Step 2. Lükka esimest korda pidevalt edasi vabandustega, et a) on liiga külm veel ja ma jään haigeks, b), mul on nii palju teha täna, c) mul pole sobivaid tosse ja/või pükse ja/või pluusi.
Step 3. Mine üks päev lõpuks jooksma seda ringi. Esimesel korral on keel nii vestil, et peale 300 meetrit mõtled, et ah kõndimine on ka väga tervislik ja hea sport. Ja siis kõnnid selle ringi ära.
Step 4. Arvates, et sa oled nüüd nii hull sportlane ja, et sul on nüüd kindlasti vaja vastavat varustust, hakka endalegi märkamatult ostma jooksutavaari alates tossudest ja pükstest, kuni sportrinnahoidjateni ja jooksuvöödeni. Korralikud jooksutossud on siiski must, sest jalgu, põlvi ja selga läheb edasipidi ka vaja ja kui need tavaliste ketsidega ära tampida, siis pärast on üsna jama. Neiudel soovitaksin ka korralikku jooksurinnahoidjat, et tissid vastu nägu ei käiks ja selle tagajärjel kiirendatud korras nabani välja ei veniks.
Step 5. Mõtled, et "oh täitsa lõpp ma käisin jooksmas, ja nüüd olen Viljar Vallimäe ja puha ja selles pettekujutelmas mine järgmine nädal uuesti jooksma.
Step 6. Repeat step 5.
Step 7. Peale mõne korra eelmise sammu kordamist, kui kops peale 500 meetrit enam päris kinni pole, tee endale väiksed vahefinišid stiilis "jooksen ära tolle elektripostini", "jooksen ära tolle kurvini", "jooksen ära tolle majani" ükskõik kui väga sa ka juba õhku ei ahmi või pilt must poleks. Et päris kraavi ära ei minestaks rewardi ennast sellega, et vahefinišisse jõudmisel lubad endale kõndimist oma ringi lõpuni.
Selles staadiumis märkad, et suudad juba isegi 2 korda pikema maa joosta kui alguses (ehk siis 600 meetrit) ja siis veel iga korraga nagu rohkem ja, et suudad ka vahefinišisse ära pingutada, missest, et jalad on krampis ja tundetud ja silme eest virvendab. Samuti leiad vähem vabandusi, et mitte minna jooksma. Lisaks tunned suurt rahuldust, kui suutsid end sundida ja sutsu pikema maa jälle joosta. Selle tulemusena hakkab keha tootma mingit ühendit, mille tõttu sa tunned isegi tahtmist ja vajadust minna jooksma. Selle aja peale mõtled kuskil sügavas ajusopis, et võib-olla ma näiteks suve lõpus jõuan selle ringi ikka ära joosta. Boom, that's the inception!
Step 8. Käi niimoodi jooksmas. Samas tundub su valitud ring ikka nii üüratult pikk, et endiselt tundub, et seda ühe jutiga ei jõua ära joosta ja vahefinišid kipuvad tihti olema ühed ja samad punktid, sest rohkem jooksmine tundub niiiiiiii raske. Või siis isegi lühemad vahefinišid kui enne, sest mõnikord sisendad endale, et "oli nii raske tööpäev", või "ma olen niigi tubli olnud" või "ma järgmine kord jooksen rohkem".
Selles faasis võib tulla ette tagasilööke ja vaimu murdumist. See ring tundub ikka niiiiiii pikk ja lõputu ja täiesti unimaginable tundub selle terve ära jooksmine. Lisaks võivad siin faasis relapse'ile kaasa aidata ka reaalne ajapuudus töökohustuste tõttu ja erinevad social eventid (sest pohmakaga jooksmine on väga raske).
Step 9. Peale umbes kolmenädalast jooksupausi eelnevalt mainitud põhjustel, mine jälle jooksma. Vere maitse on suus ja hing on kinni. Selline tunne on nagu poleks 2 aastat üldse ühtegi lihast liigutanud ja piirdud jälle a la 300 meetriga. Ehk siis tundub nagu oleksid step 3 juures jälle. Vaatad vahepeal suuremaks läinud numbrit kaalul ja mõtled, et if I did it once, I can do it again, ehk siis mõtled, et tuleb ikka otsast peale hakata. Ja nii käid paar õhtut oma esimest vahefinišit võtmas, sest arvad, et vorm on nii ära läinud, et rohkem ei jõua.
Step 10. Ühel random õhtul, peale pikka tööpäeva mõtled, et ma lähen siis teen väikse vahefiniši jälle. Jooksed oma tavapärase normi ära, ehk umbes esimese või teise vahefiniši. Siis jõuad järgi mingitele koeraga jalutajatele. Jätkad jooksmist, sest nemad arvavad, et sa oled jooksmas ja ei saa siis ometi ju seisma jääda. Jõuad ümber nurga ja hämaras näed ühte jooksjat kauguses. Not sure kas ta jookseb minu poole või eest ära. Seega seisma ei saa jääda, sest äkki ta jookseb minu poole ja siis vaatab, et ma olen mingi pussukott. Avastad natukese aja pärast, et ta jookseb siiski samas suunas ja ilmselt ei näinudki sind. Kõnniks? Aaaga järgmine vahefiniš on nii lähedal, ma pingutan selleni ka ära. Peale seda jätkad ikkagi jooksmist. Ah jooksen nii palju kui jõuan. F***ing awsome song tuleb kõrvaklappidest ja jooksed veel edasi. Vahefiniš, milleni sa pole varem jõudnud on nii lähedal, et hoolimata kuivusest suu nurkades jooksed selleni ka ära. Mõtled, et nüüd oled küll ennast ületanud ja võib kõndida. Enne aga näed kauges õhtuhämaruses jälle mingit koeraga jalutajat. Jälle ebaselge, kummas suunas ta liigub, jälle ei saa kõndida, sest ta nägi mind jooksmas juba. Koerajalutaja keerab teisele teelõigule ära. Le eriti wild ja senipüüdmatu vahefiniš on silmaga näha ja pingutad selleni ka ära. Peale seda avastad, et lõpuni polegi palju jäänud ja mõtled, et no matter what, ma jooksen selle ära. Nähes juba päris finišit ja lõpujoont, ei tundugi jalad enam nii makaronid all ja jooksed ja jooksed ja jooksed. Ja finišijoon on ületatud. Ooooh, the feeling of accomplishment. Kõmbid viiendale korrusele üles, vaatad peeglisse, ei olegi näost sinine nagu eriti mäda peet, hingamine on ka täitsa okei ja ise ka ei usu, et what just happend. Ja see rahulolu tunne on niiiiii hea.
XOXX
