Sügis on käes...

... ja kahjuks koos pisikutega. Liisu on jälle tõbine. Eelmisel nädalavahetusel käisid meil pealinnast Rattahullu rattasõbrad külas ja kogu kamp käis Tartu maratoni pikka distantsi sõitmas. Üks külalistest oli ka kergelt tõbine aga pigem oli tal lihtsalt veidi kurk valus ja me mingit ohtu endale ei näinud. Pühapäeva õhtul läks Liisu magama ja vahepeal tema toas käies kuulsin, kuidas ta natuke norisedes hingas. Esmaspäeva hommikul oli nohu platsis. Läbipaistev tatt jooksis koguaeg ninast välja ja kui emme ei jõudnud seda ära pühkida, siis Liisu limpsis selle ise ära. Kas see tuli kasuks või kahjuks, ma ei tea aga no ma praktiliselt jooksin tal salvrätikuga järel ja ikka jooksis see tatt minust kiiremini. Õhtul oli Liisu küll veidi kuumem ja kraadiklaas näitas 37.4 kuid see ei ole veel palavik. Järgmisel hommikul ärkas Liisu juba palavikuga. Panadoliga läks see alla, peale lõunaund oli jälle platsis, kuid kadus koos Panadoliga ja õhtul peale magama minekut tõusis jälle. Kraadiklaas näitas koguaeg sinna 38 kraadi kanti. Tatt muutus kollaseks ja paksuks. Kasutusel oli Zyrtec, Humeri lahus ja Rhinomeri pump, millega tatti ninast välja imesime. Kahjuks Liisule see üldse ei meeldi ja tati imemine käis hüsteerilise kisa ja nutu saatel. Õnneks magada lasi nohu ikkagi ilusti, ainult hommikuks oli Liisul terve nägu kuivanud tatti täis. Arstile ei helistanud, sest teadsin, et see, mida ta nohu raviks soovitaks, on meil juba kasutusel ning palavik käib ilmselt nohu juurde ja ei hakka iga väikse nohu pärast arstile helistama. Kolmapäev ja neljapäev läksid üsna samas taktis. Hommikul ärkas Liisu palavikuga, mis allus alandajale, kuid näis, et nii pea, kui selle mõju üle läks, oli palavik jälle platsis. Palaviku ajal oli Liisu loid ja täielik sülelaps või siis lebas diivanil ja vaatas telekat. Tavaliselt tund aega peale palaviku alandaja saamist olemine paranes ning peagi toimetas Liisu suhteliselt rõõmsalt ringi. Söögiisu oli muutunud järjest kehvemaks ja põhimõtteliselt olematuks, kuid õnneks tarbis ta vedelikku hea meelega. Kui ta mõnel söögikorral ampsugi ei võtnud, lootsin, et järgmiseks söögikorraks on lapsel kõht tühi ja isu hea, kuid ei. Nii jäi tal mitu söögikorda vahele, näksis lihtsalt või sõi maksimum kaks ampsu, mis emme hädaga sisse söötis lapsele. Ei olnud ta huvitatud ise söömisest ega emme söötmisest ja üldjuhul iga lusikatäis, mis suu poole suunati, frustreeris teda nii, et lusikas löödi minema, söök vastu seina ja raputati hoogsalt pead. Püüdsin siis vahepeal mõnda puuvilja näpu vahele sokutada ja meelitasin isegi kohukesega, mida me talle muidu ei anna, kuid kui ise seda sööme, siis tuleb ta alati meilt ampsu lunima. Kuid ka nendest polnud ta üldse huvitatud. Piimast keelduti ka ja lutipudel aeti suust välja. Mingi aeg hakkasin juba muretsema, et millal tekib juba mingi kriitiline ainete puudus, sest veest ja kummeli teest ju lõpmatuseni ei piisa.
