Páginas

Suvi...

Lapsed magavad, mees on rattaga sõitmas ja mul on maasikad puhastatud. Tavaliselt loen sellel ajal raamatut aga mul sai üks paks raamat just läbi ja uut ei ole praegu tahtnud alustada, sest siis ei saa seda jälle enne käest, kui läbi on. Niisiis võtsin üle pika aja arvuti kätte. Ma tõesõna enam läpakat praktiliselt üldse ei kasuta. Igapäevased feiss-insta-gmail-blogid vaatad telefonis ära ja kõik. Vahel harva, kui midagi konkreetset on vaja, mida telefonist tundub olevat tüütu otsida, siis ehk teen arvuti lahti.
Mõned postitused on mul draftis pooleli, mida ma jällegi praegu ei viitsi ära lõpetada ja siis mõtlesin, et ajan siin niisama mula.
Suvi on möödunud ruttu. Ilmasid kahjuks ei ole ja vahest ajab ikka vanduma ka, et ka suvel on sama jama, mis talvel. Et ei olegi nii, et papud jalga ja õue, vaid ikka tuleb lastele, pusa, kilekas jne selga toppida, sest neid ilusaid ilmasid on tõesti vähe olnud. Rattahullul on praegu just algamas teine puhkus sellel suvel. Esimese puhkuse veetsime suures osas maal ja trehvasid isegi ilusad ilmad. Siis tuli jaanid ja Liisu sünna. Seda pidasime sugulastega ja kolm sünnipäeva korraga. Ringi trippimist on olnud omajagu ja sellises vanuses lastega on seda juba täitsa okei teha. Oleme käinud sõbrannade juures maal, Võrtsjärve ääres puhkamas ja Tallinnas näiteks ja isegi osalesime filmivõtetel.
Siis said lapsed tuulerõuged ja olime kodused. Millestki väga ilma ei jäänud, sest jälle sadas vihma koguaeg. Tuulerõuged läksid üsna lihtsalt. Liisu oli kolm päeva loium ja vahelduva eduga palavikus, Saaral oli vaid ühel õhtul palavik ja täppe ka üsna vähe. Loodan, et siiski immuunsus tekkis ka temal ja teist korda põdema ei pea. Noh ja siis ongi päevad möödunud lastega. Rattahull teeb jälle üsna palju tööd, sest minule lihtsalt niisama emaks olemise eest enam palka ei maksta ja seega on Rattahullul nüüd kolm ülalpeetavat. 
Rattahullu teise puhkuse veedame ka suuresti ilmselt maal, sest suur kirikupüha on tulemas ja siis sõidab jälle pool suguvõsa kokku ning näeb inimesi, keda sa näedki korra aastas selle ürituse raames. 
Edasi liiguvad mõtted juba sügisesse. Saara läheb ka nüüd lasteaeda ja mina peaks kunagi minema ka tööle. Ei tea, kuidas selle asjaga olema hakkab, sest eelmine sügis, talv ja kevad möödusid küll ainult haigeid lapsi kantseldades. Meil oli kõike: kõrvapõletikke, silmapõletikke, bronhiite, niisama viiruseid ja üldse mulle tundus, et kõik võimalikud haigused said läbi põetud. Allergoloog ühtegi allergiat ei tuvastanud ja ütles, et lastel on ülemiste hingamisteede ülitundlikkus. Igasuguste arstide juures sai käidud ja nüüd ootab Saarat septembri lõpus ees operaatsioon, et kõrvadesse šundid paigaldada ja võib-olla ka adenoidid eemaldada. Liisul on jaanuaris adenoidide eemaldamise operatsioon. Aga mis me nendest haigustest ikka, nüüd tundub see juba water under the bridge
Loodetavasti tuleb mõni ilus ilma ka ikka veel ja saab seda suve nautida.

XOXX

Vabandused ja Liisu killud...

