtsalt hakanud tulema. Piisab mul vaid korra mingit sõna öelda, mida isegi eriti tihti ei kasuta, ja ta ütleb selle ilusti järgi. Ja üldse, kui ta näeb midagi, mida ta oskab öelda, siis ta nimetab neid asju. Näiteks tundub kõrgem tase juba sellised sõnad nagu nuga, kardin, masin, kõrge, prillid. Samuti teab ta juba nimesid, öeldes ilusti issi nime, õekese nime, vanaema nime, vennalaste nimed ja Kohaliku mängukaaslase nime. Selle kuu jooksul on ta hakanud ka kahte sõna kokku panema. Ühel päeval käis Liisu mööda tube ringi ja mutkui korrutas lõbusalt "tuleee siiaaaaaa, tuleee siiaaaaa". Teine väljend on "kukkus alla" ja kolmas sõnapaar on "Vana Tiina", sest me kõik kutsume minu ema niimoodi alates sellest ajast, kui vennalapsed kunagi teda niimoodi hakkasid kutsuma, et vanaemasid eristada. Ning kui seni olid kõik sõnad kahesilbilised, siis nüüd on hakanud tulema ka kolmesilbilised. Näiteks kui Liisuga sõime üks päev apelsini, siis ta kordaski minu järel "apelsiiiin" ja oskab neid nimetada, kui kuskil näeb. Kui Saaral oli nohu ja ma talle inhalaatoriga auru tegin ja Liisule seletasin, et aurutame Saarat, siis järgmine korda inhalaatorit nähes ütles Liisu "aurutaaa". Kui Liisu soovib, et ma talle mullitajaga mulle teeks, siis ta ütleb "mullitaaa". Nii, et hakkab tulema. Varsti on meil niimoodi jutupaunik valmis.
Meie moosinäone suur laps
XOXX

Kuidas me luti ära kaotasime...

Vihjasin eelmine nädal mingis postituses, et meil on huvitavad päevad. Pidasin silmas seda, et meil oli käsil Liisu lutivõõrutus.

See asi tahtis juba ammu kätte võtmist. Kõige pealt magasin ma maha selle õige hetke umbes siis, kui Liisu oli aastane ja kasutas lutti vaid uinumiseks ja muidu sellest kuidagi puudust ei tundnud. Hiljem hakkas ta seda ise ka nõudma, kuid üldjuhul püüdsin mitte niisama anda talle seda. Enne Saara sündi ei suutnud ma ka võõrutust ette võtta, sest olin niigi rasedusest üliväsinud ja mõte sellest, et Liisu ei uinugi koheselt ja ma pean temaga mässama ja kuulama ta jonnimist, kui ta lutti nõuab, tundus veel ülimalt väsitav ja pigem lasin tal lutitada ja kiirelt uinuda, et oleks ka enda vaikuse hetked ning saaksin ise ka lõunauinaku teha. Peale Saara sündi ei tahtnud ma ka seda ette võtta, sest õekese sünd oli ka Liisule elumuutus ning ma ei tahtnud lapsele veel rohkem stressi tekitada. Ka Saara sai 12-päevaselt luti suhu. Olin küll plaaninud talle üldse mitte lutti anda, aga see oli ikkagi heaks abimeheks tema une pikendamisel, kui me Liisuga parasjagu sõime või ta öösel mähkme vahetamise ajal kisas või oli mõni muu hädaolukord. Ja kui Saaral oli juba lutt, siis käis Liisu seda temalt ära varastamas nii, et lutivõõrutus näis võimatu. Samas teadsin, et kuidagi tuleb see ühel päeval ikkagi ette võtta, sest kuigi Liisul ei olnud lutt 24/7 suus ja kui tal oli tegevust, siis ei tulnud see talle meeldegi, siis ilmselt ikkagi see hambumusele head ei tee.

Sellest ajast alates, kui Liisu sai jalad alla, tahab ta õues hästi palju ise kõndida. Häda on ainult selles, et ta ei lähe alati selles suunas, kuhu vaja või unustab end mänguväljakule aga alati saabub ju hetk, kui on vaja lõpuks koju minna ja siis oli ainuke lahendus ta kärusse panna. Et asi leebemalt läheks, andsin talle kärus siis luti ka. Kui ta sealt valla päästsin, siis võtsin selle alati ära. Mingi hetk hakkas ta ise lutti nõudma kohe, kui ta kärusse panin ning ulatas mulle vabatahtlikult luti, andes nii märku, et ta tahaks nüüd kärust kõndima pääseda. Teinekord aga mängis minuga niisama, visates luti maha. Kui ma seda tähele ei pannud, siis ta hakkas "tutu, tutu" ütlema, nagu ta lutti nimetab ja siis vaatasin selja taha ja paari sammu kaugusel oli lutt, mille talle siis tagasi tõin. Kui ta niimoodi uuesti tegi, siis ütlesin Liisule, et lutti ei saa, sest ta viskas selle maha. Siis saabus mingi aja pärast kõva kisa ja ma andsin talle luti ja hoiatasin veel, et kui ta maha viskab, siis enam seda ei saa. Ning siis jäid sellised mängud väga harvaks.

