Sõitsime autotäie rahvaga just ürituselt koju ja juhtusime ühest väiksemast tallist mööda sõitma, kus hobused väljas tsillisid. Kaira, kui kõige suurem hobuste fänn ja asjatundja üldse, tundis kohe huvi, et mis koht see on:
"Mis hobused need veel on?"
Kiirabi-turvapoiss: "No ikka need neljajalgsed noh!"
Hele naer...
Huumorit peab saama!
Aga pikalt ei kirjuta. Väike värskendus vahepeal ja järgmisele üritusele minek. Ajeeee!
Hitisoovitus ehk tänase öö kõige popim lugu oli:
Viimase 40 tunni jooksul olen magada saanud umbes 2 tundi, millest poole autos Läti auklikel teedel. Ehk siis see vähenegi uni on olnud väga pinnapealne. Ega mõte eriti täiskiirusel ei tööta küll. Nüüd magama ja õnneks saab nüüd ikka mõned tunnid magada. Ja siis uue hooga edasi. Siiani on kõik hästi läinud!
Järgnevad ööd ja päevad tulevad üsna kiired ja ilmselt nii pea kirjutada ei jõua. Kalender näeb siis ette niimoodi:
25.02 - 21.00 Margus Vaheri kontsert, 22.30-4.00 tööl.
26.02 - paar tundi iluund peale tööd ja hommikul Lätti Cecisesse mäe peale suusatama. Orienteeruvalt 20.00 Tartus tagasi. 22.30-4.00 tööl.
27.02 - paar tundi iluund peale tööd ja 15.00 algab töötajate pidu. Ürituse lõpu kellaaeg teadmata, ehk siis ilmselt nii kaua kuni viimane püsti püsib.
28.02 - kunagi jõuab ilmselt sealt peolt koju ja siis Maadzi sünnipäevale õhtul. (Võib juhtuda, et tuleb otse töötajate peolt minna sünnale, ei tea veel).
28.02 öö vastu 01.03 - äkki esimene öö, kui korralikult magada saab. 19.00 õhtul teater Vanemuise väike maja, etendus Don Juan.
Ja alates 02.03 jälle kõik ööd tööl.
Ei ole välistatud ka mingid ootamatud muudatused või lisaüritused.
Nii, et otsustasin vahelduseks siis elada täiega. Magada eriti ei jõua. Pole vajagi. Küll kunagi unedefitsiidi tasa teeb.
Küll siis ükskord kirjutan, kuidas läks, mitu ribi katki kukkusin (sülitan praegu kolm korda üle vasaku õla), kui purjus olin ja kui hea kultuuriprogramm oli.
Hitisoovitus:
Niih. Jälle on ühtteist juhtunud. Või siis nagu ei ole ka. Same old, same old. Work, work, work, no studying, some partying and a lot of doing nothing. Töö on selline nagu ta ikka: toredad töökaaslased, nõmedad purjus inimesed. Oma õppimislubadusi olen ma ka üsna kehvalt pidanud. Kõige-ilusam-baaridaam-Sam lubas, et küsib mu käest nüüd iga päev, et kas ma lõputööd olen teinud, et ma ennast pahasti tunneks, kui ole. Vot kui hea sõbranna. Reedel sai väike klubitiir ise tehtud ja mängitud purjus nõmedaid klubikülastajaid (noh mitte võib-olla nii väga mängitud ja võib-olla veits vähem nõmedaid). Ja ülejäänud aeg olen vaadanud The Dudeson'eid, mis on lihtsalt überhea. Praegu vaatan näiteks Man on Fire filmi, millega siinkohal tervitaks meie Superstaari, kelle lemmikfilm see on. Film iseenesest jääb küll veits segaseks, kui samal ajal blogida aga üldjoontes on ikka üks sama hea-ja-kurja-võitlus, mille teeb paremaks vaid üks väike nunnu tüdruk ja sõrmi maha nülgiv Denzel Washington. (Praegu vedasime emaga kihla, kas tüdruk on filmi lõpus elus või mitte).
