Mõtlesin, et siin postituses kirjutan natuke enesetundest ja tunnetest üldse, mis ühe raseda peas koguaeg on.
Kui nüüd füüsilisest enesetundest rääkida, siis ei saa öelda, et mul see algus oleks kerge olnud ja nagu ei saakski aru, et midagi teisiti oleks. Samas ei ole õnneks ka nii raske olnud, et vajaks pidevat arstide abi nagu mõnel juhul juhtub. Igal naisel kulgeb rasedus erinevalt ja isegi ühe naise erinevad rasedused ei ole samasugused. (Side note: praegu tundub, et koguaeg sõna rase ja rasedus kasutades muutub see nagu koledaks ja tüütavaks. Ei ole praegu pähe tulnud ka ühtegi paremat sõna, mis oleks sama lühike ja lööv sellises seisundis naise nimetamiseks.) Minu puhul algas rasedusega seonduv iiveldamise tunne umbes 6. nädala paiku. Nendele, kes pole nädalaid pidanud lugema, siis raseduse puhul peetakse arvestust alates viimaste "päevade" esimesest päevast, kuna viljastumise täpset aega on tihtipeale raske määrata. Normaalne rasedus kestab 40 nädalat. Nagu öeldud, hakkasin kuuenda nädala paiku tundma hommikuti peale ärkamist iiveldust. Esialgu ei olnud see hull ja peale hommikusöögi söömist muutus kõik normaalseks. Veidi hiljem hakkas sisikond pöörlema kohe pärast voodist tõusmist. Nii ämmaemandalt, kui ka perekooli emmedelt olin kuulnud ja lugenud, et aitab see, kui juba voodis, enne püsti tõusmist, näksida kuivikuid või mingeid krõbinaid.
Pean siinkohal vist jälle raseda elu juurde käivaid termineid selgitama. Igakord, kui ma mainin "perekool" või "perekoolist lugesin", siis viitab see tuntud foorumile, kus käib elav arutelu kõige kohta, mis seondub rasedusega, rasestumisega, sünnitamisega, beebiga, lastega, kasvatamisega, perega, suhetega ja põhimõtteliselt absoluutselt kõigega. Sinna saab siis segaduses rase minna ja uurida, kas kellelgi on veel nii või kas see on normaalne. Ja siis kõik tulevased ja staašikad emmed räägivad siis omadest kogemustest või sellest, mida on naised saunas rääkinud. Saab vastustele panna miinuseid ja plusse, sõimata ja kiita, lasta teistel diagnoose panna või rasedust kindlaks määrata. Viimase all pean silmas seda, et seal on iga nädal keegi teinud uue teema "kas ma võin rase olla" ja siis toodud välja mingid sümptomid või enesetunde kirjeldus ja küsitud, et mis teie arvata, kas ma võin rase olla. Kõik see võiks olemata olla, kui inimene läheks ostaks apteegist vastava testi ja teeks selle ära, mitte ei laseks suvalistel inimestel foorumis oma rasedust kindlaks määrata. Samas on ju koomiline. Ma ütleks, et see foorum on täitsa nagu raseda feisspuk. Teisest küljest on seal ka täitsa reaalseid teemasid. Ehk siis vahel tasub sealt vastuseid otsida, enne kui esmarasedana iga asja peale paanikas EMO-sse või ämmaemanda juurde joosta. Aga see selleks, kui on soov põhjalikumalt tutvuda, leiate ise selle foorumi kindlasti üles.
Kui nüüd tagasi teema juurde tulla, siis see oli see aeg, kui Rattahull pidi enne mind ärkama ja söögi valmis tegema, et mina saaks kohe voodist tulnuna sööma hakata. Alates 8. nädalast need abinõud enam ei aidanud ning üsna ruttu peale ärkamist, hoolimata sellest, kas olin söönud või ei, käisid maomahlad vales suunas. Nii juhtus umbes üle päeviti, vahel ka iga päev. Sellel ajal tuli ära tunda õige hetk, millal peab vetsu poole liikuma. Ja seda juhtus nii söömata, söömise ajal, kui ka peale söömist. Näiteks oli tavaline, et peale hommikusööki ja selle välja tulemist, tuli uuesti midagi süüa teha, sest söömata ka ei saanud olla, siis oli ka paha. Õnneks peale oksendamist läks alati paremaks. Vaid kahel hommikul oli nii et peale söömist tuli vetsu joosta ning siis peale uuesti söömist jälle. Ühel korral juhtus nii isegi kolm korda järjest ja normaalse söögikorra sain ma teha alles kella kolme ajal päeval. See kõik tuleb sellest, et tasakaal kehas on paigast ära ning keha harjub uue olukorraga. Harjunud on ta tavaliselt sellega umbes 14. nädalaks ja siis peaks muutuma kõik normaalseks. Samas on naisi, kes oksendavad kuni raseduse lõpuni. Minu puhul hakkas oksendamine vähenema 14. nädala paiku, kui seda juhtus umbes kahe-kolme päeva tagant. Hetkel on mul 16. nädal ja statistika näitab, et korra nädalas tuleb ikkagi hommikusöök välja ja paaril korral nädalas on tunne, et kohe tuleb aga ei tule ikkagi. Tendentsi arvestades, on siiski lootust, et ehk läheb mingi aeg päris üle. Ja peab vist olema õnnelik, et ma ei kuulunud ka nende naiste hulka, kes päevad läbi oksendavad ja peavad haiglas tilgutite all olema.