Eelmisel esmaspäeval, veebruari kuu viimasel päeval, olime Kohaliku Sõbrannaga lastega väljas. Lõpuks kodu poole kärutades pillas Liisu luti maha nii, et ma seda tähele ei pannud. Ühel hetkel andis Liisu märku, et ta tahab lutti. Jooksin siis veel tagasi päris pika maa, et lutti leida, kuid ei näinud seda kuskil ja mõtlesin, et kodus on veel paar lutti. Ütlesin Liisule, et lutti ei ole, viskasid luti maha ja enam ei ole seda. Enne olime just Kohaliku Sõbrannaga rääkinud lutivõõrutusest ning ta ütles, et näed, saatus mängis sulle kaardid kätte praegu. Koju jõudes ei küsinud Liisu kordagi lutti ja mõtlesin, et oleks tõesti hea võimalus see võõrutus ette võtta, saagu mis saab.

Kuni lõunauneni oli kõik hästi aga kui hakkasin Liisut voodisse viima, hakkas ta kohe "tutu, tutu" nõudma. Rääkisin siis talle, et lutt jäi õue, Liisu viskas luti maha ja nüüd ei ole enam lutti ja lutti ei olegi vaja. Ta nagu kuulas mind aga küsis ikkagi lutti ka. Muu tegime kõik nii nagu alati ja panin ta voodisse. Esialgu jutustas Liisu niisama. Umbes kümne minuti pärast hakati all korteris puurima niimoodi, et terve korter värises. Liisu on miskipärast puurimist kartma hakanud ja see muidugi asjale head ei teinud. Liisu hakkas päris kõvasti nutma ja lutti nõudma. Läksin ta juurde, kallistasin ilma voodist välja võtmata ja rääkisin talle uuesti, mis lutist sai ja et Liisu on suur tüdruk ja lutti pole vaja ja pane pea padjale ja jänku kaissu ja jää ilusti magama. Lisaks loetlesin talle ette kõik tema sõbrannad ja enda vennalapsed ja vanaemad ja nimetasin ennast ja issit, et neil kellelgi ei ole lutti. Liisu kuulas ja sai väga hästi aru, et neil kellelgi tõesti ei ole lutti. Panin teki peale ja tulin ära. Puurimine aga mutkui kestis ja kestis ja Liisu jauras edasi. Käisin teda veel paar korda lohutamas. Muidu uinub Liisu alati ise ja ma sellist sisse-välja käimist ei poolda aga teadsin, et see puurimine teda häirib tõsiselt ning ta ei olnud ka oma lutiga nö saanud hüvasti jätta, seega paar korda ikka käisin talle asja selgitamas ja teda lohutamas.

Kui poolteist tundi oli niimoodi möödunud, helistasin Rattahullule, et mis ma teen. Tema ütles, et ära anna lutti, muidu on see poolteist tundi kõik asjata. Või kui väga häda käes, siis lõikaksin teise luti katki ja annaksin katkise luti. Mõtlesin, et see ärritab äkki teda veel rohkem ja seda teed ei läinud. Üsna peale seda jäi Liisu magama, vist suurest väsimusest ja stressist. Vahepeal jõudis Rattahull koju ja ise pidin Saaraga arsti juurde minema. Saime kiirelt käidud ja tagasi jõudes, oli Liisu veidi aega tagasi ärganud ja hakanud emmet ja lutti otsima. Muidu ei ole ta üldiselt minu puudumisest traumeeritud, kuid eks see luti puudumine andis tal tunda. Rattahull oli otsinud teise luti ja selle katki lõiganud ja Liisule andnud. Liisu sai kohe aru, et see ei kõlba. Sellel hetkel jõudsin mina ka koju ja rääkisin jälle Liisule, et lutt jäi õue ja teine lutt on katki ja Liisu on suur tüdruk ja lutti pole vaja ja loetlesin jälle terve rida inimesi üles, kellel lutti pole. Siis jälle Liisu rahunes. Õhtupoolik möödus tal siiski üsna virilalt ja ta kippus ennast ära lööma või kukkuma ja siis tahtis kohe lutti. Siiski leppis ta emme või issi kaisutamisega ja haava peale puhumisega. Kartsin juba ette õhtut, et mis saama hakkab, kuid kuna Rattahull oli ka kodus, siis teadsin, et küll kahekesi hakkama saame. Kui Rattahull Liisu voodisse pani ja ära tuli tema toast, ei tulnud sealt piuksugi ja Liisu uinus vist koheselt. Ilmselt oli päev nii väsitav olnud. Kartsin ka ööd, sest arvasin, et Liisu võib öösel hakata lutti taga otsima, kuid Liisu magas ilusti hommikuni ja ei teinud ka öösel häält.