Aga kui nüüd reedesest peost rääkida, siis pidu oli hea. (Kuigi ilmselt teeb teatav kogus alkoholi iga peo heaks). Ühesõnaga siis, hoolimata miinus sajast kraadist (holodna on ikka väljas noh), tõmbasin oma täiesti ebaseksika sooja aluspesu selga ja ajasin end kodust välja. Õhtut alustasime Superstaari juures, mina, koos Preili Udukesega ja veel Teise Superstaariga. Väike barbariss, väike watermelon ja kiire start Illukasse, kuhu jõudsid küll vaid kolm esimest meist. Illukas sai viimati käidud ikka mitmed mitmed aastad tagasi. Aga nagu selgus, siis pole miski eriti muutunud. Endiselt tuli kõlaritest Defkuti mustamuusika paremik, mille järgi nõksutas põlvi terve saali täis sitakottpükstes poisse ja tüdrukuid, ehk siis need, kes ei oska pükse üles tõmmata. Üks ülejooksik CT-st tegi meile värvilisi jooke ja sai isegi seal põlvi nõksutatud ja sõrmi vibutatud. Tuttavaid leidus ka kottpükste seas. Vanad klassivennad Ervin ja Mihkel, kellega sai ka tantsu tehtud ja meie klubi Korvpallur-Turvapoiss. Ma ei ole küll väga kogenud ööklubide külastaja enam ja ei tea, kas igal pool on asjad nii, aga naiste WC järjekorrad olid küll Illukas nii pikad, et ma arvan, et viimased lasid seal püksi. Meie Preili Udukesega olime parajalt "udud" juba ja lippasime meeste WC-sse. Sisse astudes oli vets täitsa tühi ja hüppasime kabiinidesse. Sellel ajal aga tekkis kohe meeste vetsu ka rahvast, nii et esimese hooga ei söandanud me kohe välja tullagi. Toetasime siis üksteist läbi seina moraalselt: lugesime koos kolm-kaks-üks, lasime vee peale ja marssisime kabiinidest välja. Poisid renni ääres olid vist veits üllatunud aga ma arvan, et mitte isegi väga üllatunud. Ei tea, ei jõudnud nägudesse süveneda. Igatahes olime mai tea mis kellani Illukas veel ja nagu ikka, siis viivad kõik teed lõpuks CT-sse. Kuigi eelnevalt olime kõik lubanud endale, et sellel õhtul sellise külmaga väljas jala ei kõnni, siis lõpuks läks ikka teisiti ja kõmpisime CT-sse. Külma võis olla päris korralikult. Ei tea. Tänu eelnevalt profülaktika mõttes tarbitud külmarohule, ei tundnud miskit. CT-s võtsime mõned "Seks rannal" kiirelt peale. Mingi hetk kõndis mulle vastu Härra Kräsupea. Ja nii kui me üksteist nägime, juhtus kõik nagu Ameerika filmis: jooksime üksteise poole, haaras mu sülle ja keerutasime. Igatahes viis ta mu kohe tantsuplatsile ja tantsisime seal kahekesi mai tea kui kaua. Mingi aeg vaatasin, et lähen tsekin ikka teisi neiusid ka ja et, pärast näeme veel. Teiste neiudega ja kolleegidega istusime meie turva-suitsu-puhkeruumis peaaegu terve ülejäänud õhtu. Kolleegid pole mind vist eriti peol näinud või siis on nad ise sama purjus olnud. Igatahes väitsid mulle päris mitmed neist, et ma olen ikka päris purjus ja et hommikul on mul kindlasti väga paha olla. Ei tea, enda arust (ja ka kaaspeoliste arvates) olin selline, nagu ma ikka peol parajalt joogisena olen. Igatahes ilmselt lendas aeg turvaruumis kiiremini, kui ma arvasin, sest Härra Kräsupea tuli mulle meelde alles suht peo lõpus ja siis ma teda enam ei leidnud. Ja ilmselt ei leidnud tema ka mind kui ma meie töötajate ruumis passisin ja läks ära. Noh, ju siis nii pidigi minema. Õhtu lõppes Jamjam cuisine'iga ja Skarabeus sõidutas meid koju. Hommik algas kerge peavaluga. Üks ibumax ja hea uni ning lõuna ajal ärgates oli kõik haroosh. Peale erinevate värviliste jookide tarbimist kartsin, et hommik tuleb hullem. Aga õnneks ei olnd peale kerge peavalu miskit, mille ka ibumax kiirelt ära võttis. Väike lebo ja jäätisekokteil vana tallinnaga ja õhtul tööle. Ja peale megaväsimusega võitlemist töö juures, jõudsin ka lõpuks koju.
Ja nii need päevad mööduvad. Täna käisin korra Maarjamõisas. Liftis oli soliidne vanahärra, kes nentis fakti, et ka noored peavad vahest arsti juures käima ja kui me jõudsime minu korrusele, soovis mulle ilusat päeva! Oli tõesti päris ilus päev täna. Homme on meil Vildes family-lõuna, reedel Suminas Marguse kontsert, pühapäeval töötajate pidu, esmaspäeval Maardži sünnipäev, teisipäeval teater. Ja muidugi ka absoluutselt kõik võimalikud päevad tööl. Esimene vaba õhtu on 19.03. Nii, et kui plaane teete, siis teate.
