Páginas

Kuidas me Saara esimest sünnat tähistasime...

Mind vist ei saa enam blogijaks nimetada, sest postituste vahed on veninud nii hirmus pikaks. Saara esimene sünnipäev oli juba pea kolm nädalat tagasi ja alles nüüd saan mahti midagi kirja panna.
Olin juba vist umbes kaks kuud varem valmis vaadanud, et mis kuupäeval Saara sünnat pidada ja asukohana oli plaanis sama mängutuba, kus Liisu esimest sünnipäeva pidasime. Mõtlesin, et ah mis ma nii vara hakkan mängutuba broneerima, et mõistlik oleks vast kuu aega varem. Vahepeal kadus kuidagi aeg käest ja kui ma lõpuks kolm nädalat enne pidu soovisin mängutuba broneerida, selgus, et minu soovitud aeg, päev ja nädalavahetus on tervenisti juba ära broneeritud. Pfff, võttis vanduma küll, et poleks see kaks kuud varem midagi nii vara olnud. Korraga olin nõutu. Oleme mõnel sünnipäeval käinud mängutoas, kuid kas ei sobinud asukoht või oli mingi muu viga. Lõpuks meenus sõbranna kiidetud mängutuba ja tegin ruttu kõne. Minu soovitud laupäevasel päeval olid jälle kõik ajad täis. Järgmisel päeval olid vabad ajad kell 10 ja 18. Kumbki aeg ei olnud nagu ideaalne. Samas ei julgenud enam kaua mõelda ka ja lambist mingit mängutuba hakata otsima ei tahtnud või nädal aega hiljem ka ei soovinud lapse sünnipäeva pidada, seega broneerisin ühe pühapäevase aja ära. Siis sai õnneks ka kutsed laiali saata.
Kuna ma mingi eriline kokk ei ole ja rahvast oli kutsutud 40 inimese kanti, siis sai söögid tellitud jällegi vanast heast Selveri Köögist. Varsti vist inimesed juba eeldavad mulle külla tulles, et nagunii jälle Selveri Köök. Väiksemale seltskonnale ja oma kodus oskan ma ikka ise ka midagi lauale teha aga ega must suuremat asja ei ole jah. Tordi ja võileivatordi tellisin Assor Kondiitrilt, kellelt olen mitu korda varem ka soovinud tellida, aga kunagi pole ajad klappinud. Seekord läks sellega ka hästi ja saime imemaitsva tuunikala võilevatordi ja ilusa martsipanitordi. Vahepeal mõtlesin veel pulgakooke ja igasugu huvitavaid asju lauale veel orgunnida aga mees tõi mind ikka maa peale, et kas on mõtet. Hea oli, sest sööki tellisin ma jälle liiga palju. Aga parem rohkem kui vähem.


Mängutuba "Mäng ja Rõõm" oli väga armas. Selline hubane ja hästi sisustatud. Mis eriti meeldis oli see, et ruum oli ka sünnipäevalikult kaunistatud: lipukesed, õhupallid jms. Mängutuba oli küll väiksem, kui see, kus Liisu pidu pidasime aga kuidagi mõnusam. Siiski peab ütlema, et kohale tuli meil rahvast 20 täiskasvanut + 13 eri vanuses last, kuid üks perekond, paar-kolm sõpra ja mõnel mees ei saanud tulla ning kui nad oleks tulnud, siis oleks vist tundnud juba veidi väike see ruum. Nii, et väga suure peo jaoks see mõeldud pole. Hea meel oli selle üle, et lastel seal tegevust jagus ja nii palju kui ma nägin, siis kõik lapsed toimetasid, mängisid poodi ja juuksurit, hüppasid batuudil, vaatasid kino, lükkasid kärusid ringi või tegid autorajal sõitu. Viimane oligi vist kõige populaarsem atraktsioon ja seal sõitsid küll kõik lapsed, alates 1-aastasest Saarast kuni 9-aasstase vennatütreni. Kiidan ka väga mängutoa pidajate suhtlust ja klienditeenindust. Väga abivalmid ja toredad inimesed ja jäi väga meeldiv mulje.

Ise tundsin end seekord väga hästi. Tavaliselt on mul kuidagi üsna stress peal, et kas kõik asjad said kaasa, kas kõik on laual, kas midagi on otsas, kes sellele rahvale kõik kohvi teeb, kas kõik saavad ikka süüa kätte jne. Seekord nagu kõik sujus. Hommikul läks küll jälle tiba kiireks aga sain ilusti ettevalmistusi teha, rahvas saabus järjest ja kuidagi sujus kõik. Kui kolm tundi mängutoa aega hakkas täis tiksuma, siis vaatasin, et rahvas eriti laiali ei lähe. Aga kehtis jälle see reegel, et kui üks läks ära, siis hakkasid teised ka vaikselt ära minema ja kedagi ära ajada polnud vaja. Ühesõnaga, kõik sujus väga hästi ja pidu oli vähemalt minu meelest väga mõnus.

