Starost ne radost...

No esimene aasta, kui mind see kella keeramine tõsiselt häirib. Kell üheksa õhtul tuli eile uni. Aga kuidagi oli veel midagi tegemist ja ei saanud magama minna. Lõpuks läksin pool üksteist magama täiesti soodana. Ja hommikul ei saa peale üheksat unetundi kuidagi üles. Peale sellist unekogust oled tavaliselt normaalne selge inimene aga täna oli tunne nagu 2 tundi oleks maganud. No hommikud hommikuks veel, need on alati üldiselt rasked. Aga õhtuti on ikka asi hull kui esimese hooga tuleb kell üheksa uni aga vaatad, et nii vara ikka ei saa magama minna ja siis pärast on uni pekkis. See häirib mu õhtust 9gagi brausimist. Vanadus vanadus ma ütlen. Varem pole ma kunagi aru saanud, et kella keerati, kuigi see tavaliselt küll ärritab, et õhtuti on nüüd veel pimedam ja isegi kui mina kui valge inimene kell kuus töölt minema marsin, siis on ikkagi juba pime. Aga no mis sa selle vastu ikka teha saad. We are all-singing, all-dancing crap of the world.

XOXX

Be true to your work, your word and your friend...

Nädalavahetusel juhtus nii, et sain üle miljoni aasta aega veeta oma põhikooliaegsete sõbrannadega, kellega sai kunagi ikka koguaeg ninapidi koos oldud. Üks neist oli mu pinginaaber ja parim sõber 1-5 klassini ja teine 6-9ni ja kokkuvõttes olime kõik suured sõbrad. Juhtumisi on esimene nendest natuke alles rase ja teine juba väga rase.

Merka, uurides väga raseda sõbranna lapse soo kohta: "Kas sa tead ka, kes sul tuleb?"
Pinginaaber 6-9: "Jaa, laps!"
Ilmselgelt siis mitte ufo või põrsas.

Hiljem oli jutt läinud kaalu peale...
Pinginaaber 1-5 naljaga: "No sa oled ikka veits juurde võtnud."
Pinginaaber 6-9 sarkasmiga: "Noh jah, mõned grammid"
Hele naer ja Pinginaaber 1-5 uskmatult: "Mõned grammid?"
Pinginaaber 6-9: "Noh, teisendamise küsimus"
Ja hele naer... 12 kg on tõesti vaid teisendamise küsimus.

Ühesõnaga oli mitu toredat uudist nendelt ja lihtsalt hea to catch up. Eriti hea meel on titeuudiste üle. Ma tõesti löön iga kord heast meelest käsi kokku ja heldin, kui kuulen et keegi hea on lapse ootel. Armas on näha, kuhu inimesed on jõudnud, eriti kuna mäletan veel neid aegu, kui me veel klassiõhtutel spice girlsi tegime või esimesi kordi poisse taga klatsisime. Ja kuigi me saame viimasel ajal juba ülimalt harva kokku, kuna kõigil on elu, siis ei ole kunagi seda, et kokkusaades tunneks piinlikkust või võõrandumist või vahetaks pelgalt viisakusi vaid kõik on kuidagi vaba ja mõnus ja oma. Ning sain tõdeda, et hoolimata möödunud aastatest ja muutunud eludest, on nad siiski täpselt samasugused. Üks neist veidi sapine, aus realist ja täis fakte toetamaks iga oma argumenti, kuid tundumata sealjuures ninatark ning teine rõõmsameelne ja alati elav, kuid kunagi mitte suu peale kukkunud ning vajadusel aus kriitik ning nende mõlema ühisnimetajaks on hea terav huumor. Siinkohal võibki rõõmuga tõdeda, et kõige stabiilsem konstant minu elus on head sõbrad. Muutuvad ajad ja elud ja olud aga need tõelised, kes on tulnud, on ka jäänud. Ja taaskord olen ma miskipärast nii jube sentimentaalseks siin läinud. Enough is enough.

Ilmselge hitisoovitus:

Kui põnevaks ja rikkaks laupäev saab, kui sulle sõbrad külla tulevad...

XOXX

Work it baby...

