Heldushetk...

Käisin täna hommikul korraks linnas ja sihtpunkti lähedal oli üks pood, kus on beebiasju. Mõtlesin et astun korraks läbi. Midagi konkreetselt ei otsinud, lihtsalt läksin vaatama. Aga silma jäi üks imenunnu body ja üks armas kleit. Ja kui nägin, kui hea hind nendel veel oli, siis ostsin need ilma igasuguse kahtluseta ära. Päeva võis kohe korda läinuks lugeda. Kodus veel vaatasin neid ja mõtlesin, et nii hea diil ikka. Hakkasin neid beebisahtlisse panema ja siis kõiki asju nähes mõtlesin, et vaatan, mis meil üldse on. Tuli selline jube heldimus peale ja vaatasin neid ja mõtlesin, kuidas need juba beebi seljas välja näevad. Nende voodi peale mahutamisega tekkis raskusi. Väga suures osas olen tänulik Jannele, kes tegeleb väga aktiivselt meie beebile riiete ostmisega ja juba uus kotitäis asju ootab meid Tallinnas. Endal on mahti tegelikult vähe olnud, sest olen koguaeg tööl olnud, kuni veebruarini läks kogu tähelepanu ja aeg ühele teisele suurele elusündmusele ja alles peale seda olen hakanud tihedamini beebipoodidesse sisse hüppama võimalusel. Buduaaris ja mujal ostuportaalides pole küll olnud aega tuhnida. Varsti peaks aega rohkem jääma ja ega beebi tulekuni palju enam jäänud polegi.

XOXX

Vale-crocsid või vale-häbi?

Käisin nädalapäevad tagasi Räpinas sugulaste juures. Neil on seal elukorraldus nii, et emal ja tütrel on mõlemal korter samas majas, maja eri otstes. Istumine oli ühe pool aga mingi aeg oli vaja käia korra teise pool. Kuna minna oli paar trepikoda edasi, siis ei viitsinud saapaid jalga pusida ja suskasin esikust kellegi vale-crocsid jalga. Sipsti hea mugav, käidud. Natuke hiljem oli vaja poodi minna ja meie onutütrega pakkusime, et käime ära. Esikus saapaid vaadates oli jälle sama mure, et ei viitsi neid saapaid jalga pusida ja paelu siduda. Küsisin nalja pärast, et kas ma võin vale-crocsidega poodi ka minna. Ja mulle vastati, et muidugi võid. Mõtlesin, et aga tõesti, miks ma ei või. Igasugusest moepolitseist ei hooli ma üldse ja nagunii olen ma linnas, kus mind keegi ei tunne. Seega marssisin kohalikku suurimasse poodi, uhke jope seljas ja kirjud vale-crocsid jalas. Saapa paelte sidumine on tõesti muutunud järjest raskemaks. Kannan praegu just selliseid klassikalise timberlandi stiilis madalaid saapaid, sest pika säärega lukuga saapad ei lähe hästi jalga enam. Ja no see kummardamine võtab tõesti ähkima ja puhkima. Ja nüüd ma vaatangi kohalikes marketites sellise pilguga ringi, et kas vale-crocse on müüa. Hea meelega võiksin marsruudil kodu-töö-kodu autoga liikudes lihtsalt crocsid jalga susata, sest töö juures on nagunii vahetusjalanõud. Ainult, et natuke hirmuga mõtlen jälle, et siis olen samm lähemal lohvarites ja dressides ringi tuustivale maamale. Peab veel natuke kaaluma seda asja. Samas, Ivo Linna kannab isegi ka ülikonnaga crocse. Nii, et võta sa kinni...

XOXX

Mõistus on kadunud...