Kingitusi sai Saara igasuguseid. Puslesid, motoorikamänguasju, raamatuid, niisama häält tegevaid mänguasju, must have Fischer-Price Laulukoera, pealeistutava auto, villakombe, ilusaid riideid, kinkekaarte ja ilmselt oli veel midagi, mis ei meenu. Osad pain kappi ära, et oleks pikemalt rõõmu ja enamiku proovis kohe Liisu järgi. See Laulukoer on küll Liisule lemmik, ta ikka käib ja kallistab seda ja kasutab seda oma "titana" ja teeb sellele musi või kalli, kui see käseb. Me ikka tuletame talle meelde, et need on Saarale kingitud asjad, et tal liialt suur omanditunne ei tekiks. Saarale meeldis ka Laulukoer, sest see on pehme ja mõnus ja sellel on punane vilkuv süda. Pealeistutav auto on ka igapäevaselt tal kasutuses ja raamatuid meeldib talle alati sirvida ja sealt koeri ja kiisusid näidata. Nii, et rõõmu kui palju.

Ja muidugi on meil suur rõõm, et meie pisike beebike juba nii suur ja tubli on. Kuidas meil see aasta möödus kahe pisikesega, püüan ma varsti kirja panna, sest väljakutseid jagus... aga ka rõõmu ja lusti ja härdust.


XOXX

P.S. Ma ei ole piltidel olijatelt luba küsinud siia riputamise osas ja loodan, et keegi ei pahanda. Aga kui keegi ei soovi ennast siin näha, siis andke teada. Igaks juhuks ei pannud ülesse kõiki imearmsaid pilte lastest toimetamas, kuigi neid vahvaid pilte oli palju.

Kuidas Saara beebikoolis käis...

Kes mäletab, siis umbes aasta tagasi kirjutasin ma Liisu beebikoolis käimisest ja nii mina kui ka Liisu nautisime seda väga. Saara sündides jäi Liisu beebikoolis käimine katki, kuid ma avaldasin lootust, et ehk meil tekib veel võimalust minna. Vahepeal oli mõtteid, et kui Vanaemal on vaba päev, siis ta tuleb Saarat vaatama ja me Liisuga saame minna aga ei trehvanud kuidagi nii, kui mõte tuli. Siis tuli suvi ja beebikooli ei olnud, sügisel läks Liisu aga lasteaeda. Siis tekkis soov hakata Saaraga beebikoolis käima. Põhiliseks takistuseks olid mingid veidrad pisikesed nohud ja ei julgenud seltskonda minna, kartuses, et äkki läheb hullemaks. Siis hakkas lähenema Saara sünnipäev ja enne seda ei tahtnud ma ka kuskile sellisesse kohta temaga minna, et ta sünnipäevaks kindlasti haigeks ei jääks.
Sünnipäev sai nädalavahetusel peetud ja lapsed on ka terved. Täna oli Liisul lasteaiast puhkepäev. Juba eile mõtlesin, et mida lastega täna ette võtta, et neil hommikut sisustada, sest Saaral on ühele unele üleminek ja see tähendab, et ta läheb hiljem lõunaunne, kuid niisama toas olles või õues kärutades kipub talle liiga vara uni peale. Seega on tegevust vaja. Kolmapäeviti on beebikooli päev. Tahtsin küll esimene kord minna ainult Saaraga, et näha, kuidas temaga seal on, sest teatavasti läks Liisu esimene kord üle kivide ja kändude. Siis aga mõtlesin, et ah, pakin lapsed kaasa ja lähen, saab mis saab. Liisu on juba suurem ja asjalikum ja kui asi tõesti hull on, siis tulen sealt kaks karjuvat last kaenlas ära.


Hommikul paistis kõik graafikus olevat, kuid Liisu veiderdas söömisega ja pärast ka riietumisega, kuigi ise rääkis mutkui beebikool ja beebikool. Lõpuks läks ikkagi nii kiireks aga kohale me saime ja õigeks ajaks. Hea algus oli juba see, et kohale jõudes tahtis Liisu juba platsile joosta ja see innustas teda ise riidest lahti võtma, mis tegi minul Saaraga toimetamise lihtsamaks. Saara vaatas esialgu niisama ringi. Beebikooli ringis läks Liisu pallimerre ära, kuid kui ta nägi, kuidas kõikidel mõnusasti varbamammusid üle loetakse, tuli ta ja puges minu sülle ja nii ma siis lugesin ühe käega Saara varbamammusid ja teise käega Liisu omi. Vahepeal läks hoopis Saara natuke ringi tatsama ja siis jälle Liisu nii, et sain kummagagi vaheldumisi salmikesi laulda, käsi plaksutada, pallikesi veeretada jne. Vahepeal tantsisin ka kaks last käe otsas ja kohati sai üldse Liisu täitsa ise kaasatantsimisega hakkama. Lõpus on alati teater. Selline lihtne ja lühike, et mõmmi läheb autoga sõitma ja kutsub järjest sõpru kaasa või jänes ei jõua üksi porgandit peenrast välja sikutada ja kutsub järjest orava ja hiire jne appi. Sellel ajal paterdas Saara ringi aga Liisu jaoks tundus teater just väga huvitav olevat. Ta oskas seal nimetada loomakesi ja loendada porgandeid ja talle tõesti näis meeldivat. Ja oligi juhendajaga osa läbi.



