The knowing...

Esimest korda, kui sai välja öeldud (küll naljaga), et äkki ma olen rase, oli ükskord nädalavahetusel maal olles. Siis iseenesest ei olnud päris veel nö aeg, et juba kahtlustada ja ei tea kas see oli sellega seotud või mitte. Igal juhul tegime hommikul süüa ja Rattahull praadis midagi ning mul tekkis selle praadimise lõhna peale iiveldustunne. Mainisin ka talle seda ja selle peale ta ütleski, et aga äkki... Mille peale me mõlemad naersime, kuid ilmselt kuklas mõtlesime, et äkki tõesti.
Algas uus nädal ja päevi läks mööda nii nagu ikka. Peale seda maal tehtud nalja hakkasin nagu tähelepanelikumalt jälgima, millal tuleb "see" aeg kuust. Ja kui seda ei tulnud, ei hakanud ma ka pikalt ootama ja selleks, et kindel olla, käisin ühel õhtul peale tööd apteegist läbi, et kodustes tingimustes asjasse selgust tuua. Samas ise ülemäära üle ei mõelnud, sest mu süsteem on varemgi trikke teinud ja ebakorrapärasust on ennegi ette tulnud. Järgmine hommik oli muidu nagu iga teine. Ärkasime ja Rattahull läks kohvi ja süüa tegema. Mina läksin siis vastavat protseduuri tegema. Ei jäänud vastust vannituppa ootama, vaid läksin kohvi jooma koos oma teise poolega. Veidi aja pärast pulgakest vaatama minnes, nägin seal kahte triipu, mis tähendab positiivset vastust. Läksin Rattahullu juurde naeratus näol ja ilma, et ma midagi öelnud oleks, teadis ka tema seda vastust. Natuke tikkus rõõmupisar silma ja olimegi lihtsalt rõõmsad. Tundus isegi, et tema oli sellises tulemis rohkem kindel olnud, kui mina.
Sellel päeval tööl olles olin ma koguaeg nägu naerul ja peas oli koguaeg see mõte, et ma ootan last. Samal päeval juba ei lubanud Rattahull mul enam poekottegi tõsta. Peaks manima, et veel sellel samal nädalavahetusel olin maal sületäite kaupa puid tassinud ja seni ajani olin trennis käinud ja bodypumpis 13 kilose kangiga harjutusi teinud. Siiski torkas nagu iga liigutuse juures pähe mõte, et ma ootan last ju. Muidugi on esmarasedad ka need ülimalt hoolikad ja ettevaatlikud ja iga väiksemgi asi, mis tundub mitte tavapärane, hirmutab ja ajab pea hulle mõtteid täis kohe. Näiteks ei osanud ma esimese hooga enam süüa midagi. Poes vaatasin kõikidelt pakkidelt, kui palju seal E-sid sees on. Selgus, et praktiliselt kõiges on midagi ja tundus nagu ei saakski midagi süüa enam. Esimene asi, mida järgi guugeldasin, oligi see, millistest toiduainetest peaks hoiduma. Ja E-dest on kõige hullemad ainult teatud grupid, kuigi muidugi, mida vähem, seda parem kõigile. Siis oli jälle järgmine mure, et kuidas võimalikult mitmekülgselt süüa. Just mitmekülgselt, et saaks kõik vajalikud ained kätte. See tundus tõesti keeruline, sest senine töö- ja elurütm on soodustanud seda, et ikka haarad kiiruga selle, mis on kiirelt kätte saadav ja tarbitav. Muidugi ei elanud ma kiirtoidust aga kui hommikuse pausi ajal töö juures poodi süüa jooksid ostma, siis haarasid kaasa mingi piruka, mille saaks ruttu ära süüa, et lõunani välja veaks, sest pausi aeg on piiratud. Nii, et toitumisharjumusi tuli küll kohandada. Trennis tahtsin edasi käia aga välistasin igaks juhuks bodypumpid ja muud jõutreeningud. Siis jäid mingid rasvapõletused ja niisama aeroobikad. Isegi trennis praktiliselt igat liigutust tehes mõtlesin, et ma olen ju rase! Kuidas see või teine liigutus mõjub? Esmarase on raske olla.