Hitisoovitus: väike klipp loost, millest saab tõeline hitt! Täispika versiooni ja klubiversiooni saab meie Superstaari käest (või tema loal ka minu käest).
Vaadake kindlasti kroku (kaluriprobleemiga joomisküla) postitust ood krohvile/näpunäiteid reede õhtuks. Leiate selle sealt paremal reast. See on lihtsalt nii hea. Nii need asjad käivadki. Täna õhtul saate juba harjutada. (Seoses sellega, tüdrukud ja poisid, mis siis saab?)
Hitisoovitus:
XOXX
P.S. Endiselt on külm! Õues on külm, töö juures on külm, autos on külm, bussis on külm, igal pool on külm. Toas õnneks on veel täitsa soe. Ja see pidavat veel kestma terve nädala! Soovitus: kolm paari pükse ja kaks paari pakse sokke (või nii palju kui saapa alla mahub) jalga, kaks kampsunit ja jope selga, paks müts, sall ninani tõmmata ja kaks paari kindaid kätte. Nii oli tööle minna -24 ga päris enamvähem. Siit ka siis erakorraline teine hitisoovitus:
Jõudsin just koju meie sõbrapäeva koosviibimiselt. Kell on 8.18 hommikul ja väljas on nagu mingi miinus sada kraadi külma. Päriselt ka. Selline asi ikka paneb kohe vanduma. Ja kuidas ma pean nende ennustatavate kolmekümne miinuskraadiga seal kuramuse ukse peal töö juures passima? No kurjam noh. Aga koosviibimine oli tore. Ja nii hilja (või siis just vara) pole ma ammu peolt koju jõudnud. Käisime veel hommikul Statis kabanossi ka söömas. Miljon aastat polnud sellist asja söönud ja maitses täitsa hästi. Ja nüüd pugesin villaste sokkide sisse ja tudule ära. Nii naljaks oli koju tulles vaadata kõiki neid tööle ja kooli sebivaid inimesi, kui ise kiirustasid koju, et aint magama saada. Aga roided on ka vist nüüd ok jälle. Või siis mõjub valuvaigisti endiselt. Eniveis siis, ma tudule ära nüüd ja ennem homset õhtut ma küll sellise ilmaga nina välja ei pista.
Hitisoovitus: ükskõik, mis lugu. Peas kummitab praegu see Enrique F*ckin lugu, mida Preili Udukene terve öö lasi näiteks.
Ärkasin täna väga ebameeldival moel. Ütleme nii, et jälle on jama ja probleeme jne. Aga see selleks. Mis siin ikka halada. Suck it up, elu ongi raske! Igatahes ilmnesid päeva peale ka kehalised probleemid. Roided on jälle valusad. Õigemini see üks roie. Liigutades annab tunda, hingates annab tunda. Täpselt selline tunne on nagu too päev peale mäel käimist ja kukkumist kui ma ärkasin räme tuumapohmelli ja mälukaotusega ja olin üleni peksa saanud. Noh, täna küll miinus pohmell ja veits vähem peksa saanud tunne aga valus on ikkagi. Ja ma käisin ju EMO-s ja öeldi, et luukahjustusi pole ja sööge valuvaigisteid ja oligi paari päevaga haroosh smaroosh. Et võib-olla on kõhrekahjustused. Mis need veel on? Pärast vaatan, äkki sõber guugel aitab. Võib-olla on nüüd mul lihtsalt nii nagu vanainimestel ikka, et ilma muutudes annavad kondid tunda. No ei tea. Täna kavatseme Preili Udukesega vanarahva meditsiiniga mind terveks ravida. Ehk siis sisemine viinaravi. Mina ravin enda konte ja Preili Udukene niisama solidaarsusest võtab ka. Õigemini on neid solidaarsusest võtjaid rohkemgi täna. Turvapoisid korraldavad meil täna mingi napsivõtmise peo sõbrapäeva ettekäändel. Väga kõvasti rokkida ei tohi roiete pärast. Kuigi nagu teada on, siis alkohol on ka suurepärane valuvaigisti ja ratsionaalse mõtlemise hävitaja. Loodetavasti ei satu ma mingisse überplindrisse. (Paistab, et mu suurelt välja reklaamitud karskluse plaan on natuke edasi lükatud praegu. Projekti uus algusaeg on määratud märtsisse.)