Mõtlesin, et mu hajameelsus oli vaid ajutine, kuid täna juhtus midagi täitsa mõtlemapanevalt tõsist. Peale tööd läksin keskuse peale, et paar vajalikku asja soetada. Enda poest väljudes oli mul käes rahakott, kuhu panin veel raha sisse ja käekott üle õla. Kõndisin ja mu nutitelefon tegi häält. Istusin pingile maha, sest pikem toksimine tuli. Sain toksitud, tõusin püsti ja kõndisin edasi. Astusin sisse sihtkohaks olnud poodi kaugel eemal, vaatasin ringi ja leidsin vajaliku asja. Kassa juures avastan, et käekotis pole rahakotti. Mõtlesin kohe, et see oli mul käes enne ja tormasin pingi juurde tagasi. Rahakotti seal ei olnud. Läksin enda poodi tagasi, ka ei olnud. Läksin vaatasin pingi juurde, alla ja peale, ikka ei olnud. Pingi juures oli prügikast, isegi sinna vaatasin aga ei midagi. Tormasin siis infoletti, ei ole midagi leitud. Nutt tahtis juba peale tikkuda, et kuidas see võimalik on. Panin just sularaha ka rahakotti ja just tegin uued dokumendid endale ja kõik on läinud nüüd. Olin juba asjaga leppinud, kui tagasi kõmpides vaatasin, et küsin sealt poest, mis pingi vastas on. Ei midagi. Vaatasin, et küsin veel kõrvalt poest ka. Ja üllatus üllatus, teenindaja ulatas mulle mu rahakoti. Milline õnne- ja kergendustunne käis läbi. Ise ikka mõtlesin, et kuidas nii udu sain olla, et tõusen püsti ja jalutan minema, ilma, et kontrolliks, kas maine vara on olemas. Seekord läks kõik hästi aga edaspidi pean küll vist ketiga külge riputama endale kõik asjad.
Kirjutasin vahepeal oma beebi päevaplaanist. Tundub, et ta on oma plaanid ringi teinud. Viimased ööd on ta väga aktiivne olnud. Varem mõtlesin, et nii hea, et öösiti ei togi ja ilusti saan magada. Nüüd aga pidevalt ainult siputab. Siis keeran teise külje ja jälle. Ei tea kas ei sobi talle ükski asend või niisama siputab. Ei saa nagu ignoreerida ka, sest äkki tal on tõesti paha mingis asendis. Eriti tugevaks on ta ka juba saanud ja löögid annavad ikka korralikult tunda. Nii, et nüüd ei saa ma jälle magada. Ei sure jalad ega käed ära, ei jää puusad valusaks ega midagi vaid printsess mutkui põtkib ja trallib. Ei tea kas see tähendab ka hiljem unetuid öid...
Ja lõpetuseks üks humoorikas video, mida näitasin ka oma mehele.

XOXX

Hoogsas rütmis...

No ei olegi nagu midagi väga. Ei ole vinguda ega kiita. Väsinud olen olnud veidi. Aga seda ilmselt sellepärast, et töö juures oli raske nädal ja iga hommik oli koosolek ja koosolek ja koolitus. Varem pidi ärkama aga ega väga varem ju magama ei saa. Neljapäeval käisin pealinnas Suurel Koosolekul. Ärkasin kell kuus hommikul ja õhtul kell kuus juba olin niiiiii väsinud. Vanasti sellist asja ei olnud. Hea, et autojuht oli olemas. Magada jälle olen saanud õnneks paremini, siplemist on nagu vähemaks jäänud. Ei tea, kas madratsisse on sobivad augud ja lohud formuleerunud.
Üks tähelepanek on jälle ilmnenud. Kaks juhtu on esinenud, kus päev on kiire olnud ja kuidagi ei ole saanud mahti süüa. Lõpuks siis sööd ja peale seda mõne aja pärast, kui algab seedimise protsess, hakkab väga väga raske. Eriti oli seda tunda sellel Suurel Koosolekul, kus ettekannete vahel olid küll pausid, kuid neid pakutavaid saiakesi ei tahtnud nagu koguaeg pugida ja kella kolmeks oli kõht väga tuntavalt tühi. Järgnes siis peen kolmekäiguline lõuna. Lõhe mingi blablabla, ehk siis kuidagi maitsestatud lõhe igasuguste roheliste lehtedega, pearoaks veise mingisugune filee lisanditega ning lõpuks ülimalt rammus shokolaadikook. Kõht oli küll tühi aga kõiki käike lõpuni süüa küll ei jõudnud. Ei tea, kas asi oli toidu koguses, mis magu peale pikka suhteliselt tühjana seismist pidi vastu võtma, või veisefilees, mis on keskmisest raskemini seeditav aga peale seda hakkas nii raske kõhus, et isegi poodides ei tahtnud kuskil käia ja oleks ainult istunud. Teine sarnane juhtum oli ka. Millest võib vist järeldada, et kui regulaarselt süüa, siis tabad õigel ajal ära, kui enam ei mahu sisse aga pikemalt söömata olles on oht habama kukkuda.
Muidu on õnneks kõik hästi olnud. Olen rõõmus ja rase ja endale tundub, et kõht järjest paisub. Käimas on 27. nädal ja kokku on juurde tulnud 9 kg. Arvestades, et kõhubeebi on umbes kilo kanti või veidi vähem, siis 2 kg tuleb päris kindlasti veel juurde ainuüksi tema kasvamisest. Pluss siis veel kõik polster.
Mu armas Rattahull tuli üks päev koju ja tõi mulle kingituseks moodsa telefoni. Nii, et nüüd olen ma ka saanud natuke tuttavaks äppide maailmaga. Tõmbasin mingi rasedusäppi ja täitsa tore on. Annab teada, mis toimub minu ja beebiga iga nädal, mida muidu lugesin targast internetist koguaeg. On olemas to-do-listid, mis peaks enne lapse sündi saama tehtud ja ostetud. Loeb mu veeklaase, mis päeva jooksul juua tuleb ja pakub igasugust huvitavat lugemist erinevate sümptomite või esilekerkivate küsimuste kohta. Samuti näiteks ütleb ta mulle täna, et oodatava sünnitustähtajani on jäänud 95 päeva! Seda tundub jällegi nii vähe! Või on mind haaramas juba kerge ärevus ja paanika?