Ka järgnevad õhtud ja ööd möödusid ilusti. Liisu uinus õhtul hästi ja magas sama hästi, kui enne lutiga, ilusti õhtust hommikuni. Esimestel päevadel tuli talle ikka lutt meelde ja ta küsis seda. Minu strateegia oli, et ma ei tee sellest üldse välja ja rohkem mingit seletamist pole, et miks lutti enam pole. Selle asemel suunasin ta tähelepanu hoopis millelegi muule ja ei teinud lutist üldse juttugi ja nii lahenesid need olukorrad väga hästi. Ka Saara lutti ta ei näinud, sest vankris Liisu Saarat ei näe ja toas magades voodis ka mitte ning muul ajal Saaral lutti ei ole, nii, et miski talle seda meelde ei tuletanud.

Järgmine suurem väljakutse oli järgmisel päeval õues käik. Olime jälle Kohaliku Sõbrannaga jalutamas. Liisul oli tore joosta teise lapsega ja probleemi polnud. Pagariäris käies nägi Liisu ühte võõrast last lutiga ja näitas näpuga "tutu, tutu", kuid ütlesin talle, et lähme edasi ja mingit kisa ei kaasnenud. Häda oli muidugi siis, kui oli vaja ta kärusse panna. Siis oli kisa ikka väga suur ja see ajas isegi Saara üles. Siis veel paar korda ütlesin talle, et näe, Madlil ka ei ole lutti ja lutti pole vaja. Eks ta oli seal kärus üsna rahutu ja vahepeal nõudis jälle lutti, kuid ilmselt leppis olukorraga. Järgmised õues käigud läksid juba lihtsamalt ja kärru meelitasin teda a la, et lähme vaatame, kas issi on kodus

Kõige suuremaks väljakutseks osutusid lõunauned. Teisel päeval Liisu jälle jauras voodis. Kord kõvemini, kord vaiksemalt, kuid mitte hüsteeriliselt õnneks. Paar korda käisin talle tekki peale panemas ja ütlesin, et Liisu magama. Jauramine kestis kaks tundi ja siis Liisu magas. Paraku oli kell siis juba nii palju, et oleksin ta juba pidanud üles võtma, kuid lasin ikkagi pool tunnikest tal magada. Kolmandal päeval olime me Vanaema juures, sest meil käis puurimine ja torude vahetus ja teadsin, et ilmselt siis Liisu lõunaunest asja ei saa. Vanaema juures Liisu algul voodisse pannes protesteeris, sest mulle tundus, et ta lihtsalt ei tahtnud magama minna, kuna Vanaema on ju lemmik ja tahaks temaga veel mängida. Kui toast välja tulin, jäi ta vaikseks ja jutustas enda ette. Kuna aga voodi ei olnud ka oma, siis ilmselt oli tal ikkagi raske uinuda ja Liisu jutustas rahulikult kaks tundi. Siis loobusin, sest siis oli Liisul juba aeg üles tulla ja mõtlesin, et hääküll, esimene kord, kui Liisu lõunaund ei maganudki. Tuli välja, et Liisu oli vahepeal ka kakanud mähkmesse ja ilmselt segas ka see uinumist. Neljandal päeval olime jälle Vanaema juures ja kartsin, et Liisu ei uinu, kuid Liisu jäi umbes viie minutiga lõuna ajal magama. Ja nii sai ka see lõunaune asi meil korda. Vahel küll jutustab 15 minutit rahulikult, kuid uinub ja magab siis ilusti.