Ja, kallid sõbrad. Mõtlen teie peale nagunii iga päev ja olete kõik mu südames sügaval sees, nii et ei hakka siin väga seda sõbrapäeva juttu ajama. Lihtsalt tuletan meelde, et nii hea, et te kõik olemas olete! Noh ja kohustuslik südamete pilt ka siis ikka juurde.
Ööklubis töötamine paneb inimesi vihkama. Vihkama inimesi, kes peavad end sinust paremaks, kes on sinust lollimad, kes on ilusad, kes on koledad, kes on pealetükkivad, kes on ükskõiksed, kes on närvilised, kes on tuimad, kes on kained, kes on purjus. Ühesõnaga paneb vihkama kõiki inimesi. Või siis on need hetkelised emotsioonid, mis tulevad väsimusest, näljast, kofeiini üledoosist, unedefitsiidist, närvilisusest, ükskõiksusest, ükskõik millest. Ühesõnaga, ega me tööl olles väga hästi inimestest ei arva. Aga õnneks on see ainult tööl olles. Muidu me ei ole ikka inimeste vihkajad. Igatahes eelnev proloog oli selleks, et selgitada natuke järgneva huumorikillu tagamaid.
Kui järjekordne klubiöö oli hommikusse jõudnud, ehk diskobiit oli kinni pandud ja tuled särama löödud, siis juhtus nii:
Turvapoisid juhatasid viisakalt või vähem viisakalt viimaseid peolõvisid välja. Üks neist tahtis veel hallist massist erineda ja jooksis lavale ja tegi sealt tagurpidi salto alla. Nähes tema kavatsust, ütlesin mina, et no nüüd näeme, kuidas akrobaat kohe kaela peale kukub. Aga ei kukkunud. Kultuurikorraldajast Jõhvikas kõndis must mööda ja tundis vist teatavat kahetsust: "Kahju, et ei kukkunud!" Mille peale Kulturist-Turvapoiss (kelle isa on neurokirurg) ütles: "Jah, oleks mu isal jälle tööd olnud." Hele naer. Tegelt me oleme ikka normaalsed inimesed üldiselt, aga huumorit peab saama!
Muidu oli tööl nagu ikka. Aaa, ei olnud ka. Mingi noortepidu oli jälle, et 7-17 aastased saaksid ka kuskil käia vahel. Mõnel neist oli jälle pidu silmini ehk siis pigem alkohol nende kehas oli neil silmini. Seekord politseid ei kutsunud, vaid kutsusime ema järgi, mis on vahest karmimgi karistus. Õhtusel regulaarpeol käis aga kohalik staar Uku Suviste oma heleda häälega naisi võlumas. Oli, keda võluda. Rahvast oli jälle päris hästi ja ikka oli neid, kes ühte klubisse hästi ära ei tahtnud mahtuda. Ehk siis, kui mina tahtsin peale pingelist trammi Suitsu-Turva-Puhkeruumi lebotama ja kohvi nautima minna, siis oli see veriseid mehi ja turvapoisse täis. Ilmselt oli mängus karma, mis ei tahtnud mul tööluusi lasta teha. Lisaks olen ma meie turvapoiste poolt täitsa ära rikutud. Turvapoiss Ruus ütles täna, et ma olen juba sama nilbe kui nemad. Eks vist hakkavad need mõjud välja lööma peale pikka koos töötamist. Õnneks suudan ma ikka kontrollida ennast ja niiiiiiiiiii nilbed, perverssed ja rõvedad, kui nemad on, ei annagi üldse olla. Aga hoolimata 10-tunnisest töö-ööst, oli mul jube hea tuju täna miskipärast ja töö ja vile käisid lõbusalt koos.
Praegu vaatan, et juhe käib ka parajalt kokku juba ja vist oleks targem magama minna (kell on 7.33). Aga õhtu on täitsa vaba. Pangapreilid ja Lillid, mis me siis ette võtame?