Tere, tolmurullid ja uluv tuul siin blogis. Täiesti häbilugu, et siin selline vaikus on olnud. Ma võin teile öelda, mida ma olen teinud absoluutselt kõik oma vabad hetked. Ma olen raamatuid lugenud. Elisa Raamatu äpp pakkus mulle jälle kahte tasuta lugemisnädalat. Lugesin seal paar head raamatut ära ja siis sattusin viie-raamatulise seeria otsa, millest jõudsin ära lugeda kolm. Kuna pärast tasuta perioodi ma maksma hakata ei tahtnud, siis otsustasin sammud seada raamatukokku ja nii mu raamatuhullus edasi läks. Õhtul, kui lapsed magama läksid, võtsin raamatu kätte ja teinekord, kui väga põnev koht oli, siis ei pannud seda enne käest, kui umbes öösel kell kolm, kui mõistus hakkas ütlema, et vast ikka aitab küll nüüd. Igatahes lugesin ma ühe kuu ja paari päevaga ära seitse raamatut, mis olid 300-600 lk paksud. Kõik olid armastusromaanid. Neid on nagu tore lugeda - on rõõmu, pisaraid, põnevust ja alati on ikkagi õnnelik lõpp. Ja noh, ega ma nüüd ka pole peatunud, otsin põnevaid soovitusi ja loen mutkui uusi raamatuid, sest mulle on uuesti selgeks saanud, kui väga ma olen alati lugemist nautinud. Kooli ajal, kui teised püüdsid kohustuslikust kirjandusest viilida ja saada läbi mingite raamatukokkuvõtete lugemisega, siis mina lugesin alati raamatud läbi. Igatahes jah, eelistan ma praegu lugemist paljudele muudele tegemistele. Ja nagu Tätte ühes oma intervjuus ilusti ütles, siis raamatut lugedes läheb kujutlusvõime tööle ja mõistus hakkab looma pilti sinu peas aga telekat vaadates on see kõik ette söödetud ja aju ei tööta.
Mul tegelikult on küll draftis paar postitust, mida ma vahepeal olen kirjutanud aga viimane lihv on veel andmata ja seal nad praegu kössitavadki. Igatahes, kui keegi siia blogisse veel uusi postitusi otsima tuleb, siis nüüd tuleb üks. Panen kirja hoopis mõned Liisu killud. Ta on nii tark ja vaimukas, viimast tihti enese teadmata ja kuigi tahaks kõiki ilusaid ja naljakaid hetki mäletada, siis pika peale mälupildid ikkagi tuhmuvad.
Igatahes on mul paar sõrannat hetkel lapseootel ja Liisuga tuli jutuks nende suured kõhud ja, et seal on titad sees. Liisu siis innukalt seletas mulle, et varsti sünnib tädil kõhust tita ära. Mina rääksin, et jah ja siis on tädil pisikene armas tita. Liisu vastas selle peale, et võtame siis selle tita endale ja anname Saara ära tädile. Ma küsisin, et kas ta siis Saarat ei taha enam. Liisu vastas, et ei taha jah. Ma siis rääkisin, et pisikesed titad on armsad küll aga ei oska rääkida ja liikuda ja nutavad päris palju ja nendega ei saa mängida nii nagu Saaraga. Selle peale ta jäi korraks mõttesse ja arvas, et jah, ei ole vist ikka vaja Saarat ära vahetada.
Need hommikud, kui kuskile minema ei pea, magab Liisu nii kaua kui tahab või kuni Saara ta äratab ja üldiselt ta üleliia kaua ei magagi. Lasteaia hommikutel pean teda alati äratama minema. Toon ta tavaliselt voodist diivanile multikate saatel vaikselt virguma. Liisu on loonud endale seose, et kui ta äratatakse üles, siis on kuskile minek ja siis ta vahel diivanil lebades küsib mu käest "Kuhu ma täna lähen?" ja siis ma vastan talle innukalt, et täna ta saab lasteaeda mängima minna ja siis ta ütleb "jah". Mõnikord küsib Liisu aga hoopis, et "Kuhu ma täna ei lähe?". Ma vastan ikka, et täna lähed lasteaeda mängima ja siis ta vastab hoopis, et ei, ta ei taha minna. Siis ta vajab natuke veenmist, aga üldiselt rohkem vastu ei hakka. Ühesõnaga, kui ta küsib, et kuhu ma täna lähen, siis see tähendab, et ta tahab lasteaeda minna ja kui ta küsib, et kuhu ma täna ei lähe, siis on teada, et ta nii väga ei ole lasteaeda minemisest vaimustuses.
Lapsed on ikka targad...

