Workout mode: on

Viimaste päevade ja nüüd juba nädalate igapäevane marsruut on näinud välja järgmine: kodu - töö - trenn - kodu - töö - trenn - kodu. Vabadel päevadel: kodu - trenn - kodu. Not sure kas ma ei teinud varem üldse midagi või siis nüüd peale trenni ei viitsi muud midagi teha. Aga trennis käin siiani ülimalt hea meelega. Kuigi eile vist sai hantlitega nii palju painutusi ja/või tõsteid tehtud, et sain tõenäoliselt küljelihaste rebendid, sest täna oli igasugune rindkere keeramine üsna valulik. Või siis näiteks laupäeval läksin 75 minuti fatburni, mis oli suht intense ja pärast vaatasin, et jõukas on tühi, erinevalt tavapärasest musklimassist, mis seal nädala sees on, ja julgesin sisse astuda. (Kuigi Härra Kapomees ütles, et ma pean just siis käima jõukas kui see mehi täis on. Pidavat olema hea ettekääne abitut piffi mängida ja küsida: äääää, vabandust, saate mind aidata, kuidas see harjutus käib?). Igatahes tahtsin oma jooksuvormi testida, sest peale maratoni lugesin oma välijooksuhooaja lõppenuks ja pole jooksmas käinud. Lippasin pool tundi, ehk siis 5 km ära. Aga crosstraineril jooksmine tundub siiski tiba kergem kui actual jooksmine ja vaatasin, et peab ikka edasi laskma. Lõpuks pingutasin tund aeg ja tsipa üle 10 km täis. Viimased kümme minutit oli küll veremaitse suus aga alla ka ei andnud (võib-olla ka sellepärast, et vahepeal oli parajalt mehi jõukasse tulnud ja ega ma mingi nõrk ei ole ju). By the way, kuna mul enda running playlisti ei olnud kaasas, siis leppisin power hit radioga, mis jõukas käis ja avastasin, et tobeduse tipu, gangnam style'i järgi on päris hea joosta. Kokku jäi tolle päeva kontosse siis 135 minutit fatburni, peale mida oli pärast silme eest must küll veits. Proobabli sellepärast, et olin hommikul enne trenni söönud ühe võileiva ja tass kohvi joonud. Ei, mul ei ole mingit söömishäiret nüüd ja üks võileib pole mu päeva suurim söögikord, mul lihtsalt ei olnud aega süüa teha, sest laupäeva hommikul oli tahtmist magada ka. Aga pärast oli küll jube hea tunne, et nii palju sai ära pingutatud. Ja Härra Kapomees, kes osutus laupäeva õhtuse rummkoola kõrval mu personaalseks trenninõustajaks, ütles, et iga kord peakski trenni tegema nii, et lõpus on juba veremaitse suus. Samuti soovitas ta mul ka treeningkava teha vastavalt oma eesmärgile. Tegin oma kavaks E - aeroobne, T - aeroobne, K - aeroobne, N - aeroobne, R - trennivabapäev, L - eriti pikk aeroobne, P - jõutreening, lisaks vabalt valitud päeval crosstrainer jooksuvormi hoidmiseks. Kui mingi aja pärast hakkavad mu põhitoidukordi asendama proteiinikokteilid, siis palun raputage mind natuke, et must päris Inna Uit ei saaks. Aga praegu on mõnus ja ükski päev pole tunnet, et ei taha/ei viitsi/ei jõua trenni minna, pigem vastupidi just. Bikiinivorm, here I come.

XOXX

Aaa, nagu võib-olla aru saite, siis laupäeva õhtul toimus väike kõrvalekalle tavapärasest marsruudist ja sai üle pika aja kohalikke öölokaale külastatud ning alkoholi tarbitud, mis proobabli nullis ära terve mu eelmise nädala trennimise. Maybe peaks treeningkavva lisama ka: iga päev - no alcohol. Üleslöödud ja puha, mõtlesin, et no äkki on mõni prints valgel hobusel ka klubis. Ilmselgelt olin unustanud, et sellist asja ei juhtu ja nagu ikka, tulid käperdama vaid mingid perverdid või muidu imelikud.