Hitisoovitus (Esimene kord kuulata väga hea ei tundunud, aga jäi kummitama, teine kord kuulata tundus juba päris hea ja siis jäigi repeat'i peale, sest juba väga hea oli. Teie maitse ilmselt pole aga think outside of the box vahest:)):
Mina, kui head kirjandust armastav inimene, lugesin siin just teiste sõnaosavate inimeste kirjatükke blogides ja mõtlesin, et äkki peaks ka siin blogis tihedamini esinevad nimed ja inimesed maskeerima mingite aliastega. Noh nii igaks juhuks, et keegi midagi ette kujutama ei hakkaks. Et näiteks mõni oleks siis Superstaar, Pangapreili, Tuhandete Lemmik, Sõdurpoiss, Udukene ja kunagi tuleks ka näiteks Härra Imeline janiiedasi. Läheks vist päris keeruliseks, kuna neid nimesid ikka käib siin läbi. Aga küll ma hakkama saaks. Mis te arvate? Kas tunnete, et ma olen teie isikuandmeid kuritarvitanud ja jaganud teie elust isiklikke detaile? Kas Õiguskantsleri Nõunik loeb mu blogi? Mis tema sellest asjast arvab? Või tema kaasa Maksuametnik? Andke kõik teada! Ja kui kellelgi on mingid paremad variandid minu kahe sekundiga välja mõeldud varjunimedele, siis muidugi arvestan ka neid parandusettepanekuid eelnõu elluviimisel.
Juba nädalapäevi tagasi sai korra Tallinnas käidud Sepo sünnipäeva tähistamas, stiiliks punk. Otsisime meiegi Manni ja Eveliga oma nahktagid, needid ja lõhkised teksad välja ja olime nii pungid kui oskasime. Rahvast oli normaalselt (nii tuntud, kui tundmatuid nägusid), süüa oli palju (200 hot dogi, kastmed värgid särgid, millest söödi ära vist umbes 100. Noh muidugi võis suur osa nendest ka Meganile minna hoopis), juua oli palju (näiteks olid rummikokteilid tehtud tühjadesse viie liitristesse veeanumatesse) ja nalja sai palju (kinkisime Sepole Baila kaardid, millega sai terve öö sisustatud). Õhtu üheks värvikamaks tegelaseks oli ilmselt One-Euro-Guy Erkki, kes oli nii meisterkokk, famous estonian actor kui ka öösoojendaja ja palju muud. You name it. Nii, et oli väga meeleolukas. Magama sai... phhh, ei teagi mis kell. Magasime muidugi jälle kolmekesi pluss Megan kõik rõõmsalt ühes voodis. Järgmise päeva veetsime logeledes ja CSI arvutimängu mängides mõrvasid lahendades (või noh, tegelt ei jõudnud me esimesegagi lõpuni). Ja oligi rongile tulek. Enne seda hüppasime veel ühest imehäid kooke pakkuvast kohvikust läbi: http://www.meritonhotels.com/mademoiselle_est/ . Ilmselt olid need mu elu kalleimad koogitükk ja latte siiani: 81 krooni. Aga maitsesid väga hästi. Kiire rongisõit ja kodus me olimegi.
Kui kellelgi on liiga madal kehatemperatuur, siis lahkesti võin u poolteist kraadi ilma tagatise, käendajata ning intressita laenata. Lisainformatsiooni saamiseks palume helistada erakliendi infotelefonil 1414
Huumorit peab saama!
Vähemalt on see lubadus reaalsem, kui need, mis meie poliitikud lubavad. Kuidas Diana Klas saab mind vaesusest vabastada? Tuleb mulle külla ja annab paar miljonit? Või tööpuudusest? No mõelge ka natuke kanaajud... Ma saan aru küll, et teie eesmärk on neid vähendada aga siis nii öelgegi! Mitte ärge pange plakatile, et kaotame tööpuuduse ja vabastama vaesusest. Minegi nüüd või Keskerakonda valima, et siis saaks paari aasta pärast nõuda: kus mu rikkus ja hea töökoht on? (Ärge kartke siiski, nii kõvasti ma ka sündides maha ei kukkunud, et Edgari patupesa poolt nüüd hääletaks). Aga muidu ma ütlen, et minge ikka valima! Täitke oma kodanikukohust. Ei võta see nii palju aega ja kes kodust välja ei viitsi minna, siis meie moodsas e-(või m- või mis iganes)riigis saab seda ammu juba ka internetis teha. Valige seda, kellel on kõige ilusamad plakatid või kelle lubadusi te usute või kelle põhimõtetega nõustute või kes on kõige ilusam või kes teile kondoome jagab või kes on kõige sümpaatsem. Valige seda, keda te just tahate valida! Ja kui on raske otsustada, siis aitab http://valijakompass.err.ee/ . Oeh, läks vist endalgi vähe promoks ära praegu. Aga no saite aru küll, mis ma mõtlesin.
Oma heledapäise abikaasaga on meil kaks blondi plikatirtsu ja sellised on meie elu lood, millest ma ilma igasuguse regulaarsuseta siin kirjutan.
Meie isiklikke pilte palun ilma minu loata mitte kasutada.