Panin ka kohe enda arsti juurde aja ja nädala pärast oli juba aeg pakkuda, ilma, et ma oleks pidanud seda nõudma hakkama argumendiga, et ma olen rase. Muidu on täiesti tavaline, et umbes kaks kuud tuleb oodata. Kuna käin arsti juures regulaarselt, küsis ka sellel korral arst, et kas tulin kontrolli. Teatasin talle, et visiidi põhjuseks on hoopis positiivne rasedustest. Kohe kui arst sai minult kinnituse, kas plaanin sünnitada, tulid õnnesoovid. Siis küsimused, millal see ja millal too ja siis tulid vastused, et tähtaeg on siis ja dekreeti saab jääda siis ja liigutusi peaks tundma hakkama siis. Infot kui palju. Arst tegi ka kohe ultraheli. Nägin ekraanil pisikest täpikest, kuid arst teatas, et puudub südametöö. Olin väga ehmunud, kuid õnneks rahustati mind kohe maha, et kuna mul on süsteemis ka varem ebakorrapärasust olnud, siis on ilmselt rasedus väiksem, kui kalkulaator näitab. Kutsuti mind pooleteise nädala pärast tagasi ja öeldi, et siis peaks kindlasti süda lööma. Soovitati vajalikud vitamiinid ja lisandid, mida keha sellel ajal vajab ja seni tuleb lihtsalt oodata. Lahkusin üsna segase tundega. Olin ju oma täpikest ekraanilt näinud, kuid kõik ei pruukinud veel hästi olla. Kõikvõimas internet andis õhtul kodus vastused. See pidavatki täiesti normaalne olema, et kui rasedus ja loode on liiga väiksed veel, siis ei ole võimalik südametööd tuvastada. Liiga kiirelt arsti juurde tormamine ei olevatki sellepärast hea, et siis võib lihtsalt ennast muretsema panna. Samas lugesin ka, et on täiesti tavaline, et loodus teeb oma valiku ja süda ei hakkagi lööma. Igal juhul püüdsin mitte muretseda. Selle sama nädala jooksul tekkisid mul ka muud tundemärgid, mis tegid head meelt. Näiteks, on mul koguaeg olnud keskmisest suuremad rinnad, kuid trenni ja mõningase kaalulangusega olid need jäänud väiksemaks. Ja nüüd, hops, olid need korvi või kahe võrra suuremad, mida kindlalt kinnitas ka Rattahull. Samuti oli iiveldamine kätte jõudnud. Ehk hommikuti tuli esimese asjana ruttu süüa, siis läks ka iiveldus ära. (Etteruttavalt võin öelda, et arvasin, et nii ongi ja söömine ongi abinõuks iivelduse vastu ning nii pääseb oksendamisest. Silly me... ). Läksin arsti juurde kutsutud ajal tagasi. Ultraheli ajal ei öelnud ämmaemand tükk aega midagi. Ma ise ka ei julgenud ekraanile vaadata. Mõtlesin siis, et äkki peaks aparaadist kuulda olema südamelööke aga mina ei kuulnud midagi. Kartsin juba kõige hullemat. Ämmaemand küsis üllatunult, et kas ma olen närvis, mispeale vastasin, et natukene. Siis taipas ta ise vist, et ilmselt pabistan südametöö pärast ning ütles, et südametöö on ilusti näha. Siis julgesin ka ise ekraanile vaadata ja nägin kuidas väiksel krevetikesel üks täpike vilkus, ehk siis süda tegi kiireid korrapäraseid lööke. Ooo, milline kergendus. Arst veendus veel, et kõik, mis paistab on hästi.
Järgnes üsna pikk jutuajamine, mis ja kuidas, kuigi kui ma sealt ära tulin, tundus, et küsimusi on ikka nii palju. Tehti kõik vajalikud paberid ning anti hunnik saatekirju ja potsikuid. Osalen ka uuringus, mis püüab avastada varaseid markereid väärarengute kohta ja mille kõige kohta veel, et parandada rasedusaegset jälgimist. Pidin ka kohe vereproovi andma. Kes ei tea, siis nõelad on üks minu foobiatest ja olen vereproovi ajal hirmust kange, nii et veri ei liigu või minestan lihtsalt ära. Kogenud verevõtjaga läheb tavaliselt õnneks ja kõik on läbi, enne kui arugi saan. Nii oli ka õnneks seekord, kuigi verd võeti viis! potsikutäit. See potsikute vahetamine seal nõela otsas on ka parasjagu jube tavaliselt. Järgmisel päeval kolm potsikut uriini ja korras.
Igal juhul oli siis selge, et loode areneb ilusti ja praegu on kõik hästi. Ja nii me Rattahulluga oma krevetikesest teada saimegi.
Mõtlesin, et saan need esimesed kuud ühte postitusse kokku panna aga emotsioone on nii palju olnud, et ei oska neid lühidalt kirja panna. Tundub, et pean tegema veel paar kokkuvõtvat alapeatükki, mis puudutavad enesetunnet, söömist, muutumist jne. Ehk siis kirjutan varsti jälle...

XOXX