XOXX

Küsimusi rohkem kui vastuseid...

Ootan väga väga seda päeva, kui meie pisike näeb ilmavalgust ja saan teda hoida ja nuusutada seda beebilõhna. Samas taban ennast järjest enam ka mõtlemas, et kuidas me ikka hakkama saame. Kuidas kasvatada ühest väiksest olevusest tubli inimene? Rohkem aga kipud praegu ikka mõtlema, et ei tea kas minust saab magamatuse käes vaevlev närviline ema, kelle kodu on sassis, kes ise on rasvaste juustega ja kes ei oska karjuva lapsega midagi peale hakata... Kuidas on lapse sündides üleüldse võimalik käia toidupoes, kui okei laps on söödetud ja magab ja valvatud aga poes riiulite vahel tormates mõtled ikka, et ega ta juba üles pole ärganud ja näljast ei karju? Üleüldse igasugune kuskil ostukeskuses niisamagi shoppamas käimine või rääkimata veel maale sõitmisest, mis tunduvad nii meeletult suure ettevõtmisena. Tundub küll nagu tuleks ainult oma paneelika korterisse jääda ja väljas saab käia vaid kärutamas, sest siis oled ise lapse juures ja ei pea tervet elamist kaasa pakkima.

Või kuidas leida aega iseendale ja oma mehele? Kui üldse nii isekalt võib mõelda... Samas on viimasel ajal ilmunud igasugu artikleid, mis räägivad, et peres peaks esimesel kohal olema abikaasa ja siis laps. Kas on üldse võimalik siis teha romantilist õhtut? Kas on meil veel võimalik minna kahekesi paari tunnisele rattaringile nautima suvesoojust ja vihisevat tuult kodarates? Need tunnid olid alati meie lemmikud... Rattahull ikka räägib, kuidas me hakkame kolmekesi rattavõistlustel ja Kolmapäevakutel käima nii, et üks vaatab last ja teine sõidab oma ringid ära ja vastupidi. See tähendab siis sõitu kuskile Tallinna lähiümbrusesse, auto peal kaks jalgratast, käru, laps turvahälliga, me ise ja kes teab mis majandus kõik veel.

Siinkohal jääb mu küsimuste esitamise voor pooleli, kuigi neid on veel palju, sest mu Rattahull saabus just rattaringilt ja me hakkame kuuski istutama. Ja ehk parem ongi, et pooleli jääb, sest ei ole vist mõtet üle mõelda ja rohkem veel on asju, mida ei oskagi ette näha. Ma julgen siiski arvata, et kõik loksub ikka paika lõpuks ja kindlasti tuleb vaeva näha, kuid lõpuks on ikka rõõmu rohkem muret.

XOXX