Tänaseks, kui Liisu on üks aasta ja kaheksa kuud vana, on ta 10 päeva ilma lutita olnud ja see asi on meil unustatud. Mõnel korral on talle küll lutt meenunud ja ta on seda küsinud, kuid suunan ta tähelepanu millelegi muule ja ongi korras. Ka Saara lutti nähes ütleb Liisu lihtsalt "tutu" ja ei tee sellest rohkem välja. Mul on ülimalt hea meel! Enam ei ole mingit muretsemist, et lutid on kadunud või kas õue minnes ikka on lutt kaasas. Ja kohe hea vaadata, suur laps ja ei mingit lutti. Oleksime võinud selle asja ammu ära teha. Nii, et kõik kellel selline asi ees seisab ja hirmuga selle peale mõtlevad, siis julgustan teid. Kõige hullemad on esimesed kaks päeva. Aga kui juba 24 tundi täis saab, siis tuleb endal ka meelekindlus ja mõtled, et kui nii kaua on juba hakkama saadud, siis ei ole enam mingit luti andmist. Eks lapsi on muidugi erinevaid aga ega enne ei tea, kui ei proovi.

XOXX

Kuidas naabrite remondist sai meie remont...

Juba rohkem kui kuu aega käib meie all korteris remont. Nad olid ette võtnud köögi ja elutoa ja siis käis seal üks suur puurimine ja pahteldamine ja lihvimine jne. Tundus juba, et asi hakkab ühele poole saama ja tapeet ainult seina veel, kuid siis otsustasid nad vannitoa ja vetsu seinad maha lõhkuda ja puhtaks teha. Siis ühel õhtul, kui Rattahull tuli Liisuga poest, haaras naabrimees Rattahullul varrukast kinni ja ütles, et järgmisel päeval ei saa wc-d paar tundi kasutada, kuna nad vahetavad kanalisatsiooni torusid. Siin majas on veel vanad malmtorud. Siis arvasid nad, et võiks siis juba jutiga meil ka ära vahetada, ehk siis keldrist üles välja. (Meil on selline poolkorrustega maja ja siis keldri peal on ainult kaks korrust, alumised ja meie, nii, et ei ole mingit viite korrust torude vahetamist), Iseenesest väga hea, saime meie ka uued torud. 
Siis on meie majal nii, et vannitoast tuleb ülevalt alla vihmavee või sadevee toru, mis on ka vana kole malmtoru ja kuna alumised tahtsid sellest lahti saada, siis pakkusid välja, et võtavad meil ka selle ära ja juhivad vihmavee otse kanalisatsiooni. Väga hea! Ega meile ka see toru ei meeldinud ja oligi plaan see kinni katta ja nüüd pole seda õnneks üldse.
Siis mõtlesid nad, et võiks ühtlasi juba uued veetorud ka panna nii endale kui meile. Jällegi väga tore, et keegi selle töö ära teeb, mis meil kunagi oleks tulnud ette võtta.
Siis on neil veel plaan, et siis võiks juba vannitoas jooksvad küttetorud ja radikad ka ära vahetada. No miks mitte! Saavad kõik need asjad ära, enne kui meie oma vannituba ja vetsu hakkame remontima.
Nii, et naabrite üha kasvavast remondiprojektist on saanud ka meie remont ja koguaeg voorivad mingid töömehed ja käib lõhkumine ja puurimine, millega kaasneb muidugi vastik tolm. Noh ja kuna siin on torusid veetud ja mõned välja lõhutud, siis vajaks meie vannituba ja vets ka nüüd kohendamist. Iseenesest ei ole vets ja vannituba väga hullud muidu ja enne tahtsime esiku ära teha ja vaheuksed ära vahetada aga näedsa, niimoodi poolvägisi see remont meile kaela kukkus.

XOXX

Kust tuleb raha...

Kui issi süüa tegi ja emme Saaral mähkmeid vahetas, õnnestus Liisul issi vedelema jäänud rahakott kätte saada. Noppis sealt senditaskust kõik sendid välja, pani oma mängukandikule ja läks näitas issile sõjasaaki. Vahepeal olin mina jõudnud Saaraga elutuppa diivanile. Liisu hakkas mulle ühe kaupa sente tooma ja taskusse panema, mille peale mina kiitsin last: "Väga tubli Liisu! Kõik issi raha tulebki emmele tuua!"

Nalja peab saama...

XOXX

P.S. Liisu arvates tulebki vist raha issi rahakotist, sest issil on alati seal paberraha ka ja Liisu siis võtab selle välja, tõstab kõrgele, teeb suured silmad ja ütleb "ooooo". Kui emmel juhtub mõni paberraha rahakotis olema, siis näitab Liisu seda mulle ja ütleb "issi! issi!". Ilmselgelt pole emmel rahaga asja. 

Väikese inimese töö...

Täna oli jälle mõnus ilm väljas. Liisu parandas koos kohaliku mängukaaslasega lumememme.


Muud ma ei tahtnudki öelda. Või noh, tegelt on meil praegu väga huvitavad päevad aga sellest püüan varsti pikemalt kirjutada.

XOXX