XOXX

Kuidas minu mees on... minu mees...

Kuna lapsed on nohused, siis Liisu eelmine nädal lasteaias ei käinud. Sellel nädalal on olukord parem aga nohu päris ära läinud ei ole. Mõtlesin, et kui närvid enam vastu ei pea, siis nädala lõpus panen päevaks või paariks lasteaeda aga üldiselt oli plaan laps kodus hoida. Seega palusin pühapäeva õhtul, et järgmisel hommikul Rattahull lasteaeda helistaks ja ütleks, et Liisu veel mõned päevad kindlasti ei tule.
Esmaspäeva õhtul küsisin Rattahullult, et kas ta lasteaeda helistas.
R: Jah. Õpetaja ütles, et neljapäeval on pildistamine.
M: Ja mis sa talle ütlesid selle peale?
R: Et me katsume siis Liisu selleks päevaks elule turgutada.
M: Nii täpselt ütlesidki talle?
R: Jah.
M endast väljas ja ärritunult: Miks sa talle nii ütlesid?!!! See kõlab, nagu meil oleks laps surmasuus ja siis neljapäeval viime mingi täiesti haige lapse a la tilgutite otsas lasteaeda!!!!!

Nagu päriselt ütleski õpetajale niimoodi! Mina lootsin, et ta vastas, et ahah, et Liisul pole väga hullu enam midagi ja, et siis neljapäeval ilmselt tuleb lasteaeda. Aga ei, see oleks liiga tavaline olnud. Rattahull ütles, et õpetaja oli selle peale naerma hakanud ja et juu siis ta sai naljast aru. Aga ikkagi! Mulle on ammu mõned Rattahullu naljad veidrad tundunud ja vahel ta räägib imelikult. Ma alati narrin teda, et jälle mingi põhja-eesti värk. Aga noh, selline ta mul on... Wouldn't change for anything :)

XOXX

Pildipost... (jälle)

Kirjutama ma eriti agar ei ole olnud. Pilte ka tegelikult eriti tihti ei tee aga vahest ikka klõpsin telefoniga. Nii, et otsustasin siia portsi pilte lajatada talvest ja muust.

Esimene kord juuksuris




Täitsa ise tegi




Lihtsalt nii kaval nägu






Ükskord käisime ilma lasteta väljasõidul



Liisu joonistus emmes ja issist




Esimene suusatamine

Siis, kui me kõik haiged olime


Esimene rongisõit


Liisu tegi muffineid ja jagas Saarale ka

Nõod



Liisu loeb õele (kes juba ammu magab) unejuttu

Ronis ise nii kõrgele

Leia kümme erinevust


Plastiliinist ei saa kunagi küll
XOXX

Kuidas me Elistveres käisime...