Spoiler...

Natuke filmiuudiseid ka. Sattusin siin ükskord jälle moodsa bussiga pealinna sõitma. Sõit nägi algul ikka välja nagu tavaliselt. Püüad magada, keerad teistpidi, püüad magada jne. Ei õnnestu kuidagi. Kui enesepetmisest loobusin, näppisin muusikat. Oli isegi päris kuulatavat aga ka see ammendas ruttu. Filmide peale algul väga ei lootnud, sest juba eelmisel korral selgus, et olin kõike nagu näind ja palju sa seda "Siin me oleme" ikka vaatad. Aaaaga siis nägin, et thrilleri rubriigis oli pakkuda Black Swan. Nimi oli kunagi kõrvu jäänud ja panin peale. Kõige pealt köitsid mind need balletikingad ja trennid. Olen minagi külmas saalis klaverimängija saatel ja kondise balletiõpetaja taktilugemisel hüpelnud "teise ja viiendasse, teise ja viiendasse, plieeee, chasseeee, glissadeee, passeeee". Ja siis märkamatult oli storyline ka päris huvitavaks muutunud. Kohati viskas sellist veits scary muusikat või oli mingi ehmatuse koht aga see oli kõik hea maitse piiril. Ja noh, ma ei tea, mis kaasreisijad arvasid, kui olid sellised kohad, kus meestreener haaras trennis tantsijalt jalgevahelt ja masseeris väga agaralt tema rindu. Aga see pidavat kõik olema tema õigele teele viimiseks. Aga buss jõudis kohale, enne kui film läbi sai. Õigemini olin saanud vaadata täpselt tunni jagu seda filmi ja täpselt selle kohani oli tundunud päris huvitav ja köitev ja ainult natukene etteaimatav. Maha astudes kibelesin kohe tagasi sõitma, et saaks filmi lõpuni vaadata. Aga asjalood läksid nii, et bussiga ma tagasi ei tulnud. Kodus panin siis filmi tõmbama ja paar päeva hiljem sain ühel õhtul edasi vaadata sealt kus pooleli jäi. Ja from that point on läks film järjest sürrimaks ja vähem köitvamaks. Peategelane keeras täiesti ära ja kõik läks juba nii ulmeks, et ma isegi ei suutnud enam talle kaasa tunda. Sai oma tantsud ära tantsitud ja loomulikult palju paremini kui muidu aga no ma ei tea mida ta nii ullult tarbis, et üldse enam reaalsusel ja meelepettel vahet ei suutnud teha. No okei, võib-olla ei suuda mina lihtsalt mõista seda nii suurt püüdlust ja tahet aga no niimoodi ikka ära keerata. Ja no lõpp oli eriti klišee kuigi mõnes mõttes ka ootamatu, sest ma olin kindel, et see, mis talle sellise lõpu põhjustas, oli lihtsalt järjekordne meelepete. Ühesõnaga long story short, täpselt esimese tunni jagu see film ongi huvitav ja põnev ja edasi saab vaadata lihtsalt ühte hullu tüdrukut. Kui ma nüüd mõlten, et kas ma soovitaks seda või mitte, siis tegelikult võite ära vaadata. Hea algus tõstab ta siiski above average kategooriasse.

Täiesti teemaväline hitisoovitus, mida aga soovitan küll väga:

XOXX

Bad days make for great workouts...

Nii täna oli. Päev oli s*tt. Midagi halvasti ei läinud ja palju asju sai tehtud aga kuidagi raske ja paha oli ja terve päev vajusid suunurgad allapoole (and I'm known for my good mood). Ja siis läksin õhtul trenni. Üüüber trenn oli. Ülihea diskobiidi saatel vehkimine ja tundsin kuidas rasv maha voolas. Ülimalt mõnus. Ja tuju oli palju parem kui enne.