Edasi võisid kõik mängida nii palju, kui süda lustis. Saara lükkas autosid, tegi hobustega kõppadi-kõppadi, tegi teiste titadega teepidu, ronis ja päterdas niisama ringi. Liisu sai turnida ronimisdzunglis, kuhu me Saaraga ka läksime. Aasta tagasi Liisuga ei saanud ma seal oma rasedakõhuga ronida. Pärast hüppasid nad koos batuudil ja lasid liugu. Vahepeal toimetas Liisu üksi ringi, kui Saara kuskil mujal midagi tahtis teha. Vahepeal andsin Saarale süüa ja vahetasin mähkmeid ja Liisu käis ilusti pissil. Ja kuigi juba järgmine beebiring tuli peale, kust me ka oleks võinud osa võtta ja natuke võtsimegi, siis soostus Liisu ikkagi ilusti riidesse panema ja koju tulema.

Juhhuuu! Keegi ei kisanud, karjunud, visanud end vibusse, kiskunud kellegi asju või jooksnud pea laiali otsas. Ei mingit stressi. Saara on veidi noorem, kui Liisu beebikooli alustades ning on õe kõrval kasvanud ja ei tundnud vajadust teistelt asju ära kiskuda. Liisu aga on juba suurem ja arukam ja tema saab jutust, keeldudest ja käskudest ilusti aru. Täiesti winning! Mulle tundus, et me kõik kolm nautisime seda beebikooli ringi. Lähme kindlasti jälle, kas siis kahe või kolmekesti.
Koju sõites, sikutasin ühe käega koguaeg Saara jalga, et ta autos magama ei jääks. Koju jõudes panin ta voodisse, kus ta veel paar protestijorinat tegi ja siis uinus. Liisu veel sõi natuke aga oli näha, et tema võiks ka magama ära minna. Liisu läks voodisse, jutustas natuke ja viie minuti pärast juba magas. Mis tähendas, et lapsed magasid korraga! Kuna Saara uned olid muidu viimasel ajal nihkunud, siis neil lõunauni enam väga hästi ei klappinud ja kattusid vaid osaliselt. Täna läks Saara hiljem magama ja Liisu varem, kui tavaliselt ja voilaaa! peale mõnusat beebiringi, sain mina rahus ja vaikuses jalad diivanile visata ja lõunakohvi juua. Õhtul käisime veel terve perega raekojaplatsil kerkivat jõululinna ja suurt kuuske vaatamas ja üldse oli tänane päev kuidagi nii positiivselt laetud. Elu on ikka lill...


XOXX

Kuidas ma vahepeal raamatuid loen...

Tõmmake rist seinale, sest täna ma ei räägigi lastest! Räägin hoopis sellest, kuidas ma viimase kahe nädalaga lugesin läbi neli väga head ja täiesti erinevat raamatut.
Nimelt pakkus Elisa mulle oma kliendina proovida Elisa Raamatu teenust 14 päeva tasuta. Muidu on kuutasu 8.99, kuid või lugeda nii palju raamatuid kui jaksu on. Võtsin pakkumise vastu, sest mulle meeldib raamatuid lugeda, kuid aega on selleks vähe. Laste ja pereelu kõrvalt tundub alati, et mul on miljon-biljon asja teha ja raamatu lugemine on nagu liiga isekalt kasutatud aeg. Olin juba varem ükskord uurinud võimalust ka audioraamatuid kuulata, kuid siis kohe nagu sobivat teenusepakkujat ei leidnud ja nii ta jäi. Õnneks on Elisa äpil olemas ette lugemise funktsioon. Selle plussiks on muidugi see, et saad raamatut kuulata näiteks titaga kärutades või kodus süüa tehes (nagu mina), saad valida kas loeb ette mees või naine ning kui kiiresti ta seda teeb. Miinuseks oli see, et tegemist oli robotiga, mitte sisse loetud audioraamatuga, seega inglisekeelsed nimed loeti nii, nagu need olid kirjutatud, kui tekstis olid sulud, siis oli raske aru saada, et mis see siis sulgudes oli, "T-särk" loeti kui "teisipäev särk" ja oli veel sõnu, mis naljakalt või kummaliselt kõlasid. Üldiselt see aga sisust aru saamist ikkagi ei seganud ja nautisin seda ettelugemise varianti. Koos kuulamisega ja õhtuste lugemistega (mis teinekord lõppesid kell 1-2 öösel, sest raamat oli nii põnev, et ei saanud seda käest panna), lugesin korraliku paksusega raamatud läbi umbes 2-3 päevaga. Ma ei ole küll eriline raamatu arvustaja aga tuli tahtmine paar sõna öelda.

