Triibuline...

Siin minu väikses blogis on erinevatel elu hetkedel olnud fookuses üsnagi erinevad asjad. Küll on see kajastanud meie elu kaugel viibijatele või olen enda tegemistega koduseid kursis hoidnud ise eemal olles. Teine kord on juttu olnud paljudest lõbusatest koosviibimistest ja käimistest ja siis jälle andnud edasi rasket tööelu või trenni tegemist. Igal juhul olen püüdnud edasi anda oma rõõme ja muresid nii suurele või väiksele lugejaskonnale, kui seda on ja kõige rohkem võib-olla ise enda jaoks. Nüüdsest liigub kogu tähelepanu ja suur osa mõtted jällegi uuele keskpunktile, mis on ilmselt senistest kõige elumuutvam.
Nimelt olen tänaseks rohkem kui aasta veetnud koos ühe Rattahulluga ja see aeg on olnud meile mõlemale väga õnnelik. Kuigi see aeg ei ole olnud teab mis pikk, siis oleme leidnud üksteises kindluse ja nii on mõtted läinud ühisele tulevikule. Mõtted mõteteks, jutud juttudeks, teod on need, mis tavaliselt loevad. Ühel hetkel tekkis kahtlus, et äkki tõesti... Ja nii tegin ühel hommikul ühte testi, mida paljud naised aeg-ajalt hirmus või rõõmus, kuid alati ärevuses teevad. Mina sain testilt positiivse vastuse, mis tähendab, et kui kõik läheb hästi, siis on varsti minu ja Rattahullu peres üks pisike ilmakodanik ringi sebimas. See ei tulnud mingisuguse suure üllatusena ja oleme väga õnnelikud, kuid kui see ühel hetkel saab reaalsuseks, siis ikkagi muutub kõik. Mõtlesin pikalt, et kas seda kõike peaks siia kirja panema või mitte, siis jõudsin otsusele, et peaks ja tahaks. Kasvõi sellepärast, et siis on hea endalgi mõelda ja mõlgutada ja hiljem lugeda, kuidas nii keha, kui ka mõtted selle aja jooksul muutusid. Seega saab nüüd sellest blogist suures osas nö beebiblogi.
Tänaseks on möödas juba esimene kolmandik ootusest. See on olnud kohati üsnagi raske ja kindlasti väga emotsioonide rohke. Nii palju, kui mul vähegi meeles on, katsun selle järgmises postituses kokku võtta. Igal juhul on see rõõmusõnum siin nüüd kirjas. Kui keegi peale pikka pausi veel seda blogi lugemas käib ja seda uudist nüüd nägi, siis loodan, et teil on hea meel. Samas töö juures olen veel nö kapirase ja peale Kõige Suurema Bossi ja ühe töökaaslase keegi veel ei tea. Esialgu seepärast, et esimesed kuud on riskantsed ja never know. Nüüd kellelegi otseselt ütlema ka ei lähe, kuid eks see uudis saab varem või hiljem ka kõigile teada.
Nii on nagu elud käivad...

XOXX