Kus mujal ma ikka saan oma sportlikest saavutustest rääkida kui mitte siin. Üüberhea spordinädal on olnud jälle. Vastukaaluks eelmisele nädalale, kus olid töö, koolitused ja ralli ning trennis sain käia vaid korra, on see nädal olnud täpselt selline nagu treeningkava ette näeb, võib-olla sai keskendutud pigem rohkem jõuharjutustele ja kokku tuli 7 trenni. E - aeroobne, T - aeroobne, K - hommikul pigem jõud ja õhtul aeroobne, N - jõud, R ja L - trennivabad päevad, P - jõud ja jooksmine. Laupäeval oleks ka tahtnud trenni jõuda aga reedel sai taas paari ööklubi külastatud ja magasin poole kaheni ja lõplikult taastusin õhtuks peale sirka prae konsumeerimist (nädala jagu mõnusat trenni, paar kokteili ja üks sirka praad, aaaaaaand it's gone). Aaaga mis ma tegelikult tahtsin öelda on see, et kompressioontooted on küll maailma parimad. Käisin täna trennis, kus treener üritas läbi võtta küll kõik lihasgrupid aga seetõttu oli hoopis rohkem erinevate vahendite vahetamist ja sahmimist ja  korduste arv igal harjutusel oli suht väike ning ei tekkinud seda tunnet, et appi ma ei jõua või et need viimased 8 korda katsun ära teha, missest et nii raske on juba. Käisin ka oma poekesest läbi, sest kohale olid tulnud kompressioontooted, mida meie kollektiiv oli oma tarbeks tellinud küll vist väikse poe tellimuse jagu. Mina võtsin ühed kompressioonsäärised ja punktuaarsokid (fäänsi eksole). Koolitaja rääkis sääriste kohta, et pealmiste veresoonte kokkusurumisel paraneb sisemistes veresoontes verevarustus, ehk hapnikurikas veri jõuab jalgadesse ja see peaks impruuvima perhvoomansit. Samuti on lihased kompaktselt koos, mis vähendab lihaste vibratsiooni ja lihaste vigastuste tekkimist. Lisaks veel on taastumine palju kiirem, sest paranenud verevarustus ei lase toksiinidel koguneda jalga ja vähendab piimhappe tekkimist, mis jällegi kiirendab taastumist. Ja sokid pidid ka verevarustust jalgades parandama ja toestama jne. Ilus jutt kõik eksole. Ehk siis kui peale trenni koju jõudsin, tahtsin neid imeasju kohe jalga proovida. Sääriste jalgapanemine oli küll omajagu paras keeruline pingutus. Hea lause selle tegevuse kirjeldamiseks leidsin siit: getting these skin-tight knee-highs over my calves was like forcing a snake to swallow a raccoon. Aga jalga ma nad sain ja tunne oli päris mõnus. Kohe nii mõnus, et tuli tahtmine tsipa jooksma minna. Kuna päeval oli täna umbes 14 kraadi sooja ja õhtul näitas accuweather 11 ja real feel 8 kraadi, siis vaatasin, et külmetushaiguse saamise risk on ilmselt madalam ja võiks minna ka. Lisaks on peale trenni lihased head ärksad ka. Ja nii ma siis re-opened oma välijooksuhooaja ja läksin jooksma, oma peen varustus seljas, peale täpselt kuut nädalat jooksupausi (välja arvata jõukas crosstrainer paar korda, aga see on iisim ka kui tegelik jooksmine). Esimene vahefinish tuli päris lihtsalt, teine polnd ka nagu väga hull, kolmas oli a bit challenging nagu ikka aga peas oli koguaeg lause, mida olin täitsa random kuskil feissis näinud: your mind gives up before your body does ja lippasin edasi ja viimase lippasin juba sellepärast ära, et see oli viimane ja lõpumeetritel oli veel selline tunne, et võiks ühe kildi veel otsa panna. Aga mu ring sai otsa ja jäi 5 km tänaseks. Mmmmmm kui hea tunne oli jälle koju jõudes. Ja ma ei tea, kas asi oli nendes kompressioonsääristes, mis pidid tulemusi parandama või punktuaarsokkides, mis panid kiiremini lippama või kõik need aeroobikasaalis vehitud tunnid või selles, et pimedas ja udus ei olnud näha kui kaugel vahefinish on aga igatahes tulid need kilomeetrid üsna lihtsalt. Kuna hetkel toodab keha jälle seda mingit sõltuvust tekitavat ainet, siis kaalun nüüd tõsiselt jooksuhooaja jätkamist niikaua kuni külmad lubavad (ilmselt minust siiski selline hull ei saa kes -30ga ka õues jookseb). Aga jah, Compressport kompressioonsäärised on küll ülihead ja soovitan kõigile, kes jooksmisega tegelevad. Aga ilmselt on mu jutt juba igavaks läinud selle koha pealt.
Ega muud väga ei ole ka. Puhkus on möödunud, ilma, et oleks väga arugi saanud midagi. Aga no tsipake on töömuredest ikka saadud eemal olla ja nüüd saab uue innuga peale lennata. Ja selle innuga tuleb päris kaua läbi vedada. Aga töönarkomaan nagu ma olen, I can't see a problem.