Lappasin äpis raamatuid läbi ja kuna mul ühtegi raamatusoovitust meelde ei tulnud, siis jäi silma Stig Rästa "Minu Kennedy". Meenus, kuidas ta oli Ringvaates käinud rääkimas oma raamatust ja sellest, kuidas ta põeb mingit haruldast haigust ning otsustasin lugema hakata. Lugesin raamatu läbi kahe päevaga ja ka sisult jagunes ta minu jaoks kaheks osaks. Esimeses osas kirjutab Stig oma lapsepõlvest. Sellest, millistes oludes ta Lasnamäel üles kasvas, milline oli tema perekond, millised olid Lasnamäe elanikud, huvitavatest juhutmistest ning kuidas see kõik teda mõjutanud on. Need lapsepõlve juhtumised Lasnamäel olid väga huvitavad lugeda ja tõid tihti muige näole. Näiteks rääkis ta sellest, kuidas ta muusikakoolis käies unustas oma saksofoni bussi, kuidas koolis tema peksa ei saanud, sest tal oli vanem vend, kuidas ta lapsena "äritses" valuutaga, kuidas Kotka poe ees üks mees ära tapeti ning trepikodades purjus mehed kaklesid ning milliseid skeeme kasutades sai teismelisena koos sõpradega Laululaval üritustele tasuta sisse. Palju rääkis ta ka sellest, kuidas ta teismelisena töötas Rock Hoteli transamehena, tassis nende esinemistel pille ja juhtmeid ning muidugi ei puudunud ka mitmed huvitavad seigad nende ürituste juurest. 
Raamatu teine pool räägib samaaegselt tema alkoholi ja narkootikumide tarbimisest, muusikukarjääri edenemisest, tema kolmest depressiooni perioodist, mis langesid kokku ka Eesti Laulu konkurssiga ning palverännakust Hispaanias, miks ta sinna läks, keda ta seal kohtas ning mida ta seal leidis. Näiteks oli huvitav lugeda, kuidas "I Wanna Meet Bob Dylan"'i ajal kannatas ta suurte ärevus- ja paanikahoogude all või mis toimus Viinis Eurovisoonil tema silmade läbi. Palverännak ja selle juurde kuulunud tegelased ja kohakirjeldused meeldisid mulle väga. Lõpp võttis minu meelest hästi kokku selle, mis arusaamisele ta peale palverännakut jõudis. Kokkuvõttes, mõnus lugemine.