Viis päeva järjest trennis käidud. Entusiasm vaibumismärke ei ilmuta. You can feel sore tomorrow or you can feel sorry tomorrow. You choose...

XOXX

Failure to prepare is preparing to fail...

Võib juhtuda, et see blogi võib nüüd edaspidi tunduda pigem trennipäevikuna kui millegi muuna. Aga no kõva papp on makstud ja commitment on tehtud ning siis ei jää muud üle kui siin vinguda.

Mulle on alati see rühmatrennis vehkimine meeldinud ja ma võin seal vehkida tõesti until I drop ja ega ma nii lihtsalt ei kuku ka. Sinna mul võhma jagub. Ja kuna spordiklubid teevad siin sügishooaja alguses häid meelitamiskampaaniaid, siis sai eelmine nädal paar korda järgi proovitud ja lõksu langetud. Esimese trenniga tuli juba tahtmine ruttu järgmisse minna ja nii ma siis läksin laupäeval mingi kangitreeningusse, kus olid hantlid ja kangid ja muu selline. Võttis ikka jalad tudisema küll. Pühapäeva hommikuks olid jalad päris valusad. Juhtumisi aga olin end pühapäevasele maratonile reganud 10 km distantsile. Nii et tuli minna. Mass oli muidugi meeletu ja palju läks energiat inimestest mööda põiklemisele. Lisaks oli pikk ots mööda Pirita teed laulukani ja siis sealt veel mööda mere äärt tagasi. Nii, et minnes puhkus külm tuul ühte kõrva ja tulles teise kõrva. Nagu ikka oli algus raskevõitu ja lõpp kuidagi märkamatum, tänu millele jäi lõpuspurt ka hilja peale. Aga võib rahule jääda. Õhtul ohkisin ja ähkisin kodus ja püüdsin konstantselt istuda erinevates venitusasendites ise seejuures veel rohkem ägisedes. Hommikuks olid jalad nii palju okei, et kõndida sai aga tunda andsid. Kõige valusam hetk oli istumine. Õhtuks aga olid trenniplaanid juba varem tehtud nii, et tuli jälle minna. Suprais suprais, valusate, piimhapet täis, jalgade parim ravi on uus trenn. Täna peale tunni ajast stepipingi peal karglemist ei anna jalad enam üldse tunda. Mine või homme uuesti. Aga jah entusiasm on hetkel peal ja täitsa hea on. Eks näis kuidas edasi läheb. Aga vähemalt on jooksuhooajale hea vaheldus, sest talvel mina joosta ei saa. Pidev külmetushaiguste põdemine on siis garanteeritud. Parem vehin higisena saalis ja peas hääl "feel the burrrrrnnnnn!"

XOXX

Bang bang...

Since I'm the Boss Lady nüüd ja ametijuhend nõuab esinduslikku välimust, siis tsiteerides klassikuid: "If you're born really ugly, there are steps you can take to trick people into thinking you are good looking". No worries, hoora meiki ma ei harrasta. Aga kuna mu küüned näevad pidevalt välja nagu võtaks ma kartuleid iga päev, siis mõtlesin nendega midagi ette võtta. Tavaline "hoolitse küünte eest, kasuta õli, tugevdavat lakki blabla" jama doesn't work for me, sest ma olen sündinud küüntega, mis on õhukesed, nagu paberilehed ja miski pole seda aastatega muutnud. Nii, et olen pilgud pööranud erinevate beibeküünte variantide poole. Uurisin viimaseid moehitte ja kui ma nägin neid

pidin ma küll ära minestama. Who finds this beautiful? Need on küll lapsena vist eriti kõvasti kukkunud. Eriti õõvastavad näevad pardijalad veel varvastel välja, mida ma siia ei taha postitada.
Nii, et kui selliseid näete, siis teadke, et te ei ole sattunud parditiigi äärde, vaid see on mood!

XOXX