Eelmise rallipostituse juurde oleks sobinud hoopis see hitisoovitus põhjanaabritelt, mis meil Saaremaal käis terve nädalavahetuse:

Eriti hea on see, et vaesel kalamehel läks konks sõrme aga hullumeelne karjub ikka oma kahen kilon siika. Otsige ka kahen kilon siika paroodiaid ja remixe. Päris head on.. näiteks see:

 XOXX

Autumn sadness...

P nagu puhkus. K nagu läinud kiirelt. Enne puhkust sai veel kõvasti tööd rabatud ja viimane tööl oldud päev ei tahtnud kunagi lõppeda. Juhtimiskoolituse esimene päev ka käidud, tulemuseks palju häid ideid. Olen puhkuse ajal siiski pidevalt phone call away ehk siis kaugjuhtimise režiimil aga siiski puhkus. Puhkuse algus möödus Saaremaal rallitades ja rallit jälgides. Seltskond oli hea ja nägin isegi väga vanu tuttavaid kellega sai kunagi Soome rallisid väisatud. Muttasime kumparitega poris ringi ja irvitasime nende tibide üle kes esimest korda rallil olid ja kontsakingade ning valgete pükste ja jopedega ringi kepsutasid. Olenevalt kohast sai kohati mööda kihutavalt rallikalt niimoodi musta pori näkku, et hambad olid ka seda tõenäoliselt täis. Kambas oli meil ka üks Mitsubishi Lancer Evo 8 ja ka selle juht, kes mulle päikeseloojangul mere ääres väga kurvilisel teel ka isikliku sõidu tegi. Kõik kurvid said 150ga väga sirgeks sõidetud, korra võttis hinge kinni kui parasjagu kurvi sirgeks sõites (loe: vastassuuna vööndis olles) auto ootamatult vastu tuli, inerts võttis pidevalt jalad maast lahti või tahtis põse vastu klaasi suruda, ühel looduslikul hüpekal said kõik auto rattad maast lahti ning kässeriga tehti selliseid tagasipöördeid, et võttis korra isegi kergelt kiljuma. Oskaja mees. Ja meeldis iga sekund sellest ning maha astudes oleks, kohe veel tahtnud. Praegugi tuli kananahk peale. Kapoti alt tuli pärast kerget suitsu korraks ning turbo oli tulipunane (autopeded teavad kui huge deal see on). Öömajaks oli üüritud ülimõnus saunamaja, kus sai õhtuti Razzi tinistatud. Tutvusin ka ühe mehega, kes proobabli oleks suht hea match mulle karakteristika ja muude näitajate poolest aga kes on juba abielus ja isa. Siia sobib hästi meem:

MET THE PERFECT GUY

Vist polnud siis ette nähtud. Koju jõudsin elusa ja tervena, mis on ralli puhul alati juba win.

Muidu on ka palju asju mille üle võiks vinguda veel. Näiteks on jäletult minu korterist kadunud Helsingi päevakruiisi kinkekaardid, mille sain suure higivalamise eest naiste jooksul. Nii, et plaan puhkuse ajal naaberriiki külastada jääb suure tõenäosusega ära. 

Ja siis kuidagi lambist, või kes teab kust, jõudsin täna arusaamale, et tegelikult kõik mehed ei olegi ilmselt sitapead. Vähemalt praegu leian nii. Kes teab, mis homme sealt lambist võib tulla...

Gives me chills:

XOXX

Every colour illuminates...

Ülimalt kiire nädal on olnud. Nii kiire, et isegi trenni olen see nädal vaid korra jõudnud. Paha paha. See on see ilmselt puhkuse eelne nädal, kus kõik on vaja veel ära teha ja igasugused õpetussõnad ja juhtnöörid kätte anda. Iga päev on töö juures käinud erinevad bossid ja juhid: tehniliste kaupade juht, ostujuht, ostujuht, koolitusjuht, osanik, tegevdirektor, personalijuht. Vahel üksi, vahel korraga. Lisaks olen veel jõudnud kolmel koolitusel osaleda ja ühe koosoleku maha pidanud ja tegelenud saja muu kiireloomulise ja üliolulise asjaga. Seoses bosside külastamisega olen tähele pannud, et minu suhteliselt tõsine sotsiaalfoobia on üsna taandunud. Varem oleks sellistes olukordades sõnad kurgus kinni olnud ja kõik veri pähe kogunenud. Nüüd aga, nagu bläk rokit, suhtlen täitsa vabalt ja suudan jätta endast normaalse ja isegi asjaliku inimese mulje. Ega vist kõige paremini õpibki ujuma, kui tundmatus kohas vette visatakse.
Aga varsti on puhkus ja oi mis siis saama hakkab...

XOXX

There's nobody else who can do that...

Sinu ligiolus
kõik muu saab tühiseks
Sinu ligiolus vaid.
Sinu ligiolus
kõik muud saab väikeseks
Sinu ligiolus vaid.

XOXX