Järgmisena jäi mulle raamatute valikust silma Paula Hawkins "Tüdruk Rongis". Selle põhjal vändatud film jooksis hiljuti kinodes, kuid seda ma vaatama ei jõudnud. Rattahullule pealkirja mainides, ütles ta, et kuulis Vikerraadios (või Kukus?) selle raamatu kohta väga head arvustust. Kuna tegemist on ka bestselleriga, siis eeldasin, et see ei saa halb olla. Ja ei olnudki! Raamat oli ülimalt põnev ja seda kuni lõpuni. Raamatu peategelaseks on Rachel, kes sõidab iga päev rongiga tööle ja koju ning aknast välja vaadates näeb ta iga päev neid samu majasid ja inimesi. Seetõttu talle tundub, et ta juba tunneb neid, kuid ühtlasi paneb ka enda fantaasiat juurde ning tema lemmikuteks saab üks abielupaar, kes näib absoluutselt ideaalse ja õnnelikuna. Seal on veel mitmeid põhjuseid, miks ta neid maju jälgib ja mis teda seal elavate inimestega seob, kuid lugu hakkab keerlema hoopis selle ümber, et üks nende majade elanik jääb kadunuks. Kus ta on, kas ta on elus või kes ta tappis, ei tea keegi ning on ka variant, et kadumisega on seotud peategelane ise, sest alkoholi liigse tarvitamise tõttu ei mäleta tüdruk sellest õhtust midagi ning on järgmisel hommikul ka ise päris halvas seisus. Loo arenedes ilmneb tegelaste tausta kohta palju ootamatut ning nagu arvata võib, on kauni fassaadi taga paljugi peidus. Lugu laheneb tõesti alles lõpus ning põnevus püsib koguaeg üleval, mistõttu oli see jälle selline raamat, mida ma ei saanud käest panna. Eriti meeldiski mulle tegelaste lahtihargnevad minevikud ja elud, nende probleemide tagamaad ning lahendused. Ma ei ole kunagi olnud kriminullide lugeja ja see ei ole ka ilmselt tüüpiline krimiromaan vaid pigem midagi mystery ja thrilleri moodi. Tahtsin kohe ka filmi ära vaadata, kuid kõik variandid, mis ma netist leidsin, olid kehvad camrecordid nii, et tuleb veel oodata. Treilereid vaadates aga ei tundunud film nii hea, kui raamat ise. Raamatut soovitan küll väga, äärmiselt põnev lugemine.
Järgmisena otsustasin valida mõne armastusromaani, sest ma ei tea, võib-olla olen sisimas tohutu romantik aga need on mulle alati meeldinud. Naiste värk ilmselt. Tutvustuse poolest jäi silma J. A. Redmerski "Igaviku Äärel", mis on New York Timesi menuk ja ilutses ka Elisa Raamatu äpi enda topis. Taaskord ei pidanud ma pettuma. Alguses sain seda väga hakitult lugeda ja kuidagi ei hakanud jutt jooksma minu jaoks, kuid kui mängu ilmus "saatuslik mees", siis lugesin jälle sellise isuga, et unetunde jäi väheseks. Peategelasteks on 20-aastane neiu, kes ei taha elada tavalist, ette kirjutatud elu ning 25-aastane noormees, kelle isa on suremas. Nende teed ristuvad ning sellest kujuneb mõlema jaoks seiklus, mida nad on otsinud ning vajanud. Muidugi hoidis pinget üleval see, et no millal see kassi-hiire mäng jõuab sinna punkti, kus nad oma probleemidest üle saavad, ilmselgele tõmbele järele annavad ja tunnistavad oma tundeid üksteisele. Olgu öeldud, et paar stseeni olid ka sellised Fifty Shades of Gray laadsed, ehk siis veidi detailsemate kirjeldustega, kuid ei midagi labast. Ja lõpuks, kui kõik näib selge ja järgi jääks vaid happily ever after, ilmub loosse ootamatu pööre, mis paiskab kõik segamini. Ja mis siis saab? Tuleb kõigil endal lugeda. Võib vist öelda, et raamat on täielik naistekas. Ilus lugu, mis sai minu suureks lemmikuks nii, et soovitan!
Äpi tasuta perioodi lõpuni oli veel jäänud kaks päeva ja kahtlesin, kas üldse alustada enam mingit raamatut või mitte. Otsustasin ikkagi prooviperioodist viimast võtta ja käruringid tundusid niisama nagunii igavad. Ühtegi raamatut mul otseselt must read nimekirjas ei olnud, seega võtsin äpi topist esimesel kohal ilutseva raamatu, milleks oli noore kirjaniku Louise O'Neill "Sai Mis Tahtis". Loo keskmes on 18-aastane Emma, kes on linna kõige ilusam tüdruk ning kooli populaarsuse edetabeli tipus. Enesekindlusest neiul puudust ei ole, ta naudib tähelepanu ning ei karda väljakutsuvalt riietuda. Talle meeldib saada oma tahtmist ja poisse vallutada ning sealjuures ei otsi ta enamasti pikaaegset suhet, vaid pigem ühe öö triumfi. Ühel järjekordsel peol otsustab ta proovida ka midagi alkoholist kangemat, mille tagajärjel kaob tema kaine mõistus ning teadvus.  Ta ärkab ilma ühegi mälupildita järgmisel pärastlõunal, keha täis vigastusi. Tänu Facebooki postitatud piltidele ilmneb, et neli kutti kasutasid teda väga kurjasti ära ning lisaks tegid temast väga paljastavaid pilte, mis said tervele ilmale Facebookis nähtavaks. Selle tulemusena muutub tema elu radikaalselt. Muutub inimeste suhtumine nii temasse, kui tema pereliikmetesse, ükskõik kas need inimesed tunnevad tüdrukule kaasa või arvavad, et ta oli selle ära teeninud. Ükski meestest ennast kuriteos süüdi ei tunnista ja väidavad, et kõik olid kõigega nõus. Kuna pildid tüdrukust olid ka internetis, saab lugu üleriigilist kajastust ja Emmale saabub sadade kaupa kirju, millest pooled tunnevad talle kaasa ja pooled sõimavad teda inetute nimedega ja väidavad, et ta oli kõiges ise süüdi. Järgneb enesesüüdistamine, mis viib depressioonini, halvenevad suhted perekonnas ja järgnevad enesetapukatsed. Kurb oli lugeda, mida sellise teo ohvriks langenud tüdruk mõtleb ja kuidas selle tagajärjel kõik ainult allamäge läheb. Mitmetel kordadel tuli tahtmine seda tüdrukut raputada ja öelda, et see ei olnud tema süü ja kuidas ta saab üldse nii mõelda. Lisaks tuli pidevalt tahtmine raputada ka selle tüdruku vanemaid, kes ei suutnud absoluutselt olukorraga toime tulla, ega aru saada, mida nende tütar tegelikult vajab. Raamatu lõpp jäi minu jaoks poolikuks või lõpetamata. Kokkuvõttes raske ja kurb lugu, kuid pani mind väga palju mõtlema. Raamatu headust saabki hinnata ilmselt selle järgi, kas see sind kuidagi liigutab või paneb mõtlema. Selle kriteeriumi kohaselt oli tegemist jällegi väga hea raamatuga, mida julgen soovitada. Kindlasti midagi teistsugust.
Jäin nende nelja raamatuga väga rahule ja iga lugu tekitas minus emotsioone ning peale viimase lehekülje lugemist tuletasid raamatud end veel korduvalt meelde ja panid mõtlema. Ma ei tea, kui osav arvustaja ma olen või kas suutsin mingisugust huvi kelleski tekitada, kuid nagu öeldud, siis tekitasid need raamatud minus tahtmise oma arvamus öelda. Kui keegi saab nendest raamatutest lugemiselamuse, siis on mul ainult hea meel.
Elisa Raamatu teenus oli mugav ja hea kasutada ning kindlasti sobilik neile, kes loevad palju või veedavad palju aega, bussis autos või ka jalutades. Mina hetkel teenuse kasutamist ei jätkanud, kuna selline neli-raamatut-kahe-nädalaga ei saa minu puhul tänu lastele tavapärane olla ning eelistaksin maksta konkreetselt loetava raamatu eest, mitte tasuda kuutasu, kui ma võib-olla ei jõua läbi lugeda ühtegi raamatut või heal juhul vaid ühe. Kuid, kes teab, lapsed kasvavad suuremaks ja ei ole välistatud, et saan rohkem aega kasutada lugemisele ning liitun teenusega uuesti. Tasuta prooviperioodi soovitan küll kõigil proovida, selleks ei pea olema isegi Elisa klient. Ning mina isiklikult väga nautisin vahelduseks raamatute lugemist.