Numbrid kraadiklaasil läksid järjest suuremaks, kuni neljapäeva lõunal näitasid need 39,7. Selge see, et see enam normaalne ei ole ja helistasin perearstile. Kutsus kohe järgmisel hommikul vastuvõtule ja pissiproovi käskis ka kaasa võtta. Kõrvad, kopsud, kurk olid kõik puhtad. Küll aga olid lümfid kaelal paistes, mida silmaga näha ei olnud, kuid arst katsudes tundis. Tehti Liisule ka vereproov, mille peale Liisu, nagu ikka, ei teinud ei piuksu ega teist nägugi, vaid vaatas niisama uudishimulikult, et mis tehakse. Paari tunni pärast olid tulemused teada ja nii uriin kui ka veri näitasid põletikku. Uriini külv näitas siiski, et põiepõletikku tal pole vaid hoopis viiruslikust nohust on tüsistusena tekkinud lümfipõletik. Mul oli jälle, et nagu mismõttes?!?!?! Vaktsineerisime pneumokokkide vastu, et igast nohust põskkoopa- või kõrvapõletikku ei tuleks ja nüüd siis leiab see nohu mingi muu koha, kuhu lüüa. Raviks määrati antibiootikumi kuur, millega reede õhtul kohe alustasime. Ainuke häda sellega on see, et seda tuleb manustada peale söömist, kuid Liisu ei söönud ju. Egas siis midagi, lootsin, et paar lusikatäit lähevad söögina kirja ja andsin ikkagi rohtu. Selle maitse talle ka muidugi ei meeldinud ja lusikaga andes ajas ta kõik suust välja, nii et pidin rohu lapsele süstlaga kurku laskma, siis ta ei saanud midagi välja ajada. Nutt ja kisa käisid muidugi asja juurde. Reede õhtul oli veel kõrge palavik, kuid laupäeval ärkas Liisu juba vaid 37,8ga. Sama seis oli ka veel laupäeva lõuna ajal, kuid õhtul enam palavik ei tõusnud ning pole siiani seda tulnud. Nohu on jäänud vähemaks ja tatt on muutunud läbipaistvaks. Söögiisu tuli tagasi laupäeval kella nelja paiku, kui Liisu sõi juba üsna arvestatava koguse.
Täna, esmaspäeval, helistas perearst ja uuris, kuidas Liisul on ja kutsus enda juurde jälle. Lümfide paistetus oli juba tublisti vähenenud. Kordasime ka vereproovi ning ka sealsed põletikunäitajad olid alanenud mitmekordselt. Huuuhhh, ohkasin kergendatult. Nii, et ravi läheb õigesse kohta. Aga ei ole suuremat muret ühele emale, kui haige laps. Ei kujuta ette, mis tunne pisikesel lapsel on, kui palavik kisub sinna 40 kraadi poole ja oled üleni tulikuum. Õhtul läksin ise ka alati hirmuga magama, et milline tuleb öö, kuidas laps magada saab ja kas meist keegi üldse magada saab. Eriti raske mulle oli Liisu söögist keeldumine. Tean, et haigena ei olegi väga söögiisu ja laps ikka ennast nälga ei jäta aga ikkagi muretsesin, et äkki tal lõpuks ei ole jõudu lihtsalt enam, et süüa või üldse midagi teha. Teine mure oli, et ka enne magama minekut Liisu ei söönud ja siis mina koguaeg mõtlesin, et kuidas ta tühja kõhuga hommikuni välja veab. Kuid nälg teda ei äratanud. Igal juhul olin ma ülimalt õnnelik, kui ta laupäeva peale lõunat juba umbes 50 grammi toitu ära sõi. Nüüdseks on söögiisu juba peaaegu endine ja tema tühja kõhu pärast ma enam ei muretse.
Igal juhul teeme nüüd antibiootikumi kuuri lõpuni ja paistab, et saame sellest asjast suhteliselt ruttu jagu. Kuid talv on alles ees...