Suurel Reedel ei olnud meil mingit plaani kuskile külla minna, sest mune reedel veel ei värvita ja mis sa siis niisama lähed. Ja üldse on siis nagu "vaikne aeg". Kuna Rattahullul oli töö, kooli ja muu töö kõrvalt üks väheseid vabu päevi, otsustasime ühe väljasõidu teha. Kaalusime Tartumaa Tervisespordikeskust Elvas, et seal jalutada ja olen kuulnud, et seal pidi lastele ka mingi mänguplats olema. Samas mõtlesime, et jaheda ilmaga ei naudi sellist niisama matkamist ei meie ega lapsed ilmselt. Kaalusime veel mõnda siseruumi atraktsiooni ka, kuid lapsed on meil nohused (jälle!) ja seega ei tahtnud teisi nakatama minna. Ja siis turgatas meile pähe Elistvere loomapark. Värske õhk, mitte väga kaugel ning loomad! 
Käisin viimati seal vist ülikooli ajal, kuid väga palju muutunud ei olnud. Nägime oravakesi, karu, kitsesid, põtru, ilvest, rebast, piisoneid ja närilisi. Metsjänes, mäger ja mõned loomad olid kuskil puuris peidus. Metssigade puur oli sigade katku tõttu tühi. Ka näiteks rebane ja ilves peitsid ennast nii hästi, et meie Rattahulluga küll nägime neid, kuid lapsed küll mitte. Nende lemmikuks sai näriliste maja, sest seal olid ilusti kõik hiired, rotid, merisead, deegud ja tšintsiljad silmade kõrgusel klaasi taga. Lisaks jooksid nad mööda puuri ringi, vedasid toitu ringi ja jooksid jooksuratta peal. Näriliste majas lapsed lausa kilkasid. 


Aga koju tulles ja veel mitu päev hiljemgi ei rääkinud Liisu suurest karust või hiigelsuurtest piisonitest või sarvedega kitsedest ega ka närilistest vaid hoopis surnud linnust. Karu puuri juures olid maas ühed linnutiivad, keha me ei näinud. Liisu tahtis väga teada, mis need on. Seletasin siis, et lind on maha kukkunud ja surma saanud. Ja nii ta räägib siiani vahepeal kuidas lind oli surma saanud.
Jäime väljasõiduga väga rahule ja soojade ilmadega võiks ühe käigu sinna veel teha ja ka piknikukorvi kaasa võtta, sest seal olid väga mõnusad lauad pikniku pidamiseks.



XOXX

Üks aasta ja peaaegu viis kuud...

Saara on praegu umbes täpselt sama vana, kui oli Liisu siis, kui Saara sündis - 1 aasta, 4 kuud, 3 nädalat ja päev-paar peale. Ja nii naljakas on mõelda, et mul oli juba nii pisikese tita kõrvalt uus tita. Pitlide pealt tundub ka Liisu siis veel nii titakas. Ma hetkel oma dropboxile ligi ei pääse ja pildikaustad on vanas arvutis ning google photodes ka nii vanu pilte ei ole, seega panen siis ühe pildi, mis siin blogis juba olnud on.
Samas tundus mulle Liisu ikkagi siis juba üsna suur ja asjalik. Sõnu kasutas ta ka natuke rohkem, kui Saara praegu, nii et võib-olla sellepärast ka. Ja öeldakse ka, et kui perre sünnib uus laps, siis esimene laps peab suureks kasvama ära või, et siis esimene tundub juba nii suur laps.
Saara tundub mulle praegu ikkagi pisike veel. Eks ta meie pesamuna ka ole. Tegelikkuses on ta ka juba suur ja tubli. Sööb ise lusikaga sööki ja üldjuhul teda söötma ei pea, on loobunud igasugusest pudelipiimast, magab terved ööd õega ühes toas, saab ilusti aru käskudest ja keeldudest ja üldse kõigest jutust ja oma 5-6 sõna kasutab ise ka. Aga ikkagi, praegu ei kujutaks hästi ette, et mul näiteks praegu veel üks beebi oleks. Ilmselt kui oleks, siis see tunduks jällegi täiesti okei. Igal juhul olen ma üli õnnelik, et need kaks printsessi mul olemas on ja raske on kirjeldada seda õnnetunnet, kui pühapäeva hommikul äsja ärganuna kõik neljakesi voodis kaisus vedeleme.
Ja lõppu mõned hiljutised klõpsud telefonist Saarast ja Liisust.










XOXX