XOXX

Kuidas me ise seebikat teeme...

Meil on diivanil katteks selline suur pleedi moodi tekk. Või noh, enamuse ajast teda seal ei ole, sest lapsed kisuvad seda koguaeg ja istudes ja niheledes vajub ta ka koguaeg kuskile ära.
Ühel õhtul, kui lapsed olid jälle sajandat korda diivanikatte maha kiskunud, võtsin selle nördinult üles ja tõmbasin endale pähe, nagu suure pearäti või loori nii, et see langes mu seljalt ja külgedelt alla. Mõlemad lapsed jäid mind suurte silmadega vaatama. Ja siis ütles Liisu: "Sajandi aamastus" ja hele naer. Liisu on ilmselgelt Vanaema juures liiga palju Sajandi Armastust näinud. Ja noh, ei saa salata, ka ise veedan laupäeva õhtu teleka ees, sest kohati on see täitsa põnev. Aga mis põhiline, nalja peab saama!


XOXX

Kuidas Liisu käis Marti jooksmas...

See juhtus juba nädal tagasi, kui käisime lastega väljas. Hommikul oli Liisu joonistamisega veidi hoogu sattunud ja sirgeldas oma põsed pastakaga ära. Kuna õue minekuga läks kiireks, siis jäid põsed puhastamata. Mis sest ikka, lapsed on lapsed. Peale mängukal käimist hüppasime ka Saialille pagarist läbi, et nädalavahetusel veidi maiustada. Käime seal tihti (ilmselt liigagi tihti) ja müüjatädi juba tunneb meid hästi ning on alati lahke ja sõbralik.
Sisse astudes hakkas Liisu müüjatädile jutustama õhupallist, mis tal ära lendas (see oli juba suvel) aga müüjatädi imestas ikkagi ja ütles midagi lohutavat Liisule.
Siis küsis müüjatädi lõbusasti Liisult: "Aga miks sul põsed on ära joonistatud, Mardipäev veel alles tuleb?"
Ütlesin, et Liisu juba harjutab oma etteastet ja saime kõik mõnusasti naerda.

XOXX

A mida Saara teeb...?

Meie pisike Saarake on siin blogis nagu vaeslapse rollis - koguaeg ainult Liisu nii ja Liisu naa. Enda vabanduseks ütlen, et Liisuga lihtsalt ongi tegemist rohkem ja kuidagi on neid uusi seiku just temaga (ilmselt ka sellepärast, et mul pole enne kahe-aastast last olnud).

Aga, et nüüd veidikenegi ebavõrdsust püüda vähendada, siis räägin meie Saarast ka, kes tänaseks on juba 9-kuune 10-kuune 11-kuune (alustasin selle postituse kirjutamist kaks kuud tagasi, blogija või asi...). Saara on hästi tubli. Päriselt ka. Just selles mõttes, et ta on kannatlik laps ja saab väga hästi hakkama ise toimetamisega. Kui ta oleks jubedalt tähelepanu nõudev ja tahaks ainult mul süles olla ja nutaks, siis ma oleks vist ammu lolliks läinud. (See jutt oli kirjutatud kaks kuud tagasi ja tänaseks on tema tähelepanu vajadus kordades kasvanud). Vahepeal tilgubki süda verd, sest Saaraga olen ma nii vähe saanud olla omaette ja teha Miilu-Maalu-Miisut, rattasõitu, näidata et, näe, see on lamp ja kapp ja voodi, vaadata raamatuid ja näidata auasid ja kiisusid ja üldse lihtsalt olla tema päralt. Alati on ju Liisu ka, kes tuleb "Näita mulle ka! Mis see on! Mina ise!" ja siis läheb asjade kiskumiseks või siis seni läheb Liisu kraanikaussi mängima ja lödistab kõik põranda märjaks ja siis ma pean Miilu-Maalud pooleli jätma ja kasima hakkama ja Saarake siis vaatab jälle ise, mida põnevat teha oleks. Kuigi Liisu on vahelduva eduga tatine, siis on ta ikkagi saanud lasteaias ka omajagu käia nii, et need päevad on hoopis teistsugused õnneks. Siis ma olen küll ainult Saara päralt. Ja noh, veidike koristan ka.