Ja pilt hoopis sellest, kuidas Liisu muidu vahel sööb

XOXX

Kuidas Liisu beebikoolis käis...

Eelmisel sügisel, kui Liisu oli mõne-kuune, uurisin veidi beebikoolide kohta ja korra mõtlesin, et läheks. Leidsin siiski, et Liisu on nii pisike, et ega ta seal suurt midagi aru ei saa. Lisaks oli kõige sobilikum beebikool täpselt Liisu une ajal ja nii ei olnud pikka mõtlemist.
Suvel beebikoolid puhkasid ja sügisel tuli nüüd jälle igasugust reklaami, et beebikoolid alustavad. Otsustasin mõnda kindlasti minna, sest muidu käisime Liisuga koguaeg väljas, mänguväljakutel, külas jne ning oleme hästi liikuvad olnud. Kodus mulle tundub, et tal hakkab ruttu igav ja siis ta leiab endale sellist tegevust, mis emmele ei meeldi. Samuti meeldivad Liisule teised lapsed ning nendega koos olla ning ka lastelaulude ajal hakkab ta alati õntsutama, põlvi nõksutama ja plaksutama. Nii, et mis saaks olla parem enterteinimise koht talle, kui beebikool. Ning mine tea, kuidas pärast üldse kuskil sellises kohas saab käia, kui uus tita ka meil on.
Läksime siis kohale ja veidi oli ühise tegevuseni veel aega. Liisu hakkas kohe mängumaal ringi vaatama. Leidis endale ühe palja plastmassist ühe jalaga nuku ja tassis seda kaasa. Mõned titad olid veel ja mõned olid isegi Liisu beebigrupist ja üldse mulle tundus, et üsna ühevanused lapsed olid koos. Liisu läks ka heatujuliselt teiste juurde. Üks tita hakkas Liisult nukut ära võtma. Tema emme hakkas keelama ja tita lasi lahti, kuid Liisu hakkas selle peale ikkagi suure kisaga nutma. Püüdsin siis talle seletada, et kõik korras ja nukut ei võetud ära ja Liisu rahunes. Seni oli juba päris palju lapsi tulnud ning edasi läksime koos teistega beebialale, kus pidi koos lapsega ringis istuma. Kohe alguses ei tahtnud Liisu minuga maha istuda, sest ümber oli pallimeri, ronimismaja jms. Mingi ime läbi sain ta siis ikka korraks istuma ja natuke tema sõrmi ja varbaid üle lugeda. Siis tulid mängu pallid. Liisul oli käes kaks palli ja ta oli väga kuri, et ta kolmandat kätte ei saanud võtta. Pallid tuli kõik lina peale panna ning lapsed sealt ära võtta ja Liisu hakkas jälle kõva häälega nutma, et lina peal enam olla ei saanud. Siis veeres tal jälle pall käest, mille peale ta kõva häälega pahandas ja lõpuks läks ta lihtsalt pallimerre. Istusin siis üksi ringis ja tegin liigutusi ja püüdsin Liisut enda juurde meelitada aga ei midagi. Siis tulid vahepeal mängu mõmmid, sahistajad, kõristid, kõrisevad pallid, ämbrid aga Liisu siblis ikka pallimeres või istus seal niisama ja vaatas teisi. Kui muusika mängis siis nõksutas ennast kaasa ja vahepeal plaksutas. Üritasin teda vahepeal pallimerest ära võtta, et tegevustesse kaasata, kuid kohe, kui kaenla alt kinni hakkasin võtma, hakkas ta ennast raputama selle peale ja näha oli, et ta ära tulla ei tahtnud. Et suurt kisa vältida, siis vägisi ei hakanud teda sealt ka ära võtma. Nii see Liisu oligi seal tegevuste lõpuni pallimeres ja aeg-ajalt jälgis teisi. Hiljem, kui mööda mängumaad veel siblisime, tulid alla aastased beebid ja mõtlesin, et sellises vanuses beebiga oleks isegi lihtsam beebikoolis käia, sest beebi ei rooma minema ja kätega vihma mängimine tundub põnevam.
