Mind vist ei saa enam blogijaks nimetada, sest postituste vahed on veninud nii hirmus pikaks. Saara esimene sünnipäev oli juba pea kolm nädalat tagasi ja alles nüüd saan mahti midagi kirja panna.
Olin juba vist umbes kaks kuud varem valmis vaadanud, et mis kuupäeval Saara sünnat pidada ja asukohana oli plaanis sama mängutuba, kus Liisu esimest sünnipäeva pidasime. Mõtlesin, et ah mis ma nii vara hakkan mängutuba broneerima, et mõistlik oleks vast kuu aega varem. Vahepeal kadus kuidagi aeg käest ja kui ma lõpuks kolm nädalat enne pidu soovisin mängutuba broneerida, selgus, et minu soovitud aeg, päev ja nädalavahetus on tervenisti juba ära broneeritud. Pfff, võttis vanduma küll, et poleks see kaks kuud varem midagi nii vara olnud. Korraga olin nõutu. Oleme mõnel sünnipäeval käinud mängutoas, kuid kas ei sobinud asukoht või oli mingi muu viga. Lõpuks meenus sõbranna kiidetud mängutuba ja tegin ruttu kõne. Minu soovitud laupäevasel päeval olid jälle kõik ajad täis. Järgmisel päeval olid vabad ajad kell 10 ja 18. Kumbki aeg ei olnud nagu ideaalne. Samas ei julgenud enam kaua mõelda ka ja lambist mingit mängutuba hakata otsima ei tahtnud või nädal aega hiljem ka ei soovinud lapse sünnipäeva pidada, seega broneerisin ühe pühapäevase aja ära. Siis sai õnneks ka kutsed laiali saata.
Kuna ma mingi eriline kokk ei ole ja rahvast oli kutsutud 40 inimese kanti, siis sai söögid tellitud jällegi vanast heast Selveri Köögist. Varsti vist inimesed juba eeldavad mulle külla tulles, et nagunii jälle Selveri Köök. Väiksemale seltskonnale ja oma kodus oskan ma ikka ise ka midagi lauale teha aga ega must suuremat asja ei ole jah. Tordi ja võileivatordi tellisin Assor Kondiitrilt, kellelt olen mitu korda varem ka soovinud tellida, aga kunagi pole ajad klappinud. Seekord läks sellega ka hästi ja saime imemaitsva tuunikala võilevatordi ja ilusa martsipanitordi. Vahepeal mõtlesin veel pulgakooke ja igasugu huvitavaid asju lauale veel orgunnida aga mees tõi mind ikka maa peale, et kas on mõtet. Hea oli, sest sööki tellisin ma jälle liiga palju. Aga parem rohkem kui vähem.
Mängutuba "Mäng ja Rõõm" oli väga armas. Selline hubane ja hästi sisustatud. Mis eriti meeldis oli see, et ruum oli ka sünnipäevalikult kaunistatud: lipukesed, õhupallid jms. Mängutuba oli küll väiksem, kui see, kus Liisu pidu pidasime aga kuidagi mõnusam. Siiski peab ütlema, et kohale tuli meil rahvast 20 täiskasvanut + 13 eri vanuses last, kuid üks perekond, paar-kolm sõpra ja mõnel mees ei saanud tulla ning kui nad oleks tulnud, siis oleks vist tundnud juba veidi väike see ruum. Nii, et väga suure peo jaoks see mõeldud pole. Hea meel oli selle üle, et lastel seal tegevust jagus ja nii palju kui ma nägin, siis kõik lapsed toimetasid, mängisid poodi ja juuksurit, hüppasid batuudil, vaatasid kino, lükkasid kärusid ringi või tegid autorajal sõitu. Viimane oligi vist kõige populaarsem atraktsioon ja seal sõitsid küll kõik lapsed, alates 1-aastasest Saarast kuni 9-aasstase vennatütreni. Kiidan ka väga mängutoa pidajate suhtlust ja klienditeenindust. Väga abivalmid ja toredad inimesed ja jäi väga meeldiv mulje.
Ise tundsin end seekord väga hästi. Tavaliselt on mul kuidagi üsna stress peal, et kas kõik asjad said kaasa, kas kõik on laual, kas midagi on otsas, kes sellele rahvale kõik kohvi teeb, kas kõik saavad ikka süüa kätte jne. Seekord nagu kõik sujus. Hommikul läks küll jälle tiba kiireks aga sain ilusti ettevalmistusi teha, rahvas saabus järjest ja kuidagi sujus kõik. Kui kolm tundi mängutoa aega hakkas täis tiksuma, siis vaatasin, et rahvas eriti laiali ei lähe. Aga kehtis jälle see reegel, et kui üks läks ära, siis hakkasid teised ka vaikselt ära minema ja kedagi ära ajada polnud vaja. Ühesõnaga, kõik sujus väga hästi ja pidu oli vähemalt minu meelest väga mõnus.
Kingitusi sai Saara igasuguseid. Puslesid, motoorikamänguasju, raamatuid, niisama häält tegevaid mänguasju,
must have Fischer-Price Laulukoera, pealeistutava auto, villakombe, ilusaid riideid, kinkekaarte ja ilmselt oli veel midagi, mis ei meenu. Osad pain kappi ära, et oleks pikemalt rõõmu ja enamiku proovis kohe Liisu järgi. See Laulukoer on küll Liisule lemmik, ta ikka käib ja kallistab seda ja kasutab seda oma "titana" ja teeb sellele musi või kalli, kui see käseb. Me ikka tuletame talle meelde, et need on Saarale kingitud asjad, et tal liialt suur omanditunne ei tekiks. Saarale meeldis ka Laulukoer, sest see on pehme ja mõnus ja sellel on punane vilkuv süda. Pealeistutav auto on ka igapäevaselt tal kasutuses ja raamatuid meeldib talle alati sirvida ja sealt koeri ja kiisusid näidata. Nii, et rõõmu kui palju.
Ja muidugi on meil suur rõõm, et meie pisike beebike juba nii suur ja tubli on. Kuidas meil see aasta möödus kahe pisikesega, püüan ma varsti kirja panna, sest väljakutseid jagus... aga ka rõõmu ja lusti ja härdust.
XOXX
P.S. Ma ei ole piltidel olijatelt luba küsinud siia riputamise osas ja loodan, et keegi ei pahanda. Aga kui keegi ei soovi ennast siin näha, siis andke teada. Igaks juhuks ei pannud ülesse kõiki imearmsaid pilte lastest toimetamas, kuigi neid vahvaid pilte oli palju.
0 arvamust:
Postita kommentaar