Sellest hoolimata on Saara tublisti arenenud. Ootasin pikkisilmi, et millal ta roomama hakkab, et ta saaks ise ühest toast teise liikuda, sest muidu hakkas ta lihtsalt ulguma, kui ma jäin liiga pikaks ajaks tema vaateväljast välja. Liisu hakkas roomama viiendal kuul ja käputama kaheksandal. Saara tegi esimesed roomamised kuuendal kuul. Eriti agar ta selles ei olnud ja mõtlesin, et tal läheb käputamiseni ilmselt kaua aega. Paar päeva Saara tegi mingeid roomamise moodi asju ja siis hakkas käpuli ajama ja üsna kohe niimoodi tudisevalt ka edasi liikuma. Umbes nii oligi, et Saara kaks-kolm päeva roomas ja hakkas kohe käputama. Ja suht varsti juba väga usinalt nii, et roomamise jättis ta põhimõtteliselt vahele. Eks ta vaatas, et vaja ikka kiirelt emmel ja Liisul kannul püsida ja see kõhu peal vedamine võtab liiga kaua aega. Ühesõnaga läks siis elu palju lihtsamaks, sest ta sai minna sinna, kus ta tahtis ja lihtsalt mööda tube käimine ja ringi vaatamine oli tema jaoks juba piisavalt põnev. Kuna meie kodu on juba Liisu ajast suht baby proof, siis ei olnud ka eriti asjade kõrgemale paigutamist või muidu hirmu, et ta midagi lubamatut kätte saab. Jalanõude närimine oli vist ainuke probleem. Eriti meeldib Saarale Liisu järgi käia, sest tema käib alati ringi midagi põnevat käes või toimetab midagi huvitavat. Juba oskavad nad natuke koos ka millegi kallal toimetada. Viimane huvitav mäng on selline, et Liisu viskab palli ja siis mõlemad vudivad sellele järgi. Ja alati ei võidagi Liisu. Samas tihti lõppevad nende mängud ka kisklemisega või ei taha Liisu üldse, et Saara tema mängimist segama tuleks, aga eks see on loomulik. Igatahes natuke hakkab see koos mängimine neil juba looma ja igal juhul on Liisu Saarale suurepärane meelelahutus.
Käputamisest sai peagi enda püsti tõmbamine ja siis vaikselt toe najal kõndimine. Seda ta hakkas juba enne 9-kuuseks saamist tegema. Meil on beebide käimistugi, mida ta edukalt lükkas aga piisas ka täiesti diivanist, kapist, toolist, emme dressipükstest või muust käepärasest kinni hoidmisest. Järgmine saavutus oli diivani ja voodi peale ise ronimine. See on siiani üsna ohtlik, sest mingi aeg õppis ta ka voodilt õiget pidi ise alla tulemise, kuid ta siiski ei taju voodi äärt, ega ohtu sealt alla kukkuda nii, et nüüd on jälle rohkem vaja silma peal hoida.

Muudest pisikestest oskustest võib mainida, et Saara oskab näiteks näpuga näidata, lehvitada, pliiatsit mingit moodi käes hoida, lusikaga kausist söömist imiteerida.
Kõne areng on selline täiesti tavaline olnud. Esimene sõna oli "aitäh". Ma kahjuks ei mäletagi kuna see täpselt oli (musterema, I know) ja beebiraamatut ei viitsi ka praegu otsima minna aga paar kuud on ta küll juba aitähhitanud. Siis tuli "anna" ja "emme". Vahepeal tundus meile, et ta ütleb ka õekese nime "Lale" või"Ale" või kuidagi nii aga nüüd kuuleb seda väga harva. Sama asi ka "terega". Kui küsida Saara käest, et "Kus lamp on?" Siis ta vaatab lakke lambi poole, näitab näpuga ja teeb ise veel imestunud nägu ja häält "oooo".
Üldiselt on tal praegu selline emmesse-kiindunud periood. Vahel lähen korraks teise tuppa midagi viima/tooma ja nii kui silmapiirilt kaon, hakkab ta mulle halisedes järgi käputama. Kui ta näeb mind välisuksest lahkumas, siis on ka hädakisa lahti. Rattahull räägib, et kui ma kodust ära olen, siis ta ka mingi aeg hakkab mööda tube käima ja "emmetama". Ja vahel tuleb lihtsalt mu juurde, haarab püksisäärtest kinni, tuleb püsti ja vaatab mind anuva näoga ja haliseb, et ma ta sülle võtaks. Viimasel ajal olen täheldanud ka mõningast armukadedust. See, et Liisu vahepeal on Saara peale armukade, oli ette teada aga nüüd on mõnikord nii, et kui Liisu mulle sülle poeb, siis hakkab Saara undama ja Liisut togima ja ise sülle ronima. See emme süles koht on ikka kõige parem.
Söömisega on meil üldjuhul rist ja viletsus. Eriti hea isu tal pole ja mingi aeg läheb ikka vehkimiseks ja keerutamiseks ja toolil püsti ronimiseks ja laua peale ronimiseks. Veidi annab teda meelitada kamapallide, viinamarjade või beebiküpsistega. Seni kuni ta neid nosib, õnnestub mul kõrvalt lusikas suhu pista. Need tuubis püreed ka meeldisid talle vahepeal ja sõi hästi magusat püreed sealt aga mingi hetk ei sobinud enam need ka. Praegu on veel lisandunud see häda ka, et Liisu ja Saara söövad korraga ja siis Saara näeb Liisu sööki ja hakkab undama ja küünitama end selle poole ja siis seda sööki ei taha, mis ma talle sisse üritan sööta. Selline tunne, et varsti tahabki ta ainult meie sööki aga kõike päris veel ei või. Ka Liisu pole kõige suurema isuga ja hakkab vahepeal Saara järgi hoopis lollitama ja siis mul läheb närv eriti mustaks, sest ma üldse ei kannata mingit söögiga lollitamist ja toiduplekid heledal tapeedil ja põrandal eriti ei rõõmusta.