Ühesõnaga nii palju siis teiste lastega koos mängimisest-laulmisest. Üleüldse tundus mulle vastu minu ootusi, et Liisu oli beebikoolis kõige halvem laps. No halb ei saa tegelikult öelda, sest seal oli ka teisi lapsi, kes pigem kõndisid ringi ja väga tegevusi kaasa ei teinud ja veidi nutuhäält korraks tegid. Arvasin, et Liisule just meeldib ringis laulmine ja muu selline, kuid pigem oli ta püsimatu marakratt. Kindlasti jättis Liisu aga kõigile ilmselt kõige rohkem ära hellitatud lapse mulje, kes saab kõike siis kui ta tahab ja kellelt ei tohi midagi ära võtta, sest siis järgneb kõva nutukisa. Lisaks olin ise ka üsna pinges kogu aja, et Liisu ei märkaks kellegi teise käes, mingit asja, mida ta tahtma hakkab suure kisaga. Ma ei tea, milles oli asi. Mänguväljakul ja liivakastis saame alati ilusti kaubale, et teiste titade asju me ei võta. Samuti käib meil ikka erivanuses lapsi külas ja üldiselt on Liisu asjade jagamisega nõus olnud. Ja noh, üksi kodus olles ei keela ma talle mänguasju või ka muid asju elamises, mis on ohutud ja lubatud. Kapist riideid välja kiskuda, sööginõudega, kodukeemiaga, juhtmetega ja muu säärasega mängida ei luba. Näiteks üks ema beebikoolis võttis oma sama vanal lapsel ühest käest kinni ja lihtsalt tõstis ta pallimerest üht kättpidi rippudes välja, et teda tegevustesse kaasata. Laps küll korra protestis aga rohkem vastu ei hakanud. Juu siis on nii harjunud. Mulle tundus selline asi küll karm, rääkimata veel vaestest väikestest liigestest, mis niimoodi küll kaua vastu ei pea. Samas võib-olla olen ise liiga järeleandlik. Ühesõnaga ei teagi, kas ma olen siis liiga leebe või on Liisu hästi kange iseloomuga või tundus talle kõik muu lihtsalt nii põnev või oli Liisu lihtsalt väsinud, kuna ärkas hommikul üle poole tunni varem kui muidu ning uneaeg oli lähenemas. Eriti tekitab selline Liisu käitumine muret nüüd, kus peagi on teine tita meie perre tulemas, kes ka ühel hetkel hakkab mänguasju hoidma ja tahtma ja teada on, et kõige paremad asjad on alati teise lapse käes. Nii, et tundub, et suurt kisa hakkab meie majas küll kostuma, kui asjade pärast võitlemiseks läheb.
Aga mida ma peaksin tegema? Liisule kõike keelama? Tal käskima kõike jagada teistega? Ma ei tea. Olen lugenud erinevaid arvamusi ja uurimusi selle sheerimise kohta. Ühest küljest peab laps oskama jagada asju, sest elus ei saa alati kõike, mida tahad. Teisest küljest on aga selline lähenemine, et laps ei pea enda asja, millega ta parasjagu mängib, teisele lapsele ära andma, kui see tuleb võtma, sest elus ei saa alati kõike, mida tahad ja siis kui tahad. Nii, et mina ei tea. Ilmselt saab Liisu kõik need õppetunnid kätte siis, kui tema õeke juba veidi suurem on ja neil mõlemal oma tahtmised on. Loodame, et emme närvid peavad vastu.
Kas me beebikooli veel lähme? Ilmselt ikka lähme. Ehk on mõni teine päev parem ja Liisu ka juba teab siis, mis toimub ja tahab ise rohkem kaasa lüüa ning pallimeri enam nii huvitav ei tundu. Ehk...