Terve selle aktiivoksendamise aja ilmnes ka selline nähtus, et organism andis väga kindlalt märku, millal oleks vaja süüa. Nimelt, nii kui kõht hakkas tühjemaks minema, hakkas pihta tugev iiveldamine. Üle kolme tunni ei saanud vahet sisse jätta. Varem sõin ma üldjuhul nii nagu juhus tekkis. Töö juures on täiesti tavaline, et oled töösse nii haaratud, et söömine kipub ununema. Või teinekord on mingi kriisiolukord, kus miski tuleb ruttu ära teha ja söömist saab endale lubada alles siis, kui see on tehtud. Nüüd oli selline asi võimatu. Kui kriitiline piir oli ületatud, siis hakkas ikka väga halb. Mäletan, et ühel korral pidin jälle midagi kiirelt ära tegema, peale mida suundusin kohvikusse, et lasta seal endale lõunaks soe pannkook suitsukanasalatiga teha. Pannkoogi valmimist ootasin seal samas pliidi ääres. Kõht oli aga ülimalt tühi juba ja kuuma pliidi ääres seismine tegi asja ainult hullemaks. Viimasel hetkel sain oma pannkoogi kätte, muidu oleks vist pildi eest visanud. Peale seda korda oli töö juures alati midagi käepärast, et kui sööma ei jõua, siis vähemalt saab midagi näksida ruttu. Ning näiteks pidin isegi enne tööpäeva lõppu ja enne koju tulemist veel väikse õhtu oote tegema, sest lõunasöögist oli parasjagu nii palju möödas, et kui ei oleks enne koju minemist näksinud, siis oleks tee peal halb hakanud. Nüüdseks on ka see taandnud, ning kui kõht läheb tühjaks, siis tekib lihtsalt väga tühja kõhu tunne.
Selle söömise teema alla kuuluvad ka vist isud. Ehk siis rasedad naised hakkavad naljakaid asju tahtma süüa. Ma ei ole enda puhul midagi väga täheldanud. Meenub olukord, kus tundsin trepikojas hapukapsa lõhna ja tahtsin kohe ise ka. Läksime poodi, ostsime hapukapsast ja Rattahull tegi mulle väga head hapukapsast. Teinekord meenus üks hea kanasalat, mida ühest söögikohast on võimalik osta. Sõitsin peale tööd teise linna otsa, et seda osta ja süüa. Ehk siis aeg ajalt on tulnud, et oh seda tahaks ja siis kohe ka raseda soov täidetakse. Aga hapukurki meega või midagi sarnast ma sööma pole hakanud, või et isutaks ainult hapude asjade järele või magusa järele. Võib-olla midagi sellist tuleb hiljem.
Füüsilisest enesetundest rääkides, sain veidi ka tunda raseduse alguse väsimust. Ehk siis uue olukorraga harjudes keha väsis kiiremini. Tavaline oli see, et õhtul kella üheksa paiku tuli juba uni. Nädalavahetusel telekat vaadates jäin märkamatult tunnikeseks diivanile tukkuma, hoolimata sellest, et olin öösel 10 tundi maganud. Põhiliselt oli tunda seda, et õhtuti olid ikkagi rohkem väsinud kui tavaliselt. Nüüdseks seda enam ei ole, kuid magama tahan ikkagi poole üheteistkümne paiku õhtul ja üksteist on juba viimane piir magama minna. Võib-olla on ka asi selles, et kohe raseduse algusest saadik on tulnud tihedamini wc-s käia ja seda ka vähemalt korra öö jooksul. Varem magasin alati hommikuni. Nii palju on see meie elukorraldust muutnud, et sain nüüd õiguse magada voodis ääre pool, et ei peaks üle Rattahullu välja ronima ja teda ka üles ajama. Miskipärast meeldis ka Rattahullule rohkem magada ääre pool kui seina pool. Aga rasedal on alati eesõigus.
Füüsilise enesetunde koha pealt rohkem hetkel ei meenugi. Emotsioonid ja tunded tuleb vist jätta järgmiseks korraks, sest neid ikka jagub ja selle postituse olen ma jälle suutnud päris pikaks venitada.
XOXX