Siia otsa kohe ka potitamise teema. Eriti hoolega ma teda ei potita. Esimese kaka tegi Saara potti viie kuuselt ja seda täitsa praktilistel põhjustel. Olin talle enne ööund just uue mähkme pannud, kui mulle tundus, et ta hakkab kakat punnitama. Et mitte värskelt pandud mähet raisku lasta, panin ta kähku potile ja sinna see ports tuligi. Peale seda hakkasingi ära nägema seda punnitamist ja kakad saavad suures osas potti. Pissiga on nii kuidas juhtub ja kuidas panna viitsin. Üldiselt väga ei viitsi. Liisuga sai selles vanuses ikka rohkem trallitatud selle potitamisega aga nüüd ma tean, et see kõik on lihtsalt enesele lisa-mässamise tekitamine ja mingit imelist potil käimist enne ei teki, kui pidamine natuke pikemaks läheb ja ise ka osatakse juba hädast märku anda. Ja siis võib see potil käimine nagu üle öö tulla. Vähemalt Liisuga läks küll suhteliselt lihtsalt.
Kuna Liisul tulid hambad alles peale aastaseks saamist, siis ei oodanud ma eriti innukalt ka Saara hambaid. Aga üllatus üllatus, ühel päeval oli kümne kuusel Saaral üks alumine hammas suus ja nädal hiljem ka teine.
Magamisega oli nii, et üldiselt ärkas ta ikka kaks-kolm korda öö jooksul koguaeg ja teinekord isegi rohkemgi ja ma kartsin, et need ööd nii pea lihtsamaks ei lähe. Aga täpselt kümne kuuseks saades hakkas Saara terved ööd magama. Mõnikord küll vastu hommikut virgub, kuid magab ilusti edasi. Nii, et varsti võtame plaani lapsed ühte tuppa magama panna.

Siia loetelu lõppu jääb aga viimane saavutus. Üheteist-kuune Saara kõnnib! Ma ei oleks osanud seda nii vara oodata. Oma esimesed kolm sammu tegi ta kümme päeva enne 11-kuuseks saamist. Nädal hiljem tuli neid samme umbes seitse ja veel nädal hiljem kõndis Saara juba pool tuba iseseisvalt. Muidugi ta ikka potsatab pepu peale, kui midagi jala alla jääb või kiirus väga suureks läheb. Aga samas oskab ta edukalt kükitada ja püsti tõusta, maast asju võtta ja neid kõndimise ajal käes hoida ning veidi ka juba suunda muuta kõndimise käigus.

Tuli nüüd natuke selline pudru-ja-kapsad postitus aga ma tahtsin kõik kirja panna. Igal juhul on Saara hästi armas ja rõõmus laps, kellel on vahel nii kaval pilk ees, kes toimetab vahel uskumatuid asju teha ja on paljudes asjades oma suuremale õele väga sarnane. Ja järgmisel kuul saame juba Saara esimest sünnipäeva tähistada. Me oleme juba terve aasta neljakesi olnud! Saara beebi-aasta saab läbi ja hakkab marakrattide aeg. Ja nii see elu käib...



XOXX

Pildipost: Me suvel...

Nüüd, kui esimesed öökülmad on käes, on paras aeg üles panna suve pilte. Tegelikult trehvasin lihtsalt telefoniga tehtud pilte vaatama. Suvel vist eriti fotokaga tehtud pilte polegi. Noh, ja kuna selle suvel blogimisega oli nagu ta oli, siis killukesi meie suvest annab järgnev pildirodu. Tegelikult on mul igasuguseid videosid ka aga ma hetkel ei viitsinud nendega tegeleda. Teinekord...













































XOXX