"Kui tahan, siis istun oma sokikorvis!"

XOXX

Päeva mõte...

Meil on üks seinakalender, mis räägib perekondlikest väärtustest ja mida Liisu armastab söögilauas sirvida, sest seal on tita ja aua ja lilled. Iga kuu juures on juttu ka ja täna sattusin täiesti juhuslikult ühte lehekülge lugema.
"Laste kasvatamist võrreldakse sageli aedniku tööga. Ilu ja harmoonia poole pürgides hoolitseb aednik suure armastusega oma kasvandike eest, kastab, väetab, kaitseb lehetäide ja haiguste eest, kärbib puudelt õige võra kujundamiseks liigseid oksi, teeb pookeid parimatelt sortidelt, aga mis peamine - tunneb iga puukese iseärasusi ning ootab kannatlikult tärkavaid vilju, sest igal asjal on oma aeg."
No kas pole ilusti öeldud. Kahjuks lehekülje all servas pole ühtegi autorit välja toodud ja kalendri koostajaid ma ka ei tea, sest Liisu on kaaned ära rebinud ja need on ammu prügikastis. Nii, et ma ei teagi nende sõnade autorile viidata.
Igal juhul tundus see nii hästi tänasesse päeva sobivat, kui Liisu keeras hommikul täis pudrukausi põrandale ümber, tegi salakaka mähkusse, tõmbas kapi sisu tuppa laiali ja tegi veel igasugu patsaani asju.
Aga igal asjal on oma aeg...

XOXX

Libauudised... ehk siis ei midagi uut...

Selle kirjutamisega on nüüd tõesti nadisti. Päeval, kui Liisu magab, siis teen süüa, söön ja magan ise ka. Muidu olin lõuna ajal ka toimekas aga nüüd on käes see aeg, kus ise peab ka lõuna ajal juba puhkama ja väikse uinaku tegema. Õhtul, kui Liisu magama ära läheb, siis teen veel mingeid koduseid toimetusi, vaatan telekast midagi natuke ja tuleb ka juba uni peale. Nii, et ei ole nagu seda kirjutamise tuhinat, kuigi need paar teemat, mis mul pikemat aega peas on ja tahaks kirja panemist, ma ikka plaanin kirja panna lähiajal. Ehk mõni lõuna või õhtu olen krapsakam.'
Aga täna ma soovitaks hoopis Rohke Debelaki libauudiseid. Köögis meil ikka raadio käib päeval ja Liisule ka meeldib kui täistunni uudiste ajal hakkab raadio piiksuma ja kellad mängima. Diskobiiti ma eriti pikalt ei viitsi kuulata ja nii kuulasin harjumusest Elmarit, sest emal ka kodus köögis see käis. Sealt tuleb uudiseid ja mänge ja sellist mahedamat muusikat ka. Abikaasa, kes palju autoga sõidab töö ajal, soovitas ükskord hoopis Kuku raadiot ja rääkis, mis huvitavaid saateid sealt tuleb. Vahelduse mõttes vahetasin siis kanalit ja ausalt, tulebki huvitavaid saateid ja mitmeid just meie linnaga seotuid. Päeva kõige oodatum saade on kell 8.50 Rohke Debelaki libauudised. Sealt ikka tuleb neid pärleid. Kohati on küll naljad üsna labased või ei tundugi nii naljakad aga üldiselt ikka paneb ära. Õhtul voodis abikaasaga siis arutame päevasündmusi ja alati tuleb teemaks ka see, mis libauudistes oli ja siis saab enne magamaminekut veel kõhutäie naerda. No kuidas sa ei naera, kui uudistes räägib, et vastu talve majade soojustamine on täitsa mõttetu, sest mitte majad ei vaja sooja vaid inimesed ja tuleks hoopis inimesi soojustada. Või, et Eestis on trahvimäärad nii suured, et inimesed ei jõua neid maksta ja siis trahvisaaja peab hoopis töötama näiteks kaks kuud tasuta politseinikuna ja see on meie väheste jõududega politseile ka suureks abiks. Ühesõnaga, on see selline tore väike saade igasse hommikusse. Ja siis me veel abikaasaga naerame, et vist tõesti oleme juba vanainimesed, kui Skyplusi asemel kuulatakse koguaeg Elmarit ja Kukut. Mis sa teed, ajad muutuvad...
Ja siia lõppu pilt sellest, kuidas Liisu otsustas üks päev, et valged retuusid on ikka nii igavad...

XOXX